www.militaar.net

Kui jätta välja Hitler, siis unustatakse sageli ära, et Paulusel oli olemas ka otsene ülemus armeegruppi juhataja Weichsi näol, kes kannab ikkagi peamist vastutust Stalingradi koti tekkimise eest, samuti oleks ka tema võinud "arglikule" Paulusele anda käsu välja murda ... Paulusel pole koti tekkimisega seost (tema vastutusalas ei suutnud nõukogude pool Uraani jooksul kusagilt läbi murda olulistest kohtades, mis koti moodustamisel rolli mängisid) ning tekkinud olukorras oli tal võimalik ainult reageerida.

Paulus poleks saanud enne Uraani mõelda taganemise peale ja kui olekski, siis oleks ta ka kohe maha võetud (eriti raskelt võidelda Stalingradi iga maja pärast ja see siis ilma otsese põhjuseta maha jätta ???). Lisaks oli neil veel üks silmale veidi nähtamatu probleem - Sakslastel poleks kusagil lähedal olnud talvituda (isegi kui keegi oleks pannud lauale mõõduka "rinde lühendamise"), ükskõik kui segipommitatud ja halb oli Stalingrad, oli see parem kui stepp - alternatiiv oleks olnud väed faktiliselt Fall Blau lähtealale tagasi tõmmata.

Peamine kriitika tõsi küll on, et ta olevat liiga "passiivne" olnud kotis olles. Mida ta oleks saanud teha? Peale Uraani olid tal aga käed lisaks veel seotud (Hitler saatis oma eriesindaja, silma peal hoidma) ning teiseks ja olulisemalt - Stalingradi kotist väljamurdmine oleks tähendanud isegi ideaaljuhul :

Kõigi raskerelvade kaotust (peamiselt käis ka kotis olles kahurite liigutamine käsitsi)

Minimaalselt, vähemalt poole isikkooseisu kaotust (haavatud ja haiged oleks pidanud maha jätma, reaalsuses oleks olnud terve transport kaks paari sõdurijalgu) mingi osa vägedest oleks jäänud taganemist katmisel lõksu ja väljamurdmine ise oleks kujunenud äärmiselt kaotusterohkeks. Sealjuures vaevalt, et selle taganemisega oleks eluga tegelikult suutnud rohkem rahvast tagasi tulla, kui õhutranspordiga minema viidi. Lähimate Saksa vägedeni oli sada + kilomeetrit ja mitu mitte täiesti külmunud jõge, ilma sildadeta lõuna suunas (mida jälle, mitmed ajaloolased ei arvesta ... mis tähendab, et enne nende läbikülmumist poleks Paulus saanud midagi teha) ja Lääne suunas oli liiga tugevad nõukogude väed, et sealt oleks üldse lootuski läbi murda.

Toonitan, Stalingradi kotist väljasaamikseks pidi läbi murdma end kahest nõukogude vägede grupeeringust (kes piirasid kotti ja kes hoidsid rindejoont), liikuda ilma transpordita 100+ km külmas ja lumes. Vabalt oleks võinud terve see armee ka peale 20 - 30 km läbimist lihtsalt jääda kusagil stepis "kinni" ja sellega seoses mõne päevaga eksisteerimise lõpetada.

Huvitav on veel see, et "väljamurdmise" poolt olid rohkem kõrgemad ohvitserid samal ajal tavasõdurid ei pooldanud seda ideed - kuna mõistsid suurepäraselt, mida see tähendaks.

Sealjuures, arvestades üleüldist seisu, siis ükskõik kui edukalt või ebaedukalt oleks 6 armee jalgalasknud, siis selle tulemusel oleks vabanenud väga suured nõukogude väed, kellel survel oleks võinud ka terve rinne, kuni Rostovini kokku kukkuda (sakslastel polnud seal tegelikult mitte midagi, rinnet hoidmas). Mis oleks tähendanud, et kotis oleks olnud ka Armeegrupp A (mis peaaegu juhtus, peale Mansteini talvetormi ebaõnnestumist) ning ikkagi jääda uuesti kotti, isegi kui nad maagiliselt oleks jala 100+ km suutnud läbi stepi välja murda. Praegusel juhul teaksime siis Paulust, meest, kes hävitas oma tõmblemisega terve Saksa lõunarinde.

Seega ma ei ütleks, et Paulus tegi midagi valesti, ma ei näe, et ta oleks saanud midagi paremini eriti teha, sealjuures omades tohutult rohkem infot kui ta sai otsuseid tehes omada. Temapoolne väljamurdmine ei saanud olla reaalsus (tal polnud selleks, et transporti, kütust, laskemoona ega muid vahendeid - jõudu), kui Manstein ei suutnud temani murda, oluliselt paremas seisus vägedega, kellel oli kütust ja laskemoona ... siis Pauluse katse oleks kindlasti ebaõnnestunud. Tuletan meelde - Mansteinil ebaõnnestus see, ligi 100 tuhande sõduri (ründe - liikuvelement on 50000) ja mingites lahinguepisoodides saavutada isegi ülekaalu tankides võrreldes nõukogude poolega + seal ei võttis osa ka üks parimaid, 503. tiigrite pataljon. Ta jõudis kusagil 50 km kaugusele 6. armeest ning jäi sinna mõneks päevaks.

Paulus oleks suutnud heal juhul 1/3 sellest väest kokku saada, minimaalse kütuse ja laskemoonaga. Pigem on tähelepanu väärne, et ta suutis, tegelikult näha üldisemat pilti ja ei hakkanud rapsima - ainuke loogiline asi, mida ta sai teha oli, vastu pidada niikaua kui võimalik, kinni hoida teda piiravaid nõukogude vägesid, mis andis selle, et terve lõunarinne ei kukkunud kokku.

Selle kõigega jõuame tagasi mu pointi juurde - Fall Blau oli ebareaalsete eesmärkidega loll plaan, mis oleks ebaõnnestunud igal juhul. Kõige idiootsem oli selle juures see, et kaks kõige olulisemat eesmärgi elluviimiseks polnud maismaa vägesid üldse vajagi.

Volga sulgemine oleks olnud saavutatav lennuväega. Mineerimine, pommitamine jne.

Bakuuse jõudmine poleks olnud reaalne (vahemaa - rostovi ja bakuu vahel on linnulennult 1100 km, mööda teed kusagil 1700 km) ...ja isegi kui oleks (terve nõukogude kontigent kaukaasias oleks lihtsalt alla andnud) ja õliväljad oleks kätte saadud. Poleks seda samust naftat olnud võimalik euroopasse ja mujale toimetada töötlemiseks veidigi märgatavates kogustes (me räägime miljonitest tonnidest).

Teistesõnadega, ainus reaalne väljavaade oleks Bakuuga olnud, nafta hävitamine Nõukogude Liidu jaoks. Kuid seda oleks võinud saavutada ka ilma kõige selleta, hoopis lennuväega.

Selles juures, kui mingil põhjusel poleks ka Uraani toimunud (või isegi oleks mingi imega tagasi löödud) ning Stalingrad oleks vallutatud. Oleks tulemus kevadeks olnud faktiliselt sama - Paulus oleks talvega kaotanud suurema osa oma lahinguvõimest (juba enne külmi ei suudetud Stalingadis olevaid vägesid varustada, koos külmadega oleks raudteetransport vähenenud + oleks pidanud ka küttet sisse vedama - rääkimata sellest, et NL oleks raudteed kindlasti ka pommitanud). Terve armee oleks pidanud paarisaja grammi leivaga päevas suu kohta pidanud elama kuude viisi, kusagil veidi köetud urus ilma talvevarustuseta (isegi novembri lõpus oli mälujärgi ainult pooltel sõduritel talvevarustus). Mõne nõukogude poole, Stalingradi lahingust osavõtjaga kellega olen rääkinud, siis nende jutust tuleb välja, et sellistes tingimustes elamine viib veidi pikemas plaanis suuremate kaotustele, kui lahingutegevusest tulenevad kaotused (kui mälu ei peta, siis piiramisväes olnud tegelane, kes ütles, et nende väeosa ei teinud ühtegi lasku, kaotas selle piiramise käigus umbes poole isikkooseisu) lihtsalt selle tõttu, et elati kütmata kaevikus, vähese toiduga, haigused levisid ning kõik muud jamad.

Vägi oli nagunii liikumatu, sest hobused olid juba millalgi septembris ära viidud, ning kevadel need tagasi tuua, lisaks hakkata ka neile süüa tooma, samal ajal veel 6 armeed varustada jne. Poleks olnud reaalne. Seda olukorda poleks olnud ka võimalik kuidagi parandada oluliselt. 43 aasta alguses oleks nad samamoodi tagasi tõmmatud nagu armeegrupp A tõmmati.

Ühesõnaga oleks pidanud 42 aasta alguses jääma Nõukogude rindel kaitsesse (heal juhul vallutama alasid, mis oleks kaitset lihtsutanud) ning tegelema logistika parandamisega ning üritanud õhu teel rünnata Volgat - Bakuud ning Moskva kandi raudteesildu (Venemaa raudtee eripärade tõttu, jooksevad kõik raudteed Moskvasse kokku).

Ilma selleta oleks, ükskõik mis operatsioon lõppenud täpselt samamoodi nagu Stalingrad lõppes - sadade kilomeetrite kaugusel, varustuseta, külma käes lahinguvõimetu olemisega, mida varem või hiljem kasutavad nõukogude väed ära.

Operatsioon „ Blau“ (ei tea, miks nimetatakse „ Fall Blau“, sest sellist nimetust kandis 1943. a Nordi taganemisplaan) oli veidi üldisem ja andis raamid kogu idarinde tegevusele 1942. aastaks. Samahästi võiks ka „Barbarossat“ nimetada lolliks plaanks, sest sõda kaotati. Õigem oleks hinnata selle hetke kontekstis, mida oli võimalik ette võtta ja ei tundu seal midagi ebareaalset olevat.

Esialgses operatsiooniplaanis, vormistatud Aadu korraldusega nr. 41, 05.04.1942 on kirjas:
- 1942. a idarinde põhioperatsioon toimub lõunasektoris
- eesmärgiks hävitada Doni ees olev vaenlane
- seejärel võita Kaukaasia piirkonna õliväljad ja läbipääs kogu Kaukaasias

Doni ees olev vastane purustati, Maikop hõivati, Groznõi oli käeulatuses ja Bakuu naftatransporti takistati 3 kuu jooksul, seega võib öelda, et miinimumprogramm täideti.
(Stalingradi kohta oli märkus, et igal juhul tuleb jõuda linnani või vähemalt raskerelvadega tagada, et see relvastus – ja transpordikeskusena ei saaks jätkata). Nüüd selgelt vastast alahindav ülemjuhatus leidis nähtavasti, et 6. armeele on vaja uusi väljakutseid, et sõduritel igav ei hakkaks, pealegi ei meeldinud Aadule linna nimi. Suurenenud ambitsioon seadis paraku ohtu kogu senise kampaaniaga saaavutatud edusammud ja ei Paulus ega ka Weichs (kes oli just asendanud Hitler arvates liiga passiivset Bocki) ei olnud halvaks inimeseks, kes need plaanid kahtluse alla seadnuks.
Järgnevalt on juba hinnangute küsimus, mis ajahetkel valede otsuste kumulatiivne mõju pöördumatuks muutus.

croman40 kirjutas: ↑08 Apr, 2023 17:17 Operatsioon „ Blau“ (ei tea, miks nimetatakse „ Fall Blau“, sest sellist nimetust kandis 1943. a Nordi taganemisplaan) oli veidi üldisem ja andis raamid kogu idarinde tegevusele 1942. aastaks.

Ei tea, miks seda operatsiooniks "Blau" nimetatakse? Mingi ajutiselt kasutusel olnud kattenime järgi?

Nüüd selgelt vastast alahindav ülemjuhatus leidis nähtavasti, et 6. armeele on vaja uusi väljakutseid, et sõduritel igav ei hakkaks,

Võib-olla mõjutasid ülemjuhatuse otsust Krimmis vabanenud väed (vt. Weisung 43)?

Minu poolt siis Weisung 45 siia. Paneme tähele, et ülemjuhatus ei jaganud ülesandeid armeedele vaid väegruppidele ja õhu- ning mereväele.

Stalingradi kotiga seoses oleks paar küsimust. Teatavasti kapitulatsioonijärgselt üritas ennast keldrites ja varemetes peita tuhandeid sõdureid. Millalgi märtsis kandsid Nõukogude julgeolekujõud ette linna puhastamisest peitupugenud sakslastest. Samas on liikunud infot tabamata jäänud hitlerlaste rünnakutest venelaste vastu isegi veel juunis 1943. Axishistory foorumis kirjutati, et aprillis olevat kusagilt kanalisatsioonisüsteemist väljaroninud sakslased avanud tule õhtusel pimedal ajal vabaõhukino vaadanud nõukogude sõduritest publikule. Ise arvan, et andmeid selliste aktsioonide kohta, juhul kui neid üldse toimus, võib leida ainult Vene arhiividest. Või teab keegi kaasfoorumlastest sakslaste võimaliku partisanitegevuse kohta stalingradi varemetes midagi?
Teatavasti üritasid paljud, kes selleks füüsiliselt võimelised olid, piiramise lõpupoole kotist kas üksikult või grupiviisiliselt välja hiilida ja läbi talvise stepi Saksa rindejooneni jõuda. Seda kinnitab ka ise kotis viibinud Joachim Wieder oma raamatus "Katastroof Volgal". Axishistory foorumis räägiti ühest sõdurist, kellel see õnnestunud. Aga ta olevat viletsa tervisliku seisukorra tõttu välilaatsaretti paigutatud, kus venelaste mürsutabamusest hukkunud, enne, kui ta jõuti tagalasse evakueerida. Seal foorumis arvati, et see võis ka lihtsalt sõdurijutt olla. Kas on midagi konkreetsemat teada võimalikest juhustest, kus sakslaste(l) jala õnnestus Stalingradi kotist Saksa põhirindejooneni omade juurde jõuda?

Rosspenil on ilmunud üks dokumendikogumik:

Сталинградская группа войск. 1943–1944 : документы и материалы https://rosspen.su/stalingradskaya-grup ... rialy-909/

internetis kättesaadav näiteks siin: http://docs.historyrussia.org/ru/nodes/ ... -1943-1944
Kaeva seal?

Blau ebaõnnestus ka sõjaliselt juu täielikult. Hitler süüdistas selles Bocki ja Halderit, kes mõlemad vabastati oma ametitest.

Reaalsuses ei suudetud lõunarinde vene vägesid purustada, või kellega siis terve "lõuna" väegrupp sõdis? Sealjuures õnn oli sakslaste poolel (Stalin ootas Moskva ründamist), vene vägedel kadus korduvalt juhtimine ning rinne kukkus faktiliselt kokku (propagandistlik vene ajalookäsitlus on seda kutsunud ka dünaamiliseks kaitseks ...). Kuid kuna väed olid nii suure operatsiooni jaoks ebapiisavad, siis ei suudetud kotte tekitada ja enamik jalutasid "kotist" välja.

Sealjuures said saksa väed nendes samades lahingutes kõvasti rapsida, Stalingradi tegelikult ründasid, üsna riismed.

Kogu probleem hakkas pihta ebapiisavast logistikast (mille ettenägemiseks oleks piisanud üheks pilgust kaardile), selles suhtes pidi alguses Blaust osa võtma oluliselt rohkem vägesid - näiteks ka Mansteini 11nes armee. Kuid Hitler alahindas vastast ning varustusprobleemid olid juba algusest peale nii suured, et see suunati leningradi alla.

Sealjuures ei saanud "lõuna" peaaegu mingeid täiendusi alates operatsiooni algusest. Kui Lõuna oleks saanud jooksvalt täiendust ning algne plaan (stalingradi koguda varustus 90neks päevaks armee vajadusteks) oleks täide viidud, poleks terve Stalingradi kott olnud mitte mingi probleem. Pigem oleks venelased suutnud selle käigus end tühjaks joosta (nagu juhtus aasta alguses Kholmi ja Demjanski kottides).

Kaukaasia põhiliste õliväljadeni ei jõutud isegi mitte lähedale (need olid bakuu ümbruses)- jõuti Maikopi õliväljadeni.Siin on pikem lugu nendest õliväljadest. Kokkuvõttes oli tegemist üsna tähtsusetu üritusega, sakslaste jaoks ning mitte väga suure probleemiga venelaste jaoks.

42 aastal oli tegelikult selge, et Saksamaal on jõudu, ehk 1 - 2heks suuremaks aktsiooniks idarindel. Need aktsioonid oleks pidanud tooma olulise murrangu sõjasse. Isegi ideaalse õnnestumise korral, poleks Blau seda olnud, vaid tekitanud veelgi enam ebasoodsa olukorra, mille ta tekitas ka mitte ideaalse tulemusena. Teistesõnadega oleks väed veel rohkem olnud välja venitatud ning venelastel oleks tänu paremale logistikale kõvasti lihtsam löögirusikaid organiseerida, mille tõttu terve saksamaa kaitse ka kokku kukkus alates Stalingradist - venelastel õnnestus organiseerida lokaalseid 4 - 5X ülekaale, lüüa rindele auk sisse ja väheliikuvatel sakslastel polnud selle vastu midagi teha, kui taganeda. Kuid, jälle, see oleks pidanud selge olema alates Moskva alt taandumisel.

andrus kirjutas: ↑08 Apr, 2023 18:00 Ei tea, miks seda operatsiooniks "Blau" nimetatakse?

Alguses oli operatsioon „ Siegfried“, mis nimetati ümber „Blau“.
Küsimus on selle kohta, miks nüüd kirjutatakse „Case/Fall“ (e.k „juhtum“) esialgse „operatsiooni“ asemel?

andrus kirjutas: ↑08 Apr, 2023 18:00 Minu poolt siis Weisung 45 siia. Paneme tähele, et ülemjuhatus ei jaganud ülesandeid armeedele vaid väegruppidele ja õhu- ning mereväele.

Jah, antud korralduses nr.45 andis Hitler käsu, muude ülesannete kõrval ka Stalingrad hõivata (muidugi liigub käsk 6. armeele mööda tavapärast rada, aga me kõik saame aru, et initsiatiiv tuli Aadult , mitte Weichs´ilt).
Iseenesest ei olnud ülesanne mitte midagi erakordset, Kiiev, Harkov, Rostov on kõik ära võetud. 6.armee on Doni äärde jõudmas ja vastane ei olnud siiani tõsisemalt vastu hakanud.

Küsimusi tekitab teostus.
Esialgses käsus oli suunis linna purustamiseks ja tegelikult niimoodi ka läks, enne linna sisenemist oli see juba puruks pommitatud ja maha põletatud. Kohe oli ka aru saada, et vastane ei kavatse taanduda ja raske on nüüd tagantjärgi mõista, miks peaks sellist ahervaremetes prügimäge veel suurte kaotustega hõivama. Linnalahingus ei olnud sakslastel selliseid eeliseid nagu stepis.

Kui hinnata ratsionaalselt, siis kusagil tuli sakslastel ka talvituma asuda, seega oleks enam-vähem tervena säilinud linn olnud piisavalt hea põhjus, et seda hõivata.
Nüüd aga läks kõige halvema stsenaariumi järgi, võideldi varemete eest, mis ei olnud talvitumiseks sobivad, aga võimaldasid vastasel paremat kaitset organseerida. Ühesõnaga Richthofen ja Luftflotte 4 põhjustasid oma lühinägeliku tegutsemisega maaväele tarbetuid raskusi, selle asemel oleksid võinud kõik Volga tagused raudteejaamad ja jõesadamad Saraatovini puruks pommitada.

Kokkuvõttes tuleb välja, et esialgu kõrvaltegevusena (vasaku tiiva kaitseks) planeeritud tegevus võttis peagi kogu Hitleri ja OKH tähelepanu, jättes Kaukasuses toimuva põhioperatsiooni vajaka olulistest ressursidest nagu lennuväetoetus ja õhutõrjevõime.

Esialgne operatsiooniplaan:

andrus kirjutas: ↑08 Apr, 2023 20:51 Rosspenil on ilmunud üks dokumendikogumik:

Сталинградская группа войск. 1943–1944 : документы и материалы https://rosspen.su/stalingradskaya-grup ... rialy-909/

internetis kättesaadav näiteks siin: http://docs.historyrussia.org/ru/nodes/ ... -1943-1944
Kaeva seal?

Mahukas ja vägagi huvitav materjal. Tänud!

Xender kirjutas: Ühesõnaga oleks pidanud 42 aasta alguses jääma Nõukogude rindel kaitsesse (heal juhul vallutama alasid, mis oleks kaitset lihtsutanud) ning tegelema logistika parandamisega ning üritanud õhu teel rünnata Volgat - Bakuud ning Moskva kandi raudteesildu (Venemaa raudtee eripärade tõttu, jooksevad kõik raudteed Moskvasse kokku).

Ilma selleta oleks, ükskõik mis operatsioon lõppenud täpselt samamoodi nagu Stalingrad lõppes - sadade kilomeetrite kaugusel, varustuseta, külma käes lahinguvõimetu olemisega, mida varem või hiljem kasutavad nõukogude väed ära.

Aga mis sakslastel sellest 1942. aastal strateegilisse kaitsesse jäämisest kokkuvõttes paremaks oleks läinud, kuidas see sõja võitu (või õigemini öeldes, 1942. aasta seisuga juba parimal juhul „viiki“) oleks aidanud lähemale tuua?

Nõus – eriti tagantjärele tarkusega – et sakslaste 1942. aasta suvine pealetung oli üks järjekordne avantüür ja ilmselt juba ette läbikukkumisele määratud ettevõtmine, aga mis head lahendused selleks ajaks sakslastele olid alles jäänud? Selleks ajaks oli selge, et absoluutset võitu Saksamaa kogu nende vastu koondunud koalitsiooni vastu ilmselt enam ei saavuta. Hitler valmistus kokkuvõttes pikaajaliseks vastasseisuks angoloameeriklastega, mis omakorda eeldas piisavate ressursside, eriti nafta olemasolu. Rumeeniast jt Kesk-Euroopa maardlatest tegelikult ei piisanud kunagi. Sama oluline oli jätta venelased nendest allikatest ilma ja seeläbi vähemalt veel üritada neid kuidagi 1942. aastal aktiivsest sõjast välja tõugata. Ning pealegi oli Kaukaasia mitte ainult nafta, vaid ka üsna suured viljakasvatuspiirkonnad, samuti leidus seal teatud sõjapidamiseks vajalikke maake. Kusjuures asjaga oli kiire, sest ka Hitler sai väga hästi aru, et aeg mängib vaid Saksamaa liitlaste kasuks. Nende tööstustoodang kasvas pidevalt ja ületas juba 1942. aastal selgelt Saksamaa oma. Ja Nõukogude Liit suutis ka oma armeed kiiremini taastoota kui sakslased hävitada.

JA ei saa ka öelda, et oleks võinud Bakuu ja Volga laevaliikluse probleemi lennuväe abiga lahendada. Esiteks oli eesmärgiks siiski nafta jt ressursside enda kätte hõivamine, mitte ainult venelaste nendest ilma jätmine. Teiseks – sakslastel tegelikult polnud sellist lennuväge, mis oleks suutnud sellist ülesannet täita. Eriti juhul, kui 1942. aastal oleks suure pealetungi asemel rinne Rostovi alla jäetud. 1000+ kilomeetrit Bakuuni oli liiga pikk maa selleks, et Saksa toonaste keskmiste pommitajatega sinna piisvalt suur last vedada. Strateegilist lennuväge sakslastel polnud, ja kui ka oleks olnud, siis poleks selleks kütust jagunud. JA ega polnud sakslastel selleks ajaks ka enam seda „taktikalist“ lennuväge, millel oleks jagunud jaksu Bakuu purustamiseks. 1940. aastal ei suudetud kogu Luftwaffet koondades poole aasta jooksul Inglismaad sõjast „välja pommitada“, kuigi lennata tuli vaid paarsada kilomeetrit üle La Manche’i kanali. 1942. aastaks oli Luftwaffe juba pihustatud laiali kogu Euroopa ja Aafrika peale ning vaevles juba kütusenäljas.


Selles mõttes võib öelda, et Fall Blau oli avantüür, aga 1942. aasta tingimustes veel sakslaste viimane tõsiseltvõetav variant sõja vähegi edukaks jätkamiseks. Väärt ilmselt seda riski – vähemalt Saksa juhtkonna hinnangul. Kui see „Kaukaasia plaan“ 1943. aasta alguseks täieliku krahhiga lõppes, siis ega pärast seda ei Hitleril ega kellelgi teisel enam muud sisuliselt plaani sõja viigistamiseks tegelikult polnud. Sealt edasi oli vaid kindel ja aina kiirenev allakäik.

JA ei saa ka öelda, et oleks võinud Bakuu ja Volga laevaliikluse probleemi lennuväe abiga lahendada.

Justament.
Et parasvöötmes on üldiselt öösel pime ning suurtel veekogudel nagu Volga on õhtuti-hommikuti tavaline udu - toonased lennukid suutsid efektiivselt tegutseda üksnes valgel ajal hea nähtavuse tingimustes. Kui see suur lahing algas, kiskus juba sügiseks, mis kitsendas lennuväe tegevusvõimalusi veelgi.

Ja mis puudutab küsimust, kas Stalingradi linna ikka oli vaja sakslastel vallutada või mitte – siis minu arusaamist pidi oli ikka vaja küll. Operatsiooni üks lõpp-eesmärke oli ju lüüa venelased välja Doni ja Volga jõe läänekallastelt, et siis nende jõgede äärde pikaajalisse kaitsesse jääda. Sellest saavad ilmselt kõik aru, miks otse jõe ääres on lihtsam, kergem ja säästlikum kaitset ülesse ehitada kui näiteks avatud stepis lageda maa peal. Probleemid tekkisid sakslastel juba Doni jõe läänekalda puhastamisega – sinna jäid venelastele 1942. aasta suvel alles mõned platsdarmid, mis sakslastele sama aasta novembris kurjasti kätte maksid. Stalingrad oli vaja vallutada mh selleks, et Punaarmeele ei jääks Volga läänekaldale suurt, hästi kindlustatud, linnale tuginevat tugiala koos jõesadamate jms, kust kaudu oleks hiljem saanud vägagi mugavalt vägesid läänekaldale toimetada ja rünnata nt Kaukaasiasse tunginud vägede tagalat. Lisaks sidus Stalingradi lahing ühel hetkel üsna palju Saksa vägesid, mida oleks vaja olnud mujal ja mille puhul ainsaks heaks väljapääsuks olekski olnud Stalingradi vallutamine.

Mistõttu tekibki IMHO mõte, et oleks võinud Doniga piirduda ja järgmine mõte, kas seegi oli strateegiliselt nii väga vajalik...

Blau plaani raames, saksalased ei teinudki suuri vigu - Stalingradi vallutamine oli hädavajalik, just nimelt A4 väljatoodud põhjustel. Küsimus on selles, kas Blau või mõnel sarnasel plaanil oleks mingit eduvõimalust olnud? Minu meelest poleks, sest igasugune pikemaajalisem sõjategevus Ukrainast 100 + km väljaspool oleks lõppenud täpselt samamoodi nagu Blau lõppes, kas veidi edukamalt või halvemini, ei mängi rolli.

Arvatavasti oleks ainuke asi, mis oleks muutnud ehk veidigi Uraani tulemust, ning poleks eeldanud ettenägemisvõimet, kui Rumeenlaste 3. armee asemel oleks saadetud Volga põhjapoolset ala kindlustama jalaväediviisid 17. armeest (seal polnud nagunii mingeid väljavaateid enam edasi minna, ning venelastel polnud jõudu, et midagi väga katastroofilist teha, ehk millega poleks kohapeale jäänud rumeenlased hakkama saanud). Iseküsimus on muidugi selles, kas ja kui palju oleks sakslased paremini hakkama saanud, kui rumeenlased. Peamine probleem rumeenlastel oli puudulik TT relvastus, kuid sama probleem kummitas ka sakslasi (õigemini totaalne laskemoonapuudus).

Ühe rööpapaariga pole võimalik sadu tuhandeid sõdureid, tuhandeid ühikuid tehnikat (lennukitest - tankideni) varustada. Sealjuures oli ka Ukraina läbilaskevõime üsna piiratud, kuid kattis enam vähem armee vajadused, sealt väljapoole jõuti olukorda, kus juba enne Stalingradi lahingut diviisi tasandil käis mikromanageerimine 100 mürsu pärast jne.

Kui 42 aastal oleks terve rõhk pandud vallutatud ala hoidmise peale ning täiendatud varustusteesid - lõunas, vähemalt Rostovini normaalse läbilaskevõimega tee rajada. Oleks teoreetiliselt võinud üritada tõesti Blau plaani ellu viia 43 aasta hiliskevadel - ma lihtsalt ei näe võimalust, et sellise varustatuse juures, nagu sakslastel see 42 aastal sealkandis oli, oleks saanud asi lõppeda millegi muuga kui armee kokkukukkumisega (peale puuduva laskemoona, kütuse, toidu, varuosade jne oli uraani alguses umbes 20% sõduritel talvevarustus. Sealjuures see oli tsiviilide saadetud varustus, ehk ka naiste mantlid ja muu säärane kraam).

Kui võtta teistpidi, kütus mis läks Blau ning Stalingradi peale, kõik muu kaotused. Oleks sellest enam kui küll piisanud, et õhuelementi lennus hoida, millega Volgat ja Bakuud terroriseerida - Ju 88 maksimaalne lennukaugus oli 2700 km, mis oleks veidi vähendatud pommikogusega olnud piisav, et edasi - tagasi Bakuus ära käia. Kui 42 aastal oleks kõik mittemidagi andvad pommitusreidid inglimaa kohal lõpetatud, oleks olnud selleks enam kui piisavalt lennuväge, et varemnimetatud eesmärgid täita.

Saksamaal oleks idas olnud ainuke võimalus, välja tulla olukorrast ilma totaalse hävinguta - eraldi rahulepinguga Staliniga.

Sealjuures tegi Saksamaa suurima vea selle kohapealt, et ei lubanud Inglismaal ja Prantsumaal läbi Rootsi talvesõjas Soomele appi minna. Mis oleks lõppenud Inglismaa sõjasolekuga NSVLi suhtes. Mis omakorda oleks Stalinile oluliselt vähem mänguruumi jätnud hiljem.

Vaadates Saksamaa üleüldiseid plaane alates 39 aastast, tundub peaaegu iga käik eksisteerivat mingis oma ruumimullis. Puudus suur strateegia, sealjuures isegi lahingutegevuse puhul.

Kogu ettevõtmise 1943. aastasse edasilükkamise asjus – esiteks lähtusid sakslased ekslikust eeldusest (kui lugeda nt ülaltoodud Weisung nr 41 preambulit), et Nõukogude Liit on 1941. aasta suvistest ja 1941.-42. vastupealetungi talvistest kaotustest niivõrd nõrgestatud, et 1942. aastal oleks vaja veel ühte viimast „nüket“, et Nõukogude Liidu allesjäänud väed hävitada ja riik aktiivsest sõjategevusest välja tõugata. Pluss vajadus Nõukogude Liidult ära võtta ning ise ära kasutada Kaukaasia ja Bakuu rikkusi.

Teiseks ei olnud 1943. aastani ootamine sakslastele ilmselt vastuvõetav. Nad said hästi aru, et aeg ja ressurssid mängivad nende vastu. Lihtsalt aasta otsa ootamine ilma ühegi otsustava pealetungita või selle katseta oleks vaid tugevdanud vastase potentsiaali ja valmsisolekut. Seda näitas ka 1942. aasta, kus vaatamata suvel kantud suurtele kaotustele suutsid venelased „re-genereerida“ piisavalt palju uusi vägesid, et talvel võtta ette suured pealetungid või vähemalt pealetungikatsed sisuliselt kõikides strateegilistes rindesuundades. (Ja iseenesest tõsi, et sellise jõudude ja ressursside vahekorra juures polnudki Saksamaal algusest peale eriti häid võiduvõimalusi niikuinii).

Ju-88-tega Bakuu pommitamine. Jah, Rostovi alt Bakuuni on linnulennult 1100 kilomeetrit. Edasi-tagasi ots siis justkui 2200 kilomeetrit. Aga sellele numbrile tuleb tegelikult liita veel sadu kilomeetreid põhjusel, et lahingutingimustes ei lenda pommitajad alati ja vaid otse, vaid peavad võibolla manööverdama. Sihtmärgi ala kohal on võibolla vaja teha mitte lähenemist, kui sihtmärk on nt pilve või suitsukatte varjus, või on liiga tugev õhutõrjetuli vms. Lisaks kulub kütust kohe pärast õhkutõusu selleks, et operatsioonile siirduvate ja erinevatelt lennuväljadelt startivate lennukite „formatsioon“ kokku ajada. JA lõppeks tuleb pilootidele planeerida kütusereserv ettenägematuteks juhtudeks, et ikka kodulennuväljani tagasi jõuaks vms.

Ühesõnaga – hea õnne korral saab äkki tõesti hakkama Ju-88 pommitaja versiooni maksimaalse lennukaugusega 2700 kilomeetrit, kuid sellisel distantsil koosneb kogu Ju-88 kasulik koorem sisuliselt vaid kütusest, mitte pommidest. No hea küll – olid ka Ju-88 lisakütusepaakidega kaugluureversioonid, milledele oleks võinud ka sümboolse pommikoguse kuskile riputada, aga mingit strateegilist pommitamiskampaaniat sa selliste lennukitega ei tee. Sisuliselt sama häda oli ka Saksa teiste tollaste keskmiste pommitajatega He-111 ja Do-217.

Aga no hea küll - äkki oleksid sakslased 1943. aastaks oma kaugpommitaja He-177 lahingukorda suutnud viia. Aga siis lisanduks probleem (sama ka Ju-88 või He-111 puhul), et sakslastel polnud hävituslennukeid, kes oleksid suutnud pommitajaid nii kaugele ja tagasi saata. Seda, mis juhtub eskortimata pommitajatega päevasel ajal demonstreeriti ilmekalt nii Inglismaa kohal 1940 kui ka Saksamaa kohal 1943. Ning Bakuu ei olnud mitte mingi „kaitsetu objekt“, vaid seal paiknesid selle piirkonna strateegilise tähtsuse tõttu eraldi ja üsna tugevad Nõukogude õhukaitseväed oma hävituslennukite ja õhutõrjesuurtükiväega (enne seda oleks veel Nõukogude rindelennuvägi pommitajate kallal käinud). Lisaks oleks häda korral saanud sinna Bakuud kaitsma suunata ka liitlaste hävituslennuväge, nagu seda vist Murmanski piirkonnas koos brittidega vahepeal tehti.

Ühesõnaga – ei olnud lollus see, mis hoidis sakslasi tagasi Bakuud pommitamast. Vaid selleks vajaliku strateegilise lennuväe (ja viimase jaoks vajalike suurte ressursside) praktiline puudumine.