Vene meeste mälestused armeest.
-
paadikapten
- Liige
- Postitusi: 471
- Liitunud: 06 Juul, 2005 14:34
- Asukoht: Tartu
- Kontakt:
No vat. Inglise ja vene keeles mõlemad ikkagi hobused. Ainult eesti keeles on hobune ja kits.
Võiks ju veel oletada, et autor ajas batuudi ja trampliini sassi ning mõtles rulluiskudel trikkide tegemist. Aga sel juhul oleks võinud kirjutada на роликовых коньках. Ei tea, see vist mingi sealne kohalik spordiala või autori fantaasia, mida meile pole antud mõista. Parandasin selle õnnetu hobuse kitseks, et elevust vähendada.Гимнастический конь — непарнокопытный спортивный снаряд, предназначенный для выполнения различных гимнастических упражнений. Гимнастический конь бывает двух видов: прыжковый и маховый. Прыжковый гимнастический конь предназначен для выполнения прыжков. Длина олимпийского прыжкового коня составляет 1330 мм, ширина — 950 мм. Высота прыжкового гимнастического коня зависит от пола гимнаста: для мужчин она составляет 1350 мм, для женщин — 1250 мм. Длина обычного (неолимпийского) гимнастического коня составляет 1600 мм, а высота — 170 см и более, поэтому прыгать через него интереснее.
100
Jänes rihma otsas
Saksamaal veedetud pooleteise aasta jooksul unustas Ljonka põhjalikult, mida talle õpetati kuulsusrikka Kišinjovi (tänapäeval Chişinău) utšebkas. See-eest omandas meisterliku äritsemise ja vahetuskauba tegemise oskuse. Temast sai sel alal lausa spets. Just seda nooremseersandi oskust kasutas logistikaroodu juhtkond. Tal olid kahtlemata mõningad anded ning ta liikus kindlalt mööda kõigi tsisvilisatsiooni hüvesid ihkajate varustamise teed. Mõõduka koguse rublade ja markade eest.
Kui eespool kumas vältimatu, nagu kapitalismi krahh, dembel, hakkas Leonid muretsema kodumaale naasmise pärast. Mitte, et teda üldse poleks tõmmanud kodustesse haavikutesse, vaid elu Venemaa mittemustmullavööndis oleks ta täiesti veenvalt võinud nimetada virelemiseks, oleks ta vaid sellist sõna teadnud. Mõistagi, võrreldes eluga Saksamaal. Seega võttis ta entusiasmiga vastu ettepaneku jääda praporštšikuna üleajateenijaks.
Siin peab väikese lüürilise kõrvalepõikena mainima, et eeskujuliku motolaskurpolgu logistikaroodu praporštšikud tegelesid põhiliselt kõiksugu väegrupi staabi kontrollide ja komisjonide vastuvõtu ning teenindamisega. Kindlustasid niiöelda teeninduse taseme.
Näiteks üks kindral, kes neid regulaarselt inspekteerimiseks külastas, armastas kirglikult pardijahti. Tema jaoks laskus tehnikapargi keskel asuvale tuletõrje veehoidlale spetsiaalselt valmistatud pontoon, mille keskele oli kinnitatud pommituslennuki laskuri pöörlev tool, aga äärtel – kastid istutatud kõrkjatega, et pontoonil istujal tekiks illusioon loodusega ühtekuuluvusest. Kõrkjaid väetati ja pügati regulaarselt ning istet õlitas spetsiaalselt selle seadme hooldajaks määratud logistikaroodu seersant. Abimajandi eraldi hoones kasvatati parte. Kindrali saabumispäeval korraldati väike furšett – kerge kuue-seitsmekäiguline hommikusöök – mille järel võttis leebunud kindral spetsiaalselt kaasaveetava kaheraudse, istus laskuri toolile ja pontoon laskus ettevaatlikult vette. Samal momendil anti kindralile higine karahvin ja sakuska. Aga spetsiaalselt ettevalmistatud praporštšikud lasksid pardid välja ja kindral kõmmutas jahipüssisist mõnuga nende pihta. Juuresviibiv väeosa juhatus õnnitles teda iga õnnestunud lasu puhul. Vääramatult täpse tabamise kindlustasid neli luurerühma snaiprit, kellele oli selleks puhuks antud spetsiaalselt ostetud haavlipüssid, samuti neli ülalmainitud praporštšikku, kes partide jalgade külge seotud tamiiliga kontrollisid „metslindude” lennutrajektoori. Kas peab mainima, et pärast sellist vastuvõttu sai väeosa ainult kõige kõrgemaid hinnaguid ning muutus aina rohkem ja rohkem eeskujulikuks. Pardikasvatuse teene polnud selles mitte viimasel kohal.
Tõsi, teadvustades oma erilist seisust, muutusid nimetatud praporštšikud aja jooksul ülemäära ülbeteks ja siis saadeti nad Kodumaa külalislahkesse embusse, kus nad kadusid selle ääretutesse avarustesse. Neile leiti asendus üleajateenijatest. Ja nii jäigi järjekordne prapor, hallinev Kužmitš, partidega vahele – tal tekkis komme õhtustada praetud pardilihaga ja ta eraldas õgimiseks osa prääksujate „strateegilisest varust”, mille järel lendas, mööda migreeruvate partide parvedest, teenima Nõukogude Liitu Taga-Baikali sõjaväeringkonnas.
Vakantset kohta pakkus Leonidile komandör isiklikult. Plussid olid silmnähtavad – ainult prapori palk valuutas venitas otseses ümberarvestuses välja oma 700 kodust rubla, aga kui osta näiteks serviise ja hiljem kodus maha müüa...
Tõsi, kohta lubati tingimusel – kindlustada staabiohvitserid pardilihaga seoses veelindude jahihooaja algusega Saksamaal.
Kõik staabikad.
Aga neid on palju.
Ja parte abimajandis kõigile ei jagu (Kuzmitš, rsk).
Teie bensiin, meie ideed, Leonid sai hakkama hindele „viis”! See toimus järgmiselt: kuni auväärsed ja tsivilisatsiooni hüvedest ning postiteenusega ärahellitatud bürgerid seadsid oma karamultukid [Aasia rahvaste XIX saj tahtlukuga jahipüss] valmis ja valisid kataloogidest kõiksugu värvilisi plastkestaga padruneid, käis kõigis kolmes lähimas jahitarvete kaupluses keegi vene soldat ning ostis kokku kõik peened haavlid. Kokku 18 kilo.
Järgmist pilti hakkame maalima Agfacolori värvidega. Koidik värvis idakaare karmiinpunaseks sileda akvamariinsinise järve kohal. Mõnikümmend püssidega sakslast peitusid kaldaäärsetes põõsastes, oodates distsiplineeritult kella kuut hommikul, mil algab jahihooaeg. Vee peal puhkas pooletuhandepealine pardiparv. Nende siluetid olid järvepeeglil selgelt näha. Kell 5:59 ilmus järve kaldale välivormis nõukogude ohvitser, tõstis raketipüstoli ja kell 6:00 lendas vilistades järve kohale punane rakett, tõstes taevasse ehmatusest hullunud linnud ja äratades seadusekuulekates jahimeestes halvad eelaimdused. Samal ajal sõitis maskeerimisvõrgu alt järve kaldale nõukogude tank, tõstis tõusva päikese poole 120 mm sileraudse kahuri ning tulistas. Kogu 18 kilo kauplustest ostetud peente haavlitega. Otse veelt tõusnud pardipilve. Ja kui sellisest häbematusest jahmunud bürgeritel poleks ilmkärakas kõrvu lukku löönud, oleksid nad kuulnud, kuidas järvevette plartsatasid pihtasaanud pardid. Sajad pardikehad. Aga tanki tagant järveäärsetest põõsastest jooksid juba välja võitlejad, kandes kummipaate, aere ja kahvu – logistikarood kiirustas saaki korjama.
Väeosa komandör isiklikult kutsus Leonidi ees- ja isanime pidi, garanteeris enda nimel talle praporštšiku pagunid ja soovis kõigele vaatamata pikki viljakaid aastaid Isamaa teenimist. Aga seni saadeti teda, kui üleajateenijat, polügoonile. Öeldi, et kuu-poolteise pärast saadetakse praporštsike kooli, siis toimub parasjagu värbamine ja tema on esimeste hulgas. Aga vaat seni – lasketiiru vanemaks. Ja sõitis Leonid lausa kolmekümne versta kaugusele koduseks saanud polgust – metsas asuvale polügoonile. Noh, mis seal öelda, polügoon metsas pole abimajand. Just seda mõtles Ljonka, laadides veoautost maha oma koti ja kaks kasti toiduainetega. Mnjaa, see on palju hullem, mõtles ta, kui kergest tõukest kukkus tellistest valveputka uks sisse, avades pilgule värvimata seinad, tüki pleekinud linoleumi niiskel betoonpõrandal ja laialilagunenud kolmejalgse laua, mille all oli vana sitahunnik – tervitus eelmistelt objekti asukatelt.
Kõige elamiskõlblikumaks osutus pääsla valveputka taga natuke väravatest eemal olev soojak. Seal oli isegi väike ahi, purk soola ning paarsada tühja õlle- ja viinapudelit kušeti all. Nende hulga järgi otsustades võis polügoonil täitsa teenida. Kuigi raske on.
Nii algas tema teenistus uuel kohal. Paar korda nädalas sõitsid kohale võitlejad, raiskasid padruneid, augustades märklaudu ja segametsa lasketiiru taga, koristasid enda järelt enam-vähem ja jätsid jälle Ljonka üksinda. Kord kuus saadeti polgust paar võitlejat kõrgeks kasvanud rohtu niitma ja märklaudu parandama, mida nad vastumeelselt tegid viie kilomeetri kaugusel linnakeses õllekas käimise kõrvalt.
Esimese paari kuu jooksul kohendas Leonid veidi oma olmetingimusi, parandas savi ja tellistega soojaku ahju, vahetas välja mõranenud klaasid, viis välja hallitusega kaetud guaano koos lombaka laua ja kõdunenud linoleumiga. Värvis isegi seinad leitud värviga ja uuendas hoiatussilte ümber lasketiiru. Päev kulus päeva järel, oodates praporštšike kooli saatmist.
Aga hiljem lõppes kuidagi äkki saksamaa suvi. Mets ümber polügooni muutus tumedaks, ainukese tee tsivilisatsiooni olid armee Uralid segi sõitnud ja vihmad uhtusid selle laiali. Telefoniliin oli kusagil keskel lühises. Ljonkale meeldis üha vähem ja vähem uues kohas. Ja kui ta meenutas praporštšiku ja üleajateenija palgavahet, sattus ta hoopis raevu. Sellist majandusterminit, nagu „kaotatud kasum”, ta ei teadnud, kuid alateadlikult tajus. Tema raportid väeosa juhatuse nimele, mida ta sõdureid saatvate ohvitseridega saatis, jäid vastuseta ning see tegi samuti tigedaks.
Tegevusetusest hakkas ta sagedamini õllekat külastama, kuigi see mõjus halvasti tema küllaltki tagasihoidlikele kogutud valuutatagavaradele. Tagasiteel purjuspäi öises metsas ekseldes, leidis ta salaküttide püünisrauad, neisse astudes. Nõrguke jäneseraudade vedru ei suutnud ohvitserisaapas jalale viga teha, kuid Leonid rebis kättemaksuks trossi küljest ja tassis rauad enda poole.
Kaineks saanuna avastas ta mõningase üllatusega antud mehhanismi oma voodi alt. Leonid tegi selle korda ja pani polügooni serva üles. Salaküttimisega lootis ta oma eelarvet kohendada. Tema üllatuseks töötasid rauad tõrketa ja juba järgmisel päeval sai ta neist kätte elusa jänese. Saksa jänes istus taltunult ja ootas oma saatust, kõõritades pruuni silmaga vene soldatit. Ljonka käsi ei tõusnud, et jänes lihaks teha ning mida teha nahaga, ei kujutanud ta eriti ette. Jänese jalg sai esmaabipakist võetud sidemesse mähitud ja paari päeva pärast elas ta sisse uude puuri. Nii tekkis polügoonile asukaid juurde. Ainult ühele neist ei piisanud paljast rohust. Kui polügoonile unustati toiduaineid visata, oli Leonid juba täis otsustavust minna ja korraldada väike skandaal. Vähe sellest, et teda solgutatakse juba neljas kuu polügoonil, nüüd püütakse veel näljutada ka. Ta oli juba ära söönud kõik lihaga pärlkruubipudru konservid, mida ta polgus olles ära põlgas. Ainult kuivikud olid jäänud.
Imekombel helises pikalt vaikinud telefon. Helistati, et hoiatada laskmiste arvestuse toimumisest polgukomandöri osavõtul. Ljonka küsimusele praporštšike kursustele saatmisest vastati, et nimekirjad on ammu kinnitatud, tema nime neis pole ja üleüldse – kõik nimekirjas olnud sõitsid juba minema, rong on läinud ja oota järgmise aastani. Istu seal, oma metsas, ja ära kriuksu!
„Aga kuidas jääb polkovniku lubadusega?” küsis Ljonka.
„Haa, meelde tuli! Ta sai aukõrgendust ja sõitis ära. Meil on juba teist kuud uus polgukomandör,” öeldi talle.
See vastus haavas Ljonkat tema kõige tundlikumasse kohta. Noh, keerulisemalt organiseeritud inimestel nimetatakse seda hingeks aga püüdlikul Leonidil hakkas lihtsalt rinnus pistma. Nördimus hakkas teda lämmatama. Kui kunagisi kulutusi haavlitele võis veel õigustada lootusega juhtkonna poolt meelespidamisega, siis nüüd lendasid arvestused vastu taevast. Kogu ökonoomika koos aritmeetikaga varises kokku, jättes Ljonka kahekümne margaga taskus keset märga saksa metsa. Elada siin kevadeni, tähendab kärvata igavuse ja furunklite kätte, nagu asustamata saarel! Robinsonil oli vähemalt Reede ja isiklik plaaž, aga Ljonkal – ainult lombakas jänes ja ebaselged karjääriperspektiivid. Südametäiega virutas Ljonka rusikaga ahjule sellise matsu, et sellelt pudenesid kõik tellised ja ta kõrvetas end ära. Ja siis tuli otsus – ükskõik, mis moodi demblisse!
Mööda külmunud metsavaheteed liikus autode kolonn. Esimesena sõitis uues, värskelt tehasest tulnud UAZ-ikus uus eeskujuliku polgu komandör. Uues vatikuues, uute, muljumisjälgedeta pagunitega. Ja siis, lasketiirule suunduva kurvi tagant ilmus nende ette keegi, jalas vanaaegsed soldati kalifeed ja säravad Adidase tossud, seljas vana lõhkine vatikuub, kust vatitupsud välja turritasid. Peas paraadfuraška (vaat see on läbimõeldud, pildile täiuslikkuse andev detail!), mütsinokk lõhki. Isetehtud rihma otsas jänes, kellel oli alanud karvavahetus!
„M-m-mis see on?” küsis uus polgukomandör hämmeldunult.
„See, bl...,” hakkas vana staabiülem läkastama, „see on lasketiiru ülem, üleajateenija, seltsimees polkovnik.”
„NLiitu tagasi!! Tänase päeva jooksul!!!”
„Just nii!”
On, ikkagi on ilmas õiglus. Nii mõtles Ljonka, vaadates illuminaatorist all möödalibisevat metsamassiivi. Kusagile sinna jäi tema lasketiir, taltsas jänes ja kaks aastat ajateenistust.
Jänes rihma otsas
Saksamaal veedetud pooleteise aasta jooksul unustas Ljonka põhjalikult, mida talle õpetati kuulsusrikka Kišinjovi (tänapäeval Chişinău) utšebkas. See-eest omandas meisterliku äritsemise ja vahetuskauba tegemise oskuse. Temast sai sel alal lausa spets. Just seda nooremseersandi oskust kasutas logistikaroodu juhtkond. Tal olid kahtlemata mõningad anded ning ta liikus kindlalt mööda kõigi tsisvilisatsiooni hüvesid ihkajate varustamise teed. Mõõduka koguse rublade ja markade eest.
Kui eespool kumas vältimatu, nagu kapitalismi krahh, dembel, hakkas Leonid muretsema kodumaale naasmise pärast. Mitte, et teda üldse poleks tõmmanud kodustesse haavikutesse, vaid elu Venemaa mittemustmullavööndis oleks ta täiesti veenvalt võinud nimetada virelemiseks, oleks ta vaid sellist sõna teadnud. Mõistagi, võrreldes eluga Saksamaal. Seega võttis ta entusiasmiga vastu ettepaneku jääda praporštšikuna üleajateenijaks.
Siin peab väikese lüürilise kõrvalepõikena mainima, et eeskujuliku motolaskurpolgu logistikaroodu praporštšikud tegelesid põhiliselt kõiksugu väegrupi staabi kontrollide ja komisjonide vastuvõtu ning teenindamisega. Kindlustasid niiöelda teeninduse taseme.
Näiteks üks kindral, kes neid regulaarselt inspekteerimiseks külastas, armastas kirglikult pardijahti. Tema jaoks laskus tehnikapargi keskel asuvale tuletõrje veehoidlale spetsiaalselt valmistatud pontoon, mille keskele oli kinnitatud pommituslennuki laskuri pöörlev tool, aga äärtel – kastid istutatud kõrkjatega, et pontoonil istujal tekiks illusioon loodusega ühtekuuluvusest. Kõrkjaid väetati ja pügati regulaarselt ning istet õlitas spetsiaalselt selle seadme hooldajaks määratud logistikaroodu seersant. Abimajandi eraldi hoones kasvatati parte. Kindrali saabumispäeval korraldati väike furšett – kerge kuue-seitsmekäiguline hommikusöök – mille järel võttis leebunud kindral spetsiaalselt kaasaveetava kaheraudse, istus laskuri toolile ja pontoon laskus ettevaatlikult vette. Samal momendil anti kindralile higine karahvin ja sakuska. Aga spetsiaalselt ettevalmistatud praporštšikud lasksid pardid välja ja kindral kõmmutas jahipüssisist mõnuga nende pihta. Juuresviibiv väeosa juhatus õnnitles teda iga õnnestunud lasu puhul. Vääramatult täpse tabamise kindlustasid neli luurerühma snaiprit, kellele oli selleks puhuks antud spetsiaalselt ostetud haavlipüssid, samuti neli ülalmainitud praporštšikku, kes partide jalgade külge seotud tamiiliga kontrollisid „metslindude” lennutrajektoori. Kas peab mainima, et pärast sellist vastuvõttu sai väeosa ainult kõige kõrgemaid hinnaguid ning muutus aina rohkem ja rohkem eeskujulikuks. Pardikasvatuse teene polnud selles mitte viimasel kohal.
Tõsi, teadvustades oma erilist seisust, muutusid nimetatud praporštšikud aja jooksul ülemäära ülbeteks ja siis saadeti nad Kodumaa külalislahkesse embusse, kus nad kadusid selle ääretutesse avarustesse. Neile leiti asendus üleajateenijatest. Ja nii jäigi järjekordne prapor, hallinev Kužmitš, partidega vahele – tal tekkis komme õhtustada praetud pardilihaga ja ta eraldas õgimiseks osa prääksujate „strateegilisest varust”, mille järel lendas, mööda migreeruvate partide parvedest, teenima Nõukogude Liitu Taga-Baikali sõjaväeringkonnas.
Vakantset kohta pakkus Leonidile komandör isiklikult. Plussid olid silmnähtavad – ainult prapori palk valuutas venitas otseses ümberarvestuses välja oma 700 kodust rubla, aga kui osta näiteks serviise ja hiljem kodus maha müüa...
Tõsi, kohta lubati tingimusel – kindlustada staabiohvitserid pardilihaga seoses veelindude jahihooaja algusega Saksamaal.
Kõik staabikad.
Aga neid on palju.
Ja parte abimajandis kõigile ei jagu (Kuzmitš, rsk).
Teie bensiin, meie ideed, Leonid sai hakkama hindele „viis”! See toimus järgmiselt: kuni auväärsed ja tsivilisatsiooni hüvedest ning postiteenusega ärahellitatud bürgerid seadsid oma karamultukid [Aasia rahvaste XIX saj tahtlukuga jahipüss] valmis ja valisid kataloogidest kõiksugu värvilisi plastkestaga padruneid, käis kõigis kolmes lähimas jahitarvete kaupluses keegi vene soldat ning ostis kokku kõik peened haavlid. Kokku 18 kilo.
Järgmist pilti hakkame maalima Agfacolori värvidega. Koidik värvis idakaare karmiinpunaseks sileda akvamariinsinise järve kohal. Mõnikümmend püssidega sakslast peitusid kaldaäärsetes põõsastes, oodates distsiplineeritult kella kuut hommikul, mil algab jahihooaeg. Vee peal puhkas pooletuhandepealine pardiparv. Nende siluetid olid järvepeeglil selgelt näha. Kell 5:59 ilmus järve kaldale välivormis nõukogude ohvitser, tõstis raketipüstoli ja kell 6:00 lendas vilistades järve kohale punane rakett, tõstes taevasse ehmatusest hullunud linnud ja äratades seadusekuulekates jahimeestes halvad eelaimdused. Samal ajal sõitis maskeerimisvõrgu alt järve kaldale nõukogude tank, tõstis tõusva päikese poole 120 mm sileraudse kahuri ning tulistas. Kogu 18 kilo kauplustest ostetud peente haavlitega. Otse veelt tõusnud pardipilve. Ja kui sellisest häbematusest jahmunud bürgeritel poleks ilmkärakas kõrvu lukku löönud, oleksid nad kuulnud, kuidas järvevette plartsatasid pihtasaanud pardid. Sajad pardikehad. Aga tanki tagant järveäärsetest põõsastest jooksid juba välja võitlejad, kandes kummipaate, aere ja kahvu – logistikarood kiirustas saaki korjama.
Väeosa komandör isiklikult kutsus Leonidi ees- ja isanime pidi, garanteeris enda nimel talle praporštšiku pagunid ja soovis kõigele vaatamata pikki viljakaid aastaid Isamaa teenimist. Aga seni saadeti teda, kui üleajateenijat, polügoonile. Öeldi, et kuu-poolteise pärast saadetakse praporštsike kooli, siis toimub parasjagu värbamine ja tema on esimeste hulgas. Aga vaat seni – lasketiiru vanemaks. Ja sõitis Leonid lausa kolmekümne versta kaugusele koduseks saanud polgust – metsas asuvale polügoonile. Noh, mis seal öelda, polügoon metsas pole abimajand. Just seda mõtles Ljonka, laadides veoautost maha oma koti ja kaks kasti toiduainetega. Mnjaa, see on palju hullem, mõtles ta, kui kergest tõukest kukkus tellistest valveputka uks sisse, avades pilgule värvimata seinad, tüki pleekinud linoleumi niiskel betoonpõrandal ja laialilagunenud kolmejalgse laua, mille all oli vana sitahunnik – tervitus eelmistelt objekti asukatelt.
Kõige elamiskõlblikumaks osutus pääsla valveputka taga natuke väravatest eemal olev soojak. Seal oli isegi väike ahi, purk soola ning paarsada tühja õlle- ja viinapudelit kušeti all. Nende hulga järgi otsustades võis polügoonil täitsa teenida. Kuigi raske on.
Nii algas tema teenistus uuel kohal. Paar korda nädalas sõitsid kohale võitlejad, raiskasid padruneid, augustades märklaudu ja segametsa lasketiiru taga, koristasid enda järelt enam-vähem ja jätsid jälle Ljonka üksinda. Kord kuus saadeti polgust paar võitlejat kõrgeks kasvanud rohtu niitma ja märklaudu parandama, mida nad vastumeelselt tegid viie kilomeetri kaugusel linnakeses õllekas käimise kõrvalt.
Esimese paari kuu jooksul kohendas Leonid veidi oma olmetingimusi, parandas savi ja tellistega soojaku ahju, vahetas välja mõranenud klaasid, viis välja hallitusega kaetud guaano koos lombaka laua ja kõdunenud linoleumiga. Värvis isegi seinad leitud värviga ja uuendas hoiatussilte ümber lasketiiru. Päev kulus päeva järel, oodates praporštšike kooli saatmist.
Aga hiljem lõppes kuidagi äkki saksamaa suvi. Mets ümber polügooni muutus tumedaks, ainukese tee tsivilisatsiooni olid armee Uralid segi sõitnud ja vihmad uhtusid selle laiali. Telefoniliin oli kusagil keskel lühises. Ljonkale meeldis üha vähem ja vähem uues kohas. Ja kui ta meenutas praporštšiku ja üleajateenija palgavahet, sattus ta hoopis raevu. Sellist majandusterminit, nagu „kaotatud kasum”, ta ei teadnud, kuid alateadlikult tajus. Tema raportid väeosa juhatuse nimele, mida ta sõdureid saatvate ohvitseridega saatis, jäid vastuseta ning see tegi samuti tigedaks.
Tegevusetusest hakkas ta sagedamini õllekat külastama, kuigi see mõjus halvasti tema küllaltki tagasihoidlikele kogutud valuutatagavaradele. Tagasiteel purjuspäi öises metsas ekseldes, leidis ta salaküttide püünisrauad, neisse astudes. Nõrguke jäneseraudade vedru ei suutnud ohvitserisaapas jalale viga teha, kuid Leonid rebis kättemaksuks trossi küljest ja tassis rauad enda poole.
Kaineks saanuna avastas ta mõningase üllatusega antud mehhanismi oma voodi alt. Leonid tegi selle korda ja pani polügooni serva üles. Salaküttimisega lootis ta oma eelarvet kohendada. Tema üllatuseks töötasid rauad tõrketa ja juba järgmisel päeval sai ta neist kätte elusa jänese. Saksa jänes istus taltunult ja ootas oma saatust, kõõritades pruuni silmaga vene soldatit. Ljonka käsi ei tõusnud, et jänes lihaks teha ning mida teha nahaga, ei kujutanud ta eriti ette. Jänese jalg sai esmaabipakist võetud sidemesse mähitud ja paari päeva pärast elas ta sisse uude puuri. Nii tekkis polügoonile asukaid juurde. Ainult ühele neist ei piisanud paljast rohust. Kui polügoonile unustati toiduaineid visata, oli Leonid juba täis otsustavust minna ja korraldada väike skandaal. Vähe sellest, et teda solgutatakse juba neljas kuu polügoonil, nüüd püütakse veel näljutada ka. Ta oli juba ära söönud kõik lihaga pärlkruubipudru konservid, mida ta polgus olles ära põlgas. Ainult kuivikud olid jäänud.
Imekombel helises pikalt vaikinud telefon. Helistati, et hoiatada laskmiste arvestuse toimumisest polgukomandöri osavõtul. Ljonka küsimusele praporštšike kursustele saatmisest vastati, et nimekirjad on ammu kinnitatud, tema nime neis pole ja üleüldse – kõik nimekirjas olnud sõitsid juba minema, rong on läinud ja oota järgmise aastani. Istu seal, oma metsas, ja ära kriuksu!
„Aga kuidas jääb polkovniku lubadusega?” küsis Ljonka.
„Haa, meelde tuli! Ta sai aukõrgendust ja sõitis ära. Meil on juba teist kuud uus polgukomandör,” öeldi talle.
See vastus haavas Ljonkat tema kõige tundlikumasse kohta. Noh, keerulisemalt organiseeritud inimestel nimetatakse seda hingeks aga püüdlikul Leonidil hakkas lihtsalt rinnus pistma. Nördimus hakkas teda lämmatama. Kui kunagisi kulutusi haavlitele võis veel õigustada lootusega juhtkonna poolt meelespidamisega, siis nüüd lendasid arvestused vastu taevast. Kogu ökonoomika koos aritmeetikaga varises kokku, jättes Ljonka kahekümne margaga taskus keset märga saksa metsa. Elada siin kevadeni, tähendab kärvata igavuse ja furunklite kätte, nagu asustamata saarel! Robinsonil oli vähemalt Reede ja isiklik plaaž, aga Ljonkal – ainult lombakas jänes ja ebaselged karjääriperspektiivid. Südametäiega virutas Ljonka rusikaga ahjule sellise matsu, et sellelt pudenesid kõik tellised ja ta kõrvetas end ära. Ja siis tuli otsus – ükskõik, mis moodi demblisse!
Mööda külmunud metsavaheteed liikus autode kolonn. Esimesena sõitis uues, värskelt tehasest tulnud UAZ-ikus uus eeskujuliku polgu komandör. Uues vatikuues, uute, muljumisjälgedeta pagunitega. Ja siis, lasketiirule suunduva kurvi tagant ilmus nende ette keegi, jalas vanaaegsed soldati kalifeed ja säravad Adidase tossud, seljas vana lõhkine vatikuub, kust vatitupsud välja turritasid. Peas paraadfuraška (vaat see on läbimõeldud, pildile täiuslikkuse andev detail!), mütsinokk lõhki. Isetehtud rihma otsas jänes, kellel oli alanud karvavahetus!
„M-m-mis see on?” küsis uus polgukomandör hämmeldunult.
„See, bl...,” hakkas vana staabiülem läkastama, „see on lasketiiru ülem, üleajateenija, seltsimees polkovnik.”
„NLiitu tagasi!! Tänase päeva jooksul!!!”
„Just nii!”
On, ikkagi on ilmas õiglus. Nii mõtles Ljonka, vaadates illuminaatorist all möödalibisevat metsamassiivi. Kusagile sinna jäi tema lasketiir, taltsas jänes ja kaks aastat ajateenistust.
101
Reamees Žusupov
Ajateenistus tuli mul läbida Krasnojarski krais, NSVL sisevägede eriväeosas. Valvasime väga sõjalist tehast. Objekti salastatusega seoses polnud lobisemishimulised ja liiga nutikad soldatid teretulnud. Pealegi polnud perimeetri valvamiseks erilist intellekti vaja. Seetõttu moodustasid märkimisväärse osa pataljoni isikkoosseisust erinevad nõukogude asiaadid – usbekid, tadžikid, kirgiisid. Tegelikult oli nende taibukus ja õppimisvõime täiesti normaalne, kuid stereotüübid mängisid oma rolli.
Õigluse mõttes peab ütlema, et reamees Žusupovi asemel oleks vabalt võinud olla ka reamees Ivanov, reamees Petrenko või reamees Ždanovitš, kuid juhtus olema justnimelt reamees Žusupov, rahvuselt usbekk. Sõjaväkke kutsuti Žusupov pool aastat minust hiljem ja ta tõmbas kohe tähelepanu usbeki kohta ülisuure kasvuga, koleda küürus rühiga ja väikese peaga, mille külge oli kinnitatud pidev naeratus. Muide, naeratus monteeriti mõne aja pärast maha, kuid sellest hiljem.
Esimene nali, millega Žusupov hakkama sai, juhtus tema esimestel päevadel roodus, kohe peale öörahu. Väeosa ohvitseridel oli kummaline harjumus tulla pool tundi peale öörahu roodu ja soovida valjult head ööd. See osa isikkoosseisust, kes veel ei maganud, röökis üksmeelselt vastuseks: „Teile samuti!” Kisa peale ärkasid need, kes juba magasid ja röökisid „Teile samuti” teise lainena. Reamees Žusupov, kes sel ajal oskas vene keelt üpris pinnapealselt, rehkendas kuulmise järgi, millist talle tuntud sõna armee sõnavarast röögitakse, tegi oma järeldused ja kisas üldises kooris kaasa. Mida nimelt, polnud selles käras võimalik kuulda.
Sel ööl uinus Žusupov väga kiiresti ja sügavalt. Seetõttu ta esimesest röögatusest ei ärganud, vaid alles teise peale. Ja vaikuses, mis saabus kahekordse 70-häälse „Teile samuti” järel, kostus täiesti ebainimlik karjatus „Kauplus!!!” [взаимно vs магазин; ma pean ikka pingutama, et sarnast kõla tabada, aga olgu pealegi].
Roodukas sattus taolisest vastusest sellisesse segadusse, et ei kommenteerinud Žusupovit kuidagi, vaid kiirustas kantseleisse naerma.
Teinud selgeks, mis on milleks, pandi Žusupov perimeetri postile. Kohustusi võis näppudel kokku lugeda, vaba aega oli postil jalaga segada. Ja ükskord, tulles Žusupovit postil välja vahetama, avastati, et reamees ei hoia automaati mitte õlal, vaid rinna ees püsti. Põhjus oli väga lihtne – automaadil puudus pära. Tähendab, pära oli, kuid see tolknes rihma otsas, koketeerivalt üle õla visatuna. Sellisest vaatepildist jahmunud, küsis vahtkonna ülem, kuidas see juhtus. Vastus oli lakooniline: „Kõndisin – libastusin – kukkusin – murdus katki.” Vahtkonna ülem tundis huvi, millisest pilvelõhkujast täpsemalt Žusupov „kukkus”, sest vahtkonna teerajalt kukkudes poleks isegi teoreetiliselt võimalik pära murda. Žusupov kehitas õlgu ja kordas oma versiooni, säilitades tõelise asiaatliku häirimatuse.
Klaarimine oli pikk ja mitmekülgne. Žusupovi peale karjuti, üritati auku pähe rääkida, teda ähvardati peavahiga ja vannuti, et asi unustatakse kui ta räägib tõtt. Asjata – esialgses versioonis ei muutunud ühtegi tähte.
Loomulikult ei saanud selline relva rikkumine jääda karistuseta, seetõttu Žusupov ikkagi sattus peavahti, kus istus oma seaduslikud 10 päeva ära ja tuli tagasi. Süütult kannatanud pära liimis roodu vanem kuidagi tagasi ja pani automaadi korralikult püramiidi, aga Žusupov saadeti kööki, kus ta ujus autonoomselt mitu kuud periskoobisügavusel.
Alles poole aasta pärast pinnis keegi kolossaalse veenmisandega usbekk Žusupovilt välja, mis siis tegelikult juhtus. Selgus, et keegi helge pea näitas Žusupovile lihtsat trikki „automaadi hooga vinnastamine”. Selleks vabastatakse kaitseriiv ja haaratakse tugevalt automaadi rauast. Kui nüüd tõsta automaat vertikaalselt pea kohale ja sooritada energiline ringikujuline liigutus alla ja üles tagasi, siis tsentrifugaaljõud tõmbab luku tagasi ning automaat vinnastub.
Niiviisi siis Žusupov postil oma meelt lahutas, kuni järjekordselt vägilase kombel viibutades põrutas päraga vastu teed.
Mõne aja pärast see kõik mitte et ununes, vaid kaotas ohvitseride peades teravuse ja aktuaalsuse. Žusupov pandi tagasi tuttavale valvepostile nr 7, kus jätkas teraselt Kodumaa rahu valvamist. Automaadiga, mille pära läikis värskest lakist.
Meie väosa õnnetus oli olla eeskujulik. Nagu teada, on soldati jaoks pidupäev sama, mis hobusele pulm: pea on lilledes, tagumik vahutab. Kuna suvaline divisjoni ülemuste saabumine oli meie väeosa jaoks pidupäev, said soldatid vatti täie programmi alusel. Igal normaalsel väeosal oli aastas kaks õppetulemuste kontrolli (see on midagi sessi sarnast, kus toimuvad igasugu sõjalise ja poliitilise ettevalmistuse arvestused), aga meil oli neid neli. Iga kontrollimine sisaldas tingimata ka laskmise arvestust. Suurem osa roodust tegi arvestusi üldsõjalistes harjutustes, kus polnud midagi keerulist. Esimese rühma teine jagu, kus ma teenisin, pidi laskma kõigest, millest lasta sai ja mis olemas oli. АК-74, РПК-74, СВД, ПМ, РПГ-7, АГС-17... See oli tõeline põrgu, mis kestis kaks nädalat. Peale laskmist tuli kõik relvad puhastada, millest oli meil rohkem kui kõrini.
Päeval, kui toimus AK-74st laskmine, olime sunnitud osalema pataljonikomandöri lemmikklounaadis – ahelikku hargnemine, dessanteerudes liikuvalt presentkattega veoautolt. Kõige järgi otsustades tundis kombat muinasjutulist uhkust, nähes, milliseid kotkaid ta kamandab. Kotkad kukerpallitasid tolmus, nii et hambad ja automaadid laksusid, ohvitserid naeratasid salapäraselt, kombat säras.
Meie omakorda näitasime üles erilist leidlikkust, säilitamaks aotomaadi rauaõõne esialgset puhtust. Kaitsmaks seda tolmu ja liiva eest, aeti rauaõõnde püssivarras, millele oli mähitud kalts. Ka suudmepidur-kompensaator topiti kaltsu täis. Peale klounaadi piisas püssivarda ja kaltsude eemaldamisest ning sai 20 minutit õndsalt puhata, etendades mõtlikku relvapuhastamist.
Aga mis puutub siia Žusupov, küsite teie? Üldiselt, ega eriti ei puutukski. Aga oh häda – ta nägi meie automaatide eriettevalmistust ja otsustas, et pole millegi poolest halvem. Torkas püssivarda rauaõõnde, toppis kaltsu – ja kohe tundis, et on osaline pataljoni eliidis nimega „erijagu”. Mõnda aega uhkustas ta oma erilisusega, kuid hiljem vist unustas sellele mõelda. Püssivardale rauas samuti.
Kuni meie kukerpallitasime ja end puhtaks kloppisime, laskis esimene jagu. Oleks nagu meie kord, kuid on ette nähtud relvi puhastada. Seetõttu laseb kolmas. See, kus Žusupov.
„Reamehed Garejev, Žusupov, Kristja! Tulejoonele!”
Tõusid inimfiguuriga märklauad. Garejevi ja Kristja automaadid tulistasid, maskeerides täielikult vaikse puuksu, mille tegi Žusupovi automaat. Roodukas jälgis märklaudu, ootas natuke ja siis tundis huvi, miks Žusupov ei tulista ning ega ta pole hea elu tõttu tukkuma jäänud. Žusupovile meenus püssivarras, ning teadvustades kogu juhtunu õudust, mökitas närviliselt:
„Äi laskma, seltsimis kaptana”.
Roodukas üllatus ja võttis automaadi oma kätte. Näinud kompensaatoris kaltsu, üllatus veel rohkem. Kui kompensaator oli maha kruvitud ja päevavalgele ilmus püssivarda ots, jõudis rooduka üllatus haripunkti ning hakkas kiiresti muutuma raevuks. Raud, püssivarras ja kuul olid üheks saanud. Neid lahutada poleks suutnud ka armee, lennuväe ja laevastiku ühendatud jõud. Automaadiga oli täielikult ja pöördumatult kööga. Rooduka plaanidega astuda akadeemiasse ja saada majori kupud peale – samuti.
Edasine oli nii eepiline, et kombat, kes enne oli vaatlustornis energiliselt megafoniga kõri süganud, jäi vait ja jälgis huviga sündmusi. Mööda tolmust ja liivast lasketiiru kihutas haake tehes ja jälgi segades kõhetu küürakas vatikuues kuju. Tema järel lendas ohvitserisineli lehvivatel tiibadel sajakilone äikesepilv, vehkides pea kohal varalahkunud automaadiga, nagu kasakamõõgaga. Seejuures kriiskas äikesepilv ootamatult peene häälega:
„Tvaijumatt!!! Seis!!! Minu juurde!!! Valvel!!!”
Kõhetu kuju vaikis, sest kõik sõnad olid juba öeldud.
Reamees Žusupov
Ajateenistus tuli mul läbida Krasnojarski krais, NSVL sisevägede eriväeosas. Valvasime väga sõjalist tehast. Objekti salastatusega seoses polnud lobisemishimulised ja liiga nutikad soldatid teretulnud. Pealegi polnud perimeetri valvamiseks erilist intellekti vaja. Seetõttu moodustasid märkimisväärse osa pataljoni isikkoosseisust erinevad nõukogude asiaadid – usbekid, tadžikid, kirgiisid. Tegelikult oli nende taibukus ja õppimisvõime täiesti normaalne, kuid stereotüübid mängisid oma rolli.
Õigluse mõttes peab ütlema, et reamees Žusupovi asemel oleks vabalt võinud olla ka reamees Ivanov, reamees Petrenko või reamees Ždanovitš, kuid juhtus olema justnimelt reamees Žusupov, rahvuselt usbekk. Sõjaväkke kutsuti Žusupov pool aastat minust hiljem ja ta tõmbas kohe tähelepanu usbeki kohta ülisuure kasvuga, koleda küürus rühiga ja väikese peaga, mille külge oli kinnitatud pidev naeratus. Muide, naeratus monteeriti mõne aja pärast maha, kuid sellest hiljem.
Esimene nali, millega Žusupov hakkama sai, juhtus tema esimestel päevadel roodus, kohe peale öörahu. Väeosa ohvitseridel oli kummaline harjumus tulla pool tundi peale öörahu roodu ja soovida valjult head ööd. See osa isikkoosseisust, kes veel ei maganud, röökis üksmeelselt vastuseks: „Teile samuti!” Kisa peale ärkasid need, kes juba magasid ja röökisid „Teile samuti” teise lainena. Reamees Žusupov, kes sel ajal oskas vene keelt üpris pinnapealselt, rehkendas kuulmise järgi, millist talle tuntud sõna armee sõnavarast röögitakse, tegi oma järeldused ja kisas üldises kooris kaasa. Mida nimelt, polnud selles käras võimalik kuulda.
Sel ööl uinus Žusupov väga kiiresti ja sügavalt. Seetõttu ta esimesest röögatusest ei ärganud, vaid alles teise peale. Ja vaikuses, mis saabus kahekordse 70-häälse „Teile samuti” järel, kostus täiesti ebainimlik karjatus „Kauplus!!!” [взаимно vs магазин; ma pean ikka pingutama, et sarnast kõla tabada, aga olgu pealegi].
Roodukas sattus taolisest vastusest sellisesse segadusse, et ei kommenteerinud Žusupovit kuidagi, vaid kiirustas kantseleisse naerma.
Teinud selgeks, mis on milleks, pandi Žusupov perimeetri postile. Kohustusi võis näppudel kokku lugeda, vaba aega oli postil jalaga segada. Ja ükskord, tulles Žusupovit postil välja vahetama, avastati, et reamees ei hoia automaati mitte õlal, vaid rinna ees püsti. Põhjus oli väga lihtne – automaadil puudus pära. Tähendab, pära oli, kuid see tolknes rihma otsas, koketeerivalt üle õla visatuna. Sellisest vaatepildist jahmunud, küsis vahtkonna ülem, kuidas see juhtus. Vastus oli lakooniline: „Kõndisin – libastusin – kukkusin – murdus katki.” Vahtkonna ülem tundis huvi, millisest pilvelõhkujast täpsemalt Žusupov „kukkus”, sest vahtkonna teerajalt kukkudes poleks isegi teoreetiliselt võimalik pära murda. Žusupov kehitas õlgu ja kordas oma versiooni, säilitades tõelise asiaatliku häirimatuse.
Klaarimine oli pikk ja mitmekülgne. Žusupovi peale karjuti, üritati auku pähe rääkida, teda ähvardati peavahiga ja vannuti, et asi unustatakse kui ta räägib tõtt. Asjata – esialgses versioonis ei muutunud ühtegi tähte.
Loomulikult ei saanud selline relva rikkumine jääda karistuseta, seetõttu Žusupov ikkagi sattus peavahti, kus istus oma seaduslikud 10 päeva ära ja tuli tagasi. Süütult kannatanud pära liimis roodu vanem kuidagi tagasi ja pani automaadi korralikult püramiidi, aga Žusupov saadeti kööki, kus ta ujus autonoomselt mitu kuud periskoobisügavusel.
Alles poole aasta pärast pinnis keegi kolossaalse veenmisandega usbekk Žusupovilt välja, mis siis tegelikult juhtus. Selgus, et keegi helge pea näitas Žusupovile lihtsat trikki „automaadi hooga vinnastamine”. Selleks vabastatakse kaitseriiv ja haaratakse tugevalt automaadi rauast. Kui nüüd tõsta automaat vertikaalselt pea kohale ja sooritada energiline ringikujuline liigutus alla ja üles tagasi, siis tsentrifugaaljõud tõmbab luku tagasi ning automaat vinnastub.
Niiviisi siis Žusupov postil oma meelt lahutas, kuni järjekordselt vägilase kombel viibutades põrutas päraga vastu teed.
Mõne aja pärast see kõik mitte et ununes, vaid kaotas ohvitseride peades teravuse ja aktuaalsuse. Žusupov pandi tagasi tuttavale valvepostile nr 7, kus jätkas teraselt Kodumaa rahu valvamist. Automaadiga, mille pära läikis värskest lakist.
Meie väosa õnnetus oli olla eeskujulik. Nagu teada, on soldati jaoks pidupäev sama, mis hobusele pulm: pea on lilledes, tagumik vahutab. Kuna suvaline divisjoni ülemuste saabumine oli meie väeosa jaoks pidupäev, said soldatid vatti täie programmi alusel. Igal normaalsel väeosal oli aastas kaks õppetulemuste kontrolli (see on midagi sessi sarnast, kus toimuvad igasugu sõjalise ja poliitilise ettevalmistuse arvestused), aga meil oli neid neli. Iga kontrollimine sisaldas tingimata ka laskmise arvestust. Suurem osa roodust tegi arvestusi üldsõjalistes harjutustes, kus polnud midagi keerulist. Esimese rühma teine jagu, kus ma teenisin, pidi laskma kõigest, millest lasta sai ja mis olemas oli. АК-74, РПК-74, СВД, ПМ, РПГ-7, АГС-17... See oli tõeline põrgu, mis kestis kaks nädalat. Peale laskmist tuli kõik relvad puhastada, millest oli meil rohkem kui kõrini.
Päeval, kui toimus AK-74st laskmine, olime sunnitud osalema pataljonikomandöri lemmikklounaadis – ahelikku hargnemine, dessanteerudes liikuvalt presentkattega veoautolt. Kõige järgi otsustades tundis kombat muinasjutulist uhkust, nähes, milliseid kotkaid ta kamandab. Kotkad kukerpallitasid tolmus, nii et hambad ja automaadid laksusid, ohvitserid naeratasid salapäraselt, kombat säras.
Meie omakorda näitasime üles erilist leidlikkust, säilitamaks aotomaadi rauaõõne esialgset puhtust. Kaitsmaks seda tolmu ja liiva eest, aeti rauaõõnde püssivarras, millele oli mähitud kalts. Ka suudmepidur-kompensaator topiti kaltsu täis. Peale klounaadi piisas püssivarda ja kaltsude eemaldamisest ning sai 20 minutit õndsalt puhata, etendades mõtlikku relvapuhastamist.
Aga mis puutub siia Žusupov, küsite teie? Üldiselt, ega eriti ei puutukski. Aga oh häda – ta nägi meie automaatide eriettevalmistust ja otsustas, et pole millegi poolest halvem. Torkas püssivarda rauaõõnde, toppis kaltsu – ja kohe tundis, et on osaline pataljoni eliidis nimega „erijagu”. Mõnda aega uhkustas ta oma erilisusega, kuid hiljem vist unustas sellele mõelda. Püssivardale rauas samuti.
Kuni meie kukerpallitasime ja end puhtaks kloppisime, laskis esimene jagu. Oleks nagu meie kord, kuid on ette nähtud relvi puhastada. Seetõttu laseb kolmas. See, kus Žusupov.
„Reamehed Garejev, Žusupov, Kristja! Tulejoonele!”
Tõusid inimfiguuriga märklauad. Garejevi ja Kristja automaadid tulistasid, maskeerides täielikult vaikse puuksu, mille tegi Žusupovi automaat. Roodukas jälgis märklaudu, ootas natuke ja siis tundis huvi, miks Žusupov ei tulista ning ega ta pole hea elu tõttu tukkuma jäänud. Žusupovile meenus püssivarras, ning teadvustades kogu juhtunu õudust, mökitas närviliselt:
„Äi laskma, seltsimis kaptana”.
Roodukas üllatus ja võttis automaadi oma kätte. Näinud kompensaatoris kaltsu, üllatus veel rohkem. Kui kompensaator oli maha kruvitud ja päevavalgele ilmus püssivarda ots, jõudis rooduka üllatus haripunkti ning hakkas kiiresti muutuma raevuks. Raud, püssivarras ja kuul olid üheks saanud. Neid lahutada poleks suutnud ka armee, lennuväe ja laevastiku ühendatud jõud. Automaadiga oli täielikult ja pöördumatult kööga. Rooduka plaanidega astuda akadeemiasse ja saada majori kupud peale – samuti.
Edasine oli nii eepiline, et kombat, kes enne oli vaatlustornis energiliselt megafoniga kõri süganud, jäi vait ja jälgis huviga sündmusi. Mööda tolmust ja liivast lasketiiru kihutas haake tehes ja jälgi segades kõhetu küürakas vatikuues kuju. Tema järel lendas ohvitserisineli lehvivatel tiibadel sajakilone äikesepilv, vehkides pea kohal varalahkunud automaadiga, nagu kasakamõõgaga. Seejuures kriiskas äikesepilv ootamatult peene häälega:
„Tvaijumatt!!! Seis!!! Minu juurde!!! Valvel!!!”
Kõhetu kuju vaikis, sest kõik sõnad olid juba öeldud.
102
Saaga kahest gaasimaskist
Reamees Žusupovil oli haruldaselt väike pea. Mõõduga nii umbes 52. Pea oli nii väike, et kõik olemasolevad gaasimaskid loperdasid nagu rusika otsas. Aga meie rühma esimeses jaos teenis reamees Markov, kellele loodus oli globaalse kompensatsioonina kinkinud nr 64 pea (neile, kes pole asjaga kursis - see on VÄGA suur pea). Nagu kiuste olid väeosa kaptjorkas ja laos ainult number 1, 2 ja 3 gaasimaskid.
Pärast pikki vintsutusi saadeti diviisist kaks gaasimaski – number 0 ja 4. Need anti piduliku rivistuse süüdlastele pompöösselt üle, lubades isaliku hellusega nahk maha koorida ja sellest gaasimaske teha, kui need maskid peaks rebenema.
Esimene ja kolmas jagu olid relvapargis naabrid. Relvade selline paigutus polnud meie vanema, praporštšik Sidori, loogikasse pühendamatutele mõistetav. Žusupovi, kui kolmandas jaos kõige pikema, automaat, magasinide kott ja gaasimask olid Markovi omade kõrval (loodus, premeerinud teda suure peaga, otsustas materjali suure kasvu peale mitte raisata). Ühesõnaga, kõik eeldused edasisteks sündmusteks olid laitmatult loodud.
Ükskord öösel, kui kombatil järjekordselt igav hakkas, korraldati väeosas häire. Kombatil olid omad kiiksud. Muuhulgas arvas ta, et pataljon peab seisma täies koosseisus platsil kaheksa minutit peale käsklust „Pataljon, relvile!” Võimalik, et meie alampolkovnikule avaldas muljet toonane populaarne laul, kus olid sõnad „Ainult kaheksa minutit lendab rakett öös...” See, et pataljonil on sügavalt savi, kus kärvata – kasarmutes või platsil, ei loksutanud teda karvavõrdki.
Meie, see tähendab erijagu, saime kombati saatanlikest plaanidest varakult teada (jajah, meil olid omad kanalid) ning seetõttu heitsime magama saabastes ja sinelites, tõmmates konspiratsiooni mõttes teki lõuani. Oodanud ära roodu korrapidaja kisendamise, tõusime kiirustamata, sidusime voodite küljest lahti seljakotid, põiklesime ühel jalal hüppavate hädapätakate vahelt läbi, võtsime relvad ja lohistasime end haigutades platsile.
Ülejäänud, nende hulgas ka Markov ja Žusupov, ajasid kiiruga saapad jalga, riided selga ja tormasid relvaparki, etendades kas „Pompei viimset päeva” või „Püha Antoniuse kiusatust”. Nagu te ilmselt juba ära arvasite, krahmas Žusupov ähmiga Markovi gaasimaski ja Markov, enda oma leidmata, võttis järelejäänu.
Midagi poleks juhtunud, kui kombatil oleks hea tuju olnud. Kuid pataljon jõudis platsile üheteistkümnenda minuti alguseks, ballistilised raketid olid ammu kohale lennanud ja antud hetkel tiirutasid kiskjalikult platsi kohal, valides rammusamat saaki välja...
Algasid repressioonid. Esimene rood hakkas täies koosseisus otse platsil maasse kaevuma. Teine roomas küünarnukkidel söökla suunas. Neljas saadeti lähimatele radadele matma kombati poolt asfaldilt leitud konisid.
Meie rooduni jõudnud, olid kombatil mõistus, naljad ja teravmeelsused otsas, kuid ta sai inspiratsiooni esimese jao komandöri hüsteeriliselt reipast ettekandest keemialuureks valmisolekust. Reaktsioon oli viivitamatu:
„Kolmas rood – GAASID!!!”
Kogu maailma needes hakkasime palavikuliselt gaasimaske pähe venitama ja keemiakaitse ülikondi selga ajama. Esimene jagu oleks palju kiiremini hakkama saanud (neil olid spetskombinesoonid Л-1), kui poleks olnud Markovit, kes vaatas segaduses gaasimaski vähendatud koopiat, mille ta oma kotist leidis. Markovi peale sisistati ja anti jalaga tagumikku. Ilmselt oli sellisest motivatsioonist küllalt, no ja kubusse poleks ka üldse mitte tahtnud sattuda. Lühidalt, Markov ikkagi venitas Žusupovi gaasimaski endale pähe. Seda oleks pidanud nägema – gaasimask istus tema punapeal nii tihkelt, et läbi selle oli isegi näoilme näha (äärmiselt rahulolematu). Pilti täiendasid pingest punnis silmad, tihedalt vastu gaasimaski klaase ning püüded hingata läbi poolenisti suletud sisselaskeklapi.
Žusupov seevastu, leidnud väga mugavalt pähe istuva gaasimaski, oli heasüdamlik ja isegi õnnelik. Fakt, et sellesse gaasimaski mahuks veel kolm-neli tema pead või ajakirja На боевом посту [Lahingupostil] aastakäik, ei mänginud rolli. Žusupov nautis vaba ja kerget hingamist läbi peas loperdava gaasimaski jäetud pilu.
Jumal tänatud, et kombat seda patuelu ei märganud ja, imetlenud gootilikku rohekashallides telkmantlites punnsilmsete monstrumite kokkutulekut, suundus snaiprite rühma rullima.
Edasised sündmused suundusid Lenini tuppa koos kõhurääkijate moel hirnuvate gaasimaskis teenistuskaaslastega. Seal pandi Markov taburetile istuma ja hakati talt ühisel jõul gaasimaski maha tirima. Markov halises ja möirgas gaasimaski voolikusse, meenutades vangilangenud snorki ülekuulamisel (loomulikult ei saanud selline võrdlus mul tol ajal pähe tulla). Mina tolgendasin huviga kõrval ja soovitasin vooliku täis toppida, et siis võtab Markov ilma kõrvalise abita gaasimaski maha. Markov inises selle peale midagi pahuralt.
Üldiselt võeti gaasimask kuidagiviisi maha. Peale seda sai Žusupov gaasimaski palju väiksema pingutusega pähe tõmmata. Aga Markov ronis iga häire korral gaasimaski kotti ja kontrollis numbrit. Teenistuse lõpuni. Peale selle andis ta Žusupovile natuke tappa. Lihtsalt formaalsuse täitmiseks.
Saaga kahest gaasimaskist
Reamees Žusupovil oli haruldaselt väike pea. Mõõduga nii umbes 52. Pea oli nii väike, et kõik olemasolevad gaasimaskid loperdasid nagu rusika otsas. Aga meie rühma esimeses jaos teenis reamees Markov, kellele loodus oli globaalse kompensatsioonina kinkinud nr 64 pea (neile, kes pole asjaga kursis - see on VÄGA suur pea). Nagu kiuste olid väeosa kaptjorkas ja laos ainult number 1, 2 ja 3 gaasimaskid.
Pärast pikki vintsutusi saadeti diviisist kaks gaasimaski – number 0 ja 4. Need anti piduliku rivistuse süüdlastele pompöösselt üle, lubades isaliku hellusega nahk maha koorida ja sellest gaasimaske teha, kui need maskid peaks rebenema.
Esimene ja kolmas jagu olid relvapargis naabrid. Relvade selline paigutus polnud meie vanema, praporštšik Sidori, loogikasse pühendamatutele mõistetav. Žusupovi, kui kolmandas jaos kõige pikema, automaat, magasinide kott ja gaasimask olid Markovi omade kõrval (loodus, premeerinud teda suure peaga, otsustas materjali suure kasvu peale mitte raisata). Ühesõnaga, kõik eeldused edasisteks sündmusteks olid laitmatult loodud.
Ükskord öösel, kui kombatil järjekordselt igav hakkas, korraldati väeosas häire. Kombatil olid omad kiiksud. Muuhulgas arvas ta, et pataljon peab seisma täies koosseisus platsil kaheksa minutit peale käsklust „Pataljon, relvile!” Võimalik, et meie alampolkovnikule avaldas muljet toonane populaarne laul, kus olid sõnad „Ainult kaheksa minutit lendab rakett öös...” See, et pataljonil on sügavalt savi, kus kärvata – kasarmutes või platsil, ei loksutanud teda karvavõrdki.
Meie, see tähendab erijagu, saime kombati saatanlikest plaanidest varakult teada (jajah, meil olid omad kanalid) ning seetõttu heitsime magama saabastes ja sinelites, tõmmates konspiratsiooni mõttes teki lõuani. Oodanud ära roodu korrapidaja kisendamise, tõusime kiirustamata, sidusime voodite küljest lahti seljakotid, põiklesime ühel jalal hüppavate hädapätakate vahelt läbi, võtsime relvad ja lohistasime end haigutades platsile.
Ülejäänud, nende hulgas ka Markov ja Žusupov, ajasid kiiruga saapad jalga, riided selga ja tormasid relvaparki, etendades kas „Pompei viimset päeva” või „Püha Antoniuse kiusatust”. Nagu te ilmselt juba ära arvasite, krahmas Žusupov ähmiga Markovi gaasimaski ja Markov, enda oma leidmata, võttis järelejäänu.
Midagi poleks juhtunud, kui kombatil oleks hea tuju olnud. Kuid pataljon jõudis platsile üheteistkümnenda minuti alguseks, ballistilised raketid olid ammu kohale lennanud ja antud hetkel tiirutasid kiskjalikult platsi kohal, valides rammusamat saaki välja...
Algasid repressioonid. Esimene rood hakkas täies koosseisus otse platsil maasse kaevuma. Teine roomas küünarnukkidel söökla suunas. Neljas saadeti lähimatele radadele matma kombati poolt asfaldilt leitud konisid.
Meie rooduni jõudnud, olid kombatil mõistus, naljad ja teravmeelsused otsas, kuid ta sai inspiratsiooni esimese jao komandöri hüsteeriliselt reipast ettekandest keemialuureks valmisolekust. Reaktsioon oli viivitamatu:
„Kolmas rood – GAASID!!!”
Kogu maailma needes hakkasime palavikuliselt gaasimaske pähe venitama ja keemiakaitse ülikondi selga ajama. Esimene jagu oleks palju kiiremini hakkama saanud (neil olid spetskombinesoonid Л-1), kui poleks olnud Markovit, kes vaatas segaduses gaasimaski vähendatud koopiat, mille ta oma kotist leidis. Markovi peale sisistati ja anti jalaga tagumikku. Ilmselt oli sellisest motivatsioonist küllalt, no ja kubusse poleks ka üldse mitte tahtnud sattuda. Lühidalt, Markov ikkagi venitas Žusupovi gaasimaski endale pähe. Seda oleks pidanud nägema – gaasimask istus tema punapeal nii tihkelt, et läbi selle oli isegi näoilme näha (äärmiselt rahulolematu). Pilti täiendasid pingest punnis silmad, tihedalt vastu gaasimaski klaase ning püüded hingata läbi poolenisti suletud sisselaskeklapi.
Žusupov seevastu, leidnud väga mugavalt pähe istuva gaasimaski, oli heasüdamlik ja isegi õnnelik. Fakt, et sellesse gaasimaski mahuks veel kolm-neli tema pead või ajakirja На боевом посту [Lahingupostil] aastakäik, ei mänginud rolli. Žusupov nautis vaba ja kerget hingamist läbi peas loperdava gaasimaski jäetud pilu.
Jumal tänatud, et kombat seda patuelu ei märganud ja, imetlenud gootilikku rohekashallides telkmantlites punnsilmsete monstrumite kokkutulekut, suundus snaiprite rühma rullima.
Edasised sündmused suundusid Lenini tuppa koos kõhurääkijate moel hirnuvate gaasimaskis teenistuskaaslastega. Seal pandi Markov taburetile istuma ja hakati talt ühisel jõul gaasimaski maha tirima. Markov halises ja möirgas gaasimaski voolikusse, meenutades vangilangenud snorki ülekuulamisel (loomulikult ei saanud selline võrdlus mul tol ajal pähe tulla). Mina tolgendasin huviga kõrval ja soovitasin vooliku täis toppida, et siis võtab Markov ilma kõrvalise abita gaasimaski maha. Markov inises selle peale midagi pahuralt.
Üldiselt võeti gaasimask kuidagiviisi maha. Peale seda sai Žusupov gaasimaski palju väiksema pingutusega pähe tõmmata. Aga Markov ronis iga häire korral gaasimaski kotti ja kontrollis numbrit. Teenistuse lõpuni. Peale selle andis ta Žusupovile natuke tappa. Lihtsalt formaalsuse täitmiseks.
103
Eelmise sajandi seitsmekümnendate aastate keskel läbisin ma ajateenistuse Nõukogude armee ridades, ühes sõjaväelises eliitallüksuses – ehituspataljonis. Paar esimest kuud täitsin androidse ekskavaatori funktsioone aga hiljem kuulis väeosa juhatus minu oskusest joonistada ja plakatisulega kirjutada. Need oskused olid sel ajal kulla hinnas, sest näidisagitatsiooni park nõudis sõjalise vaimu tõstmiseks pidevat uuendamist. Ja alustasin väeosa staabis tööd kunstnik-kujundajana. Mul oli väike töötuba, mida jagasin staabi puusepa Miron Maguraga. Miron klopsis kokku stende aga mina andsin neile sügava ideelis-poliitilise sisu. Me sõbrunesime, kutsusime teineteist vaderiteks ja elasime üksmeeles. Meie töötoa vastas asuv toake oli meie väeosa LKNÜ [ЛКСМ ; Leninlik Kommunistlik Noorsooühing] ametist vabastatud sekretäri, praporštšik Širinkini residents. Ta polnud oma olemuselt halb inimene, kelle hukutas kirg kangete jookide vastu ja ebaloominguline initsiatiiv. Praporštšikul oli lihtne ja aus nõukogude tööstusteemalise filmi teisejärgulise kangelase nägu. Ainult nina oli vast suurevõitu ja jäme, meenutades pirni, mis on pardinoka moodi kõver.
Hommikul vara tormas töökotta vahutav praporštšik Širinkin, jooksis peegli juurde ja jäi sinna murelikult vaatama.
„Ara, sul grimmi on?” küsis praporštsik minu poole vaatamata (mind kutsus ta kõigi armeenlaste traditsioonilise nimega Ara).
„Ei mitte, seltsimees praporštsik! Aga milleks teile grimm?”
„Noh, saad aru, eile olin hokimatšil, istusin telkmantlis, ja kui suitsu põlema panin, kõrvetasin tikuga nina ära. Varsti peab komandöri juurde minema, ta paneb tähele ja hakkab jälle pihta...”
Siinkohal imiteeris Širinkin üpris usutavalt meie vapra alampolkovniku möirgamist:
„Mes, Širinkin, rrronisid jälle eitede juurde? Krrriiimustasid?”
„Näe, vaata!” sirutas Širinkin kaela välja ja esitles mulle oma pardinina. Täpselt ninaotsa keskel oli väike punane laiguke. Teades, milliseid poliittöötaja kujuga kokkusobimatuid haavu tekitavad Širinkinile tavaliselt tema eided, ei kujutanud ma ette, et selline pisitilluke põletuskoht võiks pakkuda huvi väeosa komandörile. Kuid Širinkinit see ei lohutanud. Ta nõudis viivitamatut kosmeetilist operatsiooni ja palus pisarsilmil uurida klubi juhatajanna käest grimmi kohta. Juhatajannal polnud samuti grimmi.
„Üldiselt, seltsimees praporštšik, ma võin teie ninale guaššvärvi määrida, kuid tulemust ma ei garanteeri.”
„Määri!” halas Širinkin Kisa Vorobjaninovi [„12 tooli”] intonatsiooniga, kui viimane hüüdis Benderile: „Ajage maha!”
Širinkin istus toolile ja ajas kaela õieli. Magura, kes selle jutuajamise jooksul ainult muigas heasüdamlikult ja andis üpris asjalikke nõuandeid, taipas, et ees seisab erakordne vaatemäng ning võttis kõrval positsiooni sisse. Mina võtsin guaššikomplekti ja hakkasin LKNÜ sekretäri näo rikkalikule ja lopsakale värvile sobivat tooni valima. Vader Magura jälgis huviga minu manipulatsioone.
Guašš sisaldab tinavalget ja vajalikku tooni on nende värvidega üpris raske valida. Pealegi oli praporštšiku näol „valge balanss” viinuski tarvitamise tagajärjel selge punase ülekaaluga ja öelda, et tema nägu on kehavärvi, võis ainult viimane mohikaanlane. See oli väga keeruline, lopsakas ja küllastunud bukett – purpur üleküpsenud kirsi varjunditega, kergete sinika nootidega ning peaaegu aimamatu metsmaasika järelmaitsega. Perioodiliselt torkasin paleti praporštšiku näo kõrvale ja võrdlesin oma guašši buketti originaaliga. Lõpuks oli vajalik toon valmis tembitud. Širinkin oli juba taburetil omadega täitsa läbi ja vadergi ihkas etenduse algust.
Mul polnud kunagi varem olnud vajadust LKNÜ sekretäri nina värvida, seetõttu püüdsin saada sellest protsessist maksimaalset rahuldust. Et mitte määrida ohvitseri (noh, peaaegu ohvitseri) mundri au, panime Širinkini rinnaesisele valge lapikese. Kukkus välja midagi pudipõlle taolist ja Magura ei häbenenud märkida, et see tualeti detail sobib praporštšikule väga ning isegi noorendab teda.
Mingi hoog läbis mu keha, ilmselt higine loominguline laine, kuid see oli tugevalt lahjendatud naeruhoogudega, millistest ma esialgu võitu sain.
Pidasin end üleval nagu tõeline kunstnik. Astusin sammu eemale, kissitasin silmi, sirutasin pintsliga käe välja ja vaatasin tähelepanelikult praporštšikku. Ma nägin sõjaväeosa LKNÜ sekretäri, elusat praporštšikku väli-paraadvormis, pagunitega, tärnidega, valge pudipõllega, istumas väljasirutatud kaelaga keset tuba taburetil ja ootamas, millal jefreitor hakkab tema nina värvima.
Rohkem ei suutnud ma end tagasi hoida. Ma peaaegu ulgusin naerust ja ei suutnud end kuidagi kokku võtta, et teha esimene pintslitõmme. Vader, kes samuti situatsiooni koomikat hindas, möllas kusagil värvide kapi juures, lüües perioodiliselt pea vastu seda ära. Mingit häält ta peaaegu ei teinud, ainult piiksus: „I-i-i! I-i-i!”
Širinkin istus, kõõritas kurjalt meie poole ja vandus vaikselt, selgitades, mida ta minuga teeb, kui ma kohe tööle ei hakka.
Võtsin end lõpuks kokku ja tõmbasin pintsliga üle praporštšiku nina. See, mis edasi juhtus, lõi mul lõplikult jalad alt – guašš (aga see on vesialusel värv) ei soovinud LKNÜ sekretäri rasvasele ninale pidama jääda, vaid tõmbus tilgaks ja kukkus pudipõllele. Mitu minutit siplesin koos vaderiga hüsteerilise naeru käes, siis toibusin ja palusin praporštšikul tualetti joosta ja seebiga hästi nina pesta. Prapor kappas kraanikausi poole. Kui ta tagasi tuli, olime juba rahunenud ja ma leidsin endas jõudu edasiseks loominguks. Mõne osava pintslitõmbega värvisin põletuskoha ja Širinkin hüppas peegli ette. Värv oli ideaalselt valitud. Širinkin oli õudselt rahul ja muudkui kordas:
„Vinge! Vinge!”
Tegelikult kordas ta küll üht teist sõna [zajeb@s].
Kuid guaššil on üks vastik omadus – peale kuivamist muutub see heledamaks. Selle ajaga, mis Širinkin peegli ees keerutas, kuivas guašš ära ja nüüd oli tunne, et praporštšiku punase nina külge on korralikult õmmeldud beež nööp. Vader, näinud seda metamorfoosi, veeres jälle kapi alla, Širinkin läks näost ära (juba mitte ainult otseses, vaid ka kaudses mõttes).
„Ara,... mis see siis on ... ... ... ?!”
„See kuivas ära ja muutus heledamaks, seltsimees praporštšik”.
„Ma, bl..., näen, et see, bl..., kuivas ära!!! Mida ma, bl..., nüüd sellega, bl..., teen?!!! Kuidas seda, bl..., uuesti, bl..., tumedamaks saaks, bl... ?!!!”
Erutusest unustas praporštšik kõik muud ropud sõnad.
Siis tuli mul hiilgav mõte! Idee oli häbematu ja julge, kuid kuidas suhtub sellesse praporštšik?
„Võib üle lakkida, siis värv taastub,” pakkusin ma arglikult.
Vader Magura, kes ei püüdnudki enam püsti tõusta, kujutas ette lakitud LKNÜ sekretäri nina ja tõmbus kägarasse, nagu oleks kõhtu haavata saanud.
Praporštšik heitis mulle unistava pilgu, milles põletav soov mind viivitamatult maha lüüa võitles sooviga mind viivitamatult peale nina lakiga töötlemist maha lüüa. Lõpuks kaine mõistus võitis.
„Määri, lita!”
Mul oli ainult atsetooniga lakki. See praporštšiku hukutaski.
Ei, alguses oli kõik suurepärane. Širinkin keerutas end peegli ees ja pani vana plaadi peale:
„Vinge!... Vinge!...”
Aga selle ajaga lakk kuivas ja hakkas praporštšiku ninal nahka kergelt kortsus kühmuks tõmbama. Protsess toimus märkamatult, kuid selle lõpuks muutus Širinkini nina, mis varem meenutas kergelt rippuvat naiserinda, täiesti sarnaseks lopsaka kikkis tissiga.
Širinkin oli hüsteeria äärel. Vader (nii mulle näis) hakkas laua all vaikselt otsi andma.
„Liiit...iiiiid!!! Liiitaaaad!!!” röökis Širinkin, „mida ma selle tissiga nüüd peale hakkan?!!!!”
Siinkohal vader toibus ja oigas:
„I-i-i,... Ri-i... Ri-i-i...”
Ta ei suutnud kuidagi oma ettepanekut välja öelda. Lõpuks õnnestus:
„Õmmelge rinnahoidja!” pakkus vader ja varises taas põrandale.
„Ara, nühi see lakk nina pealt maha, kuni ma teid Maguraga maha pole löönud!!!” röökis Širinkin. Ta oli juba omadega täitsa sassis järskude üleminekute tõttu skaalal „ahastus – joovastus – ahastus”.
Ma hakkasin nina nühkima atsetoonis niisutatud lapiga. Kuid õrn, delikaatne nahk praporštšiku ninal oli viimase pooltunni jooksul välja kannatanud jõhkra pesu külma vee ja majapidamisseebiga, guaššiga katmise ja lakkimise. Puhast atsetooni nahk enam välja ei kannatanud ja hakkas koos lakiga maha tulema. Minuti pärast oli ninaotsal täisväärtuslik kahekopikalise suurune haav.
„Teiega ma hiljem veel klaarin!” sisistas Širinkin, rebis pudipõlle maha ja jooksis meditsiinijao poole. Nõupidamiseni komandöri juures jäi umbes 10 minutit. Me nägime, et kabineti juurde juba kogunesid sõjaväelised ülemused, oodates kõrgeimat polgujuhti. Lõpuks ilmus komandör ise.
„Noh, kõik on kohal? Aga kus on Širinkin?” kraaksatas alampolkovnik.
Trepimademelt kostus meditsiinijaost välja karanud Širinkini hääl:
„Siin olen, siin!”
„Ma olen juba siin! Ma olen siin, seltsimees alampolkovnik!”
Širinkin möödus meist reipa allüüriga [hobuse liikumisviis]. Teda näinud, saime vaderiga taas krambid. Meie velsker, hüüdnimega Pintsett, oli esteetikast vähe hoolinud. Ta kleepis lihtsalt Širinkini ninale risti kaks pikka riba leukoplaastrit.
Širinkin traavis komandöri juurde, peatus järsult ja viskas sõjaväeliseks tervituseks kondi pealuu juurde. Alampolkovnik vaatas praporštšiku ausat nägu ja hakkas mürinal naerma:
„Mes, Širinkin, rrronisid jälle eitede juurde? Krrriiimustasid?”
Eelmise sajandi seitsmekümnendate aastate keskel läbisin ma ajateenistuse Nõukogude armee ridades, ühes sõjaväelises eliitallüksuses – ehituspataljonis. Paar esimest kuud täitsin androidse ekskavaatori funktsioone aga hiljem kuulis väeosa juhatus minu oskusest joonistada ja plakatisulega kirjutada. Need oskused olid sel ajal kulla hinnas, sest näidisagitatsiooni park nõudis sõjalise vaimu tõstmiseks pidevat uuendamist. Ja alustasin väeosa staabis tööd kunstnik-kujundajana. Mul oli väike töötuba, mida jagasin staabi puusepa Miron Maguraga. Miron klopsis kokku stende aga mina andsin neile sügava ideelis-poliitilise sisu. Me sõbrunesime, kutsusime teineteist vaderiteks ja elasime üksmeeles. Meie töötoa vastas asuv toake oli meie väeosa LKNÜ [ЛКСМ ; Leninlik Kommunistlik Noorsooühing] ametist vabastatud sekretäri, praporštšik Širinkini residents. Ta polnud oma olemuselt halb inimene, kelle hukutas kirg kangete jookide vastu ja ebaloominguline initsiatiiv. Praporštšikul oli lihtne ja aus nõukogude tööstusteemalise filmi teisejärgulise kangelase nägu. Ainult nina oli vast suurevõitu ja jäme, meenutades pirni, mis on pardinoka moodi kõver.
Hommikul vara tormas töökotta vahutav praporštšik Širinkin, jooksis peegli juurde ja jäi sinna murelikult vaatama.
„Ara, sul grimmi on?” küsis praporštsik minu poole vaatamata (mind kutsus ta kõigi armeenlaste traditsioonilise nimega Ara).
„Ei mitte, seltsimees praporštsik! Aga milleks teile grimm?”
„Noh, saad aru, eile olin hokimatšil, istusin telkmantlis, ja kui suitsu põlema panin, kõrvetasin tikuga nina ära. Varsti peab komandöri juurde minema, ta paneb tähele ja hakkab jälle pihta...”
Siinkohal imiteeris Širinkin üpris usutavalt meie vapra alampolkovniku möirgamist:
„Mes, Širinkin, rrronisid jälle eitede juurde? Krrriiimustasid?”
„Näe, vaata!” sirutas Širinkin kaela välja ja esitles mulle oma pardinina. Täpselt ninaotsa keskel oli väike punane laiguke. Teades, milliseid poliittöötaja kujuga kokkusobimatuid haavu tekitavad Širinkinile tavaliselt tema eided, ei kujutanud ma ette, et selline pisitilluke põletuskoht võiks pakkuda huvi väeosa komandörile. Kuid Širinkinit see ei lohutanud. Ta nõudis viivitamatut kosmeetilist operatsiooni ja palus pisarsilmil uurida klubi juhatajanna käest grimmi kohta. Juhatajannal polnud samuti grimmi.
„Üldiselt, seltsimees praporštšik, ma võin teie ninale guaššvärvi määrida, kuid tulemust ma ei garanteeri.”
„Määri!” halas Širinkin Kisa Vorobjaninovi [„12 tooli”] intonatsiooniga, kui viimane hüüdis Benderile: „Ajage maha!”
Širinkin istus toolile ja ajas kaela õieli. Magura, kes selle jutuajamise jooksul ainult muigas heasüdamlikult ja andis üpris asjalikke nõuandeid, taipas, et ees seisab erakordne vaatemäng ning võttis kõrval positsiooni sisse. Mina võtsin guaššikomplekti ja hakkasin LKNÜ sekretäri näo rikkalikule ja lopsakale värvile sobivat tooni valima. Vader Magura jälgis huviga minu manipulatsioone.
Guašš sisaldab tinavalget ja vajalikku tooni on nende värvidega üpris raske valida. Pealegi oli praporštšiku näol „valge balanss” viinuski tarvitamise tagajärjel selge punase ülekaaluga ja öelda, et tema nägu on kehavärvi, võis ainult viimane mohikaanlane. See oli väga keeruline, lopsakas ja küllastunud bukett – purpur üleküpsenud kirsi varjunditega, kergete sinika nootidega ning peaaegu aimamatu metsmaasika järelmaitsega. Perioodiliselt torkasin paleti praporštšiku näo kõrvale ja võrdlesin oma guašši buketti originaaliga. Lõpuks oli vajalik toon valmis tembitud. Širinkin oli juba taburetil omadega täitsa läbi ja vadergi ihkas etenduse algust.
Mul polnud kunagi varem olnud vajadust LKNÜ sekretäri nina värvida, seetõttu püüdsin saada sellest protsessist maksimaalset rahuldust. Et mitte määrida ohvitseri (noh, peaaegu ohvitseri) mundri au, panime Širinkini rinnaesisele valge lapikese. Kukkus välja midagi pudipõlle taolist ja Magura ei häbenenud märkida, et see tualeti detail sobib praporštšikule väga ning isegi noorendab teda.
Mingi hoog läbis mu keha, ilmselt higine loominguline laine, kuid see oli tugevalt lahjendatud naeruhoogudega, millistest ma esialgu võitu sain.
Pidasin end üleval nagu tõeline kunstnik. Astusin sammu eemale, kissitasin silmi, sirutasin pintsliga käe välja ja vaatasin tähelepanelikult praporštšikku. Ma nägin sõjaväeosa LKNÜ sekretäri, elusat praporštšikku väli-paraadvormis, pagunitega, tärnidega, valge pudipõllega, istumas väljasirutatud kaelaga keset tuba taburetil ja ootamas, millal jefreitor hakkab tema nina värvima.
Rohkem ei suutnud ma end tagasi hoida. Ma peaaegu ulgusin naerust ja ei suutnud end kuidagi kokku võtta, et teha esimene pintslitõmme. Vader, kes samuti situatsiooni koomikat hindas, möllas kusagil värvide kapi juures, lüües perioodiliselt pea vastu seda ära. Mingit häält ta peaaegu ei teinud, ainult piiksus: „I-i-i! I-i-i!”
Širinkin istus, kõõritas kurjalt meie poole ja vandus vaikselt, selgitades, mida ta minuga teeb, kui ma kohe tööle ei hakka.
Võtsin end lõpuks kokku ja tõmbasin pintsliga üle praporštšiku nina. See, mis edasi juhtus, lõi mul lõplikult jalad alt – guašš (aga see on vesialusel värv) ei soovinud LKNÜ sekretäri rasvasele ninale pidama jääda, vaid tõmbus tilgaks ja kukkus pudipõllele. Mitu minutit siplesin koos vaderiga hüsteerilise naeru käes, siis toibusin ja palusin praporštšikul tualetti joosta ja seebiga hästi nina pesta. Prapor kappas kraanikausi poole. Kui ta tagasi tuli, olime juba rahunenud ja ma leidsin endas jõudu edasiseks loominguks. Mõne osava pintslitõmbega värvisin põletuskoha ja Širinkin hüppas peegli ette. Värv oli ideaalselt valitud. Širinkin oli õudselt rahul ja muudkui kordas:
„Vinge! Vinge!”
Tegelikult kordas ta küll üht teist sõna [zajeb@s].
Kuid guaššil on üks vastik omadus – peale kuivamist muutub see heledamaks. Selle ajaga, mis Širinkin peegli ees keerutas, kuivas guašš ära ja nüüd oli tunne, et praporštšiku punase nina külge on korralikult õmmeldud beež nööp. Vader, näinud seda metamorfoosi, veeres jälle kapi alla, Širinkin läks näost ära (juba mitte ainult otseses, vaid ka kaudses mõttes).
„Ara,... mis see siis on ... ... ... ?!”
„See kuivas ära ja muutus heledamaks, seltsimees praporštšik”.
„Ma, bl..., näen, et see, bl..., kuivas ära!!! Mida ma, bl..., nüüd sellega, bl..., teen?!!! Kuidas seda, bl..., uuesti, bl..., tumedamaks saaks, bl... ?!!!”
Erutusest unustas praporštšik kõik muud ropud sõnad.
Siis tuli mul hiilgav mõte! Idee oli häbematu ja julge, kuid kuidas suhtub sellesse praporštšik?
„Võib üle lakkida, siis värv taastub,” pakkusin ma arglikult.
Vader Magura, kes ei püüdnudki enam püsti tõusta, kujutas ette lakitud LKNÜ sekretäri nina ja tõmbus kägarasse, nagu oleks kõhtu haavata saanud.
Praporštšik heitis mulle unistava pilgu, milles põletav soov mind viivitamatult maha lüüa võitles sooviga mind viivitamatult peale nina lakiga töötlemist maha lüüa. Lõpuks kaine mõistus võitis.
„Määri, lita!”
Mul oli ainult atsetooniga lakki. See praporštšiku hukutaski.
Ei, alguses oli kõik suurepärane. Širinkin keerutas end peegli ees ja pani vana plaadi peale:
„Vinge!... Vinge!...”
Aga selle ajaga lakk kuivas ja hakkas praporštšiku ninal nahka kergelt kortsus kühmuks tõmbama. Protsess toimus märkamatult, kuid selle lõpuks muutus Širinkini nina, mis varem meenutas kergelt rippuvat naiserinda, täiesti sarnaseks lopsaka kikkis tissiga.
Širinkin oli hüsteeria äärel. Vader (nii mulle näis) hakkas laua all vaikselt otsi andma.
„Liiit...iiiiid!!! Liiitaaaad!!!” röökis Širinkin, „mida ma selle tissiga nüüd peale hakkan?!!!!”
Siinkohal vader toibus ja oigas:
„I-i-i,... Ri-i... Ri-i-i...”
Ta ei suutnud kuidagi oma ettepanekut välja öelda. Lõpuks õnnestus:
„Õmmelge rinnahoidja!” pakkus vader ja varises taas põrandale.
„Ara, nühi see lakk nina pealt maha, kuni ma teid Maguraga maha pole löönud!!!” röökis Širinkin. Ta oli juba omadega täitsa sassis järskude üleminekute tõttu skaalal „ahastus – joovastus – ahastus”.
Ma hakkasin nina nühkima atsetoonis niisutatud lapiga. Kuid õrn, delikaatne nahk praporštšiku ninal oli viimase pooltunni jooksul välja kannatanud jõhkra pesu külma vee ja majapidamisseebiga, guaššiga katmise ja lakkimise. Puhast atsetooni nahk enam välja ei kannatanud ja hakkas koos lakiga maha tulema. Minuti pärast oli ninaotsal täisväärtuslik kahekopikalise suurune haav.
„Teiega ma hiljem veel klaarin!” sisistas Širinkin, rebis pudipõlle maha ja jooksis meditsiinijao poole. Nõupidamiseni komandöri juures jäi umbes 10 minutit. Me nägime, et kabineti juurde juba kogunesid sõjaväelised ülemused, oodates kõrgeimat polgujuhti. Lõpuks ilmus komandör ise.
„Noh, kõik on kohal? Aga kus on Širinkin?” kraaksatas alampolkovnik.
Trepimademelt kostus meditsiinijaost välja karanud Širinkini hääl:
„Siin olen, siin!”
„Ma olen juba siin! Ma olen siin, seltsimees alampolkovnik!”
Širinkin möödus meist reipa allüüriga [hobuse liikumisviis]. Teda näinud, saime vaderiga taas krambid. Meie velsker, hüüdnimega Pintsett, oli esteetikast vähe hoolinud. Ta kleepis lihtsalt Širinkini ninale risti kaks pikka riba leukoplaastrit.
Širinkin traavis komandöri juurde, peatus järsult ja viskas sõjaväeliseks tervituseks kondi pealuu juurde. Alampolkovnik vaatas praporštšiku ausat nägu ja hakkas mürinal naerma:
„Mes, Širinkin, rrronisid jälle eitede juurde? Krrriiimustasid?”
juhul kui keegi ei tea, siis snork on üks ukrainlaste kuulsa arvutimängu stalker pahategelastest: http://cs.stalker-game.com/en/?page=snorkRadist86 kirjutas:102
Markov halises ja möirgas gaasimaski voolikusse, meenutades vangilangenud snorki ülekuulamisel
104
Papsi lood 1
Selle loo rääkis mulle minu isa, kui ta manustas viiendat klaasikest viskit.
Niisiis.
Kaheksakümnendate lõpp. Nõukogude armee.
Minu isa, siis veel noor ja ilus, läbis ajateenistust selles samuses nõukogude armees rühmakomandöri asetäitjana.
Pean teile mainima, et armees teenis tollal palju sõjaväelasi. Ilusaid, ja kohtas isegi mehemürakaid.
Kuid millised nad ka polnud, lastest eristas neid kaks asja: päris automaadid ja töökorras reproduktiivorganid. Muide, viimaseid kasutati sagedamini kui pead.
Reamees Hulibek Huliberdõjev sai pahandusega hakkama...
Mida ta täpselt tegi, papa ammuse aja tõttu enam ei mäleta. Võib-olla reetis sõjasaladuse, aga võib-olla veel hullem – õmbles kraele kaeluse määrustikuvastaselt.
Tegid pahandust – astu rivist välja ja võta vastu toimkond väljaspool järjekorda (ilmselt ikkagi reetis sõjasaladuse, sest kaeluse eest oleks maha lastud).
Meenutades karistuste spetsiifikat, ei saa jätta mainimata iidset traditsiooni – „prillide” küürimist. Mitte nende, mis ninal, vaid nende, millele tormab kogu rood peale rikkalikku õhtusööki [vene kroonu slängis hüüti peldikupotte - nii palju kui neid pottideks sai nimetadada - samuti prillideks].
Niisiis saadeti Huliberdõjev peldikusse käsuga – et läigiks nagu neegri hambad!
Peldikupotte oli kakskümmend – tööd viieks-kuueks tunniks. Aritmeetika, siiski.
Tund hiljem saadi Huliberdõjev kätte kurilkast, kus ta jultunud ja sõltumatu olekuga nuias kaasmaalase käest koni lõpuni tõmbamiseks. Õigustatud küsimusele „Miks pole töömaal?” vastas ta kiirkõnes:
„Mis siis on, seltsimees seersant, „prillid” läigivad nagu neegri munad!”
Teda muidugi ei usutud. Kuidas saab uskuda inimest, kes on müünud vaenlasele juhendi, kuidas õigesti kaelust õmmelda? Ja lohistati sanitaartööde läbiviimise kohta.
Öelda, et peldikupotid läikisid, tähendab mitte midagi öelda. Need särasid, nagu Everesti tipp! Neitsilike jäämägedena Antarktises (või Antartktikas? Kus üleüldse on jäämäed?).
Nähtust mõne minuti koomaeelses seisundis viibinud, kuulati Hulibek üle – KUIDAS SA SEDA TEGID?!!!
Kasutati kõiki tuntud ülekuulamise võtteid – pehmeks rääkimisest kuni skopolamiinini [üks väidetavatest „tõeseerumitest”] ja lõpuks ujus tõde välja...
Selgus, et see kangelane, pead eriti vaevamata, nuias autoroodust kaks ämbritäit hapet. Valas selle pottidesse, eelnevalt augud keemiakaitseülikonna kinnastega kinni toppinud, ootas kümme minutit ja siis tiris kindad välja. Hape valgendas emaili ja hävitas kõik teadusele tuntud mikroobid.
Saanud paar noomitust, lasti Hulibek vabadusse ja intsident unustati.
Kuni õhtuni...
Sest et õhtul, enne öörahu, aeti rood pissile. Seitsekümmend reameest, arvestamata seersante. Igaühes sada grammi kuni pool liitrit kvaliteetset soldatikust.
Viie minuti pärast katkes loomulike vajaduste rahuldamine, sest päevniku tumbotška poolt kostus südantlõhestavat kisa.
Selgus, et hape jäi torudesse, mis jooksid alumise korruse roodu lae all. Ja loomulikult söövitas kõik liitekohad auklikuks.
Traditsioonide kohaselt tehakse armees kõike koos. Pissil käiakse samuti. Ja kui vaesekesed alumisel korrusel end enne und kergendasid, said nad kaela niiöelda „kuldse vihma”! Aga kuna armees selliseid perverssusi ei sallita, polnud meelepaha teeseldud.
Seitsekümmend märga ja arusaamatuses soldatit tulid alumise korruse peldikust küsimusega – KUIDAS?!!!
Kuidas sai juhtuda, et torud, mis rippusid ja teenisid tões ja usus juba nelikümmend aastat, muutusid äkki peene avaga pulverisaatoriks? Et selle fenomeni väljaselgitamise tõsistes kavatsustes kahtlust ei tekiks, haarati kaasa taburetid. Alanud diskussiooni katkestas õnneks läheduses viibinud korrapidajaohvitser kuue lasuga lakke.
Hommikul hakkas avariikomando, pugenud keemiakaitseülikondadesse ja gaasimaskidesse, tagajärgi likvideerima. Remont kestis nädala ja kogu selle aja käisid mõlemad roodud pesemas ja häda õiendamas naaberkasarmus.
Hulibek Huliberdõjev peideti üldrahvaliku viha eest kaugemasse sigalasse, kus ta enne demblit leidis granaadi ja laskis õhku pataljonikomandöri lemmiksea.
Aga see on juba teine lugu.
Papsi lood 1
Selle loo rääkis mulle minu isa, kui ta manustas viiendat klaasikest viskit.
Niisiis.
Kaheksakümnendate lõpp. Nõukogude armee.
Minu isa, siis veel noor ja ilus, läbis ajateenistust selles samuses nõukogude armees rühmakomandöri asetäitjana.
Pean teile mainima, et armees teenis tollal palju sõjaväelasi. Ilusaid, ja kohtas isegi mehemürakaid.
Kuid millised nad ka polnud, lastest eristas neid kaks asja: päris automaadid ja töökorras reproduktiivorganid. Muide, viimaseid kasutati sagedamini kui pead.
Reamees Hulibek Huliberdõjev sai pahandusega hakkama...
Mida ta täpselt tegi, papa ammuse aja tõttu enam ei mäleta. Võib-olla reetis sõjasaladuse, aga võib-olla veel hullem – õmbles kraele kaeluse määrustikuvastaselt.
Tegid pahandust – astu rivist välja ja võta vastu toimkond väljaspool järjekorda (ilmselt ikkagi reetis sõjasaladuse, sest kaeluse eest oleks maha lastud).
Meenutades karistuste spetsiifikat, ei saa jätta mainimata iidset traditsiooni – „prillide” küürimist. Mitte nende, mis ninal, vaid nende, millele tormab kogu rood peale rikkalikku õhtusööki [vene kroonu slängis hüüti peldikupotte - nii palju kui neid pottideks sai nimetadada - samuti prillideks].
Niisiis saadeti Huliberdõjev peldikusse käsuga – et läigiks nagu neegri hambad!
Peldikupotte oli kakskümmend – tööd viieks-kuueks tunniks. Aritmeetika, siiski.
Tund hiljem saadi Huliberdõjev kätte kurilkast, kus ta jultunud ja sõltumatu olekuga nuias kaasmaalase käest koni lõpuni tõmbamiseks. Õigustatud küsimusele „Miks pole töömaal?” vastas ta kiirkõnes:
„Mis siis on, seltsimees seersant, „prillid” läigivad nagu neegri munad!”
Teda muidugi ei usutud. Kuidas saab uskuda inimest, kes on müünud vaenlasele juhendi, kuidas õigesti kaelust õmmelda? Ja lohistati sanitaartööde läbiviimise kohta.
Öelda, et peldikupotid läikisid, tähendab mitte midagi öelda. Need särasid, nagu Everesti tipp! Neitsilike jäämägedena Antarktises (või Antartktikas? Kus üleüldse on jäämäed?).
Nähtust mõne minuti koomaeelses seisundis viibinud, kuulati Hulibek üle – KUIDAS SA SEDA TEGID?!!!
Kasutati kõiki tuntud ülekuulamise võtteid – pehmeks rääkimisest kuni skopolamiinini [üks väidetavatest „tõeseerumitest”] ja lõpuks ujus tõde välja...
Selgus, et see kangelane, pead eriti vaevamata, nuias autoroodust kaks ämbritäit hapet. Valas selle pottidesse, eelnevalt augud keemiakaitseülikonna kinnastega kinni toppinud, ootas kümme minutit ja siis tiris kindad välja. Hape valgendas emaili ja hävitas kõik teadusele tuntud mikroobid.
Saanud paar noomitust, lasti Hulibek vabadusse ja intsident unustati.
Kuni õhtuni...
Sest et õhtul, enne öörahu, aeti rood pissile. Seitsekümmend reameest, arvestamata seersante. Igaühes sada grammi kuni pool liitrit kvaliteetset soldatikust.
Viie minuti pärast katkes loomulike vajaduste rahuldamine, sest päevniku tumbotška poolt kostus südantlõhestavat kisa.
Selgus, et hape jäi torudesse, mis jooksid alumise korruse roodu lae all. Ja loomulikult söövitas kõik liitekohad auklikuks.
Traditsioonide kohaselt tehakse armees kõike koos. Pissil käiakse samuti. Ja kui vaesekesed alumisel korrusel end enne und kergendasid, said nad kaela niiöelda „kuldse vihma”! Aga kuna armees selliseid perverssusi ei sallita, polnud meelepaha teeseldud.
Seitsekümmend märga ja arusaamatuses soldatit tulid alumise korruse peldikust küsimusega – KUIDAS?!!!
Kuidas sai juhtuda, et torud, mis rippusid ja teenisid tões ja usus juba nelikümmend aastat, muutusid äkki peene avaga pulverisaatoriks? Et selle fenomeni väljaselgitamise tõsistes kavatsustes kahtlust ei tekiks, haarati kaasa taburetid. Alanud diskussiooni katkestas õnneks läheduses viibinud korrapidajaohvitser kuue lasuga lakke.
Hommikul hakkas avariikomando, pugenud keemiakaitseülikondadesse ja gaasimaskidesse, tagajärgi likvideerima. Remont kestis nädala ja kogu selle aja käisid mõlemad roodud pesemas ja häda õiendamas naaberkasarmus.
Hulibek Huliberdõjev peideti üldrahvaliku viha eest kaugemasse sigalasse, kus ta enne demblit leidis granaadi ja laskis õhku pataljonikomandöri lemmiksea.
Aga see on juba teine lugu.
105
Papsi lood 2
Paljudest lugudest nõukogude armeest ja Hulibek Huliberdõjevist, mida isa mulle rääkis, mäletan veel üht.
Tuletan meelde – kaheksakümnendate lõpp, motolaskurväeosa.
Hulibek Huliberdõjevil hakkasid hambad valutama. Hambad – need on sellised luukasvajad suuõõnes. On ette nähtud mitmesuguse toidu peenestamiseks ja paberossi kõvasti kinnihoidmiseks.
Hambad on kõigil. No peaaegu kõigil.
Hulibekil olid hambad.
Ja äkki hakkasid valutama. Võib-olla ostis ta putkast palju kondenspiimaga präänikuid ja sõi neid. Aga peale selliseid liialdusi hambaid ei pesnud. Ja tekkiski Hulibekil kaaries. See tähendab, et valutab mis hirmus. Lausa teenida pole valu tõttu kuidagi võimalik. Ei saa täita käsklust „Joondu!” ega „Sähvatus tagalast!”
Aga teenistus jookseb. Kõik reageerivad „sähvatusele” adekvaatselt. See tähendab, viskuvad kõhuli, jalad plahvatuse poole ja peidavad automaadid enda alla, et tuumaplahvatuse (hoidku jumal selle eest) korral automaadid üles ei sulaks.
Või lähevad rivis sööklasse, lauluga. Seal närivad vaikides ja kiiruga maitsvaimat herneputru karvaste pekitükkidega. Ja sama sõbralikult lähevad sööklast dislokatsiooni. Laulavad seal midagi lüürilist, näiteks: „Küpsetatud kukk lõi nokaga pepusse, ma jään üleajateenijaks!”
Aga Hulibek ei söö ega laula. Käib vaikides ja parem näopool hakkab paiste minema. Kolme päevaga läks ebasündsalt paiste.
Isegi zampoliit ajas ta pataljonikomandöriga segamini. Segamini ajanud, ehmus, ja saatis ta pataljoni meditsiinijakku. Mõtles, et piinavad seal Hulibeki ära ja keegi ei saa äpardusest teada.
Meditsiinijaos teenis igas suhtes tähelepanuväärne noor plika. Jefreitor.
Tal oli ka perekonnanimi: Širemordina [~ Lailõust]. Ei, algul oli tal ilus perekonnanimi, kuid siis läks ta ettevaatamatult vanempraporštšik Širemordinile mehele ja muidugi rikkus kõik ära.
Tema lemmiknaljaks oli küsida soldatilt:
„Milleks on tabletil sälk?”
Ja kui naiivne sõjaväelane sattus vastuse otsimisel tupikusse, teatas ta rõõmsalt:
„Selleks, et kui sul on angiin ja neelata ei saa, siis pistad tableti pepusse ja keerad kruvikeerajaga sisse!”
Seejuures naeris ta nakatavalt praporštšiku naise tervet naeru.
Näinud Hulibekki, jefreitor Širemordina ehmus, nagu zampoliitki.
Ja andis talle tableti tsitramooni. Mõtles, et ehk läheb niisama üle.
Lootus ei täitunud.
Hulibekil hakkas üha enam halb.
Meil teiega, kes me oleme harjunud tasuliste hambaravikabinettide steriilsusega, ameerika hambaravi agregaatidega ja narkoosiga, pole erilist ettekujutust, mida tähendab hambaravi nõukogude armees.
Tavaliselt tõmmati seal haiged hambad tuimalt välja.
Kuid jefreitor Širemordinale tuli vaim peale. Tal seisis kasutult standardne armee hambapuur.
Ma selgitan, mis see on.
Malmist postament ja rihmarataste süsteem, mis pannakse liikuma Singeri tallalauaga.
Niisiis. Hulibekile anti veel kolm tsitramooni - narkoosiks.
Ja Hulibek pandi istuma tavalisele inventarinumbriga puidust toolile.
Ma jätan vahele sadistlikud kirjeldused, nagu „Tee suu lahti”, „Sülita” jne, ning asun asja juurde.
Masin jooksis peale kolme-nelja jalavajutust jäleda kriginaga Hulibeki hambauku kinni. Ja Hulibekil polnud ilmselt just meeldiv enesetunne.
Igal juhul sundisid tema karjed väeosa sõdureid sooritama „Sähvatust tagalas”.
Ja Hulibek ei kannatanud välja. Ta hammustas haige hambaga puuri pooleks, jooksis minema ja peitis end tohtri eest söökla toimkonda.
Aga hammas valutab...
Ja siis küpses tema peas plaan!
Ta teadis, et tuleb närv suretada ja hammas enam ei valuta.
Kuid seltsimeeste pakutud alternatiivi arseenile – rotimürgi – lükkas Hulibek kõrvale. Kuna pole läbinud loomkatseid.
Jäi üle elektrivool.
Ta läks autoroodu, kus tema kaasmaalased asjatasid vanade rehvide ja lahtivõetud „sajakolmekümneste” ZILide mootorite vahel. Ja rääkis neilt välja tankiaku. No võib-olla mitte just tanki oma, kuid aku.
Arusaadav, et akut ta tassida ei jaksanud, seetõttu otsustas meie kangelane end ravitseda kohapeal. Autopargis.
Hilja õhtul seisis BRDM-i aku kohal Hulibek puntra telefonikaabliga. Vasaku käega risti ette löönud ja kindlustanud end Allahi toetusega, kinnitas Hulibek lõualuu külge juhtmed ning ühendas need aku klemmidega.
Õhtusel loendusel selgus reamees Hulibek Huliberdõjevi puudumine.
Väeosa aeti otsinguteks relvile. Hulibekki otsiti tulemusteta hommikuni kõikvõimalikest kohtadest. Sööklast ja toiduainete laost. Isegi spordilinnakust...
Hulibek Huliberdõjev oli kadunud.
Lõpuks, kell viis hommikul, sülitas keegi Hulibeki kaasmaalastest nasvai välja ja tegi ettepaneku autoparki minna.
Autopargi tunnimehele anti korraldus otsimiskomisjon läbi lasta ja nurgas, väliköögi taga, leiti iseravitseja keha.
Hulibek lamas, keeranud silmamunad madala lauba alla, suust tuli vahtu ja tolknesid juhtmed.
Toginud keha puutoikaga, jõudsid kõik veendumusele, et patsient on veel elus. Kuid teadvusele ei tule. Ainult kõõksub ja on natuke siniseks tõmmanud.
Ja veel see vaht... Nagu äraaetud hobusel. Klompidena...
Avaldati arvamust teha Hulibekile auto pumbaga kunstlikku hingamist. See ettepanek võeti vaimustunud hurraaga vastu ja toodi kohale kompressor. Argumenteeriti, et kompressor on palju töökindlam.
Juhtmed raiuti kirvega läbi, Hulibeki suhu topiti voolik ja hakati õhku pumpama. Küsimusele „Mitu atmosfääri peab olema kopsudes?” vastas staršina autoriteetselt:
„Ülearune väljub vastava ava kaudu tagantpoolt!”
Kompressor undas meloodiliselt, Hulibek hakkas roosatama ja paisuma.
Teda päästis ainult see, et soldati, kes vooliku suus hoidis, tähelepanu hajutas ettepanek suitsu teha. Voolik vajus suust välja ja Hulibek tuli teadvusele.
Kella järgi kolm minutit hingas Hulibek välja.
Ja veel pool tundi vandus kokutades saatanat.
Tulemus.
Hulibeki hambad tõepoolest enam ei valutanud. Ja mitte ainult hambad, vaid ka lõualuud ei tundnud enam midagi.
Mis väga segas kasvatustööd.
Nõustuge, et pole mõtet inimesele lõuga anda, kui lõualuud on tundetud. Aga rusika naha alla jäänud hammastest võib veremürgituse saada.
Aga Hulibek sai päris terveks kuu aja pärast. Hakkas isegi rivis laulma. Ainult kokutas.
Ja ajas kogu laulu sassi.
Papsi lood 2
Paljudest lugudest nõukogude armeest ja Hulibek Huliberdõjevist, mida isa mulle rääkis, mäletan veel üht.
Tuletan meelde – kaheksakümnendate lõpp, motolaskurväeosa.
Hulibek Huliberdõjevil hakkasid hambad valutama. Hambad – need on sellised luukasvajad suuõõnes. On ette nähtud mitmesuguse toidu peenestamiseks ja paberossi kõvasti kinnihoidmiseks.
Hambad on kõigil. No peaaegu kõigil.
Hulibekil olid hambad.
Ja äkki hakkasid valutama. Võib-olla ostis ta putkast palju kondenspiimaga präänikuid ja sõi neid. Aga peale selliseid liialdusi hambaid ei pesnud. Ja tekkiski Hulibekil kaaries. See tähendab, et valutab mis hirmus. Lausa teenida pole valu tõttu kuidagi võimalik. Ei saa täita käsklust „Joondu!” ega „Sähvatus tagalast!”
Aga teenistus jookseb. Kõik reageerivad „sähvatusele” adekvaatselt. See tähendab, viskuvad kõhuli, jalad plahvatuse poole ja peidavad automaadid enda alla, et tuumaplahvatuse (hoidku jumal selle eest) korral automaadid üles ei sulaks.
Või lähevad rivis sööklasse, lauluga. Seal närivad vaikides ja kiiruga maitsvaimat herneputru karvaste pekitükkidega. Ja sama sõbralikult lähevad sööklast dislokatsiooni. Laulavad seal midagi lüürilist, näiteks: „Küpsetatud kukk lõi nokaga pepusse, ma jään üleajateenijaks!”
Aga Hulibek ei söö ega laula. Käib vaikides ja parem näopool hakkab paiste minema. Kolme päevaga läks ebasündsalt paiste.
Isegi zampoliit ajas ta pataljonikomandöriga segamini. Segamini ajanud, ehmus, ja saatis ta pataljoni meditsiinijakku. Mõtles, et piinavad seal Hulibeki ära ja keegi ei saa äpardusest teada.
Meditsiinijaos teenis igas suhtes tähelepanuväärne noor plika. Jefreitor.
Tal oli ka perekonnanimi: Širemordina [~ Lailõust]. Ei, algul oli tal ilus perekonnanimi, kuid siis läks ta ettevaatamatult vanempraporštšik Širemordinile mehele ja muidugi rikkus kõik ära.
Tema lemmiknaljaks oli küsida soldatilt:
„Milleks on tabletil sälk?”
Ja kui naiivne sõjaväelane sattus vastuse otsimisel tupikusse, teatas ta rõõmsalt:
„Selleks, et kui sul on angiin ja neelata ei saa, siis pistad tableti pepusse ja keerad kruvikeerajaga sisse!”
Seejuures naeris ta nakatavalt praporštšiku naise tervet naeru.
Näinud Hulibekki, jefreitor Širemordina ehmus, nagu zampoliitki.
Ja andis talle tableti tsitramooni. Mõtles, et ehk läheb niisama üle.
Lootus ei täitunud.
Hulibekil hakkas üha enam halb.
Meil teiega, kes me oleme harjunud tasuliste hambaravikabinettide steriilsusega, ameerika hambaravi agregaatidega ja narkoosiga, pole erilist ettekujutust, mida tähendab hambaravi nõukogude armees.
Tavaliselt tõmmati seal haiged hambad tuimalt välja.
Kuid jefreitor Širemordinale tuli vaim peale. Tal seisis kasutult standardne armee hambapuur.
Ma selgitan, mis see on.
Malmist postament ja rihmarataste süsteem, mis pannakse liikuma Singeri tallalauaga.
Niisiis. Hulibekile anti veel kolm tsitramooni - narkoosiks.
Ja Hulibek pandi istuma tavalisele inventarinumbriga puidust toolile.
Ma jätan vahele sadistlikud kirjeldused, nagu „Tee suu lahti”, „Sülita” jne, ning asun asja juurde.
Masin jooksis peale kolme-nelja jalavajutust jäleda kriginaga Hulibeki hambauku kinni. Ja Hulibekil polnud ilmselt just meeldiv enesetunne.
Igal juhul sundisid tema karjed väeosa sõdureid sooritama „Sähvatust tagalas”.
Ja Hulibek ei kannatanud välja. Ta hammustas haige hambaga puuri pooleks, jooksis minema ja peitis end tohtri eest söökla toimkonda.
Aga hammas valutab...
Ja siis küpses tema peas plaan!
Ta teadis, et tuleb närv suretada ja hammas enam ei valuta.
Kuid seltsimeeste pakutud alternatiivi arseenile – rotimürgi – lükkas Hulibek kõrvale. Kuna pole läbinud loomkatseid.
Jäi üle elektrivool.
Ta läks autoroodu, kus tema kaasmaalased asjatasid vanade rehvide ja lahtivõetud „sajakolmekümneste” ZILide mootorite vahel. Ja rääkis neilt välja tankiaku. No võib-olla mitte just tanki oma, kuid aku.
Arusaadav, et akut ta tassida ei jaksanud, seetõttu otsustas meie kangelane end ravitseda kohapeal. Autopargis.
Hilja õhtul seisis BRDM-i aku kohal Hulibek puntra telefonikaabliga. Vasaku käega risti ette löönud ja kindlustanud end Allahi toetusega, kinnitas Hulibek lõualuu külge juhtmed ning ühendas need aku klemmidega.
Õhtusel loendusel selgus reamees Hulibek Huliberdõjevi puudumine.
Väeosa aeti otsinguteks relvile. Hulibekki otsiti tulemusteta hommikuni kõikvõimalikest kohtadest. Sööklast ja toiduainete laost. Isegi spordilinnakust...
Hulibek Huliberdõjev oli kadunud.
Lõpuks, kell viis hommikul, sülitas keegi Hulibeki kaasmaalastest nasvai välja ja tegi ettepaneku autoparki minna.
Autopargi tunnimehele anti korraldus otsimiskomisjon läbi lasta ja nurgas, väliköögi taga, leiti iseravitseja keha.
Hulibek lamas, keeranud silmamunad madala lauba alla, suust tuli vahtu ja tolknesid juhtmed.
Toginud keha puutoikaga, jõudsid kõik veendumusele, et patsient on veel elus. Kuid teadvusele ei tule. Ainult kõõksub ja on natuke siniseks tõmmanud.
Ja veel see vaht... Nagu äraaetud hobusel. Klompidena...
Avaldati arvamust teha Hulibekile auto pumbaga kunstlikku hingamist. See ettepanek võeti vaimustunud hurraaga vastu ja toodi kohale kompressor. Argumenteeriti, et kompressor on palju töökindlam.
Juhtmed raiuti kirvega läbi, Hulibeki suhu topiti voolik ja hakati õhku pumpama. Küsimusele „Mitu atmosfääri peab olema kopsudes?” vastas staršina autoriteetselt:
„Ülearune väljub vastava ava kaudu tagantpoolt!”
Kompressor undas meloodiliselt, Hulibek hakkas roosatama ja paisuma.
Teda päästis ainult see, et soldati, kes vooliku suus hoidis, tähelepanu hajutas ettepanek suitsu teha. Voolik vajus suust välja ja Hulibek tuli teadvusele.
Kella järgi kolm minutit hingas Hulibek välja.
Ja veel pool tundi vandus kokutades saatanat.
Tulemus.
Hulibeki hambad tõepoolest enam ei valutanud. Ja mitte ainult hambad, vaid ka lõualuud ei tundnud enam midagi.
Mis väga segas kasvatustööd.
Nõustuge, et pole mõtet inimesele lõuga anda, kui lõualuud on tundetud. Aga rusika naha alla jäänud hammastest võib veremürgituse saada.
Aga Hulibek sai päris terveks kuu aja pärast. Hakkas isegi rivis laulma. Ainult kokutas.
Ja ajas kogu laulu sassi.
Seda minagi üllatusega avastasin, kui hiljem foorumit lugema hakkasin. Oli see nüüd tuntud geobioloogi mõne päeva taguse ootamatu visiidi tulemus või suur juhus...Lemet kirjutas:Ja nagu tellitult näitlikult illustreerimaks alles esitatud küsimust hambaravi kohta suures ja võitmatus.
Üks karm lugu veel samalt autorilt. Rohkem pole suutnud netiavarustest tema lugusid tuvastada. Hästi oskab kirjutada, kurinahk!redhott kirjutas:...krt i valus lugemine, maailm ja n-liit on ikka suur ja lai...
Tänan kõiki kommenteerijaid!
106
Papsi lood 3
Kaheksakümnendate lõpus teenis ühes nõukogude armee motolaskurväeosas reamees Hulibek Huliberdõjev.
Teenis nii ägedalt, et üks pahandus ajas teist taga.
Akust ja säravatest „prillidest” ma juba rääkisin.
Peale järjekordset õnnestunud katset hukutada nõukogude armee lahingüksus, saadeti Hulibek abimajandisse.
Ohvitserid, praporštšikud ja seersandid muutusid rõõmsamaks ja lõpetasid apteegist korvaloli ostmise.
Tunnimehed vahitornides lasid end lõdvemaks ja õhus oli lausa kevadet tunda.
Vara rõõmustasid... Kui inimese nimi on Hulibek, siis igavesti.
Mis asi on armee abimajand?
See oli endine sakslaste ЗКП [Запасной (Защищенный, Загородный) Командный Пункт – varu-, kindlustatud komandopunkt], mille punkrid olid ümber ehitatud sõjaväe loomakasvatuseks. Köögiviljaaed, kasvuhoone (kombat armastas koriandrit) ja Hulibek.
Hulibeki alluvateks sattusid kuus siga, kolm lehma ja paarkümmend kana.
Isikkoosseisu üles rivistanud, pöördus Hulibek nende poole kõnega. Et ma olen teile nüüd ema ja isa. Nii et munege, kanalapsed, nagu ette nähtud ja dembel on vältimatu. Kanad noogutasid päid ja läksid teenistuse jätkamiseks laiali.
Ja Hulibeki elu läks edasi, et hoia ja keela!
Hommikul lüpsab lehmad ja ajab nad lasketiirule karjamaale. Sigadele tuuakse pataljonist alumiiniumpaakides söök. Siga läheb soldatilobi peal rasva, erinevalt soldatist. Puhkeb lausa õitsele ja isegi lõhnab.
Aga kanad saavad ise hakkama. Siblivad tolmus ja munevad. Hakkas mõni valjusti kaagutama, tähendab, munes. Otsid üles ja peidad kümkappi. Või jood ise ära.
Selline ports vaba aega jäi demblialbumi tegemiseks, et Hulibek kohkus algul ära.
Mis asi on demblialbum, see on eraldi teema.
Demblialbum – see on kunstiteos ja katastroof komandöridele.
Demblialbumite jaoks hävitati halastamatult ohvitseride sineleid (kaaned). Salaurgastes istusid öösiti spetsiaalsed kunstnikud ja kondenspiima kugistades vorpisid püüdlikult vaskfooliumist kaante nurki. Et asi oleks uhkem, otsiti kõige originaalsemaid aksessuaare.
Lõiguti klubi lava eesriiet. Ohvitseride söökla laudlinade narmad pandi pihta.
Teate, miks väeosa lipu juures seisab automaadiga tunnimees? Just-just... Täpselt nii.
Lühidalt, Hulibek andis tööle pihta.
Kombati autojuhi (viis kombati naisele mune ja piima) kaudu toimus naturaalne kaubavahetus defitsiitsete materjalide hankijatega.
Ja siis leidis Hulibek vana fašistide granaadi. Oli teine komandopunkti vedelema jäänud. Ei leidnud õigeaegselt seda Suure sõja sapöörid. Aga Hulibek leidis. Ja loomulikult rõõmustas. Võtaks õige granaadi demblisse kaasa, mõtles ta. Emale kingituseks. Las vanake rõõmustab.
Siis saabus Hulibeki sünnipäev.
Kaasmaalasest autojuht tõi tellitud tordi ja pudeli veini. Rubla kahekümnese.
Hulibek peitis tordi vaiksesse nurgakesse, kus demblialbumgi.
Ja pidi siis kombati lemmiksiga selle õnnetu tordi leidma.
Muidugi pistis siga tordi nahka. Ja kogemata sõi peale Hulibeki uhkuse – demblialbumi. Seal hakkas paha. Magu ei suutnud seedida vasest kaane nurki ja pikka pundart metalliseeritud kardpaela. Aga võib-olla hakkas paha Hulibeki fotost, kus ta poseerib Rambona kanala taustal. Tõenäolisemalt ikka fotost hakkas maos keerama. Sest sead suudavad igasugu rämpsu seedida ja lähevad sellest rasva, kuid vale – see on sigadele hukutav...
Avastanud sellise kombati lemmiku nurjatu tembu, läks Hulibek omadega segi ja koputas õnnetule kangiga vastu kuritegelikku kärssa.
Siga mõtles natuke ja suri maha.
Aga vaat see on juba halb. Lemmiksea eest võib kombat ka maha lasta.
Ja siis küpses tema peas järjekordne salakaval ja õudne plaan!
Lasta siga õhku ja öelda, et siga ise leidis ja hävitas kangelaslikult sõja kingituse. Ise seejuures hukka saades ja saates kombatile viimase tervituse.
Siga lebas keset karjaaeda ja tekitas ebatervet ažiotaaži teiste (veel elusolevate) asukate hulgas. Oleks rumal olnud keset karjaaeda siga õhku lasta. Ei saa ju öelda, et siga tuli, granaat hambus, ja lendas leiu demonstreerimisel õhku. Tähendab, tuleb siga karjamaale tassida.
Aga kuidas?! Tal, lahkunul, on puhaskaalu 250 kg. Aga Hulibek on õbluke inimene.
Pilk langes lehmale. Lehm taganes kahtlustavalt ja püüdis peituda kanalas, kuid püüti kinni ja rakendati ette vanade automaadirihmadega.
Hüüdega „Nõõ! Sõidame, kullake, eee!” vedasid Hulibek ja lehm sea karjaaiast välja.
Lohutamatud kanad vaatasid pisarsilmil matuserongkäigule järele. Kaks leinatseremoonias rakendamata lehma tagusid sõrgadega vastu maad aga ellujäänud sead jäid vaikseks, verise lõpplahenduse ootuses.
Kui hukkunud siga oli karjamaale lohistatud, rakendas Hulibek lehma lahti ja läks granaadi järele.
Ta kinnitas granaadi seakere vasaku jala külge, ja sidunud rõnga külge telefonikaabli, hakkas seda lahti kerima. Hulibek oli ohutustehnika pooldaja lõhkamistööde läbiviimisel.
Ja pidi siis juhtuma, et kombat tahtis õudselt külastada armastatud Ruigajat. Tema süda aimas halba. Süda põksus medaleid täis rinnas. Ta pani naise Žigulisse istuma ja suundus külaskäigule.
Jõudnud väravateni, imestas kombat, et keegi ei tule välja ja ei raporteeri. Väljus Žigulist ja suundus luurele. Leidmata Hulibekki ja armastatud Ruigajat, tõmbus kombat pingule.
Samal ajal tahtis kombati naine värsket ja puhast õhku hingata. Ta väljus muretult masinast ja jalutas mööda välja.
Näinud lebavat seakeret, mille küljest jooksis traat, tekkis tal intrigeeriv küsimus. Ja astus lähemale...
Aga kombat leidis Hulibeki aia tagant kraavist ettevaatlikult traati sättimas.
Kombati tervituse peale hüppas Hulibek ootamatusest õhku. Traat pääses käest lahti.
Alatu siga, nagu selgus, oli simulant ja teeskleja.
Kergest minestusest toibunud ja ringi vaadanud, nägi siga äärmiselt tuttavat ja lahket kombati naise nägu.
Rõõmsalt ruianud, kargas siga püsti ja jooksis kergelt taarudes kombati naisele Hulibeki peale kaebama. Traat lohises mööda kõrget rohtu.
Kombat, näinud aiaprakku kaduvat traati, ei kannatanud välja sõjaväelise omandi deserteerumist ja astus sellele jalaga peale.
Traat tõmbus pingule ja – plõnn – tõmbas splindi välja.
Kombati naine oli tõeline sõjaväelase naine. Ja sõjaasjandust tundis, nagu oma viit sõrme.
Kuulnud sütiku plõksatust, hüppas kombati naine varjendisse.
Ainukeseks varjendiks osutus pirakas kibuvitsapõõsas.
Plahvatus röövis kombatilt furaška ja kõnevõime.
Siga sai hävitatud kõigi relsisõja reeglite kohaselt.
Naist põõsast välja päästes sai kombat vastu vahtimist ja karmid instruktsioonid.
Tulemus:
Hulibek arvati kahe tunni pärast reservi otse sigalast.
Kombati naine sõitis järgmisel päeval Sotši, et närve kosutada ja uute romantiliste tutvuste sõlmimiseks (mida ta tegelikult oli viimased kolm aastat tagajärjetult üritanud).
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline