01.detsember 1924

[oleeg]

Kaitse Kodus leidus selline artikkel:

Kolme lõvi silme all

Vapiloomade silme all on möödunud aastate jooksul toimunud nii mõndagi, mis hiljem aastakümneteks paljudele ajaloolastele ja igasugustele analüütikutele leiba annab. Üheks selliseks sündmuseks on meile ajaloost tuntud 1924. aasta detsembriputš.

Aegumatu meeldetuletus
Detsember kui üks kaheteistkümnendik aastast on iseenesest samasugune kuu nagu ka ülejäänud üksteist. Ühel hetkel kinnistus aga just selle kuu nimele uus funktsioon: olla eestlastele jäädavaks meeldetuletuseks võõrast ideoloogiast mõjutatud isikute poolt korraldatud relvastatud riigipöördekatsest. See on mõneti isegi sümboolne, et aasta lõppeb eestlaste jaoks hoiatava meeldetuletusega.

Avalöök
Veel polnud Eesti Vabariik jõudnud igasse külasse ajaloolisel eestlaste asualal kui tema esimene vaenlane endast märku andis. 17.detsembril 1918. olid Tallinnas patrullivad koolipoistest kaitseliitlased sunnitud kommunistide agitatsiooni mõjul tegutsenud rahvamassi pihta tule avama. Esimesel hetkel ei osatud riigi julgeolekut kaitsma pidanud struktuurides muud teha kui linna komandandilt päevasündmuste asjus kirjalikku aruannet nõuda. Alles mõnevõrra hiljem saadi aru ähvardanud ohust ja võeti abinõud tarvitusele. Kogenematusest ja informatsioonipuudusest tulenevalt ei osatud aga sarnaste sündmuste kordumise võimalust ette näha. Samal päeval arreteeritud ässitajad mõisteti pikaks ajaks sunnitööle, kuid vabastati Asutava Kogu kokkutuleku puhul antud amnestia põhjal juba 1919. aasta juulis.

Seitse elu ja mõned tagavaraks
Ajavahemikus november 1918 - detsember 1924 arreteeriti ja mõisteti pikkadeks aastateks sunnitööle või vanglasse sadu kommuniste, nende poolehoidjaid ja muidu kaasajooksikuid. Paljud neist saadeti riigist välja. Toonaseid ajalehti lugedes jääb mulje, nagu oleks eestis olnud kommuniste samapalju kui seeni metsas. Üks protsess järgnes teisele. Koguarvult toimus neid vaadeldaval perioodil paarisaja ringis, süüdistatavaid oli üle poole tuhande. Vaatamata protsesside ja süüdimõistetute arvukusele ei muutunud aga olukord oluliselt paremaks. Toome siinkohal ühe äärmiselt kõneka näite.
S.Andrejevi juhtum: 1917.a. astus Tallinnas enamlaste parteisse, 1918. veebruaris põgenes sakslaste eest Venemaale. 1919.a. kevadel tuli illegaalselt Eestisse, kus mobiliseeriti ja saadeti Sõjakooli. Koolist heideti meelsuse pärast 1920. aastal välja. 1921.aastal arreteeriti riigivastase tegevuse eest. Vanglast kutsuti eeluurimise all olev Andrejev teise arreteeritud kommunisti (J.Soansi) asemele Riigikogusse, millega seoses pääses vanglast välja!!! 1922. a. mais mõisteti “115 protsessil” sunnitööle, kuid läks põranda alla ja sama aasta sügisel põgenes arreteerimise eest N.Liitu. Nagu muinasjutus, kus kõik on võimalik!
Tagantjärgi võime toimunut kommenteerida kui üht suurt farssi. Riik, õigemini teatud ametnikud, ei mõistnud toimuva paradoksaalsust. Ühest küljest püüti piirata riigivaenuliku elemendi tegevust nende arreteerimiste ja mitmesuguste karistustega, teisalt aga vabastati neid erinevatel põhjustel kinnipidamiskohtadest. Tagantjärele võib sellist vastuolulist tegevust seletada noore demokraatia kogenematusega. Kindlasti oli oma osa riigi julgeolekustruktuuride nõrkusel ja vähesel koostööl.
Veel üks näide, isikuks seekord1918.aastast parteilane Eduard Kägu. 1920 kutsuti aega teenima sõjaväkke ja sama aasta novembris valiti I Riigikogu liikmeks. Arreteeriti riigivaenulikus tegevuses süüdistatuna, kuid tõendite vähesuse tõttu vabastati 1921. aasta sügisel. Jätkas tegevust Riigikogus, kuid juba oktoobris 1922 mõisteti neljaks aastaks sunnitööle. Põgenes N.Liitu, kust 1924. aasta sügisel saadeti tagasi Eestisse. Organiseeris relvastatud riigipöördekatse ettevalmistamist ja läbiviimist, mille käigus sai ise surma.
Tegelikult jätkas vanglatest vabastatud riigivaenulik element oma senist õõnestustegevust, olles kogemuse võrra rikkam. Enamus Eestist väljasaadetutest ja arreteerimise eest idanaabri kaitsva tiiva alla põgenenutest õppisid mõnda aega Leningradis ülikooli nime kandvas väljaõppekeskuses ning tulid siis illegaalselt Eestisse tagasi. “J.Marchlewski nimelisse Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikku Ülikooli” satuti ka kohaliku Eesti kompartei suunamisel kogemusi omandama. Sama illegaalselt kui läksid, tulid nad seejärel eestisse tagasi.
Vastavalt kirjeldustele oli illegaalne kahesuunaline liiklus üle riigipiiri sama tihe kui tänapäeval laevaliiklus Soome lahel. Oma osa selles oli Eesti piirivalvel, või täpsemalt piirivalve rolli alahindamisel riigi julgeoleku tagamisel.
Toonaseid sündmusi kirjeldavaid erinevaid allikaid lugedes tekib tahtmatult ettekujutus riigiametnikest, kes käitusid sarnaselt arvutimängu võitnud tänasele koolipoisile ja käsi hõõrudes rõõmustasid: homme mängime järgmist taset!
Mõnevõrra tõsisemaks muutus mäng alles 1924. aastal, mil laekuv informatsioon viitas üheselt kommunistide kavatsustele.

Nõunikud
Sageli on mässukatse ettevalmistusi kirjeldades unustatud mainida sõjaliste nõunike saabumist Eestisse. Tuntuim neist on hiljem koos Richard Sorgega Kaug-Idas tegutsenud Karl Rimm. Aastail 1920-1924 õppis ta Punaarmee Kindralstaabi Akadeemias ja vahetult enne Eestisse tulekut töötas Kindralstaabis.
Sõjalisi nõunikke saabus teisigi, paljudel neist seljataga pikaajaline sõjaline praktika ja põhjalikud teadmised mõnes konkreetses valdkonnas. Üheks selliseks oli Valter Klein, kelle sõjaline haridus pärines 1919. aastal Petrogradis lõpetatud jalaväekomandöride kursustelt. Tegi kaasa Kodusõja Venemaal ja oli seejärel Balti riikide piiril piirivalvevägede komissar. 1924.aasta veebruaris saadeti illegaalselt Eestisse, kus tegutses sõjalise spetsialistina EKP Keskkomitees. Vahetult enne mässu nimetati ta 9 liikmelise “Sõja-revolutsioonikomitee” juhiks.
Nõunikke leidus mässajatel ka teiselpool riigipiiri. Nii näiteks oli Kindralstaabi Akadeemia lõpetanud ja Punaarmee Peastaabis töötav Harald-Leopold Tummeltau tihedalt seotud mässu ettevalmistamisega. Nagu näeme, oli nõunike tase nii siin kui ka sealpool piiri piisavalt kõrge.

Vastumeetmed ja muud mõjud
Erinevatest allikatest laekuva informatsiooni põhjal teati valitsusringkondades kavandatavast riigipöördest. Kahjuks pole tänaseni üheselt tõestatud, et teati piisavalt selle ärahoidmiseks. Liiga palju küsimusi jääb vastuseta isegi siis, kui eeldame valitsuse head informeeritust. Äärmiselt ebausutavana kõlaks näiteks väide, et valitsuse liikmed teadsid mässu toimumisest ja hoolimata võimalusest vangi sattuda või surma saada jäid nad ilusti koju vangistajaid-mõrtsukaid ootama. Seega tuleb eeldada, et julgeolekustruktuurid kobasid poolpimeduses või olid neile informaatoriteks mõned vähemtähtsad tegelased. Tänu septembris korraldatud operatsioonile neutraliseeriti Lõuna-Eestis tegutsenud kommunistide grupi tuumik. Ka Pärnus õnnestus mässu teket vältida.
Üheks suurimaks mässule mõju avaldanud teguriks tuleb lugeda sõdurite reserviarvamist ajateenistuse lõpul. Nende ühinemisele rünnakrühmlastega olid punased oma sõjaplaanide koostamisel rajanud suuri lootusi. Õnneks arvati agitatsioonist mõjutatud aastakäik mehi enne reservi, kui mässajad oma plaanid valmis said. Viimased aga lihtsalt ei osanud ette näha võimalust, et ajateenijaid teenistusaja lõppemisel vabastatakse. See polnud neile ainsaks üllatuseks. Mässuliste kiuste oli 10.jalaväerügemendi õppekomando päevakavas ettenähtud õppelaskmine ja seetõttu sõdurid varem äratatud. Halvasti läbiviidud lahingluure põhjal tegid nad järelduse, et mäss on avalikuks tulnud ja üksus lahinguvalmis. Iseenda naha säästmise huvides loobuti sõduritega tüli norimast. Näiteid võiks tuua teisigi.

Õppetund ?
Kas võeti õppust kommunistide mässukatsest või ei? Esmapilgul tundub, et võeti. Reorganiseeriti vabatahtlike riigikaitseline tegevus Kaitseliidu raames ja riigi julgeolekut tagavaid struktuure tugevdati. 1925. aasta väljaõppe põhirõhk Kaitseliidus oligi just linnalahingul, vastavad õppused toimusid kõigis suuremates linnades.
Möödusid aastad ja saadud õppetund hakkas ununema.
Nii korratigi 1938. aasta mais varasemat viga ja anti poliitvangidele amnestia.
Ühtekokku vabanes ligi 100 kommunisti: ideelist, parandamatut ja aastatega kalestunud. Suuremaid vaenlasi poleks ükski teine riik suutnud Eestile kaela saata. Paljud amnestia alusel vabadusse pääsenud mängisid oma osa 1940.aasta kevadel ja suvel toimunud riigipöörde ettevalmistamisel ning läbiviimisel. Ka Eesti sõjaväe neutraliseerimise ja sõnakuulekaks muutmise plaanid on suure tõenäosusega alguse saanud just vanglamüüride vahelt.

Täna
Vanaisad proovisid mitmel korral idanaabri ideoloogiast vaimustatud isikuid (?) vanglamüüride vahel ümber kasvatada. Ei õnnestunud.
Kanged vanaisad on manala teele läinud. Kas me neilt peale maa ka mõne õppetunni saime, näitab aeg.

[Reigo]

Allikas:William Tomingas"Mälestused"

Tomingase raamat kubiseb vigadest, väljamõeldistest ja lennukast fantaasiast. Üksindavõetuna on teda allikana riskantne kasutada. Ikka tuleb igaks juhuks võrrelda ka teiste allikatega.

[sadist]

Mul on väga kahju ja ma vabandan

[Reigo]

Pole midagi.

[krizz]

Minu vana-vanaisa oli sel ajal sõjakooli kadett, ja käis mässu maha surumas

[sadist]

ja sul kohe nii hea meel,et ta kodanliku kamarilja ikke all ägavat nälginud töörahvast veristas? .

[krizz]

Ei, mul on hoopis kahju, et ta seda liiga leebelt tegi (koos kaaslastega), siis poleks ehk 1940 a niipalju kaasajooksikuid olnud!

[Prinz Eugen]

veidi numbreid mässu kohta (andmed sm Sunila ja hr Laamani teostest).

Mässu ettevalmistamisel osales 701 isikut (neist 586 on nimeliselt teada).
1.12.1924 Tallinnas tegutses 279 mässumeest (planeeritud oli 385), Tartus ca 100, Pärnus ja mujal vähem.
Võitluses sai surma 21 isikut EW poolt (42 sai haavata).
Mässumehi langes Tallinnas 13, lisaks 3 Vilmsi tänaval ja 3 Tupsi talus.
01.12.1924-20.01.1925 arreteeriti 500 isikut, neist 133 mõistis sõjakohus surma (sh 7 NSVL kodanikku).
Paarilsajal mässumehel õnnestus üle piiri N.liitu pageda, sh ka ninamees Anveltil.

[andrus]

Gerdessen, Kitvel ja Tilk: Aeg, mehed, lennukid
on sellele pühendatud tervelt 2 peatükki, esimeses üldiselt Tallinnas, teises Lasnamäe lennuväljal.

[Seersant Steiner]

miks sa ei salli Tomingast miks sa oled vasakpoolne ???

[Reigo]

ERAF 27/1/655. L 1-1p.

Dokument pealkirjaga "Tegelik sõjariistus ülestõus Maalennuväes". Autor on keegi E. Tekstist on näha, et ta ise oli lennuvälja vallutanud salga koosseisus.

Tsitaat: "Korrapidaja ohvitseri arreteerimine sündis samuti ilma vastuhakkamata, kes ütles, et tema selle poolt on, kelle võim maksmas." Jutt käib ilmselt Fleischerist.

[Reigo]

Kõik muu (ajakirjandus, hilisemad memuaarid jne) on enamasti küllaltki tendentslik ning esindab kirjutanud isiku isiklike seisukohti...

Tegelikult ametlikud ütlused võivad olla täpselt samamoodi tendentslikud ja isiklikke seisukohti esindavad. Näiteks süüdistatavate/mingi jamaga hakkama saanute ütlused on tavaliselt ennast õigustavad.

[Reigo]

Leidsin ühe huvitava dokumendi, mille kohta ei oskagi midagi esmapilgul arvata. Tegu on trükimasinaga trükitud dokumendiga, millel on ka mingi käsitsi kirjutatud allkiri all, millest aga aru eriti ei saa (V. ....)

Tekst ise selline:

Kilulinnan, sel 28/29. apr. 24.

Armsad vennad ja sõbrad!

Mina kui üks neist siinseist vaaraoklassiliigeteist tahas Teile ütelda, mida mõtlen siinsete suhete suhteis, aga veel enam, mis mõtlevad mu lähemad naabrid ja kaasvõitlejad. Üldiselt: asi rundub - sitt!

Tõsiasjad: kommunsitid löövad üle haisa (võib olla, et see sõna ilma h täheta kirjutatasse). Küll võeti jälle ligi kümmekond noist kinni, kes tahtsid põranda peal juhi osa mängida, aga lõppu neil (juhtidel) ei näi; vähemalt tegutsevad: kui A kaob, on B asemel. Valitsuses on rappimised, nagu kuulsin seltskonnas, kus mõni minister ja mõni ministri proua käib. Rõuk oleks kommunistide lehe (Teadete Lehe) kohe esimese numbri ilmumisel vagaseks teinud, aga valitsus ei olnud nõus. Uus häbematus - vabandage, aga teiseti ma ei saa! - see on ühinemine SSSR-iga, tuli meile ootamata. Pealtnäha konstitutsiooniline küsimus konstitutsiooni alusel, aga kurja vabariigi tugede kangutamise tagamõttega. Nüüd olnud jälle valitsuse koosolekul asi arutusel. Kuigi hr Strandmann seletanud (umbes): meie ei või kõiki töölisühisusi sulgeda, lehti kinni panna. Vene enamlased istuvad Londonis. Neil võib asi hästi minna. Võib tulla elav kauplemine. Kui meie omi (kommuniste) liig pinnime, siis ei saa meie osa sest kaubanduslisest läbikäimisest vahemeestena; niipalju siinsetel komm-tidel ikka mõju on. - Ometi otsustatud (päris õieti), et nii ka ei lähe ja et kommunistidele tuleb suukorv pähe lüüa nagu õndsa Einbundi ajal. Seda nõuda ka kogumeeste rühm; muidu ähvardada käraga riigikogus jne. Kuulub, Pätsi rühm tahab valitsusse pääseda, kaupelda: neil kui kõige rikkamal kihil olla moraalne õigus valitseda. A propos või kuidas seda öeldakse jutu jätkuks: Päts organiseerib oma salku ja küll Akel nende ees kõige suuremat aukartust tunneb, kui mitte muidu.

Meil, sõjaväelaste ringkondeis, on suured arutused sagedased asjad. Vaieldasse. Üldine arvamine targemate ohvitseride hulgas, et asi lõpeb SSSR-iga ühinemise teel. Kuid - mis saab siis meist? Küsivad mõned. Meie tapsime ära V. Kingisepa ja J. Kreuksi, ka meid lüüakse maha. Teised trööstivad: pole viga, ka Venemaal on tsaariohvitserid alles. Üldse, meeleolu on meie ringkondeis nõnda ärev, nagu ta küll ei ole vist tööliste keskel. See täh., tahas ütelda: siin on taganemismeeleolu suurem, kui vast proletaarlaste pealetungimistuju... Aga kes teab: kui need read kätte saate, ehk ongi juba "väljaastumine" sündinud. Meie ootame. Jagatakse padrunisi sõjakooli õpilastele. Valitsus organiseerib mürglitegijaid 1. mail, et jälle "konne" hüppama panna, nagu 1922. aastal.

Nii näete siis, et Maarjamaal ei ole põrmugi nii rahulik ja vaiki, kui vast seal oma hirmsal maal arvate. Siiski tahas loota, et Päts ise kõigele selle siin valjad pähe paneb - enne kui midagi paha sünnib. Selle poole ta tüürib. Nii ka peab - teist teed ei ole.

Asukoht: ERAF, f. 6495.

Märkuseks niipalju, et Rõuk oli Akeli valitsuse siseminister. Kilulinna (või Kilula) nimetust kasutasid Tallinna kohta tihti kommunistid, aga äkki oli see ka üldisemalt käibel?

Kummaline igatahes. Mis asi see võib olla? Tõesti isiklik kiri? Mingisugune provokatsioon (väljamõeldud "isiklik kiri", mis pidi näitama meeleolu "kodanlike" ohvitseride keskel)?

[Arnold]

Viimane lõik on kõige vastuolulisem - keerab nagu kogu jutu kaks korda peapeale

[Reigo]

Üks võimalik lahendus tuli pähe. Samas säilikus on veel üks kiri, mis on kirjutatud justkui inimese poolt, kes ei kuulu kommunistide hulka, ning kirjeldab meeleolusid ühiskonnas. Selle kirja autor on aga tegelikult, nagu näib, kommunist. Vist peeti mingil põhjusel vajalikuks sellist hämamisvõtet kasutada. Näiteks juhul, kui kiri sattunuks võõrastesse kätesse, siis poleks seda olnud võimalik kommunistidega seostada.