www.militaar.net

Eemaldasin sealt lõpust lehekülje jagu raevukamaid postitusi, ühendasin käesoleva teemaga ning muutsin pealkirja. Head arutamist kaplaniteenistuse üle!

Kuidas sõjas valitseda surmakartust ja paanikat?

Soome jätkusõjas suvel 1944, kui NL jõudu ülekaal oli tohutu, nii oli paiguti märgata paanika.
Üks abinõu paanika lõpetamises oli juhatajide eeskuju ja üldselt hea juhtimine.
Aga on palju muid abinõude ka, mis aitavad raskes olukorras.
Sõjaväe kaplanid olid sageli liikvel kompaniideis.
Alati elus ja kõiges tegevuses sõjas minu arvates väga kasulik on kristlik usk.
Jumal on ka Issand Seebaot, see tähendab 'sõjaväe Jumal'.
Temalt saab vastuvõtta julguse ja arusaamise.
Kartus ainult halvab ja ilma seda on effektiivsem ja meelemõistus toimub paremini.
Taktilised otsused on kõige otstarbekamad mingi olukorra suhtes.
Sooviksin palju erinevaid teadeid käesoleva küsimuse suhtes.

Poti soldat kirjutas:Minu meelest on kaplani sõnavõtt üldsegi oma aja ära elanud. KVJ kõne aitab rõhutada miks meil kaitseväge vaja on, ning kõige sobivam oleks kui sellele järgneks kohe paraad aga selle asemel tuleb mingi jumalasõna meeldetuletus mis rõhuvat osa inimesi tänapäeval üldse ei kõneta ning millele peamine ootus on et "ehk teeb lühidalt".

Ausaltöelda pole ma siiani aru saanud mille jaoks me oma usuleiges riigis, kus riik ja kirik ikka lahus on, kaplaniteenistust üldse peame?

TTA kirjutas:

Poti soldat kirjutas:Minu meelest on kaplani sõnavõtt üldsegi oma aja ära elanud. KVJ kõne aitab rõhutada miks meil kaitseväge vaja on, ning kõige sobivam oleks kui sellele järgneks kohe paraad aga selle asemel tuleb mingi jumalasõna meeldetuletus mis rõhuvat osa inimesi tänapäeval üldse ei kõneta ning millele peamine ootus on et "ehk teeb lühidalt".

Ausaltöelda pole ma siiani aru saanud mille jaoks me oma usuleiges riigis, kus riik ja kirik ikka lahus on, kaplaniteenistust üldse peame?

Kas pole tegu esimese EW aegse traditsiooni ülevõtmisega?

Walter2 kirjutas:

TTA kirjutas:

Poti soldat kirjutas:Minu meelest on kaplani sõnavõtt üldsegi oma aja ära elanud. KVJ kõne aitab rõhutada miks meil kaitseväge vaja on, ning kõige sobivam oleks kui sellele järgneks kohe paraad aga selle asemel tuleb mingi jumalasõna meeldetuletus mis rõhuvat osa inimesi tänapäeval üldse ei kõneta ning millele peamine ootus on et "ehk teeb lühidalt".

Ausaltöelda pole ma siiani aru saanud mille jaoks me oma usuleiges riigis, kus riik ja kirik ikka lahus on, kaplaniteenistust üldse peame?

Kas pole tegu esimese EW aegse traditsiooni ülevõtmisega?

Täiesti võimalik, aga see "me oleme koguaeg niimoodi teinud" ei ole alati kõige pädevam õigustus.

Siin tuleb mängu ka see, et miks hümnis on sõna "jumal" sees.

Siin eespool on 9 leheküljel üsna põhjalikult arutatud, et miks ja mispärast. Minu tagasihoidlik arvamus näiteks: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 22#p508722

Kriku kirjutas:Yldiselt peaks riik kindlustama ka ajateenijatele ja rindes6duritele usuvabaduse ja sealhulgas v6imaluse oma usukombeid t2ita, kui need teenistust ei sega. Mille hulka peaks kindlasti kuuluma ka ligip22s jumalateenistusele ja vaimulikule. Ajateenijatega on asi lihtne - kysimuse lahendab tegelikult pyhap2evane linnaluba. Missioonis6duritega v6i rindel on keerulisem ja on hulk loogilisi p6hjusi, miks tsiviilvaimulikud ei peaks nende juures kondama. Samuti ei tasu unustada, et aktiivse lahingutegevuse tsoonis usulised vajadused kasvavad - kaevikus on nii m6nestki ateistist usklik saanud.

Leino kirjutas:Siin tuleb mängu ka see, et miks hümnis on sõna "jumal" sees.

Kui eesti riik maksaks hümni ülalpidamiseks iga aasta tosina ohvitseri palgaraha siis ma küsiks ka, et milleks?

Kui palju oleks kaplaneid vaja, et välismissioonid ära katta? Kolm, mingite vahetustega...?

TTA kirjutas:

Leino kirjutas:Siin tuleb mängu ka see, et miks hümnis on sõna "jumal" sees.

Kui eesti riik maksaks hümni ülalpidamiseks iga aasta tosina ohvitseri palgaraha siis ma küsiks ka, et milleks?

Ajaloolised põhjused

TTA kirjutas:

Leino kirjutas:Siin tuleb mängu ka see, et miks hümnis on sõna "jumal" sees.

Kui eesti riik maksaks hümni ülalpidamiseks iga aasta tosina ohvitseri palgaraha siis ma küsiks ka, et milleks?

1) Kui võtta ära kaplanid, siis tuleks suurendada psühholoogide arvu. Kui palju, ei tea, kuid vaja oleks ja raha läheb ikka.
2) Kaplanitel on vastav väljaõpe ka minimaalsete (baas) toimingute osas erinevate religioossete vaadete osas. Üks nende ülesanne on ka vajadusel sõjavangide ja tsiviilohvrite/-kannatanutega tegelemine.
3) Mina eelistaks iga kell kaplanit, seoses tema pihisaladuse hoidmise kohustusega, psühholoogile, kel ei pruugi olla vastavat konfidentsiaalsuse piirangut.

Lihtsalt uitmõtted ...

mart2 kirjutas:3) Mina eelistaks iga kell kaplanit, seoses tema pihisaladuse hoidmise kohustusega, psühholoogile, kel ei pruugi olla vastavat konfidentsiaalsuse piirangut.

Kui see nii on, siis see on väga halb ja haige.

Kriku kirjutas:

mart2 kirjutas:3) Mina eelistaks iga kell kaplanit, seoses tema pihisaladuse hoidmise kohustusega, psühholoogile, kel ei pruugi olla vastavat konfidentsiaalsuse piirangut.

Kui see nii on, siis see on väga halb ja haige.

Ma loodan, et eksin. Kui kaplanil see on seadusega tagatud, siis ma ei ole kindel, kuidas seadus reguleerib selles asjas psühholoogi tegevust. Psühhiaater kui arst on seotud haige-arsti vahelise suhtega, kõik psühholoogid ei ole meedikud ja seega patsiendiga seotud kohustused-keelud automaatselt neile ei laiene?
Psühholoogiks saab õppida mitte ainult Tartus vaid ka Tallinna Ülikoolis, mis teatavasti arste "tooda". Siit ka minu kahtlused...

Oleks hea, kui keegi asjatundja siin foorumis minu "hirmud" ümber lükkaks!

Me ei tea, et seaduses selle kohta midagi oleks, kuid psühholoogide eetikakoodeksis on see sees.

10. Praktikuna ei kahjusta psühholoog ei klienti ega iseennast, s.t.
a. tagab kliendi privaatsuse ja (teda puudutava info) konfidentsiaalsuse;

http://www.epl.org.ee/wb/pages/eetika.php

Mis puutub kaplanitesse, siis ma ei arva, et nende kaotamine oleks hea mõte. Neil on siiski välja kujunenud oma otstarve kaitseväes (ja sõjavägedes üldse). Küll aga pole ma kindel, kas kaplan peaks vabariigi aastapäeval kõnet pidama. Tegelikult võiks kogu paraadi korraldaust erinevatest kohtadest kärpida. Mehed peavad tavaliselt üle poole tunni lihtsalt niisama seisma ja külmetama ning ega pealtvaatajetelegi pole see kõige põnevam osa.

Viimane rahvaloendus näitas vist umbes sellist pilti, et kokku on Eesti elanike seas usklikke inimesi u 25%, kelledest omakorda suurema osa moodustavad vene õigeusklikud (kelledest omakorda u 2/3 ei hakka kaitseväeteenistusega kokku puutuma, kuna kannavad taskus Vene või halli passi). Luterlasi on kogu elanikkonnast vist vaid u 10% ja needki suuremalt jaolt ilmselt vanemad inimesed. Selles valguses tundub kogu see kaplaniteenistuse asi (vähemalt RA-kontekstis) pisut punnitatuna – ilmselt on reaalselt kaplani „teenuseid“ vajavaid ajateenijaid-tegevväelasi ühekohaline arv protsente kogu ülejäänud massist, ning ka need saavad ilmselt oma religioossed vajadused täidetud nädalavahetuseti oma kodukoha pastori juures. Ja kaplanite palvused paraadidel jm pidulikematel juhtudel on relevantsed vaid paarile protsendile osalejatest. Seda, kui palju kaitseväelased tegelikult oma väeosa kaplani ukse taga käivad, oskavad ilmselt öelda vaid asjaosalised ise – kuid ilmselgelt ei tule ükski kaplan ütlema, et keegi minu jutule ei pürgi ja mul ei ole tegelikult päevad läbi suurt midagi teha. Võrdlused Soomega ei ole antud juhul eriti asjakohased, sest seal on vist üle 80% elanikkonnast usklikud ja kirikuskäiad inimesed.

Kaplan vs psühholoog – ei tõmbaks võrdlusmärki nende kahe vahele. See, kui palju oskab kaplan abi anda inimese „mitte-religioossete“ hingehädade korral, sõltub ilmselt konkreetsest kaplanist. Mina olen KV-s näinud paari väga asjalikku ja tõsiseltvõetavat kaplanit, aga ka paari sellist kuju, kes meenutavad pigem mingit Švejki tegelaskuju (ja mitte välipreester Katzi, vaid pigem nimitegelast ennast).

Aga kindlasti on kaplanitel oma roll päris sõja ja lahingutegevuse korral. Kaevikutes ateiste teatavasti ei ole – nägin hiljuti ühte Eestis läbi viidud uuringut, mis näitas, et ligi 50% meie missioonisõduritest on usklikud. Ilmselt on põhjust. Ning sõja korral on kindlasti vaja kedagi, kes korraldaks viisakad ja kohased välimatused langenutele.

Aga selles valguses ei ole minu arust vajalik see, et meil on juba rahu ajal igas suuremas väeosas, linnakus, väeliigis ja -juhatuses olemas oma tegevväelasest täispalgaline kaplan – sellise luksuse peale oleks minu arust kohane hakata mõtlema siis, kui on igas väeosas või linnakus olemas nt korralik kehalise kasvatuse instruktor, füsioterapeut, psühholoog või kasvõi sotsiaaltöötaja – usun, et nende spetsialistide järele on (vähemalt ajateenistuse esimestel kuudel) palju rohkem vajadust, kui kaplanite järele. Viimaste osas piisaks vast neljast regionaalsest kaplanist ning 1-2-st kesksest asjapulgast, kes eelkõige SA-koosseisude tarbeks reservkaplaneid värbaksid, koolitaksid, ametikohale määraks jne.