Panin omaarust ühe postituse, aga haihtus
Proovime uuesti. Nokitsesin mõni õhtu ühe tegelikult vana artikli kallal, Illovaiski kotist. Link on siin juba ka olnud, aga iseenesest huvitav lugeda ikkagi, natuke pikaks küll venis...
http://inforesist.org/boec-iks-tam-mnog ... nyj-zapax/
Kuni Ülemraada komisjon püüab välja selgitada, kes on süüdi Illovaiski kotis, kuni erinevad organisatsioonid otsivad ja püüavad tuvastada selles tragöödias hukkunute surnukehi, „Ukrainskaja Pravda“ vestles võitlejaga, kes oli üks selle põrgu üle elanud õnnelikest.
Sõdur pataljonist „Mirotvorets“ jutustas loo oma ellujäämisest, mille avaldame sellisel kujul nagu ta ise seda rääkis.
„Meie pataljon „Mirotvorets“ allub MVD-le. Meie ülesanne – kaitsta armee poolt vabastatud linnu, tagada seal kord. Kuid niipea kui jõudsime oma puhastustega kõrgema juhtkonnani – Slavjanskis, Dzeržinskis – suunati meid millegipärast koheselt teistesse linnadesse.
Kogu see situatsioon, et Illovaiskisse saadeti taolisel hulgal vabatahtlike eliitpataljone - „Donbass“, „Dnepr“, meie „Mirotvorets“ - tekitab ausalt öeldes kurbi mõtteid. Miks? Sellepärast, et alati sisenesid kõigepealt sõjaväelased ja hiljem meie – ja tegime siis oma tööd. Aga Illovaiskis saadeti meid linna, mis oli sõjaväe poolt vabastamata.
Olime endises pioneerilaagris Starobeševo all - seni baseerume siin, aga järgmisel hommikul saadetakse meid üheks päevaks Illovaiskisse. No kui üheks päevaks, siis ei hakka kaasa võtma ei toiduvarusid ega laskemoona – ainult see, mis on kaasas, sõidu ajal sööme.
Illovaiski all seisid sõjaväelased – 51.brigaad, kuid ilma teiste armeeüksusteta linna ära võtta nad ei suutnud. Meie saabumise ajal olid seal juba mitu päeva pataljonid „Donbass“ ja „Herson“.
23.augustil läksime teele, sihtpunktiks vagunidepoo Illovaiskis, eesliinil.
Illovaisk on jagatud raudteega kaheks osaks. Ühel pool olid bojevikud, teisel pool meie. Depoos seisis osa pataljonist Herson, 20 inimest. Nende sõnul ründasid teiselt poolt raudteed pidevalt separatistid ja tšetšeenid - kuniks ronisid automaatidega rünnakule, said väärilise vastulöögi. Viie rinnet hoitud päeva jooksul toimus võitlus 20 tundi ööpäevas.
Alates teisest päevast hakati meie depood nüpeldama miinipildujatest, meie vastasime. Teisel ööl anti meile pihta Gradidest. Magasime veduris ning sinna ossa depoost killud ei ulatunud. Aga teisel pool oli kõik rusudes, vedur oli üleni aukudes. Kuid kaitset me hoidsime...
Kolmandal päeval saime aru, et oleme sisse piiratud ning abi ei tule. Hakkasime lööma häirekella, et meile saadetaks tehnikat. Meie relvastuses olid ainult automaadid, püstolid ja paar granaadiheitjat, tehnikat mitte mingisugust. Isegi enda isikkoosseisu vedamiseks polnud tehnikat, anti PAZid ja UAZid terve pataljoni peale. Sõitsime nendel autodel, mida õnnestus separatistidelt konfiskeerida.
Samuti tekkis laskemoonapuudus. Soomusautoga sõitsime pataljon „Donbassi“ laskemoona järgi. Sattusime tulistamise alla, kuul läks läbi radiaatori, rehv purustati, kuid kohale jõudsime. Meile anti padruneid, granaate, granaadiheitjaid, samuti mingit sööki, kuivpajukit.
Pidevalt palusime abi, toetust, suurtükituld. Mõned korrad suurtükid meie abiga tulistasid, paar korda isegi õnnestunult.
Neljandal päeval anti meile Gradidest kolm korda. Lõpuks hakkasime juba vile järgi aru saama – kas peame pooleteise sekundiga varjuma vaguni alla või tuleb löök 500 meetri kaugusele ning pole vaja ülearu rahmeldada.
Üldiselt, kõik oli normaalne, kuni nad tulistasid meid 80 mm miinipildujatest. Aga pärast vedasid nad kohale 120-sed. Nende tabamustest kukkusid alla suured betoonkamakad, lakke ilmusid augud, millest paistis taevas.
Aga kõige olulisem oli, et meil seisis seal viis tangitud vedurit, igaühes vähemalt 500 liitrit kütust. Taipasime, et kui need, hoidku Jumal selle eest, plahvatavad, ellujäämiseks šansse pole.
Kõigele vaatamata, kaitset hoidsime hästi. Kui meie omad pöördusid vangistusest tagasi, räägiti, kuidas üks tšetšeen oli huvitatult uurinud, et kes seisavad Illovaiskis: „Nii suured kaotused olid meil ainult Donetski lennujaamas ja siin“.
Neljanda päeva lõpuks mõistsime, et toetust meile ei tule. Järgmisel hommikul käskis pataljonikomandör ette valmistada transport lahkumiseks. Tema sõnul olevat kokku lepitud meie pataljonide ja 51.brigaadi väljaviimiseks, vahetuseks vangistatud vene dessantväelaste vastu, keda oli umbes 15 inimest, lisaks umbes 30 kohalikku vangistatud DNR-last.
Lubati, et keegi meid lahkudes ei puutu. Kokkuleppe kohaselt pidime minema mööda teed kuni meie poole kontrollitava territooriumini, misjärel pidime vangid üle andma. Kõike seda lubasid Vene vägede esindajad, kellega peeti läbirääkimisi, meie poolt pidas läbirääkimisi üks meie sõjaväelastest, kes hiljem võeti pantvangiks.
Järgmisel hommikul kell viis alustasime liikumist. Pidime ühinema „Donbassiga“ nende baasis, sealt edasi ühises kolonnis minema väljumispunkti 51. brigaadi juurde ning koos nendega väljuma vaenlase territooriumilt.
„Donbassini“ jõudsime ilma vahejuhtumiteta, pärast ka armeeni. Mingeid tulelööke ei olnud. Kogu aeg oli raadioühendus. Meie kindral ütles: „Meie oleme oma kohustused täitnud, kõik on kooskõlastatud, oleme positsioonidel, liigume“.
Meie läbirääkijalt tuli teade: „Nad paluvad 15 minutit“. Oli näha, et Moskvaga kooskõlastamiseks. Meie kindral vastas talle, et ei ole selleks aega. Otsustati lahinguga läbi murda. Kolonn jagunes kahte ossa, et ei tekiks pikka ohelikku mitme kilomeetri peale. Kahe paralleelse marsruudiga alustasime minekut.
7-10 km sõitsime mööda põlde-aiamaid, põhimõtteliselt ilma vahejuhtumiteta. Sõidame väljale, küljelt paistavad kaaslased. Ja siis alustavad tulistamist suurtükid. Tulistatakse kassettmürskudega, need plahvatavad õhus, killud katavad maa-ala.
Me ei saanud kohe arugi, mis toimub. Üks meie bussidest peatub, alustab vastutulistamist. Meie liigume edasi, BMP varjamas, jõuame lagendikule ja näeme – sinna on täies lahinguvalmiduses üles seatud vene väed, miinipildujapatarei, suurtükid, kõik sisse kaevunud, näha on, et kindlasti mitte esimest päeva. Kusjuures ilmselgelt on nad meid oodanud. 100 meetri kaugusel teest iga 10 meetri järel laskepesas sõdur granaadiheitjaga. Kindlasti olid need venelased, kuna DNR-lastel ei ole taolisel hulgal uut tehnikat ja relvastust.
Ning kõik see alustas meie kolonni pihta tulistamist – nagu lasketiirus. Sõidame ja kuuleme lasuraginat, kõlab tok-tok-tok – meie sõidukit tabas kuulirahe. Peale seda külvasid nad meid üle AGS-dest. Oma 20 kildgranaati anti meie pihta. RPG-ga lõhuti meie sõiduk juba laiali: tabamus taha nurka – tagumine uks, katus, tagatugi – kõik avanes nagu konservikarp.
Tagaratas oli juba katki – masin ei tahtud liikuda. Vedasime välja Novokaterinovka külani, seal hüppasime masinast teele. Meie kõrval peatus kaks VW Transporterit, endised inkassomasinad, ühes Juri Bereza, „Dnepri“ komandör, teises kindral Homtšak. Lubati peale ronida.
Sanja Ptitsa hüppab koos minuga, pataljonikomandör samuti. Ma kutsun Ljohhat (veel mees minu grupist), kuid Ljohha on kuhugi kadunud. Arusaamatu, mis juhtus, miks ta ei jõudnud sisse ronida. Juht hüppas välja, lõi ukse kinni. Kopsime seinale, et kaotasime võitleja, kuid juht ei reageeri – on tulelöök, rebime paigalt ning sõidame.
Edasi selgitas olukorda kaubikujuht Griša – kui ma oleksin seda näinud kuskil Ameerika märulis, ei oleks ma seda uskunud. Tuli välja, et ta oli tahavaatepeeglist näinud, kuidas teele veeti PTURS-id, ilmse kavatsusega meid nendest tulistada.
„Tõstan pilgu, läbi esiklaasi paistab mingi imetegu granaadiheitjaga, samuti meie suunas,“ seletab Griša. „Ees ja taga. Esimene mõte oli ta alla ajada, kuid sain aru, et niikuinii jõuab päästikule vajutada. Edasi aeg otsekui aeglustus. Toimub lask RPGst, näen reaktiivjuga. Keeran põllule, keset päevalilli. RPG lendab mööda, piki teed. PTURS tulistab samuti, Griša pöörab teele tagasi ning PTURS lendab põllule. Kuidas saab nii minna?“
Sõidame edasi, meie pihta jätkuvalt tulistatakse, pöörame põllule, istandiku äärde. Sinna kogunes kahest bussist kokku 14 inimest: „Dnepri“ komandör, meie „Mirotvoretsi“ komandör, temaga kaasas kaks inimest, meid oli ka paar meest, mõned armee polkovnikud, luurajad ja suurtükiväelased ning Lõuna väegrupi komandör kindral Homtšak koos kahe spetsnazi võitlejaga.
Oleks meid kinni võetud, oleks olnud täielik jackpot! Ühel autojuhtidest oli käes kuulihaav, panime talle žguti. Roomasime 100 meetrit nendest masinatest eemale, saime aru , et hakatakse otsima.
Seejärel kuulsime eespool hääli, lühikesi automaadivalanguid ja liikumist meie poole. Lasud aina lähenevad, meie lamame lähestikku, vahemaa aina väheneb, vaatame pataljonikomandöriga üksteisele otsa – ongi kõik, hüvasti. Aga paarkümmend meetrit meist eemal nad lõpetasid tulistamise, pöörasid ringi ja läksid minema. Me ei saanudki aru, miks. See meid päästiski. Lamame, kuulame, lahing käib, nii mitu tundi.
Peale seda, kui võitluskära oli vaibunud, kuuldus ainult üksiklaske. Tundub, et DNR-lased likvideerisid haavatuid - nii kui oli kuskilt kuulda „Aidake, aidake“, kohe kõlas lask. Ootasime hämardumiseni, pärast üle põldude, läbi päevalillede, maisi, tasa-tasa, aina edasi hiilisime nende lõketest ja laagritest mööda.
Läksime kogu öö. Kõik lõksutraadid, tänu Jumalale, avastasime õigeaegselt ja ületasime normaalselt. Liikusime kuni poole viieni hommikul, koidikul otsustasime kuhugi varjuda. Nägime Smertši tabamuse saanud põlenud metsatukka. Enne oli seal olnud mingisuguse meie üksuse laager – näha olid kaevikud, blindaažid. Selleks hetkeks olime ilma vee ja söögita juba kaks ööpäeva.
Pugesime sinna peitu, heitsime pikali, hakkas metsikult külm. Alles kella üheksaks lakkasid külmavärinad, aga soojenesime arvatavasti alles keskpäevaks. Meie võitleja läks vee otsimiseks laagrisse, leidis tühje veepudeleid, igasse neist oli pisut vett jäänud. Kallas kõik jäägid kokku ning kogus kahe tunniga pooleteist liitrise pudelitäie vett. Samast leidis ka ühe kuivtoiduportsu – jagasime selle 14 inimese peale. Meiega seltsis ka eksinud koer, kostitasime tedagi.
Koer, vaeseke, istus koos meiega terve päeva võsas. Saksa lambakoer, oli näha kaelarihma jälge. Terve see aeg ei toonud kuuldavale ühtki heli. Alles öösel, kui hakkasime võsast lahkuma, astusin talle kogemata peale – kiunatas korraks, kuid ei haukunud. Aga samas, metsatuka kõrval oli bojevikkude baas – rauterid sõidavad, inimesed liiguvad, hääled on kosta. Meie lamame ja mõtleme – peaasi et ei hauguks.
Ootasime pimedust. Kogunesime liikumahakkamiseks - meie kohal lendab droon. Tuli 30-40 minutit oodata, kuniks kuhugi minema lendab, siis läksime. Kogu tee tuli koer ka meiega, aga pärast kadus kuhugi. Jõudsime jõeni, hakkasime seda forsseerima. Ausalt, kahju et koer maha jäi, oleksin ta endaga kaasa võtnud. Oleks ta kuni jõeni kaasa tulnud, oleks ta kätel üle tassinud.
Pärast jõge liikusime piirkonnas, mis oli saanud palju Smertši tabamusi. Nagu pärast Hiroshimat – kõik on must, põlenud, kilomeeter kilomeetri järgi. Ja veel selline laibahais... Liigud mööda läbijahvatatud maapinda - inimesed, muld … Suundusime Komsomolski poole, öösel läksime esimest korda raadioeetrisse, senini hoidsime täielikku vaikust. Saadeti meid Podgornejesse: “Seal saadakse teiega kokku“.
Läks kolmas ööpäev põgenemist. Otsustasime lõigata läbi metsa. Läksime paarkümmend meetrit sügavamale, keegi eespool olijatest tabas signaaltraati – pahh-pahh, signaalraketid tõusid taevasse. Oleme paanikas, ootasime nüüd igast küljest tuld või BMP-sid.
Kadusime sealt ning jooksime läbi mingi talupidamise. Oli samuti Smertši või Uraganiga töödeldud, kõik hooned olid rusudes. Selline tunne, nagu oleks kolmemõõtmelisest ruumist sattunud kahemõõtmelisse – oleks nagu olnud maja, kuid puudub mõõde, kõik on tasane, nagu tapeet. Kõik on plahvatustega nii ära hekseldatud, et lebab maapinnal ühtlase kihina nagu tolm. Ei ole rususid ega tükke. Sürrealistlik.
Oli väga sünge meeleolu. Sel päeval liikusime ligi 14 tundi. Jõudsime Podgornõini, sellest paluti edasi minna, kuna küla ei olnud siiski päris meie oma, kardeti sinna sõita.
Piki tohutut aherainemäge liikudes läbisime paar küla. Mägi ise oli hiigelsuur, läksime oma 7 km. Jõudsime kaevanduse kontorini, selle töötajad nägid meid ja ehmatasid ära. “Kes teie sellised olete?“ pärivad. Meie vastame: “Miilits, bl...“. „Mis te nüüd, mis miilitsad teie olete?“. Aga meie näeme kohutavad välja, mustad, roomasime kõhuli sellel põlenud põllul, kõik on ajamata habemetega, katastroof.
Üldiselt, nad tõid meile mõned pudelid veega...30 sekundit ja see oli kadunud. Vaatasid meid ja pakkusid: “Meil seal jäi öisest vahetusest termoseid toiduga järgi. Kui ei pane pahaks...“. Tõid meile kohupiima, tomateid, tükikese vorsti, võileibu, viinamarju.
Nii ootasimegi masinaid. Kaevanduse rahvas sai aru, et me pole midagi söönud - tassisid meile pakendivett, limonaadi, vorstilati, kondenspiima, komme, kuivikuid, kõik mis kätte sattus.
Luuraja helistab uuesti sellele meie läbirääkijale - „ Me asume küla juures kaevanduses, nagu te ütlesite. Külla laskuma me ei hakka, saatke masin siia, siin on ainult üks tee külast kaevandusse“. Aga samas küla ise oli selline „arusaamatu“, on separastlik või mitte. Vastatakse: “Oodake, kohe sõidab GAZ teile järgi“.
Meid toimetati Rahvuskaardi baasi. Tõmbasime hinge, haavatu andsime arstide hoole alla, lõpuks seoti teda esimest korda korralikult, puhastati haava. Ta oli žgutiga kolmandat päeva, samas kui žgutti võib hoida kaks-kolm tundi.
Tuli välja, et rahvuskaardile on antud bojevikkude ja venelaste poolt kolm tundi aega kõikide vägede ja pataljonide väljaviimiseks Komsomolskist. Kindral nõuab telefoniga kiirelt endale kopterit.
Samal meie ajal istusime lagendikul, võtsime ära kiivrid, soomusvestid, vahime ühte punkti, jõud on otsas. Puhkame, aga Rahvuskaart samal ajal laadib oma kraami KRAZ-desse, väliköök pannakse kokku, miinipildujad ja BTR-id aeti välja ning juba alustavad baasi territooriumilt väljasõitu – meie aga mõistame, et jääme jälle üksi.
Justkui oleks omadeni välja murdnud, aga siin... Kindral helistab uuesti: “Kus on teie kopter??“. „Kohe saab“. Möödub veel 20 minutit, kuuleme – lõpuks lendab. Maandus, mootorit välja ei lülita. Sööstame kopterisse, sealt paistavad automaaditorud, on valmistunud. Räägivad: “Üheksa päeva tagasi matsime ekipaaži. Löövad alla“.
Et riski vähendada, lendasime maksimaalsel kiirusel ülimadalal kõrgusel, otseses mõttes viie meetri kõrgusel päevalilledest. Ainult maandumine – uuesti õhku ning jälle .........
Hiljem jõudsime tankimiseks Rozovkasse Zaporižžja oblasti piiri ääres. Kohalikud elanikud, vabatahtlikud, tõid värsket piima, saiapätsi. Pärast näidati meile eemal seisvat kolme veokit: “Vaadake, seal on kõik „kahesajased“, Illovaiski alt toodi“...
Peale tankimist lendas kindral Homtšak Kramatorskisse, meie koos Bereza ja haavatutega Dnepri taha. Arvata võib, et kui me poleks olnud koos kindraliga, siis poleks mingit kopterit meile järgi saadetud. Kokkuvõtteks kogu selle Illovaiski loole - meie Ljohhat loetakse teadmata kadunuks. Meil on neli kahesajast, need juba matsime, kuus teadmata kadunut ja seitse sattusid vangi.
Aga kas teate, mis mind kõige rohkem üllatas rahulikus Dnipropetrovskis? Väljume lennujaama territooriumilt, avarale maanteele, ümberringi palju autosid, maju, kaupluseid, restorane, jalutavad inimesed, emad mängivad lastega. Aga mina ei suuda mõista, mis toimub - tund aega tagasi ma veel ei teadnud, kas veame välja või meid lastakse alla, aga kolm tundi tagasi kustutasin janu lompidest.
