POSTIPAKK EHK POSÕLKA SÕJAVÄES
Kraede koha pealt tuleb veel meelde, et utšebkas neid isegi müüdi poes valmis tükkidena. Selle pikkus oli standartne ehk siis lühike. Hiljem juba sõjaväeosas olles tekkis minu prizõvi meestel komme krae õmblemise ajal tikkida krae äärtesse, kus see ühenduskonks oli, väekoondise algustähed (ŽV - venekeelsed muidugi). Eks see paras nikerdamine oli, aga ilus nägi välja küll. Ise seda ma muidugi ei praktiseerinud. See oli rohkem ohollide ja siberlaste lõbu. Kas ka mujal selline komme oli?
Traat sisse
Aga valge lrae õmblemine koos peenikese traadiga, et valge serv kenasti ja ühtlaselt välja paistaks? Meil oli see vägagi populaarne (loomulikult alates teisest teenistusaastast), ja sellele vaatasid ülemad läbi sõrmede, sest, kui traat polnud liiga jäme, oli krae serv tõesti korrektne.
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Teema siis sujuvalt kraedele üle läinud. Meil õmmeldi uus krae reeglina igal õhtul ja see muutus lausa harjumuseks. Ega see tegevus vilumuse tekkides mingit aega ei nõudnud - paar-kolm minutit, sest pisted olid ju pikad. Algselt kasutati meilgi linade käristamise meetodit, kui muud käepärast polnud, ja enamjaolt ei olnud, kuid peagi lõi prapporist starshinaa korra majja: igalt tüübilt võeti palgapäeval paar-kolm rubla palgast maha (õigemini ei makstud seda välja) ja selle eest osteti kaptjorkasse hunnik valget riiet. Õhtul jagati seda mõõdukaupa välja.
Noorena sai kraesid muidugi pestud kah, neid mitmekordselt kasutatavaid.
Traadi õmblemisele krae ülemisse serva vaadati meil vägagi viltu - roodukas väänas selle eest isegi karistusi, kui mõni mees vahele jäi ja seda sõltumata teenistusajast.
Meil oli üldse kuidagi liiga eeskujulik väeosa - igasugustele deovshina ilmingutele ja noorte-vanade eristumisele vaadati ohvitseride poolt väga viltu. Mõnes mõttes oli see hea - mingeid peksmisi ja kaklemisi ei olnud, aga samas polnud ise vanakene olles mingit lootustki, et võid noori midagi tegema kamandada (isegi lund käisid noored-vanad koos rookimas). Ainus, kus noored-vanad eristusid, olid narjaadide määramisel (nimekirjad koostas pataljoni staabiülem). Kuna üle-väosalisi narjaade oli palju, astus sinna korraga nii umbes 50 protsenti pataljoni koosseisust ja siis oli tavaline, et alla-aasta mehed läksid sööklasse kartuleid koorima ning nõusid pesema, üle-aasta tegelased aga karuuli ja muudesse narjaadidesse (2 väravat, õppekorpus jne). Kuna õppusi oli tihedasti ning vähemalt üks kolmest pataljonist sageli väljas, siis oli sagedasti perioode, kus narjaadis sai käidud üle päeva. Aga nüüd läks teema juba väga OT...
Noorena sai kraesid muidugi pestud kah, neid mitmekordselt kasutatavaid.
Traadi õmblemisele krae ülemisse serva vaadati meil vägagi viltu - roodukas väänas selle eest isegi karistusi, kui mõni mees vahele jäi ja seda sõltumata teenistusajast.
Meil oli üldse kuidagi liiga eeskujulik väeosa - igasugustele deovshina ilmingutele ja noorte-vanade eristumisele vaadati ohvitseride poolt väga viltu. Mõnes mõttes oli see hea - mingeid peksmisi ja kaklemisi ei olnud, aga samas polnud ise vanakene olles mingit lootustki, et võid noori midagi tegema kamandada (isegi lund käisid noored-vanad koos rookimas). Ainus, kus noored-vanad eristusid, olid narjaadide määramisel (nimekirjad koostas pataljoni staabiülem). Kuna üle-väosalisi narjaade oli palju, astus sinna korraga nii umbes 50 protsenti pataljoni koosseisust ja siis oli tavaline, et alla-aasta mehed läksid sööklasse kartuleid koorima ning nõusid pesema, üle-aasta tegelased aga karuuli ja muudesse narjaadidesse (2 väravat, õppekorpus jne). Kuna õppusi oli tihedasti ning vähemalt üks kolmest pataljonist sageli väljas, siis oli sagedasti perioode, kus narjaadis sai käidud üle päeva. Aga nüüd läks teema juba väga OT...
Minul oli kohe algusest peale hoopis teine tehnika. Mulle ei saadetud pakke vaid hoopis panderolle , mille põhiosaks olid mõned ajalehed või ka ajakiri.
Sellise paki huvitavama sisu,kas kommide või šokolaaditahvli sai kergesti "kõrvale" toimetada. Aga eestikeelsed ajalehed ei pakkunud kallitele kamraadidele huvi:-)
Hiljem muutus olukord tunduvalt. Saabuvate pakkide kontrollimine toimus minu kirjutuslaual. Sõbralik ülemus, kes teostas kontrollimist võttis igast pakist matti ja paigutas saadu minu sahtlisse. Seal oli mul pidevalt kogu vennalike rahvaste maiustustest. Eestlaste pakid sai muidugi juba enne kontrolli kõrvale paigutatud- nende ohutu ladustamine oli minu kohustus kogukonna ees.
Sellise paki huvitavama sisu,kas kommide või šokolaaditahvli sai kergesti "kõrvale" toimetada. Aga eestikeelsed ajalehed ei pakkunud kallitele kamraadidele huvi:-)
Hiljem muutus olukord tunduvalt. Saabuvate pakkide kontrollimine toimus minu kirjutuslaual. Sõbralik ülemus, kes teostas kontrollimist võttis igast pakist matti ja paigutas saadu minu sahtlisse. Seal oli mul pidevalt kogu vennalike rahvaste maiustustest. Eestlaste pakid sai muidugi juba enne kontrolli kõrvale paigutatud- nende ohutu ladustamine oli minu kohustus kogukonna ees.
Mina pakkide kontrollimist ei mäleta. Eestlased said lisaks pakkidele tihti panderolle - nädala ajalehed olid keeratud kõvaks toruks ja selle sisemus umbselt komme täis löödud. Ühte sellist mulle tulnud moodustist zampolit kontrollis. Haistis vist kuju ja raskuse järgi "Vana Tallinnat". Pärast pidulikku avamistseremooniat kõrgetasemelise komisjoni pilgu all pudenes lauale hunnik magusat ja poognate kaupa saksa tähtedega makulatuuri. Zampolit rehmas käega, et tean jah, teil on omad ajalehed ja rohkem need mürsud kedagi ei huvitanud.
Pakke tuli ise toomas käia. Postiljon oli lätlane, tugev nagu härg, aga mudalaisk. Postikotti pidi ta seljas tassima ja irises, et mõni saab kirju nagu Nikulin (tuntud filmitäht). Siis veel need kuradi eestlaste panderollid. Kas nendega saadetakse teile tinakange või miks nad sellised ränkrasked on? Pakkide toomisest ei tasunud juttugi teha, sest sellist orjatööd soldati palga eest poleks kuidagi teha kannatanud. Tema panus paki kättesaamiseks piirdus sellega, et tõi sidest postkaardisarnase teate paki saabumisest. Needes rasket koormat ja oma sündimise päeva.
Teatega sai paki kontorist kätte ja ametlikult oleks pidanud koos ohvitseriga seda tooma minema. No ei viitsinud ükski endast lugupidav ohve oma vabast ajast mingi paki järele minna. Kui, siis mõne noore leitnandi või saamahimulise prappori sai mädaks rääkida , aga need vedasid ka tasuks pakutavate kompvekkide peale nina kirtsu. Kui keegi küsis, mis pakis oli, siis oli standardvastus, et ajalehed ja kommid. Soovite ehk ka head haput sidrunikaramelli, seltsimees leitnant.
Ühesõnaga ei olnud mõtet asja keeruliseks ajada ja kõige õigem oli ise siuhti ära käia. Tuli minna naaberväeosa KPP-st välja, üle raudteede ja paar-kolm kvartalit edasi Herzeni tänaval oligi eldoraado. Mingeid väga olulisi ohte polnud aastatepikkuses praktikas üles täheldatud. Rongi alla võis jääda . Ükskord oli sealkandis nähtud patrulli kes oli ilmselgelt orienteerumisvõime kaotanud ja eksles äärelinna vaiksetel kõrvaltänavatel. Esimese roodu komandör elas ka sellel asimuudil ja tema sõduriköögist ei hoolinud. Käis, burzui, lõuna ajal kodus söömas ja blokkis lõunajärgseid, paki järele lippamiseks sobivaid aegu. Tõsi, tema ei tõstnud kunagi lärmi vaid ütles vahelejäänu roodukale, et sinu sõjameest nägin sellel tunnil seal ja seal. Paistis kaine olevat, oma käitumisega inimväärikust ei solvanud, vaata ise mis teha annab.
KPP-s 99 juhul sajast keegi autobati kraemärkidega solbani vastu huvi ei tundnud. Võõras väeosa, võõras mure. Piisas, kui möödaminnes lihtsalt moikata, et nendegi rasket teenistust tunnustada. Aga see üks juhus sajast sattus kord ka minule kui tahtsime ühe venelasega tavapäraselt pärast lõunasööki ja enne uut razvodi elu magusamaks teha.
KPP korrapidajaks oli keegi prappor , kes polnud nagu kuulnudki, et autobat nende värava kaudu nagu omas kodus liigub. Siis tundis huvi linnaloa vastu. Vaene inimene ei teadnud, et autobati linnalubade blanketid on zampolidi kodus madratsi alla ja kui vana pühapäeva hommikul sisse ei maga, tuleb ta kasarmusse ja kirjutab paar-kolm tükki välja. Neid anti rivi ees kätte nagu Nõukogude Liidu kangelase tunnistusi. Aga paki jaoks linnaluba - kus midagi sellist enne on nähtud?
Meil aeg jooksis ja prapporiga vaielda oli nagu telliseseinaga rääkida. Läksime solvunult õue tagasi ja hakkasime paarikümne meetri kaugusel KPP taga üle aia ronima. Aed oli vanast heast betoonplaadist, aga keegi ajuhiiglane oli ülemisse serva raudogad pannud nagu mõisaaegsete kabelite hauaplatsidel. Prappor tuli ka KPP-st välja ja jälgis meie ettevõtmisi lausa huviga. Formaalselt oli kõik õige - tema valvata on KPP ja see kas ja kust võõrad sõdurid üle ronivad ei kuulu enam kompetentsi. Aiaehitajad olid selgelt alahinnanud inimvõimete piire, selle takistuse ületasime üsna lihtsalt. Mina tõmbasin peopesa korralikult katki ja vene kutt piirdus lõhkikäristatuid pükstega.
Kui nii poole tunni pärast tagasi tulime, astusime nagu õiged mehed teiselt poolt KPP-sse sisse ja ei öeldud ühtegi paha sõna. Seaduseraamatutes oli meenutatud neid juhtumeid kui keegi aia tagant välja tahab saada. Aeda sissetrügimine oli igati tervitatav, vabu narisid on igas kasarmus ja milleks tülitada - kõik on ühtemoodi nõukogude sõdurid.
Pakke tuli ise toomas käia. Postiljon oli lätlane, tugev nagu härg, aga mudalaisk. Postikotti pidi ta seljas tassima ja irises, et mõni saab kirju nagu Nikulin (tuntud filmitäht). Siis veel need kuradi eestlaste panderollid. Kas nendega saadetakse teile tinakange või miks nad sellised ränkrasked on? Pakkide toomisest ei tasunud juttugi teha, sest sellist orjatööd soldati palga eest poleks kuidagi teha kannatanud. Tema panus paki kättesaamiseks piirdus sellega, et tõi sidest postkaardisarnase teate paki saabumisest. Needes rasket koormat ja oma sündimise päeva.
Teatega sai paki kontorist kätte ja ametlikult oleks pidanud koos ohvitseriga seda tooma minema. No ei viitsinud ükski endast lugupidav ohve oma vabast ajast mingi paki järele minna. Kui, siis mõne noore leitnandi või saamahimulise prappori sai mädaks rääkida , aga need vedasid ka tasuks pakutavate kompvekkide peale nina kirtsu. Kui keegi küsis, mis pakis oli, siis oli standardvastus, et ajalehed ja kommid. Soovite ehk ka head haput sidrunikaramelli, seltsimees leitnant.
Ühesõnaga ei olnud mõtet asja keeruliseks ajada ja kõige õigem oli ise siuhti ära käia. Tuli minna naaberväeosa KPP-st välja, üle raudteede ja paar-kolm kvartalit edasi Herzeni tänaval oligi eldoraado. Mingeid väga olulisi ohte polnud aastatepikkuses praktikas üles täheldatud. Rongi alla võis jääda . Ükskord oli sealkandis nähtud patrulli kes oli ilmselgelt orienteerumisvõime kaotanud ja eksles äärelinna vaiksetel kõrvaltänavatel. Esimese roodu komandör elas ka sellel asimuudil ja tema sõduriköögist ei hoolinud. Käis, burzui, lõuna ajal kodus söömas ja blokkis lõunajärgseid, paki järele lippamiseks sobivaid aegu. Tõsi, tema ei tõstnud kunagi lärmi vaid ütles vahelejäänu roodukale, et sinu sõjameest nägin sellel tunnil seal ja seal. Paistis kaine olevat, oma käitumisega inimväärikust ei solvanud, vaata ise mis teha annab.
KPP-s 99 juhul sajast keegi autobati kraemärkidega solbani vastu huvi ei tundnud. Võõras väeosa, võõras mure. Piisas, kui möödaminnes lihtsalt moikata, et nendegi rasket teenistust tunnustada. Aga see üks juhus sajast sattus kord ka minule kui tahtsime ühe venelasega tavapäraselt pärast lõunasööki ja enne uut razvodi elu magusamaks teha.
KPP korrapidajaks oli keegi prappor , kes polnud nagu kuulnudki, et autobat nende värava kaudu nagu omas kodus liigub. Siis tundis huvi linnaloa vastu. Vaene inimene ei teadnud, et autobati linnalubade blanketid on zampolidi kodus madratsi alla ja kui vana pühapäeva hommikul sisse ei maga, tuleb ta kasarmusse ja kirjutab paar-kolm tükki välja. Neid anti rivi ees kätte nagu Nõukogude Liidu kangelase tunnistusi. Aga paki jaoks linnaluba - kus midagi sellist enne on nähtud?
Meil aeg jooksis ja prapporiga vaielda oli nagu telliseseinaga rääkida. Läksime solvunult õue tagasi ja hakkasime paarikümne meetri kaugusel KPP taga üle aia ronima. Aed oli vanast heast betoonplaadist, aga keegi ajuhiiglane oli ülemisse serva raudogad pannud nagu mõisaaegsete kabelite hauaplatsidel. Prappor tuli ka KPP-st välja ja jälgis meie ettevõtmisi lausa huviga. Formaalselt oli kõik õige - tema valvata on KPP ja see kas ja kust võõrad sõdurid üle ronivad ei kuulu enam kompetentsi. Aiaehitajad olid selgelt alahinnanud inimvõimete piire, selle takistuse ületasime üsna lihtsalt. Mina tõmbasin peopesa korralikult katki ja vene kutt piirdus lõhkikäristatuid pükstega.
Kui nii poole tunni pärast tagasi tulime, astusime nagu õiged mehed teiselt poolt KPP-sse sisse ja ei öeldud ühtegi paha sõna. Seaduseraamatutes oli meenutatud neid juhtumeid kui keegi aia tagant välja tahab saada. Aeda sissetrügimine oli igati tervitatav, vabu narisid on igas kasarmus ja milleks tülitada - kõik on ühtemoodi nõukogude sõdurid.
Meie kraed olid nagu lõõtsad, iga päev keerasid aga uue külje. Oma kaks nädalat jätkus teist keerata. Mõnel oli ehk lausa pool voodilina ümber kaela keeratud. Minul endal oli see talvel nagu salli eest. Mäletan, et 89-90 oli suht külm talv, sooja saamiseks jätsin saunapäeval sooja pesu tagasi andmata ja käisin nii talv läbi topeltkomplektiga.
Pakil sain ise järgi käia KPP valvest vabal ajal sõjakooli kursantide linnakus. Õnnestus nimelt osta üsna teenistuse alguses "soe koht" väeosa väravasse. Pakis lugemist ei pidanud saatma kuna lehti sai üpris odavalt otse väeosa raamatukokku tellida. Uudiseid kuulasime staabivalve leedukaga raadiost kordamööda - alguses Ameerika Hääl leedu, siis eesti keeles.
Pakil sain ise järgi käia KPP valvest vabal ajal sõjakooli kursantide linnakus. Õnnestus nimelt osta üsna teenistuse alguses "soe koht" väeosa väravasse. Pakis lugemist ei pidanud saatma kuna lehti sai üpris odavalt otse väeosa raamatukokku tellida. Uudiseid kuulasime staabivalve leedukaga raadiost kordamööda - alguses Ameerika Hääl leedu, siis eesti keeles.
Haagissuvilate müük ja rent.
www.haagissuvilad.ee
www.haagissuvilad.ee
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline