Parvetasime ainult korra, Nedostupnõisse minnes. Tagasi tulles saime ühelt parvelt küüti. Pilte sellest sai tehtud korraliku kaameraga nii tuleb ilmutamine ja sisse scan ära oodata. Kaugeimaks kohaks Nedostupnõi jäigi. Kolasime üle 2 nädala Uuralites ja kui sealt alla tulime, et ristid ikka enne koju tulekut ära panna kaotasime diisel masina. Ühe masinaga ei hakanud enam väga riskeerima ja see Gõda laht on nagunii minu isiklik üritus. Gaasikatel toimis suurepäraselt! Korra oli selline juhus kus ei olnud puid võtta ja ainus mida kohapealt saime oli värske hein ja üksikud oksa raod, kuid sellest piisas, et silindrid tööle saada... noh tee oli ka allamäge .
Kui nüüd aega leiab siis saab mootori toite ringi ehitatud. Panen jäigad torud üle katuse. Pehme toru gaasi viimiseks, eriti maastikul, ei ole sobilik. Ja kui panna roostevabad torud siis ehk ei riku välimust ka liialt. Kui kunagi veel midagi sellist ette võtta siis peaks olema 2 masina peale vähemalt 3 vintsi.
Mälestusmärgiks keevitasime neljast latist püramiidi, noh kui ütlen, et 10m kõrge siis on kalamehe moodi öeldud aga üle 7m sai küll. Nedostupnõi lähedal on isegi mingi elamine, seal tegime äri ja vahetasime uue jaapani elektron kella mittetöötava vana uuri vastu. Ühele mehele tundus, et just see on see kell mida tema vanaisa piltidel kandis, eks inimloomus ole selline aga vähemalt said mõlemad äritsejad õnnelikuks. Laagrist endast pole suurt midagi säilinud, barakide vundamendid ja metall tornid. Ei teadnudki, et sel ajal kasutati juba metall torne. Aga sealt lähevad teed! Või vähemalt sihid mida on teedena kasutatud. Oletatavalt lähevad need järgmiste laagrite juurde, sest Ob-i juurde ei läinud ühtegi teed.
Lugesin seda Valgevene lugu huviga aga siiani on jäänud pisut selgusetuks kas on tegu aarete otsimise või matkaga. Enda liitumise kohta ei oska praegu midagi kindlat öelda. Kui tulen siis ühinen alles kusagil Valgevene piiril, usutavalt ei ole see probleem, et ei viitsi maanteel 70 tossutada. Viisat mul vaja ei lähe.
.