www.militaar.net

Rollerimootoril on ka kickstarter.

20 hobujõudu kuni 20 km tunnis ehitatakse aiatraktoreid mis veavad üle tonni, 200 kg. vedamiseks tundub nagu liialdusena.
20 hobujõudu keskmise mootorratta(200kg + juht) mootor arendab 150+ km tunnis

maanus kirjutas:Rollerimootoril on ka kickstarter.

20 hobujõudu kuni 20 km tunnis ehitatakse aiatraktoreid mis veavad üle tonni, 200 kg. vedamiseks tundub nagu liialdusena.
20 hobujõudu keskmise mootorratta(200kg + juht) mootor arendab 150+ km tunnis

Sa oled ikka tähele pannud, mis selliste hind on? Ja 20 hp. keskmise moodurattaga 150+ km. tunnis võid edasi unistada.
Aga sellist platvormi oleks vaja küll, küll on selliste apustraatide viga ühes tükis püsimine, konstruktsioon on aastast 1, pööramine raudhobu puhul kännu või mingi teise teravma-äkilisema takistuse peal viib tavaliselt roomiku maha jooksmise-või selle katkemiseni.
Juhtimine peaks olema tripleeritud, see peaks jälgima sind, peaks olema mingi nööri otsas (juhuks kui ta ei suuda sind jälgida, näiteks kiiremal liikumisel segab maastik-põõsad), jäik ühendus ei lase kohati kiiresti liikuda, ka ei tohi ta ringi rallida(elik teile järgneda teatud hetkedel), ning see peaks olema juhitav ka juhul, kui ennast sellel transpordite.
Heli summutamine pole väga suur probleem, tänapäeva tehnika saab sellega rahulikult hakkama.
Selliste pisiasjade lahendamise puhul oleks see ideaalilähedane asi, lahendage ära(ilma, et see üle mõistuse kalliks ei läheks ja Eesti Nokia on olemas).

Selliste asjadega peab tegelema keegi, kellel see oleks tööks. Laias laastus on sellised asjad olemas(eelnevalt mainitud Top Gear), vaja on nad sobivasse keresse kokku panna. Põhitöö kõrvalt sellist asja mõistliku aja ja kvaliteediga ei tee ... või noh, teeb ka aga siis peab väga fänn olema. Niisama, üle t*ra, aga pole mõtet midagi teha.
Kuigi robotroonika(oli vist midagi sellist) üliõpilastele oleks see paras ette anda. Kamin kõhiks ca 300 000 ja saaks töötava prototüübi koos juhtkoodi jms juraga. Kommiraha ju tegelikult. Ja oleks hi-tech ja tulevikusõda ja saaks NATO -s kannuseid teenida ja, üllataval kombel, oleks kasu kah midagi.
Aga eks unistada võib.

Krt, see idee tundub endalegi nii hea, et oleks aega, teeks proto valmis. Poleks endalgi midagi selle vastu kui mingi selline aretis mul metsas seenekorvi veaks.
Muideks, rolleri mootori idee on päris hea. See kujutab endast kompaktset moodulit, kus on kõik olemas koos ülekandega + võimalus käivitada nii akult kui jalaga. Kui tuksi läheb, tõstab teise mooduli sisse ja katkine läheb remonti. Roomikute puudustest olen kuulnud. Omal kogemus puudub. Noh, 6-8 jõhkra maastikumustriga ratast peaks ka asja ära ajama. Kui mõned auklikuks lastakse, peaks asi teiste najal ikka minema lonkama. Roomik oleks soos ja lumes lihtsalt väiksema erisurvega pinnasele, muud midagi. Heal juhul ei jää isegi jälgi. Ka looduskaitsjatele peaks asi sobima, kui õppustel metsaalust raskete masinatega segi ei keerata.
Asi meenutaks natuke Argot: http://www.paadimees.net/?id=95
aga oleks madalam, lihtsam ja muidugi odavam. Kohalik toode. Robootika ja muu ulme kohapealt olen skeptiline. Asi peab töötama iga ilmaga, olema välitingimustes lihtsalt remonditav ja keskmisele kaitseväelasele mõistusekohane(võimalikult lollikindel). Enne võiks rauaosa valmis teha ja siis aega küll elektroonikaimesid külge proovida. Korraga aretades läheb projekt kalliks ja aeganõudvaks ning see ei ole finantseerijale atraktiivne.

Ainult rolleri mootoriga pole seal midagi teha. Mingisugune ülekanne peab ka olema, mis iseenesest on üsna raske asi, pöördemomendi jaoks. Ja aru ma ei saa, miks kardetakse elektroonikat? Ega ka elektrilist bensiinipumpa ei remondi keegi metsas, uus asemele ja kõik. Samamoodi on lugu elektroonikaga, uus blokk sisse ja kogu lugu. Ma olen üsna kindel, et elektroonika tõrgub sellise asja peal kordades harvemini ja vajab vähem hooldust kui kõik muu. Kui muu ei aita siis valatakse ta epoksüüdvaigu sisse ning asi on veekindel(see ju peamine asi sellises kohas).
Rauaosa valmis tegemine pole mingi probleem, selle saab sisse osta(vt Top Geari). Ise leiutama hakates saab kordi kehvema ja aega/raha läheb ka rohkem. Jutt on siis prototüübi rauast. Edasi tuleb rauaosa prototüübi pealt, labaselt öeldes, ära varastada, täiustada ja tootma hakata. Tähtis oleks just elektroonika jm tarkuse külge panemine, kui seda ei tee siis milleks üldse jamada? Võib ju sellesama Argo osta, läbi proovitud ja garantiiga toode.
Minu nägemus: ca 1,5x3,0x0,5 m platvorm, 6 ratast all, kaal selline, et pooljagu tõsta suudaks(ca 120 kg). Platvormi sees on paak, mootor, ülekanded, juhtblokk, varujupid. Platvormi peale mida iganes. Kiirus 0 - jooksev inimene(hädaolukordade jaoks peaks ilmselt siiski suurem olema), kandevõime pooljao varustus. Suudab jälgida andurit(kellegi küljes), liigub andurist ca 1,5 m tagapool ning peatub kui andur ei liigu. Tagavaravariantideks kaugjuhtimine puldist ja füüsilise ühenduse(nööri, toru) kaudu juhtimine. Mingid tuled, IR lambid vms jura on juba üksikasjad.
Prototüübi tegemine: üks kasutatud misiganes ATV, mis suudab inimest kanda(kui iste ja rool pealt äa võtta siis läheb asi üsna madalaks). Sinna peale osta võimalus sed asja juhtida raadio teel(a'la Top Gear). Sellel juhtimisel on mingisugune keskseade, kuhu jookseb sisend- ja väljundinfo. Sellele seadele külge pookida füüsilise ühendusega juhtimise võimalus(ilmselt tiba muuta juhtkoodi, et mingid lõpplülitid töötaksid). Kõik. Prototüüp on valmis. Kui see töötab(just juhtimise osa, kuna muu on laiatarbekaubast kokku pandav, ei ole ju mõtet hakata ise näiteks mootorit ehitama) siis saab all platvormi vahetada, juhtimisloogika on ju täpselt sama. Seesama Argos näiteks, kui pealmine osa ära võtta siis jääbgi järgi paras platvorm kuhu saab midaiganes toppida.
See kõik aga eeldab seda, et sellega tegeleb keegi koguaeg ja saab selle eest palka, et poleks "ah. persse, ma lähen täna hoopis sünnipäevale, ei viitsi õhtul nokkida". Muidugi saab seda ka ise teha kuid siis peab ikka jube fanaatik olema, mina seda pole .
Teistpidi jälle, Kaminas määratakse projektijuht, luuakse töögrupp, korraldatakse koosolekuid ning lõpptulem on "mitte kottigi", kuna projektijuht ei vastuta töö eest ning ega ta saagi, kuna iga ülemus on kõige targem igal alal ning kogu projekt kirjutatakse korstnasse.
Kõik on õnnelikud ning sõdur veab varustust Unimogis või seljas.

mutionu kirjutas:Kaminas määratakse projektijuht, luuakse töögrupp, korraldatakse koosolekuid ning lõpptulem on "mitte kottigi", kuna projektijuht ei vastuta töö eest ning ega ta saagi, kuna iga ülemus on kõige targem igal alal ning kogu projekt kirjutatakse korstnasse.
Kõik on õnnelikud ning sõdur veab varustust Unimogis või seljas.

Paraku on selline stsenaarium suht tõenäoline. Sellepärast olekski tarvis grupi fanattide poolt prototüüp valmis teha ja esitleda. Siis on vähem võimalust vastu punnida et "ei saa". Kui asi valmis ja toimib, siis on ka tõestatud et saab küll!
Miks ma elektroonikat kardan? Vaadake, ma töötan elektroonikatehases... Puutun otseselt kokku testimise ja kvaliteediga. Ja militaarasjugi on saanud käes hoida. Ma lihtsalt tean, kui palju on võimalusi keerulise asja p****e minekuks, eriti masstoodangu puhul. Kui rõhuda kõvasti kvaliteedi peale, läheb tootmine kordades kallimaks. Testimine läheb kalliks ja keeruliseks(ageing) jne. Mina näen veoplatvormi arendust kahes järgus. Esiteks hästi lihtsa juhtimisega raud, mis toetaks elektroonilist juhtimist ja teises etapis edasiarendus imevidinate näol. Argo pidi olema suht ebatöökindel, lärmakas ja kõlbama vaid lõbusõitudeks. Kallis ka kui rajakas. Asja mõte oleks ikka selles, et platvormi toodetaks Eestis ja kohalikud saaksid tööd. Väljatöötamine ja katsetamine ei tohiks meile üle jõu käia. See on rohkem tahtmise küsimus.
3m pikkust ja 1,5m laiust on minu arust paljuvõitu. Metsas puude vahel pöörates võib tuugaks minna. Aga eks peab testima, võibolla on see just optimaalne. Ootaks tehnikainimestelt head ja töökindlat lahendust külgsiduritega pööramismehhanismile. Argol vist pidurdatakse emba kumba poolt ja kogu lugu. Teab keegi täpsemalt?

Järsku teeks eriti lihtsalt ning tuuniks valmis ratastega ahkio: http://fi.wikipedia.org/wiki/Ahkio

Julgemad võivad kuppelmaastikul ka võrri mootorit kasutada...

Asi võiks olla mõnevõrra lihtsamgi. 2x0,8x0,3m teras korv 100x100mm, mis on ühtlasi kandvaks kereks. Tagasilda veab väike neljataktiline mootor, mis asub samas korvi all. Esimeste rataste pööramine elektrimootoriga (toide bensiinimootorilt), kogu juhtimine joystikiga, millel meetrine manipuleerimispikendus. Nelja-rattaline, krossirehvidega. Korv ja mootorratta veljed teevad ta koormata suht koht läbipaistvaks. Mass, kandevõime ja läbivus on analoogilised 125 cm3 krossi/endro mootorrattaga, aga kiirus on väiksem. Ei vaja ta mingeid muid tulesid vilesid küge ja kasutada on teda oluliselt mugavam, kui tänaseid rootsi kelkusid.

Ma kardan, et päris nii lihtne see asi ka ei ole. Rattaid jäigalt kere külge panna ei see, muidu oleks see käru, liikudes jooksva inimese kiirusega, esimese suurem mätta kõrval külili. Seega tuleb mingi vedrustus panna, parim oleks muidugi sõltumatu. Samuti peaks olema 4-vedu, või vähemalt esivedu, muidu viskab ta ennast nõlval selili, eriti kui koorem on tagaotsa peal. Ka kardan ma , et 200kg koormaga vajub ta krossika velgede/rehvidega pehmemal kohal sisse. jne.
Selliste probleemide vältimiseks pakungi ma prototüübi väljatöötamiseks mingit valmistoodet.

Kiige ja vedruamordiga vedrustus ei ole just eriti keeruline ja kuni ta just kõhuli sisse ei vaju, ei tohiks ka sissevajumine probleem olla. Vaadake kasvõi youtube'ist, millises mudas kaherattalised nende rehvidega liikumisvõimelised on. Ning kui jääbki kõhuli kinni, siis kerge raami ja velgedega sõiduki annab tühjaks laduda ja paari mehega mudast välja tõsta. Lintidega või kolme-neljateljeliste täisraamiga paar-kolmsada kilo kaaluvate vedukite tõstmine on juba tükk punnitamist.

Mootorratas koos sõitjaga on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt siiski midagi muud kui neljarattaline ühesillaveoga karp. Seda nii läbivuse, kiiruse kui ka kõige muu kohalt.

Ärge unustage lohistit. "Abimootoriga lohisti" kõlab täitsa huvitavalt.

Kas Argosega on keegi sõitnud? Vedrustuse lahendust oleks huvitav teada. Oma kaherattalise aiapõkaga mööda kruusateed olen "kihutanud" (max 12km/h) küll. Hüppab aukudes nagu marutõbine konn ja püüab iga hinna eest ümber minna. See on muidugi nagu sõrme emmiga võrrelda. Põka on hirmus kõrge ja kitsas, rehvid õhukesed ja jäigad. Mingil määral aitaksid veoplatvormi kulgemist pehmendada laiad pehmed madalsurverehvid. Ühtlasi annaks see väiksema erisurve pinnasele. Vedama peaksid ikka kõik rattad ja neid peaks olema rohkem kui 4. Kas 6 või 8. Teraskorv oleks mõeldav kerevariant. Peamine eelis odavus. Ise sooviks küll asja ujuvana näha. Hädapärast saaks sellega kolu üle jõe vedada nagu paadiga ja miks mitte ka soldateid. Kasvõi nii, et sõdurid ujuvad ühe käega sangast kinni hoides kõrval. Nõrgemad ei jää maha ja keegi ei upu ära. Vajadusel saab platvormilt relva rabada ja seda alusena kasutades või selle varjust kõmmutada. Platvorm ise ulatuks üle veepinna üsna vähe ja oleks kaldalt lastes raske sihtmärk.
Teraskorvist kere puhul oleksid mõeldavad plastist ujukid, kasvõi odavad plastkanistrid. Nende sees saaks hoida vettkartvaid esemeid.

Mingi asjaga ma olen sõitnud aga kas ta nüüd Argos oli. Tumeroheline ja kuue rattaga. Kui kiirest sõita(ca 25km/h vast oli) siis on teel üsna hea, maastikul mitte. Sellise ca jooksva või sörkiva inimese kiirusega oli täitsa mõistlik. Vedrustust ei vaadanud, ju ta sõltumatu on, iga ratas oma kiige otsas.
Kuid kordan veel kord, alguses pole minu arvates platvorm peamine mure. Selleks võib ju abiratastega võrr ka olla. Kõige olulisem on juhtimine välja töötada: keeramine, gaas, pidur, käigud.
Platvormi, a'la raam, 4 ratast, mingi mootor ja rool, ehitab pea igaüks valmis. Vene ajal sai kartide tegemisel abis oldud, ca paari nädalaga tehti see õhtuti valmis. Kardile suuremad rattad külge ja pealt siledaks ning sinna otsa korv. Ongi see valmis, millest Madis22 räägib. Kui selline asi, kus juht istub peal rahuldab siis milleks üldse võimelda? Sellised asju müüakse ka praegu, ATV nimeks. Kaitsevägi saaks suurema hankega ka hinna mõistlikuks.
Teine asi on see, kui tahetakse(nagu see minu silmis võiks olla) masinat, mis tassib automaagiliselt pooljao kola. Kuhu läheb pooljagu, seal töllerdab masin sabas. Iseseisvalt ning kedagi koormamata. Põhimõtteliselt nagu veohobune käib kellegi sabas, kel leivaviilakas käes.
Miks mulle selline asi meeldib? Kui ma pean kuskil patrullima või rändama, kus on vastase oht siis on viimane asi, mida ma teha tahaks, see, et ma pean juhtima mingit masinat. See võtab tähelepanu omajagu ära. Hoopis parem on see, kui see masin on mul ise sabas vahemaaga 1,5m. Kui mina seisan, seisab ka tema, kui mina keeran siis tuleb mulle järgi.

Eeltoodud kuue rattalised amfiibid ja võrrid, aiatraktorid, ning hobused...paneks kõik ühe nimetaja alla. Hobune lendas sinna samal põhjusel, kuna süsteem praegu puudub. Sõdur ei leia kuskilt Eestist enam ekstra kaera ja hobusekasvatusi jne. Vedamist korraldades on vaja midagi väikest/madalat, mis oleks kaitstud rohkem vihisevatest kuulidest ja mürsukildudest, ning mis esimese tabamusega kogu vedamist pooleli ei jäta vaid liiguks edasi. Lisaks peab sobima ka muudeks ülesanneteks (mitmekülgsus).

Alltoodud variant on soodne mitmel põhjusel: Nimelt, koerad on militaaris üldiselt igal pool kasutusel. Nad söövad sama toitu, mis inimene, Ja jahiõnne puhul hammustab ka vainlast (mööndustega ja teatud tingimustel). Nad hoiavad maadligi, kui üks rakendis saab haavata, on teda kerge transportida ja rakend saab sellest hoolimata edasi veetud. Ideaalne aasta läbi kasutamisel. Hommikune ja õhtune kaste maas loob ideaalsed võimalused. Pluss aasta läbi kehv vihmane ilm on lausa õnnistus.
Teatavasti ka miinipilduja vajab võimalikult suurt pinnasele toetuvat raami, ja vajadusel võib asendada ka 90mm PvPj 1100ga.


tervit,