Kood: Vali kõik
Tahtsin veel selle südame pealt ära öelda,et ajateenistus on minu arust kasulik kogemus kokkuvõtteks kuid sõjaliselt mitte väga mõtekas!
Põhiline, mida peab ajateenistus andma ja miks ta just LÜHEM olla ei saa, on oskus alluda. Just - oskus alluda. Seni kuni mingi bande iga mees on suur isemõtleja, pole tegu ühiselt tegutseva üksusega. See üksuseks ja sõduriks kasvamise protsess toimub märkamatult ja kui süvitsi mitte mõelda, siis võib nii mõnigi kord tunduda, et see mõttetu on. Kuid tegelikult pole see seda mitte. Seni, kuni n.ö. üksus koosneb vaid end ajutise nähtusena vormikandjaks pidavatest allumist vaid silmnäol olles tunnistavatest (kui sedagi) isemõtlejatest, pole ka üksus mingi üksus ning lahinguvõimest ei saa juttugi olla.
NA võitlusvõime? Leian, et see oli siiski, vastupidiselt enamiku foorumlaste arvamusele, piisavalt kõrge.
Millega see saavutatud oli?
Esiteks muidugi pidev ja öö-päevaringne ühesuunaliselt toimiv psühholoogiline töötlus (nii patriootiline, kui ideoloogiline), missugust praeguses EKV-s üldse ei ole. Arvamusi on erinevaid, kuid minu arvamus on selle puudumise kohta EKV-s, et see üks väga tõsine puudujääk on.
Teiseks, 2-3-aastase ajateenistuse jooksul toimus just see eelpoolmainitud sõdurikskujunemine ja ennast hakati tahestahtmata identifitseerima, kui sõdurit, kui ühte komponenti üksuse süsteemis. Käsk oli üle kõige. Ja nii peakski olema, sest muidu ei saaks olla kindel üksuse lahinguvõimes. Käsk täideti. Vaieldamatult.
Kolmandaks olid sõduri elementaaroskused tänu pidevale-pidevale harjutamisele rutiini-harjumise-refleksi tasemele sissekomposteeritud ja ekstreemolukorras ei olnud nagu mitte mingit küsimust, et miks nii ja mitte teisiti, ja miks üldse teha jne., jne. EKV-st arvavad mõned tarkpead, et kui nad miskit
teavad, siis nagu olekski asi selge. Tegelikult ei ole miskit korras ja tähelepanu hajudes (mis ekstreemses lahingusitustsioonis mitte harv nähtus pole

) on ka see nn. väljaõppinud suurte teadmistega tarkpeast sõdur tõenäoliselt vaid haisvast ollusest nõretavate kintsukatetega lõuga väristav inimindiviid.
Neljandaks, hakkasid sellise küllaltki pikaajalise teenistuse jooksul (2-3 aastat)toimima hoopistükki teistsugused mehhanismid, kui mingi juhuslikult kokkupandud grupi puhul. Pideva koos elamine, söömine, ühiste ülesannete täitmine jne. tekitasid ka lahinguülesannete ja õppuste käigus vastutustunde teineteise ja üksuse ees, mis omakorda tagas ülesande täitmise. Tähtis polnud enam ei mingi poliitika või kuitahes kõrgelennulised loosungid. Tähtis oli, et vaat siin on sinu kamraad, keda sa pead aitama.
Tegelikult oli ka see üks osa sellest nn. sõduriks kasvamise protsessist.
EKV-s paljutki seda ei toimu. Järeldan seda viimasel ajal paljude ajateenijate ja ka hiljuti ajateenistuses viibinute kommentaaridest - vaata, et ca. 1/3 teenistusajast viibitakse tsiviilis linnaloal + puhkused, mistõttu ka vormiriietuse kandmisse suhtustakse kui ajutisse ebameeldivusse, pidevad jagelused ja usaldamatus erinevate rahvuste vahel, oma ülemate (olgu see siis kes tahes ja mis auastmes) põhjamine ning nende suvalise tegutsemise juba ette ajuvabaks tembeldamine, jne.
Viiendaks, polnud vähetähtis ka fakti tõeksvõtmine, et karistus on vääramatu. Kardeti. Ja seda eriti võõras keskkonnas, kus OMADeks olid needsamad kaasteenijad. Ja kuhugile pääsu polnud.
Seega - NA lahinguvõime just tänu eelpoolloetletud komponentidele oli võrreldes kõigi teiste demokraatiavaimustuses riikide relvajõududega ikka kordades kõrgem, kui ... (Mõelge paralleelide peale )
Aga see on minu isiklik arvamus. Võib-olla mõni teine, kes mingit muud kogemust omab, arvab teisiti, kuid see on tema arvamus.
