www.militaar.net

Üks firma pakub monteeritavaid betoonist "maakeldreid". Väliselt näeb välja nagu traditsiooniline mullakünkaga kelder. Selline peaks olema kasutatav ka kergemat sorti varjendina, tuumarünnaku jaoks keegi keldrit tegema ei hakka ka. Keldrina toimib ka hästi, majaalused keldrid on harilikult liiga soojad kui tahta midagi säilitada.

Millegi säilitamiseks on väga soovitav täiskeldrit sügiseti jahutada - öösel lahti hoida, hommikul kinni panna.

Jaanus2 kirjutas: ↑27 Mär, 2023 13:30 Üks firma pakub monteeritavaid betoonist "maakeldreid". Väliselt näeb välja nagu traditsiooniline mullakünkaga kelder. Selline peaks olema kasutatav ka kergemat sorti varjendina, tuumarünnaku jaoks keegi keldrit tegema ei hakka ka. Keldrina toimib ka hästi, majaalused keldrid on harilikult liiga soojad kui tahta midagi säilitada.

Kas mõtled seda? https://homeandgarden.ee/maakeldrid/ Kusjuures, seda saab ka täielikult maa alla matta, siis tuleb langev betoonist trepp juurde osta. Aga minu arust kaitseb plastist kelder, millele meeter pinnast peale kuhjatud ka päris hästi, lihtsalt otsetabamust ei elaks üle.

Kapten Trumm kirjutas: ↑27 Mär, 2023 9:54

Walter2 kirjutas: ↑25 Mär, 2023 12:09 Eesti oma firma pakub mil.otstarbega varjendeid
https://terramil.ee/images/pdf/Terramil_2015.pdf
edit. Siin oli kuskil üks väikevarjendite lõim - vahest saab mode sinna ringi tõsta.

Ega see nüüd niiväga mobiilne polegi - et selle rajamise valudest näiteks Harjumaa geoloogilistes oludes allpool kirjutasin. Lihtsalt selle püstipanek on ajaliselt kiirem kui betoonist valada.

oot, sa väidad hetkel, et igal pool harjumaal on paekivi pool meetrit maapinnast? Mul näiteks Harjumaal tuli paas kaevu kaevamisel alles 11 meetri peal vastu.

Gotlandist Lenska oblastini on terve merekallas selline, kus lubjakivi maapinnale üsna ligi on, aga Harjumaa on üsna suur ja mida lõunapoole seda rohkem on manti peal. Ent, on ka rannikul erandeid. Nt. klindi all(Tallinna alllinn nt.). Seal jäädki lubjakivi otsima. Ürgorud, mingid jääaja järvede kohad jms..

smr kirjutas: ↑27 Mär, 2023 18:30 oot, sa väidad hetkel, et igal pool harjumaal on paekivi pool meetrit maapinnast? Mul näiteks Harjumaal tuli paas kaevu kaevamisel alles 11 meetri peal vastu.

Kus ma väitsin, et "igal pool on paekivi pool meetrit maapinnast"?
11 m Harjumaal on selge erand, mõni endine jõeorg või muidu setteid täis koht.
Kaevetöödel tuleb "pae riskiga" arvestada näiteks trasside ehitamisel (mis tähendab ca 2 m sügavust kaevikut).

wolfgang kirjutas: ↑28 Mär, 2023 8:22 Gotlandist Lenska oblastini on terve merekallas selline, kus lubjakivi maapinnale üsna ligi on, aga Harjumaa on üsna suur ja mida lõunapoole seda rohkem on manti peal. Ent, on ka rannikul erandeid. Nt. klindi all(Tallinna alllinn nt.). Seal jäädki lubjakivi otsima. Ürgorud, mingid jääaja järvede kohad jms..

Siin on veel nüansse - oman mõningast kogemust ehitustöödega Tallinna lähialal.
Tallinna puhul sõltub paas sellest, kas koht asub sellel linna ümbritseval paelaval või meresetetel seisvas all-linnas.
Nende valdade põhjaosas, mis piirnevad Tallinnaga, võib üksna kindlasti paega arvestada. Mida lähemal sellele "paekaldale" (seal oli mererannik mõned tuhanded aastad tagasi), seda kõrgemal paas on. Lasnamäel, Murastes jne - võibki 0,5 m ja vähemgi olla.
Maapinna kihid lähevad lõuna poole diagonaalselt sügavamaks - Ääsmäe-Keila joonel tavakaevetöö juures harilikult paasi ei leidu.
Pakri poolsaare tipus on paas praktiliselt maapinnal, aga Kloogaranna piiril on juba 1,5-2 m sügavuses ja pealt on täidetud setteliivaga (seal oli kunagi merepõhi, Pakri poolsaar oli toona pisuke saar).

Samas need setteliivaga täidetud alad pae peal (mõned tuhanded aastad tagasi merepõhi) pole jällegi ehituseks kuigi mugav, kui vesi on kõrgel, siis esineb vesiliiv, mis tähendab, et üsnagi pisike augu kaevamiseks arvestatavale sügavusele tuleb väga palju välja kaevata, et kaevik hetkega ei täituks.

wolfgang kirjutas: ↑28 Mär, 2023 8:22 ... Ent, on ka rannikul erandeid. Nt. klindi all(Tallinna alllinn nt.). Seal jäädki lubjakivi otsima. Ürgorud, mingid jääaja järvede kohad jms..

Viimsi pangaalune kuni mereni välja (sisuliselt terve poolsaar) asub hoopis savipadjal. Nõmmel on aluseks peaasjalikult liiv. Geodeeesia on natuke nüansirikkam, kui sellised "laia laua reeglid".

Nendes "all-linnades" üldjuhul paekivi leida ei õnnestu, olgu siis Stroomi või Viimsi. Ka see nõuka aegne Miiduranna kütusehoidla on ehitatud ca 40 m sügavusele savi sisse.

Kapten Trumm kirjutas: ↑28 Mär, 2023 9:15

smr kirjutas: ↑27 Mär, 2023 18:30 oot, sa väidad hetkel, et igal pool harjumaal on paekivi pool meetrit maapinnast? Mul näiteks Harjumaal tuli paas kaevu kaevamisel alles 11 meetri peal vastu.

Kus ma väitsin, et "igal pool on paekivi pool meetrit maapinnast"?
11 m Harjumaal on selge erand, mõni endine jõeorg või muidu setteid täis koht.

Eks need Kuusalu ümbruse liivakarjäärid on siis kõik üks suur erand

Kapten Trumm kirjutas: Endistele soistele heinamaadele uusarenduste rajamine on ikka Eesti Vabariigi ajastul leiutatud rumalus (raha räägib). Seda vältisid efektiivselt nii ENSV maa-asulate planeerijad, rääkimata Pätsu-ajastu talumeestest - et maja ei ehitata sohu, oli tarkus isalt pojale

Tallinna külje all asub üks ca 500 krundiga rajoon, mis on rajatud endisele kolhoosi juurviljapõllule, mis hoolimata dreenimisest oli nii pehme, et sügisel jäi osa saaki maha, kuna isegi laiade lintidega roomiktraktorid uppusid seal. Ja täna elavad seal inimesed ning on ehitatud majad. Natuke eemal asuvad EW aegsed talumajapidamised on aga ehitatud küngastele. Ja loomulikult nende majade ja võrkude ehitamise käigus lõhuti ära viimasedki ENSV aegsed drenaaziliinid.

Kui sa pead juhuslikult silmas seda n-ö Peetri küla/aleviku piirkonda, siis seal kandis ise 1980.-90. aastatel ülesse kasvanuna ja elanuna julgen öelda, et ei olnud päris nii, et Eesti ajal juhtis kõike talupojamõistus ja ENSV ajal tark plaan ja teaduslik lähenemine.

Esiteks, Eesti-aegseid taluhooneid – nii palju kui neid seal 40 aastat tagasi säilinud oli – ei ehitatud vaid ja ainult, või isegi enamuses küngaste-kõrgendike peale. Ehitati ka sinna, kuhu „koht“ saadi, sealhulgas ka otse sinnasamasse „uppunud juurviljapõllu“ peale. Aga tõsi on muidugi see, et ei mäleta sealtkandist ühtegi Eesti-aegset majapidamist või hoonet, millel oleks olnud maja all täiskelder, või ka eraldiseisvana kelder, mis oleks suuremas ulatuses n-ö maa all – kui tehti, siis n-ö suuresti maa peale. Põhjus – ilmselt seesama soine pinnas ja poole meetri pealt vastu tulev paekivikiht, millest käsitsi naljalt läbi ei näri ennast. Aga ega ka enamikel nendest põllu peale rajatud uuselamutest ei ole maja-aluseid keldreid.

Nõukogude ajal tehti seal piirkonnas tõepoolest ulatuslikke maaparandustöid – rajati üsna suur kraavide, kollektorite ja kohati ka maa alla maetud veejuhtmete võrgustik, mis kokkuvõttes suunas sügisest vihmavett ja kevadist lumesulamisvett kusagile Ülemiste järve suunas. Kogu see süsteem selles mõttes töötas, et kolhoosi (ja hiljem erapõllupidajate) põllud ja heinamaad olid üldiselt nii kevadel kui sügisel kuivad. Sellist asja, nagu sina viitad, et traktorid ja saak jäid sügisel põllule, mina enda kodukandist küll ei mäleta. Kogu saak koristati alati ära – kusjuures ratas-kombainide ja -traktoritega; mingeid lint-traktoreid sügisel põllule ei lastud. (Kui õigesti mäletan, siis lint-traktoritega (või võimsamate ratastraktoritega T-150 ja Kirovets) tehti esmajoones kevadeti põldude kündmist, randaalimist jne.).

Mis puudutab nüüd „ENSV maa-asulate planeerijate“ tarkust ja ettenägelikkust, siis mina kasvasin ülesse ühes (tänaste standardite järgi väga tagasihoidlikkus) rida-elamus, mille oli lasknud ehitada endale ja veel kolmele kolhoosi-kontoris töötavale perele (sh minu vanavanematele) kohalik, väga pikaajalise staažiga, tunnustatud (sotsialistliku töö kangelane oli vist isegi) ja kohalike poolt igati asjalikuks peetud kolhoosiesimees. Puänt seisneb selles, et ta oleks iseenesest võinud oma residentsile valida ükskõik millise asukoha rajoonis ja ükskõik millise ehitusviisi ja abihoonete loetelu (maja juures olidki veel kuurid, saun, paar garaaži ja eraldi pumbamaja) – aga maja ehitati sisuliselt sellesama „juurviljapõllu“ peale madalamale pinnasele, suurest kuivenduskraavist u paarikümne meetri kaugusele ja veel täiskeldriga. Tagajärg – aeg-ajalt ka sügiseti, kuid praktiliselt igal kevadel lumesulamise ajal ei suutnud ka kogu see hiiglaslik kraavide-süsteem vett piisavalt efektiivselt ära juhtida või tekkisid mingid ummistused kuskil; igatahes olid kraavid ääreni täis seisvat vett ning meie maja kõik keldrid olid igakevadiselt vähemalt põlvest saadik vett täis (isa-ema käisid keldris asuvat keskkütteahju kütmas väga kõrge säärega kummikutes. Sisuliselt oli maja all olev paarsada ruutmeetrit keldripinda sisuliselt kasutuskõlbatu millekski muuks kui kõrgematel riiulitel hoidiste säilitamiseks. Ilmselt mängis lisaks asukohale ja ekslikule projektile (kelder) oma rolli ka ebakvaliteetne või olematu hüdroisolatsioon). Tänaseks manalateele läinud naabrimees üritas tegi mõned aastad tagasi veel oma kätega n-ö seestpoolt oma keldrile mingi hüdroisolatsiooni ja ehitas sinna kohe ka väikese saunakompleksi peale – tühi töö ja raharaisk, kevadine „suurvesi“ mädandas selle kohe jäädavalt ära.
Lähipiirkonnas oli iseenesest ka paar kõrgendikku, sh üks väga maalilises asukohas kerge männikuga jne – aga nendele küngastele rajati hoopis strateegilisemad objektid – sigala, juurviljahoidla, remonditöökoda. Ju siis „produktide“ ja tehnika kaitsmine üleujutuste eest oli suurem prioriteed „maa-asulate planeerijate“ jaoks.

Mis puudutab sinna „juurviljapõllule“ (tegelikult suur osa oli sellest hoopis karjamaa) alates 2000. aastatest rajatud uuselamuid, siis iseenesest tõsi, et eriti esimestel aastatel lõhuti selle käigus vanu drenaažisüsteeme, ei ehitatud arendaja poolt uusi või täiendavaid asemele (kuigi vald seda kohati nõudis planeeringutega), mistõttu tuli sealt uuselamurajoonist algusaastatel ka päris palju teateid ja uudiseid uputustest ja vaidlustest arendaja ja omavalitsuse vahel jne. Oli jah olemuslikult põllu peale ehitatud majad hiiglaslike lompidega. Aga tänaseks on vist asi enamvähem normaliseerunud – otse linna külje all asuva kinnisvara asukoht ja hind on piisavalt magus, et teha ka korralik maaparandus, selle asemel, et kuskile mujale, kaugemale, „künka peale“ kolida.

Kuna ma olen temaatikaga tegelenud oma elust viimane 20 aastat (mida on natuke rohkem kui üleskasvamine mõnes kolhoosikeskuses ja kuulujuttude põhja info), siis ka ENSV perioodil asulaid soopõldudele ei rajatud (mis ei tähenda, et põllumajanduseks sood ei kuivendatud) ja veelgi enam - välditi isegi asulate rajamist sinna, mis polnud näiteks mõistlikult kanaliseeritavad (isevoolselt, minimaalsete pumplatega). Täna käib iga uusrajooni juurde terve pinu pumplaid - sest isevoolseid trasse pole vett täis kraavi võimalik rajada - mis omakorda keerab vinti juurde teemadele, mis saab siis kui elektrit pole.

See kõik ei tähenda, et toona käkke ei tehtud. Aga ma pole tähele pannud ka massilist asumite rajamist ENSV perioodil näiteks dreenitud soistele põldudele (mis täna on väga levinud). Nõuka riigis polnud uniformset korda. Sestap minu kogemused on pigem teistsugused.

Ja see eduraport, kuidas "nüüd" on drenaaziga asjad korras, ei vasta vähimalgi määral tegelikule elule. Magusa kinnisvara hind maandub aga enamasti arendaja taskus, mitte aga üldistes drenaazisüsteemides (mis on kaugelt laiem nähtus kui arenduse ala torutamine). Kui eelvoolud, mis asuvad täna eraomanike maadel ja kus on kraavid juba puid täis kasvanud, vett ära ei juhi, pole ka sellest arendaja rajatud drenaazist suuremat tolku.

Ma tean siinsest vallast mitmeid asulaid, mis on nullist ehitatud kolhoosirahvale elamiseks, kuid on valitud ettevaatlikult, vältides üleujutusohtlikke alasid ja dreenitud põldusid. Kõigil püsivad keldrid kuivad, kuigi mingit hüdrot polegi seal.

Seal Peetri kandis on justnimelt siinkandi tuntuimad käkid suudetud kokku keerata, tuleb äkki meelde?
https://www.postimees.ee/245191/rae-val ... l-uht-kula
Loomulikult, kui ehitada asum Ülemiste järve äärsesse sohu, siis juhtub asju.
Täna lihtsalt pole murupinnast 20 cm allpool olev vesi teab mis suur probleem, sest 99% majadest ehitatakse ilma keldrita. Mis ei tähenda, et see muru ei lirtsu ja vahetevahe ei upu. Liigvee aga saab salaja lasta kanalisatsiooni.

smr kirjutas: ↑28 Mär, 2023 10:56 Eks need Kuusalu ümbruse liivakarjäärid on siis kõik üks suur erand

Ei ole sealt Kuusalust vaja eriti kaugele minnagi, kui paene kallas tuleb. Samamoodi on liivakarjäärid Männikul, kuigi Lasnamäe on pae sisse piigatud ja Karjakülas suured kruusakärjäärid, kuigi Türisalus on kõrge paekallas.

Uudistest jäi nagu tellituna silma.
https://arileht.delfi.ee/artikkel/12016 ... investorid
Kas linnavalitsus ja "tuntud investorid" oma "unikaalse poolsaare-asumi" puhul on ka arvestanud jaanuaritormi võimalusega?

Kuna ma olen temaatikaga tegelenud oma elust viimane 20 aastat (mida on natuke rohkem kui üleskasvamine mõnes kolhoosikeskuses ja kuulujuttude põhja info), siis ka ENSV perioodil asulaid soopõldudele ei rajatud

Ei tea kuhu see Annelinn Tartus on rajatud või Supilinn või Ülejõe või pärmivabriku kant?
Sinu kogemustepagasit arvestades vist mäe otsa?