www.militaar.net

Olin esimeses 8/11 kuud lennus Vahipataljonis. Ei täheldanud küll mingit erilist peedistamist. Rühmad olid eraldi, eelmise lennu meestel meie üle mingit võimu ei olnud, jaoülemad olid ka igati asjalikud. Eks "vanad" veidi viltu vaatasid ja suud pruukisid, kui jutuks tulid, et meie 8 kuu mehed napilt kuu peale nende minekut koju saavad.

Väide ei ole tõene. Aeg on õige, kuid põhjus vale.
Tegelikult toodi NL relvajõududesse eelpoolnimetatud vanglasuhtlusvorm sisse vastava karistusasutusekogemusega ajateenijate poolt, keda 60-ndatel hulgakaupa ajateenistusse võtma hakati. Jõudis ju selleks ajaks pärale see aeg, kui hakkas ennast tunda andma suguvõimeliste meesisendite töö puudujääk sõja-aastatel. Noh, ja nii see läks. Kord juurdununa sellest enam lahti ei saa. Suhtlusvorm hakkas ise ennast taastootma, kuna erinevad kutsed hakkasid üksteist mitmekordselt katma. Tõenäoliselt ei saadagi sellest seal maal lahti enne, kui midagi puhtale kohale uuesti üles ehitama hakatakse. Ja selliselt, et tõesti kedagi endisest süsteemist sinna üle ei võetaks. Aga seda seal vaevalt, et kunagi tehakse.

Eesti Kaitseväe puhul ei saa küll mingist dedovštšinast rääkida. Vähemalt tänapäeval mitte. Rahvuslik muster on lihtsalt selline. Me pole ju mägedepoegade juures vähemuses, vaid astume ringi Eesti pinnal...

Kui midagi on, siis väikene nügimine eestlaste endi vahel. Aga seal on põhjuseks mõne ajateenija enda rumalus või ajuvaba trots.

Jah väikseid konflikte tuli ikka aeg ajalt ette, reeglina piirdusid need lihtsalt üksteise saatmisega kohtadesse, mida pole sünnis siin mainida. Kui NAK lõppes siis anti meile kindlat juhtnöörid, jälgida olukorda ja lahendada probleemid juba eos.

Teenisin Vahipataljonis: juuli 2008 kuni juuni 2009. Olin jaoülem - tulejuhtimis meeskonna ülem

Viimased kaks postitajat pole päris teemasse rääkinud, kuna algselt püstitatud küsimus oli pisut teine.
Ise olin Kalevis esimeses 8-kuulises lennus. Vett ja vilet saime küll, aga ei tea öelda, kas rohkem kui varasemad noored, sest võrdlusmoment puudub. Pigem arvan, et erilist vahet polnud.

Tavapärasest rohkem nokkimist tuli kahjuks ikkagi ette. Algas see juba siis, kui tuli teenistusse nn. viimane 12-kuuline väljaõpe (märts-aprill 2000). Arusaamatust ja tuska tekitas eelmise aastakäigu võitlejates fakt, et noorsõdurid olid esimesest päevast peale reamehed, mitte noored. See pole aga midagi võrreldes sellega, mis need viimased olevat teinud esimese nn. 8-kuulise väljaõppega. Kuulsin tagantjärgi (olin ise juba reservis selleks ajaks), et selliseid NAK-st tagasitulnud n****ritest jaoülemaid polnud igatahes veel keegi näinud.

Ei käi otseselt teemasse, aga mingi "sisseõnnistamine" kindlasti.
Sama v'rdja mõtlemine on igas armees ( krdima tsoonimentaliteet), eriti ei koti, aga ju ma olen suht õrnukene, marru ajab selline tolbajebizm.
http://www.youtube.com/watch?v=N2LL-9vmZQ8&NR=1
No ei kasvata omale kamraadi niimoodi, kes sind hädas tule alt välja tooks .

See viimane küll mõnitamine polnud. Mehed demonstreerisid oma koordinatsioonivõimet. Pidevalt ühes suunas pööreldes hakkab sisekõrv andma signaali, et liigud otse. Samas silmad näitavad pöörlemist ja aju satub erinevatest signaalidest segadusse.
Merehaigus jääb ka sinnakanti.
Human factor.

Sisseõnnistamisega tõesti tegu polnud. Video üleslaadija (ja teine keerutaja) ütleb ju kirjelduses selgelt ära millega tegu:

WSI firefighters in Iraq bored as hell. I'm the guy with the blue shirt on.

My mystice and not my very good english, sorry. Millegipärast meenutab see mulle nõuka sõjaväge,kus selliseid "trikke" tegid kodanikud "vabatahtlikult" ja kõigil oli nalja piisavalt.

Hei head kaasfoorumlased!

Kas siin foorumis on ka huvi kaasaja EKL ja EKV mälestuste vastu? Oleks pajatada mõned pikemad lood varateismelise noormehe seiklustest EKL-is ja teenistusest Rahuoperatsioonide Keskuses ja Scoutspataljoni koosseisus ajavahemikus 2002-2011? Hilisemal/kaasaegsemal ajal taas EKL teenistusest.

Meie pisike kodu-Eesti on väike, seega väldiksin konkreetseid kaasteenijate nimesid, kui see ei ole vältimatult vajalik. Muus osas on isiklikku päevikusse neid lugusid ikka kogunenud...

Kas on lugemishuvi?

Anna tulla ja palun ilustamata.

Toetan.

Sissejuhatus:

Nii nagu AKF Mongol on palunud - ilustamata need lood kindlasti olema saavad. Tekkis hiljuti selline äratundmine, et võiks need lood kuhugi kirja panna täiendavalt oma päevikule ja mis see muu keskkond ikka oleks kui militaar.net. Karmimate lugudeni on veel veidi aega, sest kõigepealt on oluline rääkida eellugu.

See konkreetne seiklus algas 2001. aasta sügisel kui kohaliku alevi aktiivsemad kaitseliitlased kutsusid kohalikke noori oma tegevustes osalema.
On vist aus öelda, et tegemist oli ja on ka täna maakonna tõmbekeskusest eemale jääva asulaga kuigi veel tol ajal oli olemas kohalik vald/vallavalitsus, keskkool, postkontor jne.

Eriliselt on meelde jäänud kuidas tolleaegsed kohalikud 8-9. klassi poisid tulid/olid kutsutud esimesele koosolekule. Õhkkond oli soliidne, võiks öelda, et isegi veidi pidulik, kindlasti olid kõik esinejad/osalejad kained, selgesilmsed, sirgeselgsed ning kohalikus kogukonnas igati austatud. Eesti Vabariigi EL-i ja NATO´ga liitumiseni oli jäänud veel paar aastat ning Esimese ja Teise Tšetseenia sõja valguses oli ka meie väikeses Kodu-Eestis murelikke mõtteid palju.

Mäletan hästi konkreetselt, et selleks ajaks oli loetud Arved Viirlaiu kirjutatud "Ristideta Hauad" ja muud ülidepressiivset rahvuslikku kirjandust. Unistus merekooli mineku suunal oli asendunud vaikselt mõttega, et äkki läheks Sõjakooli ja õpiks ohvitseriks. Kohaliku kogukonna aktiivsete ja ka Vabariigi tasemel militaarvõistlusi võitnud meeste eeskujul otsustasingi liituda kohaliku alevi kaitseliitlastega. Kindlasti sain tolleegsete standardite järgi hea väljaõppe ning täiesti kindlasti oli ka asju mille eest tänapäeva oludes läbiviijaid kui ka osalejaid karmilt karistataks. Aga siis olid teised ajad ja teised standardid.

Erilisena on meelde jäänud 2001. aasta detsembrikuu. Peale paarikuulist (ehk peamiselt nädalavahetustel toimuvat väljaõpet) usaldati tolleaegsete 15-16. aastaste noormeeste kätte Kalašnikovi automaadid ning vastavalt rangetele korraldustele ja juhistele ka loetud arv lahingpadruneid. Tol päeval saime isegi tolle aja mõistes omaalgatuslikus lasketiirus olla nii tunnimehed/tõkestajad, laskjad laskejoonel jne. Tulemused olid üllatavalt head, sest senine koolitus oli olnud põhjalik, asjakohane ning ilmselt oli seal taga tegelikult väga suur arv tunde planeerimist/mõtlemist/vabatahtlikku tööd kohalike kaitseliitlaste poolt.

Muus osas kutsuti tolleagseid "noori" endaga kaasa nii taliujumistele, militaarspordi võistlustele, tolleaegsetele suurematele õppustele jne. Mäletan eredalt, et 10. klassi kevadel viisin klassijuhatatajale riikliku kutse suurõppusele Kevadtorm 2003. Ja nii kummaline kui see ka täna ei tundu siis tol ajal oli see täiesti aktsepteeritav põhjus koolist puudumiseks. Diskussiooni kaasati ka kooli direktor ning riiklik paberil väljastatud kutse õppekogunemisele kleebiti kõigi asjaosaliste juuresolekul klassipäevikusse.

--------

Mäletan, et igasugused uued, saamatud, kobad jne. võitlejad anti tol õppusel ühe meie jaoks täiesti võõra reservohvitseri käsutusse ning õppuse kolmandal päeval liikusime malelauas mööda metsateed kuniks sattusime "vastase" varitsusele. Vastane heitis kaevikutele tehtud okstest ja samblast luugid kõrvale ning meie üksus hävitati paarikümne sekundiga täielikult. Kahjuks ei tea mis üksus meid varitses, aga nende ettevalmistus oli igati korralik. Aga mingil kummalisel põhjusel oli meie tollaegne korraldus liikuda malelauas mööda metsateed. Tol ajal ei osanud selles korralduses ka kuidagi kahelda.

Selle "seikluse" tagajärjel saadeti iga võitleja tagasi oma algupärase üksuse juurde ning minu jaoks siiani tundmatu reservohvitser kadus minu elust kiirelt.

Selle õppuse jätkuosas sain teada kui oluline on alati kaasas kanda varukindaid ja varusokke, sest 2003. aasta kevad oli tõesti külm. Head nõu andis üks vana kooli kaitseliitlane, kes andis nõu mida endaga alati kaasas kanda, ning ma olen siiani nendest nõuannetest kinni pidanud. Muus osas möödus suurõppus nii nagu suurõppus ikka.

--------

Kui tolleaegsest varustusest rääkida, siis tolleaegsete "mitteametlike kaitseliitlaste" varustus oli väga kirju. Leidsin hiljuti vana pildi kus seljas on tolleaegne Vene laiguline, peas Rootsi barett EKV mütsimärgiga, Rootsi rakmed ja külapealt saadud raamiga seljakott seljas. Ehk oli kirju ja keeruline aeg, palju asju tehti puhtalt patriotismist ning noortel oli ka hea meel, et neid täiskasvanute maailma juurde kutsuti ning selgitati kuidas nende parima arusaamise järgi päris maailm töötab.

Tolleaegsest väljaõppest oleks veelgi muljetada, aga usun, et põhiline sai edasi antud- isamaaliselt meelestatud ning igati korralikud kogukonna liikmetest Kaitseliitlased andsid oma teadmisi edasi kõigile huvilistele. Vastupidiselt paljudele tolleaegsetele legendidele ei näinud ma ühelgi üritusel
alkoholi tarvitamist, noorte kiusamist või muud taolist totrust.

Aga peale kõike seda seisis ees ajateenistus EKV-s ja muud seiklused. Siinkohal tänaseks lõpetan.

Palun jätkata. Eelnev kirjatükk tõi meelde enda "karjääri" alguse Kaitseliidus, täpsemalt noorkotkana. Kaasati tõesti igale poole ja sportliku tausta tõttu sai erinevatel patrullvõistlustel osaletud, mh Erna retk. Alkoholi tolereeriti ja kõik inimesed polnud kindlasti seetõttu eeskujuks, aga ajad muutusid ja kadusid need, kes ei muutunud.