www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas:Loo teeb pikatseks asjaolu, et vene rahvusest isikute nimesid leidub seal peal suures vähemuses - mina leidsin 3 tk. Vaadake ees- ja isanimesid.

Nimed nagu
Nikanor
Trifon
Illarion
Asafi
Piman

ei ole teps mitte vene nimed. Niiet kui keegi üritab seda esitleda kui kangelasliku vene rahva poegade mälestust tänamatus natsiriigis, siis on see asi ette juba paras ämber

Hävituspataljonide tegevus muutus juuli agul oluliselt seoses nende üleviimisega kasarmuolukorda alates 1. juulist 1941. Sisuliselt tähendas see hävituspataljonidest kaadriüksuste formeerimist, mis oma struktuurilt sarnanesid punaarmee pataljonidele.

Vaatamata sarnasustele kaadriüksustega oli kontrolli kaadri üle nõrk …

Episoodilise probleemina tuleb siinkohal ära märkida ka Lätist Eestisse taandunud mitmesugused erineva suurusega relvastatud formeeringuid ning gruppe.

Näide ebaselgest alluvusest ja tegutsemisest: Lätist taandunud üksus Irboska vald Petserimaal:
“Üldse tegutses meie ümbruses umbes 50-meheline Lätist tulnud salk, mis koosnes miilitsatest ja hävituspataljonlastest. See salk tegutses täiesti omapead ja ei tahtnud meie korraldustele üldsegi alluda.
Korra näiteks saatis Kirjuhhin lätlaste komandöri (mees oli kapteni aukraadis) juurde, et kutsuksin ta Kirjuhhini juurde. Lätlane vastas üleolevalt, et meie ei saavat talle mingisuguseid korraldusi teha või teda kellegi juurde kutsuda. Ta ei alluvat meile ning sellepärast ei tule ka. Nemad alluvat vaid Liidu piirivägedele. … See salk ilmus meile umbes 3. juuli paiku.” Kirjutab kohalik parteiorganisaator !

Kõigi nende marodööridena käitunud arvukate gruppide koondamine ja allutamine kesksele juhtimisele õnnestus vaid osaliselt ning neist moodustati kaks laskurpolku. Üks laskurpolk allutati NKVD 22. motolaskurdiviisile ja rakendati rinde kõige rängemate lahingute piirkonnas kaadriüksuste vahel. Teine anti 125.laskurdiviisi alluvusse, mis tegutses Tartumaal.

Piirivalve salgad ja muud NKVD üksused represseerisid iseseisvalt piiritsooni või valveobjektide läheduses kinni võetud kahtlaseks peetud isikud, selleks võeti hiljem kohalikult prokurörilt lihtsalt sanktsioon. Tegemist oli 1934. aastal alanud ja 40-ndate aastate teisel poolel väljakujunenud NKVD organite tegutsemisega näiliselt seaduste raames.

Suurimaks probleemiks oli tõenäoliselt hävituspataljonide operatiivgrupi staabile allutatud mitmesuguste formeeringute tegevuse määratlemine ja suunamine. Tegemist polnud ei armee ega ka sisevägede kaadriüksustega. Nende suurus, relvastus, isikkoosseisu väljaõpe ja distsipliin olid liiga erinevad.

22. juulil Põltsamaa lähistelt pealetungi alustanud saksa üksused tungisid üle Jõgeva Mustvee lähistele ja lõikasid ära Emajõel kaitsel asunud Punaarmee grupeeringu taandumistee. Piiramisrõngasse jäid mitme 8. armee laskurdiviisi (sh ka 125 LD üksused) üksused koos suurema osa Tartu, Tartumaa, Võru, Petseri, Valga ning ühe Läti hävituspataljoniga.
Nõukogudeaegsetes trükistes on hinnatud piiramisrõngasse jäänute hulka suurusjärgus “kuni tuhat” meest, kuid see on enam kui kaheldava väärtusega number. Ainuüksi Omakaitse võttis vangi või hävitas 9 292 “punaväelast ja punategelast”. Kui palju neid aga sissepiiramise käigus hukkus või piiramisrõngast välja pääses, on teadmata.