www.militaar.net

Krjutshok ,e. konksuke.
Kraehaak ,mis oli lisaks nööpidele ,et mees kurguni kaetud oleks.
Tsaariaegne pärand ,sest tol ajal oli ääretult tähtis ,kui sõjaväelane triigitud ,viigitud ,nööbitud ja haagitud ,seega - igati akuraat ja ontlik välja nägi.

Eriti tähtsate asjade jaoks kõlbas ka lambakari ,peaasi ,et suud oskas pidada. Eestlasi selleks ei usaldatud juba sellepärast ,et vene keelega oli neil tavaliselt nii nagu oli....
Tehnika oli meie ala ,sest seda hoida ja remontida lambakari ei suuda. Pealegi tahtsid ülemused enda kõrvale hea väljanägemisega autojuhti. Baltikumi poisid olid ikka inimese näoga võrreldes mõne teise rahvuse esindajaga.

Krjutšok - krae haak.
N.Armees oli seisuse näiduks, mitu ülanööpi jakil lahti on.
Noored pidid ennast lõpuni kõvasti kinni kruvima, k.a. krae haak.
Vananedes võis tasapisi hakata ennast lahti harutama - haak, siis 1. nööp, hiljem veel 1 v rohkem. Aina allapoole vajus puise väljavahetanud nahast vöörihm ning üha rohkem kortsu, e karmossi, kirsad. Lisaks õmblesid vanakesed oma vormiriideid kitsamaks ja lühemaks.
Noorsõdur ja 'vanaisa' nägid kardinaalselt erinevad välja. Täiesti erinevad olid ka käitumismallid - noorukitele kehtis rida seadusi, millest üleastumist karistati karmilt mitmel erineval moel. Nt ei tohtinud avalikus kohas, e siis vanakeste silme all, käsi taskusse torgata, käies suitsetada, isegi valjult naerda jvpm

Inimorganism on erinev, aga siiski palju sarnast. Eks siin kirjutajad teavad, et öösel ´´asjaeestteisttaga´´ mõttetetult üleval olla on jama..., kui pole just kärakas mängus:) Minu arust kõige raskem aeg on silmi lahti hoida postil kuskil 3 - 5 vahel öösel, kui see üle elada siis oleks nagu kohe teine jume...

Päevas 3-4 korda ikka kuulsid, et oled fasist. Eestlased olid siiski meie väeosas suuruselt 3 rahvus, nii et vastu sai irvitatud parasjagu. Lihtsalt oli pohhui.Venelased tegid omaarust nalja, et kas vanaisa sõdis SS-is. Paljudel sugulased olidki. Ka minul. Sai siis avameelselt vastatud, mida võeti naljana.
Ja töesti - eestlased sideväelastena olid hinnas - kui vahetus tuli, siis meie komandör vangutas küll pead - ütles et tolko katsigari i pisateli.

Kuna teenisin 1979-81 Eestis siis garnisoni karauulis sai käidud Tapal. Esimesed kolm kuud meile padruneid ei antud. Postile saates anti kaasa soovitus - rünnaku korral "smela deistvovat stõk nasom i prikladam" (julgelt tegutseda täägi ja kabaga). Kuidas see pidi käima seda muidugi ei õpetatud. Ladudes mida valvasime oli sõjaline varu - relvad, mundrid, pukkide peal masinad jne. Laod asusid seal, kus praegu Pioneeripataljon. Huvitav on see, et 25 aastat hiljem (2004-05) teenib mu poeg samas kohas Eesti sõjaväes. Kes oleks seda siis uskunud

Kas need laod kuulusid seniitraketibrigaadile või insenerbrigaadile? Kas siis oli seniitraketibrigaadi staap veel Tapal? Kus täpsemalt? Kas Reineveres oli komandopunkt?

Laod kuulusid seniitraketibrigaadile 96420, mille staap asus Rakveres.

Karauulis sai käidud ikka kümneid kordi. Meie polgul oli 3 karauuli, nenedestki "oma polgu" karauuli kaks posti Kaliningradi linnast väljas "pehhoota2-meeste polügoonil ja kütuse-laskemoonalaos saksa-aegse fordi juures. Siis veel lisaks diviisi laod Kaliningradi linna sees ja lõpuks käisid meie polgu mehed ka valvamas linnalähedast lahingukopterite väeosa - üks post ööpäevaringne, kütuselao juures ja kaks tk kopterite juures vaid öisel ajal kui lende ei olnud.
L"Komandatuuri-karauule" oli harva, see seisnes "kubu" valvamises. Sõltuvalt hooajas, kui jalaväemeestel nt. õppused olid, saime ka üle päeva karauuli vihtuda. Meil oli vähendatud koosseisuga polk, seersante oli arvuliselt rohkemgi kui reasõdureid, seega oli ka seerudele tavaline postil seista. 2. aasta meestele oli asi ujuba rutiinne, ka "valvav vahetus" enamasti magas, leitnandist karauuliülemale oli savi sellest.

Kõige viletsam aeg oli jah 3-5 vahel hommikul, mäletan, et kord käisin pool posti perimeetrit läbi, ilma et ise mäletaks, kuidas ma teise kohta sain

Ainuke eriline vahejuhtum oli, kui oma polgus parki valvates naaberpolgu purjus demblist seeru üle aia otse mu nina alla potsatas. Sõbralike läbirääkimiste tulemusena lahkus ta üle teise aia oma polgu suunas...
Ning linnas oleva kütuselao juures käisid aeg-ajalt kohalikud tüdrukud sõduritega soojemaid suhteid loomas.

Noorena sai karauulis (kui seda päris karauuliks nimetada annab,valvasime ehitusobjekte, kus vangid tööl) käidud üsna tihedalt. Hiljem saadeti Mikunisse tšasovoi KPP kursustele. Mõnda aega olin siis ojektidel TšKPP, umbes esimese aasta lõpust olin kaptjoršik. Siis sai vahel igavuse peletamiseks palutud roodukat, et määraks mõnele objektile võškale. Igatahes ei lähe kunagi silme eest pildid ääretust talvisest tundrast, kus hundi-või põhjapõdrakari luusib. Fantastilised olid ka suvised polaarpäevad ja talvised virmalised. Üsna hiljuti mingi viinavõtu käigus sai vaadatud üle hulga aja kroonualbumit. Praegu ei usugi, et lumehanged võivad nii kõrged olla:)

Poolteist aastat käisin üle päeva karauulis,raketibaasi valvasime,täpsemalt nimetati teh.territoorium.Kinu oli totaalne,siiani mõtlen,et kui selle seltskonnaga sõdima oleks pidanud...Talvel alatihti toimus vahetus nii,et läksid karaulka uksele ja vilistasid,kõik kuus posti loivasd tuluppide vahelt tuppa ja järgmised jälle toast magamast põõsaste taha.Kusjuures ise olen postil seisnud ainult ühe korra,siis kui väeosa Kapjari(Kapustin Jari) sõitis.Maha jäid ainult värskelt tulnud ja demblid,siis tehtigi nn seržantski karaul.Pluss oli selle asja juures küll see,et aeg läks ruttu,kaks päeva sulasid üheks kokku.Ja kui utšebkas padrunite üle igasugune kontroll puudus(pisike bandeera käis kevadel seenekorviga padruneid korjamas ja meie jaoks oli üle mõistuse see,kuis mustade pagunitega vendasid sunniti peale oma kohustuslikku 1 UUS-i(Pervoe upražnenie utš. strelb,üheksa padrunit)aluspesuni lahti riietuma,et jumala pärast ühtki padrunit vasaskule ei läheks)siis takkajärgi sai ennast vannutud,et ise paari kaasa ei võtnud,sest unise peaga paugutamist oli päris palju ja asja kella külge mineku vältimiseks tuli alatihti padrunite kujundasmisega vaeva näha,st vanasse kesta uus kapsel ja püssirohi aretada.

N-armees 1988-1990. sai karauulis käidud Riia kubus (4-5 korda) ja mingis Riia tootmisbaasis (3 korda) .Oli juhuseid kui kubus unustati ära, et olemas oled (post nr.4) ja nii sai terve vahiaja ainult logeleda. Kõige pingelisem olid post nr1 ja 2. Korra sai isegi postil nr. 2 olles kuul rauda tõmmatud ning palju ei puudunud, et oleks päästikule vajutanud, aga õnneks tuli elekter enne tagasi. Koridoris toimus just kinnipeetavate loendus kui korraga oli vool kadunud ja et koridoris puudusid aknad ja avarii valgustus, siis oli pime nagu SKP-s (Suure Karu P....). Kinnipeetavatele anti käsk” näoga vastu seina”, mille peale algas rahulolematu sõim ja mingi liikumine. Ise olin relvaga esimese väljapääsu juures ja teine relvaga vend teises koridori otsas, loendajad (2tk) olid meie kahe vahel kinnipeetavate ees ilma relvadeta.Väljapääsu uks oli ainult avatav väljast ja läbi mingi elektripuldi ja nii me istusime seal ning ootasime, mis edasi saab. Hetkeks saabus täelik vaikus ja võis isegi kuulda kui nööpnõel maha kukub. Vaikuse lõpetasid sammud, mis lähenesid kiirelt minu poole , mille peale röögatasin: „Stoi, streljat budu” oma eesti murrakuga ja automaatselt võtsin riivi maha ning tõmbasin kuuli rauda. See kuuli rauda tõmbamise helin mõjus kõigile ja nii me olime seal, keegi enam ei iitsatanud ega nihelenud kuni vool tagasi tuli. Valguse saabudes oli pilt suht koomiline, kiinipeetavad olid ilusti kõik näoga vastu seina, loendajad olid pikali maas ja teine relvaga vend kükitas teiselpool koridori nurgas ja silma nagu tõllarattad peas. Minu poole liikujaks osutus üks loendaja, kes soovis väljapääsu juurde tulla ja korrapidajale, kes teiselpool ust dezurkas oli, märku anda, et voolu ei ole.Vaene ohvitser oli isegi ehmunud kui lõpuks ukse lahti sai, sest neil oli samuti pimenduskursus olnud ja tema korraldusel viisime just loendust läbi. Aga kõik lõppes õnnelikult ja keegi viga ei saanud.
89. aasta alguses käisid Adazi polügonil öised näidislaskmised ja tehnikat oli kohale aetud nii Dobelest kui ka Ventspilsist. Oli parajasti krõbedad talveilmad nii -20/-25°C ja meid põrutati polügoni valvama 2 ööpäevaks. Putkad, kus me pidime sooja saama ja oma nälga peletama, osutusid väga nigelateks. Õhk käis ühest otsast sisse ja teisest välja, petskast vaatasid jääpurikad vastu.
Esimene ööpäev! Elamise suutsime enam vähem tihedaks muuta, aga tuld ülesse ei saanud. Läheduses ei olnud ühtegi kuivanud puud ega oksa ja nii me seal oma lõugu lagistasime. Suhhoi pajok suvatses ka ära külmuda ja meel muutus päris mõruks. Raadioside abil üritasime ühendust saada keskusega, et saadetaks tikke (olime omad varud tulutult ära kulutanud) ja kirves kui järgmine postide kontrollsõit toimub. Mingil põhjusel see sindrima raadiokarp aga ei toiminud ja nii me seal tegime kükke ja togisime üksteist, et sooja saada. Mingi aeg avastasime, et side teiste postidega on pealt kuulatav ja kõiki kimbutas see üks ja sama häda ehk külm. Eriti andekas oli üks uzbek :”Ahmed gushat hotshet”;”Ahmedu holodna” ja nii see kestis päris mitu tundi.Naersime läbi pisarate nii, et tilk püksis ja tundsime sellele vaesele uzbekile kaasa. Pärast muidugi selgus, et see oli olnud mingi sidemeeste näpukas ja mingid juhtmed olid valesti ühendatud.
Teine ööpäev! Meiega liitus üks tanki ekipaaz, vandusid nii mis jube, kõik venekeelsed kõigile mõistetavad fraasid olid esindatud. Kirusid oma tanki ja ütlesid, et see on külmem kui surnukirst.Vendadel olid oma madratsid kaasas ja nad pidid ööbima masinas. Mingil põhjusel aga lõpetas petska töötamast ja masinat nad enam soojaks ei saanud. Mootori käivitamine öösel oli ohvitseride poolt keelatud ja nii nad tulid meie juurde sooja nurgakest paluma. Meie muidugi kadedad ei olnud ja lubasime sisse, seletasime neile oma mured ja hakasime koos lahendust otsima. Mehaanik tõi tankist kirve ja peotäis kuulipilduja padruneid. Püssirohuga saime lõpuks puud põlema ning ruumi soojaks ja külmund pajokk muutus ka tarvituskõlblikuks. Aga raadioaparaadist tuli ikka, ainult, et vastupidi: „Ahmedu holodna”;”Ahmed gushat hotshet”.
Lõpuks pääsesime sealt polügonilt kasarmusse ja mälestusi jäi ergutama see öine laskmine kui terve taevas oli tulesadu täis ning muidugi vapra lõunamaa poja hüüd talvises kõrbes : „Ahmedu holodna”;”Ahmed gushat hotshet”.
Kasarmusse jõudes saime ennast puhtaks küürida ja kõhud sooja lobi täis. Silm kiikas koiku poole ja lõpuks saabus õhtune õnnis hetk. Olin just silma kinni saanud ja tundus, et oli alles möödunud mõni minut kui häire anti. Tegelikult olin saanud magada 2 tundi ja peksti üles tänu ühele eestlasele, kes Dobelest koos AK-ga jalga lasi. Ma ei ole vist kellegi peale nii kuri olnud kui tookord selle eestlase peale. Täisvarustus selga ja Riia-Tallinn maanteele Gauja jõe sillale patrullima. Too aeg oli seal sillal kui Tallinna poolt tulla, paremal pool silla alguses endine miilitsa või siis sillavalvuri putka. See imevigur mahutas maksimum 3 inimest ja kui ukse lahti tegid, astusid kohe maanteele. Väeosast olime kolmekesi (leitu ja kaks seerut) ja siis veel kohalik miilits. Tegime vahetustega sillal patrulli: üks tund sillal - üks tund putkas. Kes putkas oli see sai tukkuda, teine kõmpis külmaga sillal ja kontrollis Tallinna poole minevaid sõidukeid. Leitu ja miilits panid rõõmsalt paksu selles lobudikus ja ei olnud nende asi, mis väljas toimub. Kella 2 paiku öösel muutus liiklus praktiliselt olematuks ja otsustasime, et oleme kõik seal soojakus, kelle valvekord, see peab silma sillal peal ja kuna ruumi neljandale mehele istumiseks ei olnud siis leitu arvas, et ei näe ohtu, et valvekorras olev sõdur magama saaks jääda. Soojak oli mõnusalt soe ja tugev juustukas ei olnud tol hetkel häiriv. Oma valvekorral ukse juures seistes ja aknast kogu aeg välja kiigates võitlesin enamus aega unega. Kui enam ei suutnud läksin välja, ahmisin natuke külma ja karget õhku ning üritasin oma valveaja lõpuni vastu pidada. Nii see võitlus endaga kestis kuni sain jälle tunnikese tukkuda. Kell 4.00 ajas teine seeru mu üles ja andis posti üle. Hetke soov oli kõik pikalt saata ning mõte keerles ainult ümber koiku. Olin vist pool omast ajast ära olnud kui ikka veel seisin vapralt soojakus ukse juures ning jõllitasin klaasistunud silmadega tühja silda. Ja siis see juhtus!
OK, täna rohkem ei viitsi, eks homme jätkan.

24 õhuarmee staapi sai valvatud Vinnitsas. Mul oli plokkflööt kaasas ja ühel Harkovi kagebistil-nuhil kitarr, jämmisime karaulkas vabal ajal. Kõige lahedam oli operatiivosakonna hoonesisene valvepost, teistele see eriti ei meeldinud, ei saanud suitsu teha. Mina õppisin seal inglise keelt ja lugesin niisama raamatuid. Seeru oli meil enamasti üks Klaipeda venelane - sel tõmbasin ükskord junni jahedaks, kui röögatasin "Halt, Who goes?". Vahetus tõmbas padruni rauda, natukese aja pärast seeru piilus nurga tagant, ma irvitasin vastu, poiss oli ikka üsna ehmunud.

Kui ülemuste meelest liiga patsifistlikuks olin muutunud, saadeti mind kuradile - Tšortkovi linnakesse Poola piiri ääres mingit lenuvälja valvama. Seal aeti ka aeg-ajalt diversantidejuttu - aga mul oli niikuinii savi. Tsernobõli paugu ajal olin ka seal ja valvasin pommiladu.

Mingi Kiievi kutiga oli Tšortkovi karauulis väike ütlemine ka - küllap talle käis närvidele, et ma selline friik olin, kippus näägutama. Ega muud tegelikult olnudki, kui palusin tal vaiksemaks võtta ja mõelda selle peale, et meil on lahingurelvad ja kui mul üle peaks viskama, siis on tulemus kurb. Jättis järele.

Ühesõnaga, ei midagi huvitavat.

jalutaja kurat... jutusta edasi... just läks põnevaks...

To jalutaja;Riia kubu oli (on) vana tsaariaegne vangla.Kas teile ei tutvustatud kongi kus istus Krupskaja.Meile tudvustati.Olin ise ka kunagi seal karauulis.Aasta siis 78 talv,külm talv oli. Sain ainult korra postil olla,leidsin seinal sooja koha.Küttetorud olid vist seina sees.Toetasin vastu seina,soe, mõnus,silm vajus kinni Ja siis "Troe sutok gauptvahtu" Kurramuse offe,ei ole ilus inimest sellise kisaga äratada.Võib kreepsu saada. Ja saingi troe sutok.Ühesõnaga karauulist karauulitavaks.

See Riia garnisoni kubu oligi üks "must auk". Kõik Adazi suurtükipolgus 01398 teeninud kartsid toda kohta ja sinna karauuliminekut nagu tuld. Juhus ,et sinna saadetud meeskonnast kõik 100% tagasi tulid oli küllaltki harv. Ikka keegi lendas millegagi vahele ,andis oma rihma ja muud nöörid ning veetis veel mõned päevad arestikambris vahialusena.
Endal õnneks ei olnud garnisoni asja rohkem kui paar korda autojuhina ja siis puudus kah igasugune tahtmine autokabiinist lahkuda. Istusin nagu tukunui kaelaauguni kinninööbitud ning ootasin hetke ,millal saab kähku sealt välja sõita ,et pääseda "poodu tundest".
Daibohh sinna Kurmatov või keegi teine kõrgem kindralist shaakal juhtus.... See oli tõeline lõks.