Kapten Trumm kirjutas:
Kui vaadata praegu puhtalt avalikest materjalidest KV ülesehitust, vaadata seadusandlust (kes sõda siis ikka alustab) jne, siis sealt lausa karjub vastu - me vajame pikalt aega, et valmis olla. Selline strateegiline nõrkus on aga ahvatlus vastasele ajada asju kiiresti. Ilmselt vajab selline kiirreageerimisvõimekus ka natuke vastavalte volituste ümbervaatamist - kui on ilmne sõjaline rünnak, siis võiks näiteks KRK ülem juba anda vastupanuks vajalikud käsud, ootamata ära Riigkogu või presidendi käike.
Mis puudutab volitusi tule avamiseks üle piiri tunginud vaenlase pihta, siis selle koha pealt probleem puudub ja vastav volitus ei ole mitte KRK ülemal või kusagil kõrgemal, vaid praktiliselt igal kaadrikaitseväelasel, kes tuvastab midagi sellist, mida võib tõlgendada kui sõjalist rünnakut Eesti riigi vastu. Ja üle piiri tossutav BMD-de kolonn mingeid erilisi tõlgendamisvõimalusi küll ei jäta. Selleks on 2008. aastast pärinev Valitsuse määrus „Pädeva ülema poolt riigi sõjaliseks kaitsmiseks jõu kasutamise otsustamine rahuajal“:
https://www.riigiteataja.ee/akt/13079699.
Sisuliselt ütleb see määrus, et kui sügaval rahuajal tuvastab kaadrikaitseväelane (vahet pole, kas jaoga piiritsoonis luurepatrulli teostav nooremveebel või piirist 60 kilomeetri kaugusel kabinetis istuv kolonelist ringkonnaülem) midagi sellist, mida tema tõlgendab kui Eesti riigi vastu toimuvat sõjalist rünnakut, siis on tal volitus selle tõrjumiseks jõudu kasutada ehk teisisõnu anda „tuli vabaks“. Ideaalis tuleks enne tule avamist esmalt käsuliini pidi ette kanda, aga kui see pole võimalik või selleks pole aega, siis ei pea seda ka tegema.
Häda kaitseväele ja kaitseliidule, kui nad pole suutnud kahe ja poole aasta jooksul oma liikmetele seda suhteliselt olulist, kuid samas väga lihtsat ja lühidat määrust tutvustada. Samuti muudab selle määruse olemasolu absurdseks ka näiteks Hvostovi vahutamise mingisuguse Einselni 17 aasta taguse käskkirja üle, mida suurem osa ametnikke ja kaitseväelasi enam ei mäletagi. Ja ei peagi mäletama, sest volitus vastupanu osutamiseks on olemas nii seaduse kui ka valitsuse määruse tasemel, mitte KVJ käskkirjaga. Muretsemine ametliku sõjakuulutuse jms üle on niikuinii iganenud anakronism, sest viimaste aastakümnete konventsionaalsete konfliktide ajaloost on teada väga vähe juhtumeid, kus üks riik oleks teisele ametlikult sõja kuulutanud – see on ilmselt ka üks põhjuseid, mistõttu võimalus koheselt vastupanu alustada raiuti sisse seadusesse ja määrusesse.
Ühesõnaga – see, kui kiirelt ja efektiivselt suudaks KV ja KL üllatusrünnaku korral reageerida, on tõesti problemaatiline, aga üle piiri tunginud vastase pihta tule avamiseks on olemas väga lihtne mehhanism, mis tegelikult ei vaja mingit kõrgemalt poolt tulevat luba ja korraldust.
Küll aga olen ma endiselt arvamusel, et ootamatu ja suhteliselt väheste RA üksustega läbiviidava üllatusrünnaku oht on praktiliselt olematu. Selles mõttes on kogu see diskussioon siin olnud natukene absurdne, sest räägitakse nagu mingist riigist, mis justkui ei olegi maailma võimsaima kollektiivkaitseorganisatsiooni NATO liige. Jah, Venemaa Leningradi SVR-i üksused on ilmselt põhimõtteliselt piisavalt võimekad selleks, et paari valmiduses oleva pataljoniga ootamatult üle piiri tulla, Tallinnasse välja kimada ja heal juhul keskvõim kukutada. See aga ei tähenda seda, et Venemaa midagi sellist tegema hakkaks. Sest sellise operatsiooni läbiviimisel tuleb paraku arvestada sellega, et rünnatakse NATO liikmesriiki, mis toob endaga kaasa sõjaolukorra sisuliselt kogu vaba maailmaga. Kui vastasel on kavatsus Eesti ära võtta ja seda territooriumi ka hoida, siis tuleb sama hooga panna käpp peale ka minimaalselt Lätile ja Leedule, et mitte jätta vastasele platsdarmi vastutegevuseks. Samuti tuleb hakata aegsasti valmistama ette ja koondama juba üsna suuri üksusi selleks, et kaitsta ennast Poola suunast (või siis anda ühe hooga ennetav löök ka Poola suunas, mis nõuab veelgi rohkem üksusi). Aga pärast Poolat tulevad juba Tšehhi ja Saksamaa.... Selleks kõigeks on juba vaja teha tõsist ettevalmistust ja vägede koondamist, mis on tänapäevaste luureliikidega juba üsna varakult tuvastatav. Ja on piisavalt aega nii NATO vägede ennetavaks sissetoomiseks kui ka omaenda mobilisatsiooni läbiviimiseks, mille järel pole enam erilisi probleeme ei üksuste arvukuse, valmiduse ega väljaõppetasemega.
Vastasel korral muutub see paari RA pataljoni või polguga läbiviidav üllatusrünnak avantüüriks, mis kujuneb katastroofiks selle rünnaku enda korraldajale.
Selles valguses vaidleks ma natukene vastu ka Toomse ideele, et Venemaad heidutaks eelkõige oht sattuda Eesti territooriumil mingisuguse sissisõja ja vastupanuliikumise sohu. Pange nüüd ennast nt. Venemaa presidendi või kindralstaabi ülema kingadesse ja vastake ausalt, kumb teid rohkem hirmutaks ja heidutaks, kas: a) võimalus, et pärast Eesti vastu korraldatud üllatusrünnakut ja riigi kiiret okupeerimist tuleb sul tegemist teha maksimaalselt paarikümne tuhande kergerelvastuses sissiga; või b) tuleb samas olukorras tegevust teha maailma võimsama sõjalise allianssiga, kes omab kvantitatiivset võrdsust ja märgatavat kvalitatiivset üleolekut, rääkimata tuumasõja ohust.
Ja kui vaadata, millise kergusega läks Venemaa kahel korral Tšetšeenia vastu sõtta (ja 1979. aastal Afganistani), siis ei ole näha küll, et mingi sissi- või vastupanuliikumine Moskvale erilist muret tekitaks. Samas ei julgenud Nõukogude Liit kogu külma sõja jooksul (omades seejuures tõsist konventsionaalset ülekaalu erinevalt tänasest) ühegi NATO liikme vastu mingit üllatusrünnakut vms korraldada (kuigi põhimõtteline võimekus ja valmisolek oli selleks kindlasti parem kui täna).
Ma ei taha sellega öelda, et sissitegevuseks jms valmistumisega ei peaks tegelema, küll aga ei näe mina selles mingit imevalemit selleks, kuidas vastast heidutada ja tema sissetungile efektiivselt vastu astuma.
