Postitatud: 21 Jaan, 2007 12:39
No jäägu neil ka see, langenud vaenlase kontidel pidutsemise rõõm!
Antud telesild on hea näide efektiivsest propagandast. Saade autorid on nii veendunud oma ajupesu oskustes, et annavad sõna ka vastaspoolele. Ja pealegi, korraldavad telesilla Tallinnaga, rendivad ETV käest stuudiot ja saadavad Riiast oma ajakirjaniku saadet juhtida. Nagu on praegusele Vene televisioonile omane, see ei ole päris selline tõsine poliitiline saade, vaid šõu, kus poliitikud pigem võistlevad kunstis "kes kelle üle karjub". Emotsioonid on kunstlikult ülepingutatud, saatejuhi hääl on täis paatost ja publik stuudios elavalt tunneb kaasa sellele, mis toimub areenil. Saatel on oma kindel stsenaarium, mille järgi on alati ette teada, kes võidab. Hääletamine stuudios on ju selge lollitamine.
Aga neile, kellele on ettenähtud kaotada see on alati olnud hea võimalus vähemalt paari minuti jooksul oma arvamusest teatada. Seepärast, vene oppositsiooni tegijad reeglina ei loobu sellistest võimalustest.Antud saade oli ilmselge suunatud Venemaa publikule ja oli eelkõige sisepoliitilise tähendusega: Venemaa ametlik doktriin on praegu nn. "suveräänne demokraatia", mis tähendab, et see riik mõistab demokraatiat omamoodi ja ei lase teistele sekkuda oma asjadesse. Kuna aga Venemaa on vaenulike väikeriigide rõngase sees, ta peab neile meelde tuletama, et Venemaal ikka jätkub jõudu vajaduse puhul neid korrale kutsuda. Keskmine venelane tunneb selliste saadete mõjul, et tema riik "tõuseb põlvedest" ja maksab veel kätte. Tänamatu, ebasõbralik ja alatuslikult käituv Eesti on vaenlaste esiridades.
Pildi selgemaks tegemiseks räägitakse, et Eesti ühiskond on lõhutud. Vastutustundetu poliitikud on omaette, ja rahvamassid on omaette (see on venemaalastele loomulikult arusaadav). Poliitikud kardavad rahvaga koos ühes stuudios olla -- näete, põgenesid stuudiost ära kui said teada, et seal on ka publik. Niimoodi nad saavad aru demokraatiast. Ja lõhe ei ole eestlaste ja venelaste vahel -- Eesti parlamendi otsuse vastu on näiteks NL kangelane eestlane A. Meri ning pronkssõduri kaitsjate organisatsiooni liider on eestlane Linter. Et vaatajal oleks lihtsam, räägitakse mitte sellest, et pronkssõdur tahetakse teisaldada, vaid sellest, et see tahetakse hävitada. Siis jääb Venemaa valiku ees: kas mõjutada Eestit jätta nõukogude monumendid rahule või tuua säilmed Venemaale ja käituda nendega väärikalt, kui eestlased ei suuda sellega ise hakkama saama. "Eesti poole" intellektuaalid Moskva stuudios (kusjuures, nende sees oli ajaloolane Boriss Sokolov) samuti ei toeta pronkssõduri teisaldamist kuid üritavad (suhteliselt ebaveenvalt) pakuda mõista Eesti otsuse motiive ning tuletavad meelde, et okupatsiooni eest tuleks vabandada. Miks aga rüvetada meie sõdurite hauad -- küsimus jääb lahtiseks ja saatejuht lõpetab saadet efektse jutuga noorest neiust, kes on langenud Tallinna vabastamisel ja maetud Pronkssõduri juures.
Propagandistlik efekt on siis selline: tavalised kodanikud on nüüd lõplikult veendunud, et Eesti on vaenulik fašistlik riik. Eestis aga saade näitamine süvendab konflikti, sest Venemaa surve ainult provotseerib eestlasi tegutseda vastupidises suunas puhtalt jonni pärast.
Kusjuures, tasub nentimist, et eesti televisioon ja meedia üldse ei antud sõna pronksõduri kaitsjatele -- ainult hiljuti on lõpuks vaikselt käibest ära korjatud Kanal 2 "Reporteri" poolt välja mõeldud jutt Eesti lipu rebimisest 9. mail; siiamaani jääb aga püsima müüt tallinlaste arvust, kes kogunevad Tõnismäele 9.mail -- neid on seal siiski tuhandetes, mitte sadades nagu võiks lugeda/näha eestikeelsest meediast. Kõvasti on moonutatud ka motiivid, miks Tallinna venelased käivad Pronkssõduri juures, ignoreeritud ka fakt et ükski vähemgi autoriteetne eestivenelane ei toetanud Pronkssõduri teisaldamist.
Minu isiklik seisukoht on selline, et nõukogude ausambade mahavõtmiseks meil oli carte-blanche 90-te algul. Möödunud on üle 15 aastat. Nüüd see tsirkus Tõnismäe ümber on eestlaste homo soveticus'e mentaalsuse jäänukite (sõdimine sümbolitega ja sallimatus vähemuste vastu on ju klassikaline nõukogudlikkus) ekspluateerimine valimiskampaanias, ei midagi muu. Pronkssõduri ja ühishaua hävitamine või Venemaale üleandmine on afgaani taliibide moodi tsiviliseerimatus. Teisaldamine on sisuliselt praeguse olukorra säilitamine -- mis vahe on, kus nõukogudemeelsed kogunevad; oluline on ju nende olemasolu ja rohkus, mitte see et nad oleksid peidetud. Ja kes segaks Böömile ja Liimile ka uues kohas käia?
Ja kõige olulisem, keegi ei ole uurinud, mis osa neist kes Pronkssõduri juurde lille toob, teeb seda oma langenuid lähedaste mälestamiseks ja mis osa teeb seda oma nõukogudemeelsuse demonstreerimiseks. Võib-olla nõukogudemeelsete neutraliseerimine lahendaks probleeme Pronkssõduri juures? Kui selle juures oleks keelatud kõik meeleavaldused, poleks ka põhjusi tülide jaoks? Kes soovivad mälestada, käivad kalmistul; kes soovivad miitinguid pidada, teevad seda mujal, Pronkssõdur seisaks aga kesklinnas traagilise mineviku ja sallivuse sümbolina edaspidi. Nii nagu Tallinn ise koosneb Taani, Rootsi, Saksa ja Vene võimu sümbolitest.
Ja nüüd on venelaste silmis tõstetud pühaku seisusesse. 
Minu teada seni pole seda juhtunud. Ega enne okupeeritud saarte Jaapanile tagastamist seda ei juhtugi. Nii, et härrad ja seltsimehed- sõda pole veel läbi 