Kirjutan hetkel peast, allikaid otsimata (sry, lihtsalt kiire aeg ning see võtaks jälle miskine paar tundi kuni pool päeva), nii et ärge väga kõvasti pekske kui mõned väiksemad faktivead sisse tulevad. Üritan siiski väga "suvorovit" mitte panna
Esimese päeva esimene rünnak oli kindlsti oluline osa N Liidu lennuväe kasutamise kontseptsioonist. Nimelt sellel 2-päevasel koosolekul seal 1940/41 aastavahetuse paiku, kus 1941. a. sõjaplaanid (ilmselt, ikka ilmselt
) paika pandi, pidas ühe ettekande lennuväe ülem Pavel Rõtšagov. Pole täit teksti tema esinemisest kusagil kohanud, ilmunud refereeringud on kohati üsna vastukäivad, kuid üldjoontes võiks selle esinemise sõnum olla järgmine. Ettekande aluseks või siis nö illustreerivaks osaks oli sakslaste rünnak prantslaste vastu 1940. a. suvel. Mis jõududega ründasid, millist edu saavutasid jne. Edasi tuleb see osa, mida refereerijad erinevalt on tõlgendanud. Osad on toonud seda osa Rõtšagovi ettekandest näitena, et N Liidu sõjaväe juhtkond alahindas esimest lööki ning selle mõju, teised (keda mina rohkem usaldama kipun
) on väitnud, et Rõtšagovi sõnum oli just sama mis troll oma postiski välja tõi. Esimese üllatusrünnakuga hävitatud lennukite arv on siiski suhteliselt väike. Järgneb oluline võitlus ülekaalu pärast õhus, mis tuleb võita.
Aga see on kõik refereeringute refereering. Sest vähemasti minule teadaolevalt pole selle koosoleku materjale täies mahus kusagil avaldatud. Pealegi järgnes koosolekul põhiettekandele veel arutluste ring, seal aga (tolle aja kommete kohaselt
) põhiettekande teese enamasti ei vaidlustatud, vaid ainult täiendati ning toodi välja mingeid olulisi nüanse..
Samas oli esimene üllatuslöök alati oluline osa N Liidu lennuväe kasutamise kontseptsioonis. Seda kasutati suht õnnestunult Halhin Goli lahingute ajal. Ebaõnnestunult 1941. a. sõjas Soome vastu, millega anti tegelikult soomlastele ilus ettekääne N Liidule uuesti sõda kuulutada. Samuti vahelduva eduga pea iga suurrünnaku alates Teise Maailmasõja käigus.
Selle rünnaku eesmärk on ikka ja alati üks, haarata initsiatiiv ning takistada vastase lennuväe tegutsemist. Kõige tähtsam polegi alati lennukite hävitamine. Palju efektiivsem võib olla lennuraja rikkumine sel määral, et vastase lennukid ei suuda lihtsalt startida. Tol ajal oli betoneeritud radasid (Venemaal) küll suht vähe, kuid isegi auklikult muruplatsilt startimine on üsna keeruline. Ning pommiaukude täitmine nõudis aega ning tööd. Samal ajal kui vastase lennukid võisid karistamatult tegutseda. Kui siis veel sattus lähikonnas olema edukas tankikiil, mis lennuvälja paari päeva pärast vallutas, siis ei saanudki keegi neid hävitatud lennukeid oma arvele kirjutada. Taganeja oli sunnitud need ise põlema pistma.
Mis puutub sakslaste üllatusrünnakut ning venelaste kantud kaotusi selle ajal - üks oluline faktor oli siin kindlasti ründajate oluline arvuline vähesus kaitsjatega võrreldes. Sakslastel lihtsalt ei jätkunud piisavalt lennukeid kõigi lennuväljade ründamiseks. Rääkimata korralikust ründamisest. Kunagi sai hoolega loetud mingit Internetis avaldatud kirjutist 22. juunist 1941. a. vene lennuväes. Ei ole viimasel ajal kontrollinud, kas see sait veel üleval on. Kunagi sai see inf isegi vist kuskile oma kõvakettale salvestatud, aga pole eriti kindel et see ka siin säilinud on, sest vahepeal on toimunud vähemasti üks hdd enneaegne ning vägivaldne surm ning mitte kõigist sinna salvestatust ei olnud varukoopiat. Aga seal kirjutatust on meelde jäänud, et vägagi tihti rünnati lennuvälja vaid ühe lüli (3 lennukit) jõududega. Käidi korra lennuväli üle ning tagasi jõuti alles järgmisel päeval või veelgi hiljem. Sest sihtmärke mida rünnata oli ju küll ja küll. Ning mõned lennuväljad jäid üldse rünnaku alt välja, kuna neist lihtsalt ei teatud.
Mis puutub sellesse venelaste juttu, et lennukid olid lennuväljadele kokku koondatud betoonradada ehitamise tõttu - see tundub olevat lihtsalt propaganda (pool)vale, et õigustada kaotusi. Tolle aja plaanide järgi oli lennuväepolgule ette nähtud 1 põhilennuväli ning mitu hargnemislennuvälja, kuhu vajadusel võis polku hajutada. Just vastase ootamatute ning ka juba hilisemate planeeritud rünnakute kahju vähendamiseks. Ei mäleta jälle peast seda hajutamislennuväljade arvu, aga see oli päris suur. Igatahes eestlased olid päris hädas 1939. aasta baaside lepingu ning 1940. a. jätkulepingu puhul, sest venelased nõudsid nii meeletut arvu lennuvälju. No ja vot - betoonradu ehitati planeeritud põhilennuväljadel, hajutamislennuväljad neid saama ei pidanud. Lennukid olid selleks ajaks saadetud just hajutamislennuväljadele. Aga lihtsalt neid lennukeid oli koondatud selleks ajaks sinna rajooni nii palju. Palju rohkem kui koosseisude järgi oleks pidanud baseeruma. Ning seetõttu olidki kõik lennuväljad lennukeid täis.
Ja ikka oli neid lennuvälju nii palju, et sakslastel lihtsalt ei jätkunud lennukeid nende kõigi korralikuks ründamiseks. Rääkimata sellest, et hoolimata eelnevalt tehtust luurest nad lihtsalt ka ei teadnud kõigist neist platsidest ning platsikestest, mida sel suvel lennuväljadena kasutati.
Nii et pilt võiks olla oluliselt teistmoodi, kui esimese löögi oleks andnud arvulises ülekaalus olev vastane.
Omaette teema on lendurite väljaõpe ning selle tase. Venelaste väljaõppe kohta tuleks ilmselt öelda, et kaadrilennuväelastel oli see väga ebaühtlane. NN. vabatahtlikud, kes osalesid ühes või teises rahvusvahelises konfliktis olid enamasti juhtivkoosseisu poolt väljavalitud eriti andekad lendurid, kes ka neis konfliktides (Hispaania, Hiina jne) reaalse lahingkogemuse omandas. Keskmine piloot oli enamasti palju kasinama väljaõppe ning lennukogemusega. Kuid enamasti siiski võimeline suht adekvaatselt lennukit juhtima ning rivis lendama. Kuid sõja lähenedes oli lennukoolide kursusi oluliselt kärbitud (millest ka Suvorov oma raamatus kirjutab) ning nende plaanide järgi kooli lõpetanud lendureil oli tõesti raskusi isegi rivis lendamisega. Rääkimata lahingülesande täitmisest. Ja see olukord kestis enamuse aja kogu sõjast. Lendurid said lennukoolis vaid põhiväljaõppe. Edasi viis tee reservpolku, kus õpiti lendama oma lahinglennuki tüübil ning saadi veidi rivilendu ja mida seal veel oli. Edasi mindi juba lahingüksusesse ning nüüd sõltus kõvasti sellest, kuhu satuti. Tavalises polgus õpiti sõdima "uppuja päästmine on uppuja enda asi" meetodil. Määrati rivvi ning hakkasid lahinglende tegema. Jäid ellu - läks hästi. Lasti alla, tuli reservpolgust järgmine mees asemele. Enamuses kaardiväe osades (kuhu tegelikult selline päris "roheline" tüüp üldse ei sattunudki) oli aga oma täienduse väljaõppeks veel omad mitteformaalsed õppeüksused, kust kõik uued pidid läbi käima. Loomulikult said nad seda luksust omale lubada alles sõja teises pooles. Algul pidid kõik tüübid ikka ise välja ujuma.
Mis puudutab aga uusi lennukitüüpe ning nendele ümberõpet - lahinglennuk on üks kuradima kallis asi. Ning keeruline. Selle konstrueerimine, testimine, heakskiitmine võtab oma aja. Siis tootmine ning relvastussüsteemina kasutusele võtt (koos remondi, hoolduse ning tagavaraosadega varustamise tagamisega). Ning lisaks veel koosseisu väljaõpe sellele uuele tehnikale. Isegi "rikas" riik N Liit, kes ei kõhelnud viimast kui kopikat relvastusele kulutamast ei saanud omale lubada sellist luksust, et kannab lihtsalt maha täiesti korras lahinglennukid ning neile ette nähtud tagavaraosad, võtab nende asemel kasutusele uued ning paremad ning kulutab siis selle perioodi jooksul kogu raha ning energai lendurite uuele tehnikale ümberõppele.
Väljavahetamine kõis ikka järk-järgult. Ning sõja puhkemisel polnud mingit mõtet kõiki polke kohe uue tehnikaga üle ujutada ning kogu lennuressurssi ümberõppele kulutada. Palju loomulikum oleks just selline protsess, et sõda alustatakse juba tuntud ning selgeks õpitud lennukitüübil. Tehakse üllatusrünnak ning haaratakse initsiatiiv õhus. Vastase lennuväljad on valdavalt tegutsemisvõimetud või siis pidevate rünnakute tõttu piiratud tegutsemisvõimega. Maaväed arendavad vastase õhujõude ning õhuluure puudumise tõttu suht väikeste kaotustega edu. Toimuvates lahingutes kannavad ka oma õhujõud kaotusi. Venelaste praktika oli üksust hoida lahingtegevuses kuni kaotuste teatud protsendini üksuse koosseisust. Siis see võeti rindelt maha ning saadeti tagalasse täiendamisele ning puhkusele. Ning selle täienduse ning puhkuse käigus saaks üksus ka uued lennukid, naaseks nendega rindele ning tänu eelnevale lahingkogemusele, uuele ning paremale tehnikale, meeste tõusnud moraalile oleks üksus veelgi võitlusvõimelisem kui enne.
Selle kohta peaks vist ütlema kokkuvõtteks - pikk jutt, s*** jutt. Aga katsu sa mingit teooriat ühe postiga ümber jutustada
