www.militaar.net

redhott kirjutas:NPVÕK oli ka 1 mustavärvi hunt, päeval oli pääaslas ketis ja õõsel kolas ringi, aegajalt, kui viitsis, käis meiega metsas ka kaasas.See elukas reageeris ka tsiviilriiete peale. laik võis teha mis tahtis ja aasta oli 99.

Jah, selle eluka nimi oli Rico. 2000 oli ta pääslast ümber kolitud sauna juurde. Pääsla päevniku ülesanne oli sööklast koerale toitu viia. Paistis olema siis juba üsna vana koer.
Kompaniiülemal (teadagi kes) oli endal hästidresseeritud hunt, kellega mõnikord metsas sisse taga ajas.
Üks naljanumbrist nooremleitnant vist üritas ka Näkki jäljendades koera pidada, aga temal lõpetati see nali ära.
Ja söökla tagaukse juures aeles ka paar kassi.

Lubage esitleda, A-kompanii rebane nimega Räbal:

Korjati kuskilt öiselt õppuselt üles, misjärel elas meiega st. kompanii laos ca. 3 nädalat, sõi ainult head-paremat ja omas isiklikku järelvaatajat päevniku näol. Ükski "heategu" ei jää aga karistuseta ja Räbal otsustas hoolitsevatele padredele enda loodusest eemaldamise eest sellega kätte maksta, et end marutõves olevaks tunnistas mispeale ülevalt poolt tsirkusele kiire ja konkreetne lõpp tehti

Kilgore kirjutas:Räbal otsustas hoolitsevatele padredele enda loodusest eemaldamise eest sellega kätte maksta, et end marutõves olevaks tunnistas mispeale ülevalt poolt tsirkusele kiire ja konkreetne lõpp tehti

Ja pool väeosa käis pärast nakkushaiguste tohtri juures süste saamas?

Ükski "heategu" ei jää aga karistuseta ja Räbal otsustas hoolitsevatele padredele enda loodusest eemaldamise eest sellega kätte maksta, et end marutõves olevaks tunnistas mispeale ülevalt poolt tsirkusele kiire ja konkreetne lõpp tehti

Huvitav, huvitav. Kuidas see protseduur ikkagi käis, et marutõbi konstateeriti? Nii lihtsalt need asjad ikka ei käi küll.
Minu teadmist mööda on selle tuvastamiseks ikka kindel protseduur (päevi kestev jälgimine kinnistes tingimustes) ja kui selle aeganõudva protsessi tulemusena loomake lõpuks hinge heidab (s.t., et kui tõesti tõbine juhtub olema), siis saab kindla Dgn alles laborist. Ja, jumala eest, jälgimine ei tähenda põrmugi mitte seda, et teda toidu ja veeta puuris surnuks näljutatakse. Ikka toit ja normaalne jook ning siis peaksid pikema aja vältel haiguse tunnused ilmnema hakkama. Kui muidugi miskit ilmneda on.
Kuidas siis teil see asi käis? Või lahendati asi lihtsalt selliselt, et loomake pidi ülemuste tahtel igavestele jahimaadele siirduma ja teile pajatati rahustuseks marutaudilegendi?

Kui ikka ülalt öeldakse, et on marutõbi, siis on marutõbi ja jutul lõpp! Ega ta polnud algusest peale inimeste vastu just ülemäära aupaklik, sisises kurjalt ja püüdis hammustada. Ning ühel hetkel hakkasid Räbalal karvad küljest kukkuma, värises, ei tahtnud jalgel seista. Nii ta mõned päevad vireles kuni ühel õhtul taktikalt tulles oli puur puhas. Fakt on aga see, et meite rühmast kahel võitlejal kes temaga rohkem sina peal olid löödi seepeale tõesti süstal taguotsa. Vot mida täpselt neile manustati mina ei tea, herr Hillart vb. tuletab meelde, oli ta ju umbes sel ajal Kalevi patis laatsareti ülem

Meil seal Venemaa lennuväljal oli üks koer. See oli ühe prappori omand, aga kuna see prappor oli enamasti purjus ja ei viitsinud peniga vaeva näha, siis jäi ta meie karjatada. Oli meie vaieldamatu lemmik:) Ja siis organiseeris keegi ülemustest sinna veel mitu puuritäit jäneseid. Vahepeal ilmus kusagilt veel ka üks kass, kuid viimatinimetatu sai õnnetult ja enneaegselt otsa. Nii et paras loomaaed oli meil seal vahepeal.

Lood Eestimaa legendaarseimast kroonupenist:

https://www.epl.ee/artikkel/206438
http://www.arileht.ee/artikkel/33266

Vot mida täpselt neile manustati mina ei tea, herr Hillart vb. tuletab meelde, oli ta ju umbes sel ajal Kalevi patis laatsareti ülem

Jaa-jaa. Oh aegu ammuseid. Polnud ma sellel ajal vist enam mitte pataljoni laatsareti ülem. Olin toona arvatavasti kompaniis rühmaülemana tegev ja seega taoliste asjadega enam kokku ei puutunud. Aga eks aega on kah omajagu mööda läinud ja ... vaat, mitte ei mäleta.

Muideks! Mis loomadesse puutub, siis endised kalevlased peaksid päris hästi mäletama Kalevi patist ka sellist legendaarset ja üllatavalt lolli elukat, nagu Moira, kes nii väliõppustel, kui territooriumil kõige ebasobivamal ajal ja ebasobivamas kohas oskas näiteks oma ihuhädasid rahuldada. Oli tagalakompanii veebli (vaat nime enam ei mäleta, kuid mäletan, et mingi aeg lasti ta kuulmislanguse tõttu ametist lahti) omandus, kes seda elukat igal pool endaga kaasas tassis. Aga muidu oli see loomake tegelikult väga heasüdamliku loomuga ja kellegile kurja ei teinud. Vanamees ise oli aga väärt veebel, sest ilma temata oleksid tagalakompanii kaagid hoopis ülekäte läinud (mis peale tema lahkumist ka juhtus).

Legendaarse veebli nimi oli Poska! Tema "uhtuda, kuuma veega uhtuda!" on mul siiani meeles . Teati ka rääkida, et Poskat olla köögis kartulikoorimise massinalt ühe tähtsa detaili demonteerinud tänu millele kaadervärk mõistagi enam tööle ei hakanud. Kõik puha kasvatuslikel eesmärkidel
Moirast niipalju, et see dogi ja hobuse ristsugutis oli Poskal alati kaasas kui ta vahtkonna ülem oli ning moodustas vahtkonna löögijõust olulise osa. Moira võis vabalt hetkega terve nato-paki pintslisse pista ja magas vahtkonna majas ainult puhkeruumis mõnes voodis. Sõltumata sellest kas voodi oli juba hõivatud või mitte.

Eespool juba korra mainiti Lahingukooli koera. Loom oli tore, käis vahel viitsimise korral sõduritega rännakulgi. Omandi poolest kuulus ta autopargi rahvale ja toideti teda sööklast. Oli ametlikult kaprali auastmes ja vanematest ajateenijatest seerud kamandasid nii mõnigi kord sööklasse minnes rühma noori valvelsammule, et vanemale olijale au anda

Pärnu patis oli ka koer, kahjuks enne minu aega. Tema oli tegelik autopargi territooriumi peremees. Lõbustas ennast punase maja keldrites elutsevate kassidega ja aitas vahtkonnal ohvitsere pargist eemal hoida. Ükski üle tee ohvitser, kes korrapidajaks käis ei julgenud parki (ja tunnimeest) kontrollima tulla kui kutsu lahti oli. Praegu mälestab teda täiesti korralik rist autopargi nurgas Rootsi "täringute" juures.

Grimrate kirjutas: Pärnu patis oli ka koer, kahjuks enne minu aega. Tema oli tegelik autopargi territooriumi peremees. Lõbustas ennast punase maja keldrites elutsevate kassidega ja aitas vahtkonnal ohvitsere pargist eemal hoida. Ükski üle tee ohvitser, kes korrapidajaks käis ei julgenud parki (ja tunnimeest) kontrollima tulla kui kutsu lahti oli. Praegu mälestab teda täiesti korralik rist autopargi nurgas Rootsi "täringute" juures.

Tõsijutt.
Minuarust oli aga suhteliselt vagur loomake. Olin 6 korda autopargis toimkonnas ajateenistuse jooksul, (lisaks 6 korda vahtkonnas) aga hoiti loomakest ketis enamjaolt, oli ta ikkagi sõber nendega kes seal lähiümbruses pidevalt askeldasid. Tähendab kes talle piisavalt tähelepanu ei pööranud, selle peale lõugas. Aga kui juurde läksid ja paela otsa võtsid (mingi koormarihmataoline beež rihm oli tema jaoks) siis loomake taltus ja oli nõus oma "peremehega" koos lahingusse tõttama.
Suur paksukarvaga koer oli. Paistis kuri aga ei näinud, et ta oleks kedagi sööma kippunud.
Aga loom oli pataljoni kooseisus ilmselgelt.