www.militaar.net

Nojah, isegi EKV-s õpetati mulle, kuidas raamatut või raadiot plahvatama panna.

Ma ei kahtlegi selles et Sinimägedes suured lahingud käisid ja seal paljud surma said aga rääkida sellest kuidas poisikesed peale lahingut sadu erinevaid relvi oma punkris kollektsioneerisid - vaat seda ma tõesti ei usu.

Minu isa oli viiekümnendate keskpaigas Sinimägedes sapööriks.
Lihtsalt paha on neid jutte kuulata. KÕIKE SEAL OLI.

Kes vaatas eile õhtul ETV-st "Pealtnägijat" see teab et Afganistaanis on ikka plahvatavad pliiatsid ja mänguasjad vedelemas, samamoodi 10000000 lõhkekeha!

Just täna tuli vanema põlvkonnaga jutuks. Sel ajal veel kui mu ema koolis oli (60. aastatel) käis Kanepi Keskkoolis igal Nõukogude armeega seotud tähtpäeval jutustamas üks rauast käeproteesiga mees. Olevat olnud Suure isamaasõja kuulsusrikas veteran. Rind igasugu aurahasid ja muud träni täis. Pidas siis iga kord mingi 2 h jutluse. jutt oli nõnna segane et keegi sellest aru küll ei saanud (pidanuks ta rääkima oma sõjameheteest sakslaste hävitajana). Alles hiljem tuli välja, et vend polnudki sõjas käinud (liiga noor). Käe kaotas ta aga tänu sellele, et läks just neid samu lõhkevaid sulepäid näppima vahetult pärast sõda. Aurahasid aga jagas punavõim talle nagu kõrgema järgu veteranile. Näet mis kõik võimalik oli.

Seda tean et praeguse seisuga on Afganistanis üksnes miine 2000000 muudest lõhkekehadest ei tea.Igal juhul peale sõda käis mu isa Emajõe äärest igasugu nodi korjamas peamiselt olevat saanud padruneid.Aga tal oli ka saksa automaat ja vene revolver mis hiljem kellegi kaebuse pärast konfiskeeriti.Peale miinide lõkkesse panemise lõhati ka käsigranaate, muidugi eemalt nööriga.[/quote]

Ikkagi jääb üles küsimus kui reaalne oli üldse see, et keegi (seega nähtavasti venelased) oleks Eestis selliseid asju tagalas levitanud? Või tuleb enamus neist juttudest kanda kahte kategooriasse:

1. Saksa-aegsest ajakirjandusest loetu ja siis läbi rahvajuttude meieni jõudnu;

2. Reaalsed juhtumid kus näpiti mingit lahingmoona ja siis kas teadmatusest või teadlikult (et poisikesed vahele ei jääks) selgitati juhtunut kui "õnnetust" peibutusmiiniga.

Eesti Sõnast on meelde jäänud, et selliseid asjandusi olevat nagu vene lennukitelt tagalasse alla visatud.

Kas ei oleks mitte loogiline, et sellised jutud trükiti eelkõige selleks et toonased lapsed niigi igal pool vedelevat sõjamoona ei näpiks? Selles mõtes eesmärk õige - ainult et meil on siin 60 aastat hiljem juba raske tõde välja selgitada.

On üldse keegi näinud mõnda IIMS aegset Nõukogude mingiks tsiviilesemeks maskeeritud miini või lõhkekeha? Kasvõi internetis?
Plahvatav pliiats - arvatavasti tegemist mingi detonaatori või sütikuga mis lapse silmis pliiatsina välja nägi.
Miks üldse oleks keegi pidanud vaeva nägema peale sõda selliste asjade laialipuistamisega kui neid ei kasutatud isegi mitte sõja ajal (idarindel ma mõtlen):roll:

Manstein kirjutas:Seda tean et praeguse seisuga on Afganistanis üksnes miine 2000000 muudest lõhkekehadest ei tea.Igal juhul peale sõda käis mu isa Emajõe äärest igasugu nodi korjamas peamiselt olevat saanud padruneid.Aga tal oli ka saksa automaat ja vene revolver mis hiljem kellegi kaebuse pärast konfiskeeriti.Peale miinide lõkkesse panemise lõhati ka käsigranaate, muidugi eemalt nööriga.

[/quote] Minu vanaisa käis ka igasugust kraami korjamas, ja mattis maha köögi akna alla, koht asus aga praeguse karjääri kohal ja alles pole enam midagi. Täpsemalt räägin sellest teemas "Folkloor ehk rahvasuu ei valeta" aga siis kui on rohkem ja täpsemat infot.

Süttivat pliiatsit sai kunagi mingist vanast KGB õppefilmist näha.
Teemaks oli kapitalistlike diversantide varustus.
süsteem umbes selline, et muidu tavaline pastakas, isegi kirjutas, ent pooleksmurdmisel mingi aja pärast süttis (tekkis mingisugune keemiline reaktsioon).

Minu vanaema rääkis, et taganevad sakslased olevat igasugu pastakaid ja nukke ja kes teab mis kõike muud teedele puistanud. Samas ta ei teadnud kedagi, kes selle läbi viga oleks saanud niiet kaldun arvama, et see oli punaste propaganda. Mis huvi oleks Wehrmahti sõduril eesti lapsi õhku lasta??

mu vanaema leidis pärast märtsi pommitamist igalt poolt selliseid "vorstikesi"
mis olid süütamispommid, aga osa neist ei hakanud tööle ja nii neid sinna vedelema jäigi, keegi oli jalad ära põletanud et hakkas seda "pulka" oksaga torkima ja see lõi tule välja.... Neid loobiti tallinna kohale jubedalt aga inimesed seisid ka katustel ja loopisid neid alla tänavale, kus need siis maja põlema ei pannud

Eesti Sõna, 7.mai 1944
Võnnu vallas leidis keegi poisike maast täitesulepea, mida avama hakates tekkis raske plahvatus, mis poisikest raskesti vigastas. Selgus, et tegemist on lennukilt allaheidetud moonutatud lõhkekehaga, nagu seda on korduvalt esinenud.
Et ka edaspidi sellised leiud võivad tekitada eriti lastele raskeid vigastusi, on tungivalt soovitav, et vanemad oma lastele selgitaksid selliste leitud esemete hädaohtlikkust. Õnnetusttoovateks esemeteks võivad olla täitesulepead, täitepliiatsid, suitsupitsid, taskulambid jne.

Ometi ka konkreetne tolleaegne artikkel! Kellele pidid tõepoolest sakslased selliseid mänguasju maha jätma? Et seda võis punane värd teha on aga elementaarne -eestlased kuulusid kõik fashistide ja nende käsilaste kategooriasse.

Kuulge, see artikkel võib lihtsalt olla valitsuse kaval abinõu hoida lapsi ja igasuguseid asjahuvilisi sõjamoonast eemal, see ei pruugi olla üldse tõde. Ma usun, et kumbgi armee, ei Punaarmee ega Saksa armee tahtnud pisikesi põngerjaid haavata, sest see tekitab pöördumatut viha vanemate poolt ja seega oleks tekkinud sellistest asjadest pigem tüli, kui kasu.


Taktikaliselt kui ka strateegiliselt oleks väga mööda üritada vastupanu sellisel teel maha suruda..