Postitatud: 08 Apr, 2007 9:04
Tegelikult kogu selle emotsionaalse teemaarenduse juures ei viitsita suurt mõttetööd teha. Ja sellest on siiralt kahju. Võin ausalt tunnistada, et olen metalliotsijaga ringi liikunud aja auke maakera sisse kaevanud ja kindlasti on nii mõnigi auk jäänud kinni ajamata. Aga midagi väärtuslikku ma leidnud ei ole, lihtsal kas halb õnn või, et maakera sees II MS lahingupaikadel pole enam eriti midagi peale vanaraua ja lõhkematerjali. Oma näide ainsana on halb aga teades ka teisi umbes samasuguse hobi harrastajaid võin väita, et ükski antikvariaat ei ela IIMS maakera seest välja võetud asjadest. Kollektsioneerid ütlevad samuti, et ega maa seest eriti mingeid asju nemad ei saa. Aeg ja keemia teevad metallidega oma töö. Enamus kraami on pärit ikkagi katusealustest paikadest, kuhu inimesed neid läbi aegade tassinud on. Mida aeg edasi, seda väiksemaks muutub rahafaktor ja süveneb otsimiskire rahuldamine. Lihtsalt mulle on vastukarva see mõtlemata lahmimine, kus arvatakse, et kõik teenivad raha ja rikuvad kirjutama eetikakoodeksit. Kodanikud, arutlegem sügavamalt, kuulakem erinevaid aramusi ja olegem tolerantsemad 
Paraku rikutakse kaevamisega tundmatuseni kaevikud, punkrikohad ja laskepesad, mis võiksid ju jääda huvilistele vaatamisväärsuseks. Diletantide poolt leitust on minu arvamusel 99,9% pelgalt emotsionaalse väärtusega. Harva leitakse midagi sellist, mis pakuks midagi mõnele sõjaajaloolisele küsimusele valguse heitmiseks, aga et sellest aru saada, peab ka mingeid eelteadmisi olema. Kuna targemate poole üldjuhul ei pöörduta, siis haihtub ka laiemalt huvipakkuv info. Inimsäilmetele sattumine on selliste tegelaste puhul pigem juhuslik, sest metalliotsija ei ole just parim vahend sõjahaudade otsimiseks. Kuidas keegi sellise leiuga ümber käib, eks see sõltu kõrvade vahelisest ruumist. On muidugi ka paar seltskonda, kes teadlikult näpivad surnuid, aga ei hakka nimesid nimetama, läheb jälle ulgumiseks 
