Kauni kevadhommiku lugemiseks veidi seda, kuidas Tulnola Omakaitse raames ajaloolist materjali kogus. Ei mäleta, kas see osa on trükis ilmunud.
*
"Omavalitsuse ühe direktooriumi, Sisedirektooriumi, koosseisus teotses Tallinnas Pagari tn nr 1 Omakaitse Peavalitsus, mis juhtis Omakaitse ja Politsei tegevust ja varustamist.
Tallinnas sain varsti teada, et Omakaitse Peavalitsuse koosseisus tegeleb sõjalooliste küsimustega eri asutus ja ma ilmusin peavalitsuse ülema kolonel Johannes Soodla~(peatselt tuli tema asemele kolonel A. Sinka) jutule informatsiooni saama. Ilma pikemata selgus, et koosseisudes on ette nähtud ajaloo jaoskond (juhataja, abi ja kantselei-jõud). Ma olevat ainuke kandidaat jaoskonna juhataja ametile, milline ettepanek mulle samas tehti. Nii asusingi ajaloojaoskonna juhataja ametisse, saades
peavalitsuse ülema abilt kolonel Jaan Maidelt üldjuhise: töötada oma äranägemise järgi nende kogemustega, mis olen omandanud pikaaegsel töötamisel Vabadussõja Ajaloo Komitees. Minu abiks määrati leitnant Mihail Veski, masinakirjutajaks proua Soodla (rindelviibiva leitnant Soodla abikaasa). Endastmõistetavalt lähtusin oma ülesannetele Eesti rahvusliku sõjanduse seisukohalt. See tähendab, et pidasin vajaliseks hakata koguma niihästi dokumentaalsetes kui esemelist materjali esmajärjekorras Omakaitse tegevusest metsavendade ajastust kuni jooksva ajani ja edasi~--- eestlastest üksuste tegevusest niihästi Nõukogude Liidu punaarmee kui ka Saksa sõjaväe koosseisus. Ka eesti vabatahtlikkude tegevus Soome sõjaväes kuulus käsitlemisele. [---]
Oma ametisse astudes oli mul enda kaasavaraks nahkse portfelli täis dokumente ja vist ligi 100 numbrist koosnev ajalehtede köide, mis olin kogunud sõjavangis viibides. Need panin paigale ja sukeldusin lisamaterjalide jahile. Omakaitse peavalitsuse ülema abi kolonel J. Maide ettekirjutuse ja juhiste kohaselt määrati igas Omakaitse malevas tööle inimene, kes asus oma maleva ajalugu uurima ja kirja panema. 1944. a. alguseks oli kõigist malevast käes põhjalikud ülevaated vastava maleva sündimisest ja tegevusest. Nende ülevaadete alusel Omakaitse saamise- ja operatiivloo koostamise võttis oma eriülesandeks kolonel J. Maide. Eraldi osana lisandus sinna minu koostatud Omakaitse Peavalitsuse kroonika. Sama jahiteekond viis mind ühendusse Riigi Statistika Keskbürooga, kellega sain kokkuleppe, mille kohaselt tema oma aparaadi abil hakkas minu väljatöötatud vormi järgi pidama erikartoteeki lahinguis langenud, teadmata kadunud ja väeosades surnud eestlaste kohta. Ise pidasin samaliigilist lisakartoteeki ajalehtedes hulgaliselt ilmuvate surmakuulutuste järgi. Eesti Rahva Ühisabi vastava erikeskuse kaudu hakkasin saama teateid Venemaal viibivate eesti soost sõjameeste kohta, niisama ka venelaste poolt 1940.-1941. a. hukatud ja vangistatud Eesti
sõjameeste kohta.
Et saada legaalset võimalust külastada ajaloomaterjalide kogumiseks rindel asetsevaid eestlaste pataljone, seks andis Eesti vägede kindralinspektor kolonel J. Soodla mulle ettekirjutuse olla Eesti Omavalitsuse side-ohvitseriks Eesti Leegioni sakslastest värbamiskomisjonis. Nimetatud komisjoniga sõitsin läbi kõik garnisonid, kus paiknes eestlastest pataljone. Nii sõitsin 1943. aasta algusest kuni 1944. a. alguseni läbi Narvas, Jõhvis, Kundas, Tartus, Pihkvas ja Oudovas paiknevad eestlaste üksused. Edasi käisin samal ajavahemikul läbi eesrinde osad Peterhofi, Leningradi all, Oudova ja Novgorodi vahemail, Pihkva, Dno, Ostrovi, Neveli ja Veliikije Luki ümbruses. Iga sõidu järeldusel võisin oma töötoas kapi riiulile lisada mõnikümmend dokumenti. Neile lisandus kas otsekohe kättesaadud või mõne aja pärast mulle kätte toimetatud üksikute ohvitseride ja sõdurite mälestusi. Iseäranis põhjalik ja lisaderohke oli kapten H. Riipalu kirjutatud ülevaade tema pataljoni tegevusest. Selles oli antud ammendavad vastused kõigile
küsimustele, mis leidusid minult antud töö kavas.
Nõukogude lennukitelt Eestisse pillutud lendlehtedest sain arhiivi jaoks igaühest vähemalt ühe eksemplari. Samuti läks mul korda koondada arhiivi palju muid trükiseid, niihästi venepoolseid kui saksapoolseid propaganda bro\v{s}üüre Eestit puudutava sisuga, muuseas mõned salajased bro\v{s}üürid Saksa rahvussotsialistliku partei juhistega eesti rahvaga suhtlemise küsimusis. Neis salajasis juhistes anti konkreetseid näpunäiteid Eestis teotsevaile Saksa funktsionääridele, kuidas nad küll peavad Eesti iseseisvuse mittetunnustamise positsioonilt arvustama Eesti
iseseisvusaegset poliitikat ``Eesti oma juhtide eksitegevuse rägastiku paljastamisega'', kuid ei pea venelaste kombel toorest mõnitamist avaldama Eesti omariikluse aadressil. Nad pidid kasvatuslike meetoditega ette valmistama eesti rahvast oma riiklikku meelsust järk-järgult koolutama \textbf{endise} omariikluse rööbastele, et neid mööda suunata saksastamise suunas.
Ühe arhiivimaterjalide lao avastasin Lasnamäe serval mingis vanakraami laos. Sinna oli kuhjatud mitu autokoormat raamatuid ja arhivaale, mis venelased keelatud kirjandusena olid kõrvaldanud avalikest raamatukogudest ja vangistatute korteritest ja mida nüüd sakslased müüsid utiilina kiloviisi. Tühiste pennide eest ostetud paari mootorratta-korvi täie materjalide hulgast jäi eriti meelde kolonel G. Leetsi isikliku arhiivi ja raamatukogu osi.
Aegapidi kogunes minu töötuppa mitu kapitäit arhivaale, sest pääle rindelt ja mujalt kogutud operatiiv- kirjavahetuse võtsin vastu ka Omakaitse Peavalitsuse osakondade lõpetatud kirjavahetuse-toimikuid, mille sisuline kuuluvus suundus tulevikus Eesti Sõjaarhiivi poole.
Oma otseste ülesannete kõrval tuli mul tihti osa võtta arhiivialastest nõupidamisist Riigi Keskarhiivi direktori dr phil A. Soom'e juures, kel puudus sõjanduse eriküsimustes koduselt tundev osakonnajuhataja. Sääl Toompeal leidsin pääliskaudsel vaatlusel, et kunagi minu korraldatud Vabadussõja arhiivist olid venelased Moskvasse ära viinud ainult välispoliitilisi küsimusi sisaldavaid toimikuid Sõjaministeeriumi, Välisministeeriumi ja Ülemjuhataja Staabi kirjakogudest. Haridusdirektori prof dr J. Vasara algatusel ellu kutsutud Aktuaalse Ajaloo Selts püüdis päästa kõiki, ka mittesõjalise sisuga, ajalooallikaid. 1944. a. kevadel ärapeetud seltsi üldkoosolekul täiendati seltsi juhatust prof dr J. Uluotsa välispoliitilisis ja kolonelleitnant H. Stokkebi ja mind sõjalisis küsimusis juhatuseliikmeteks valimisega. Minu poolt esitatud sõjaöiste küsimuste kava ja töömeetod arhiivi loomise alal tunnistati eeskujulikuks. [---]
20. septembril lõpetas Omakaitse Peavalitsus oma tegevuse Tallinnas ja evakueerus 22. septembri hommikul Pärnu suunas. Ma loobusin kaasa minemast, mispärast mind vabastati ametlikult ametist ja makseti isegi kuupalk ette. [---]
See oli vist 1945. a. veebruarikuu alguses, kui mind pärast ühte järjekordset käiku Pikal tänaval ei paigutatud senisesse vangituppa, vaid viidi vangla uue osakonna ühte ühemehe-tuppa koos A. Viilipiga. Sellesse kongi jäime kahekesi kuni juuni kuuni, mil mind tribunali ette viidi. Sääl kongis külastas meid vanglaülema saatel paaril korral siseministri abi polkovnik Kisseljov ja palus meid, Hengo Janovit\v{s}i ja Artur Jakovit\v{s}i, teha mõningaid tõlketöid. Meie kongi toodi laud, kirjutuspaberit, sulepääd, tinti ja suur kogu ajalehti ``Revalsche Zeitung'' ja ``Eesti Sõna''. Mul tuli ``Revalsche Zeitungist'' tõlkida vene keelde A. Hitleri kõnesid ja Viilipil~--- ``Eesti Sõnast'' dr. H. Mäe kõnesid. Pärastpoole toodi maakondade Omakaitse malevate ajalugusid vene keelde tõlkimiseks. Need olid samad ajalood, mis Omakaitse Peavalitsuses koondusid kolonel J. maide kätte üldise ülevaate koostamiseks. Kolonel Maide oli nad pakkinud suurde kohvrisse, vedanud Matsalu lahes paati, millega koos Viilipiga kavatsesid Rootsi sõita. Paat aga oli Matsalu lahes ümber läinud, põgenikud olid ligunenud paar tundi külmas vees, jäänud kopsupõletikku ja läinud kuhugi Läänemaa tallu endid ravima. Säält olid nad vangistatud oktoobri alguses, mispuhul ka ajaloomaterjalid sattusid venelaste kätte."
Kena päeva
.
