Mõtlesin just sellestsamast asjaolust kirjutada, kui näen, et hillart juba ette jõudnud.hillart kirjutas: Peale aastat aga ei osanud vähemasti keelekasutuse järgi küll keegi mu rahvust eristada.... Ka see aktsendita keelekasutus oli mõnikord omakorda koomiliste situatsioonide tekitajaks. Räägid ju normaalselt ja siis tuleb teksti sisse mingi venekeelne termin (sageli tehnilisi üksikasju kirjeldades), missugust esmakordselt kuuled ning millise tähendust ei mõista. Aga seltskond ei suuda seda kohe kuidagi uskuda, et ma seda sõna elu sees kuulnud ei ole ja tõepoolest selle tähendust ei mõista.
Vanas eas võis vabalt endale sellist luksust taoliste olukordade näol lubada, noorpõlves mängis aga aktsendivaba keelekasutus mitmeid kordi üsna ohtlikult vingerpussi.
Nt, kunagi esimestelt teenistuskuudel sai ühe närvilise vanema ajateenijaga teatud asju ajada ja ühel heal hetkel palus ta mul ulatada endale kilekott (kuljok).
'Mis see on?'
- 'Lolli mängid või?!'
'Tõesti ei tea.'
-'Ise räägid vene keelt vaat et paremini kui mina ja ei tea mis asi on kuljok?!', röögatas näost punane kaasteenija (tgmist oli venekeelse ukrainlasega).
Kuidas ka ajusagaraid ei pingutanud, no ei olnud varem kuulnud sellist sõna.
'Pole ammu aega piki lõugu saanud või!', lõugas tulivihane, väljanägemiselt tuuleveskit meenutav ukrainlane, nähes et ma ikka veel ei liiguta ja mõeldes et ma teiste vanaisade ees teda niisama narrin.
Ennastki juba vanakeseks pidav monster lähenes ähvardava hooga, labidasuurused kämblad lajatamiseks kokku pressitud, kui talle ajavõitmiseks esimese kättejuhtuva asja ulatasin.
'Nu vot , tak bõ srazu', rahunes hetkega hiidukrainlane, 'a sledujuštši raz...'
Asi, mis esimesena kätte oli juhtunud, oligi kuljok - kilekott, tänu millele jäin noorsõdurist kotletiks muundumata ning mille tähendust ma vahejuhtumiga seoses siiamaani ka unepealt mäletan....
