Järgmisel aastal ei ole jõuluvanalt vist erilist kingisadu oodata, kuna sellel aastal ei saanud jõulumees meite seltskonnas teps mitte kodus aretatud muhedat janukustutajat proovida, vaid pidi suurest kurvastusest hoopiski Ukraina sarvesoojendajat reispassiks hinge alla manustama. Sestap ta vist uksest väljudes oma põhjapõtradega väga kõval häälel kurjustaski...
Tekib küsimus, miks ei saanud sellel aastal jõulumehele koduõlut pakkuda. Vastus lihtne: terve kahekümne liitrine õllelaar läks otseteed vetsupotist alla.
Aia taha läks see õlletegu seekord, kuna olime sunnitud laskma õllel toasoojas podiseda. Seda nimelt sellel toredal põhjusel, et väljas oli kuramuse külm ja kelder, kus ankur tavaliselt mõned nädalad kinniselt oma isiklikku privaateluvankrit veeretab, oli samamoodi nagu hundilaut. Miinuskraadidega turgutatud keldrisse ei riskinud aga ankrut panna, kuna külm ja muu sellega kaasnev võib ankru tuksi keerata. Isegi kui ankur terveks oleks jäänud, ei oleks virdel ja selles pesitseval pärmil just erilist peotuju olnud ja käimaminekust ei oleks olnud mõtet enne märtsikuud rääkida.
Seega oli plaan lihtne: toasooja käima, lihtsalt pärmi paneme tublisti vähem. Saigi nii tehtud ja ankur toanurka jõulutuju koguma jäetud.
Teole andis julgust juurde ka suvel Seto kuningriigi päevadel ühelt õllemeistrilt kuuldud tehnika. Nimelt suvatses too härra õllel esmalt päeva-kaks lahtiselt käima minna lasta, ent seejärel ei susanud ankrut teps mitte jahedamasse kohta, vaid lasi tal kinniselt toasoojas edasi podiseda. Pärast ca. nädalast pöördekogumist soojal temperatuuril lükati ankur ööpäevaks jahedasse, et järgmisel päeval oleks soovijatele külma õlut pakkuda. Selle õlle maitse, mida härra pakkus, ei olnud küll kõige parema setu õlle maitsega, ent kohe kindlasti ei olnud ta ka selline jälkus nagu on mõnel pool pakutav hägune ollus, mida saare kodumärjukese pähe üritatakse lihtinimesele kõrist alla pressida ja siis veel raha ka küsida.
Mis läks seekordse laari puhul minul valesti?
Arvatavasti vuhises anum seal nurgas liiga kaua, kinniselt tervelt 2 nädalat. Aidanud oleks ehk seegi, kui oleks vahepeal tavapärasest
kõvasti rohkem rõhku välja lasknud (pärast seda, kui olime ankru vedelikust tühjaks lasknud, tuli ventiili ~poolteist minutit all hoida, enne kui rõhk lubas ankru kaane lahti teha
! ).
Pole aga hullu kedagist, uuel aastal uue hooga
...ja kohakaasluse alusel tursamaa kuberner kah.
. Köögis oli külmiku uks pärani ja ühest pudelist ainult räbalad järgi, külmik muidugi nõretas märjukesest. Lõhkenud oli üks 1,5 liitrine pudel. Need peaks ju 10 atmosfäri vastu pidama (vähemalt nii oli "Müüdipurustajates", seal purunesid sellised umbes 10 at juures). Ei tea kas oli pudel vigane või siis surve suur. Igatahes tasub olla ettevaatlik neil, kes kavatsevad villida otse pudelisse, võib olla tiksuv pomm külmikus 
ja maitseb endalegi hästi 