Kapten Trumm kirjutas:Tuumaallveelaevad (Alfa) on pisut teine teema, liiati neid Läänemeres opereerimas kujutada on fantastika, kusjuures mitteteaduslik. Venelaste Projekt 641 näiteks tegi nii vee all kui peal 15-16 sõlme. Paltus (Kilo, projekt 877)veealune kiirus on samuti kuskil 17 sõlme. Vee peal 10 sõlme
Aastal 1994 olid need Alfad ammu sõidukõlbmatud (viimane valmis 1981), peale maailma kiireima allveelaeva (vee all 41 sõlme) oli see ka ühtlasi maailma ebatöökindlaim allveelaev ja sisaldas taolises koguses eksperimentaaltehnoloogiat, et tööle seda kunagi ei saadudki.
Paldiski linna ehitati tuumaallveelaevade allveelaevnike väljaõppekeskus koos tuumaallveelaeva maketiga, mis oli varjatud allveelaevnike õppekorpuse hoonega.
Õppekeskuses oli kaks allveelaeva esimese ja teise põlvkonna tuumaeaktorit Delta-I ja Ehho-II ning trenažöörid allveelaevnike ettevalmistamiseks Taifun, Janki ja Delta I–IV klassi tuumaallveelaevadele.
Esimene tuumareaktor toodi Paldiski õppekeskusesse 1967. aastal ja käivitati 10.aprillil 1968. See reaktor jäi õppevahendiks ligi 19 aastaks.
Reaktori võimsus oli 70 MW. Selles oli 180 tuumakütuse varrast, neist 50–60 kilogrammi uraan-235. Uraan-235 rikastusaste oli 20%. Reaktoris vahetati kütusevardaid 1980. aastal.
Teine reaktor oli 90 MW võimsusega ja tunduvalt uuem. See käivitati 10.veebruaril 1983, tuumakütuse vardaid oli 250, kütus samasugune kui vanal reaktoril.
Paldiski tuumareaktorite demonteerimise suhtes jõudsid Eesti ja Venemaa kokkuleppele 30.juulil 1994
Venemaa lubas reaktoritest ära viia tuumakütuse ning anda tuumareaktorid ja radioaktiivsete ainete hoidlad Eestile üle 30.septembriks 1995.
Paldiski eriesindaja Jüri Liim on öelnud, et Paldiskis pakuti talle osalust relvaäris, kusjuures initsiatiiv oli korduvalt kohale tulnud kõrgete ohvitseride poolt Peterburist ja kindralitelt Moskvast. Sellest teavitanud ta lühidalt ka meie Kaitsejõudude Peastaapi ja on kinnitanud, et meie poolelt asi käima ei läinud.
Reaktoreid saabus demonteerima 27 spetsialisti, 2 inimest reaktorikompleksi projekteerinud asutusest, sealhulgas peakonstruktor, ja 3 asjatundjat Venemaa ühest suurimast allveelaevade ehitamise keskusest Severodvinskist.
20.augustil 1994 kell 9.27 alustasid 8 Vene spetsialisti uuema, 90-megavatise reaktori kaane avamist. Töö kestis 3 tundi ja 3 minutit ning kulges kava kohaselt. Spetsialistid tõstsid kaane kõigepealt 5 sentimeetri kõrgusele, siis tehti mitu tundi mõõdistustöid ja lõpuks tõsteti kaas pealt.
20. septembril 1994 avasid tuumaspetsialistid 70 megavatise reaktori.
See toimus siis nädal aega enne Estonia hukku.
Võib-olla ei olegi allveelaeva teooria päris vale, allveelaev oli, lihtsalt tinakonteinerites radioaktiivsete allveelaeva komponentidena, mis asusid veokite koormates, Estonial parema parda lastiruumis?
Sealt ka see raskus paremal, mis Estonial kreeni tekitas? Veokite koormad olid oluliselt raskemad, kui deklareeritud kaup?
Välistada ei saa ka muu sarnase kauba liikumist nendest radioaktiivsetest hoidlatest, kui teiste riikide kaitsejõud erinevalt meist, pakutud koostöö vastu võtsid?
See oli ka viimane võimalus otseselt sellist tehnoloogiat saada?
Rootsi ajas venelastega otse oma militaarkanalil asju ja meie sellesse ei sekkunud, nagu 14.septembril ja 20. septembril 1994?
Minu küsimus Trumm, ehk oskad öelda. Kas allveelaeva tuumareaktor, kui ründerelva põhiline jõuallikas Ehho-II / Delta I ja sellega seonduv aparatuur oli sellel ajal veel läänele huvipakkuv sõjasaladus või juba üldteada info? Kasutati seda tüüpi reaktoreid veel vene allveelaevadel või oli see selleks ajaks vananenud tehnoloogia?
Võis sobida sealt midagi hinnalist, mida saanuks kasutada ka tsiviilotstarbeks, teadus, energeetika?
https://tehnikamaailm.ee/eestil-oli-tuu ... elaevastik
