Mulle on jäänud mulje (ei pretendeeri siin mingile tõele), et NSVL sõjapidamine jooksis kokku operatsioonilisel/operatiivsel tasandil, kus tuli relvajõud ühtse ansamblina ka mängima panna. Nii maaväes kui lennuväes. Taktikalisel tasandil olid asjad enamvähem, aga sealmaal, kus algas relva- ja väeliikide koostöö ja selle seostamine logistikaga, jooksis asi umbe. Kellavärgina toimiv Wehrmacht aga siin ei takerdunud (kuigi raskusi esines ka seal). Lihtsamas keeles öeldes, kui lennuväepolgule X öeldi enamvähem õiged luureandmed (saksa Gruppe X asub seal ja sellise tugevusega), siis nad lennuvälja üles leidsid ja selle ära pommitasid. Siia alla läheb ka tükati äärmuslik kangelaslikkus (ilma mingi paatoseta seejuures), kui kõrval olev üksus pani päkka või lihtsalt hoolitses iseenda eest.
Teine asi (milles Solonin oma esimeses raamatus arutleb), on selle "nõukogude inimese" võitlusmoraal 1941. Siin on nüüd raske olla kohtunikuks, kas enne oli vaja võite ja siis tuli moraal koju tagasi või oli see vastupidi. Igatahes näitab ta, et kaotuste dünaamikas kuskil 1943. a alguses toimus oluline nihe, kui "teadmata kadunud" seltskond, mis enne moodustas suurema osa Punaarmee kaotustest, kuivas kokku. Desertöörlus muidugi ei saavutanud kunagi sakslaste taset, aga sajad tuhanded mehed püsse metsa enam ei visanud ja kisa peale "meid piiratakse ümber" peale terved pataljonid jooksu ei pannud. Teine huvitav fenomen oli veoautode ja tankide kaotuste suhe - kuna veoauto kõlbas hästi "ümberbaseerumiseks" tagalasse, siis jäeti tankid lihtsalt maha ja sellega tekkis veoautode/tankide kaotuste suhe, mis oli Wehrmachtile vastupidine (seal kaotati vähe tanke ja palju veoautosid).
1941 ei olnud ju niipalju probleem, et väed taganesid, vaid see, et nad lihtsalt jooksid laiali. Lendurid (vähemalt piloodid ja tüürimehed) olid üldiselt ohvitserid ja seal vast TT-d metsa nii palju ei visanud, aga paljukest oli tollases plagamise õhkkonnas kasu vastuvett ujumisest.
Suurusjärk 2000 lennukit esimesel päeval on ilmselt üsna tõelähedane, kuigi Hazanovil olid olemas arvud kahe päeva kohta kokku. Väga võimalik ka, et kaotused päevas polnud võrdsed. Esimesel suuremad ja teisel väiksemad, või hoopis vastupidi. Aga neile arvudele otsa vaadates hävis ikkagi õhulahinguis ja lennuväljadel rohkem lennukeid, kui et lihtsalt maha jäeti. Kui eeldada, et esimese päeva kogukaotused olid tõesti ca 2000 lennukit, sellele 1136 "lahingulisele kaotusele" veel otsa liita ca 100-200 mittelahingulisi, siis jääb teadmata põhjusel kadunuks 600-700 lennukit, mida võib siis eeldada lihtsalt kuhugi mahajäetuteks.
See 2000 pärineb tõenäoliselt sakslaste allikatest, kui claimid lähenesid 1500-le ja Göring käskis neid (kahtlasi) andmeid kontrollida. Luftwaffe komisjon sõitis lennuväljad läbi ja pani kirja kõik, millel tiivad küljes olid. Nii kasutusest maha võetud I-153'd (polgud lendasid juba uutega) kui ka maha jäetud remontivajavad MiG-id. Sellisel viisil leidsid sakslased, et venelased on kaotanud üle 2000 lennuki. Küsimus on lihtsalt, kui palju neist Luftwaffe tegevuse tulemusena, kui palju pandi kirja "skoori pärast" ja mis hävisid nt maaväe üleminekul.
Mitte nii ruttu kui soovis saksa väejuhatus, liikusid Ukraina sügavustesse ka armeegrupi „Süd“ väed.
Selle tulemusena ei töötanud seal ka „imevahend“ (ootamatu löök lennuväljade pihta) – nagu ülalpool
mainitud, kaotas Edelarinde lennuvägi kolme esimese päevaga maa peal alla 10 % oma lennukitest.
Tohutud kaotused algasid alles kuu lõpus, mil rinde väed hakkasid korratult taganema vanale nõukogudepoola
piirijoonele. Öeldu näiteks toome 15.SLD lahingutegevuse. See diviis (kolm hävitajate polku, üks
ründelennuväe polk, 121 lennukit MiG-3, 101 I-16 ja I-153) baseerus nn „Lvovi eendil“, tulistas sõja
esimesel nädalal alla 65 vaenlase lennukit, nende seas 31 hävitajat. Pärast seda ilmselgelt juhtus midagi
diviisiga – järgmise nädalaga saavutas ta ainult 8 võitu ning seejärel kadus hoopiski rinde õhujõudude
ettekannetest...
See-eest aga Idarinde kesk- ja põhjalõikudes (Valgevenes ja Balti riikides) tungisid Wehrmachti
tankikorpused 1941.a. juunis peale tempoga 50-60 km päevas – ning just seal toimus suurimal määral ja
kõige raskemate tagajärgedega nõukogude lennuväe „ümberbaseerumine“. Ja mida rohkem möödus päevi
kallaletungist, seda suuremaks muutusid „kaotuste“ arvud s.o lennukite arv, mida sakslased leidsid Lääneja
Looderinde mahajäetud lennuväljadelt.
22. juunil 1941.a kell 13h 30min fikseerib Halder oma päevikusse Kindralstaapi saabuvad ettekanded
saksa lennuväe esimeste löökide tulemustest: „Meie õhujõud hävitasid 800 vaenlase lennukit
(1.Õhulaevastik – 100 lennukit, 2.Õhulaevastik – 300 lennukit, 4.Õhulaevastik – 400)“ Päeva lõpuks need
arvud peaaegu ei muutunud: „Luftwaffe juhtkond kandis ette, et tänase päevaga hävitati 850 vaenlase
lennukit...“
Juba kolme päeva pärast (24. juuni õhtul) kirjutab Halder oma päevikusse sügava rahuloluga: „Vaenlase
lennuvägi, kandes suuri kaotusi (orienteeruvalt 2000 lennukit), on täielikult ümberbaseerunud tagalasse.“
2000 – see on ainult protsessi algus. Veel mõne päeva pärast hinnatakse saklaste poolt 22. juunil hävitatud
nõukogude lennukite arvu 1811 (850 asemel!), kusjuures 1489 neist loetakse „maa peal hävitatuteks“.
2.Õhulaevastiku saavutused tõusevad 28. juuniks viis korda (300 pealt 1500-ni), neist 1100 olid „maa peal
hävitatud“. 29. juunil 1941.a ilmub Wehrmachti juhtkonna teadaanne 4017 nõukogude lennuki hävitamisest.
Järgmisel päeval nimetab Göring arvuks 4990 lennukit.
Samasuguse peadpööritava tempoga kasvavad kaotuste arvud ka nõukogude väejuhtide ettekannetes.
Naumenko ettekande järgi oli Läänerinde ÕJ kaotanud 29. juuniks 1163 lennukit. Rinde uue staabiülema
Malandini ettekandes – 1483 lennukit.
Varem salastatud kogumikus „Nõukogude Õhujõud Suures Isamaasõjas - arvudes“ tuuakse andmed selle
kohta, et juba 24. juuni hommikuks moodustasid Looderinde lennuväe kaotused 921 lennukit, Läänerinde –
1497 lennukit, Edelarinde - 1452 lennukit, kokku – 3870 lennukit kolme päevaga! Tõsi, need fantastilised
arvud ei klapi kõikides paksudes raamatutes toodava arvuga 3427 lennukit, mis pealegi kaotati mitte kolme
päevaga, vaid 10. juuliks. Muideks, mis täpsest arvestusest saame me rääkida situatsioonis, kui nõukogude
ÕJ dokumentides esineb selline veider termin – „mittearvestuslikud kaod“. Vastavalt ettekandele, mis
koostati Punaarme ÕJ staabi ohvitseri polkovnik Ivanovi poolt, moodustas see „mittearvestuslik“ osa 5240
lennukit!
Tagantjärgi kirjutati kogu see koletu arv paanilisel põgenemisel lennuväljadele mahajäetud tehnikat
sakslaste kaela, justkui oleks need „esimese purustava löögiga lennuväljadel hävitatud“. Selle väitega ei
hakanudki keegi vaidlema, sest see rahuldas mõlemaid pooli – nii saksa lendureid (mis on arusaadav) kui
ka nõukogude „ajaloolasi“ (mis on veelgi arusaadavam)...
Pakun, et kõige tõelähedasem on Halderi kirjutati, sellest umbes pool hävitati õhus ja teine pool maapinnal (see, kus tõesti Luftwaffe tegevus mängus oli).
Kaotuste skoor, kus iga ründava osapoole lennuk suudab hävitada päevas 2 vastase lennukit, on juba analooge mitte omav.
Viidatud kohast eespool on loetletud kaotuste % kokku rinnete kaupa.
Analoogne protsess toimus ka nt nõuka mehhaniseeritud korpuste raskerelvastusega (sh tankidega), Wehrmachti tankikaotustest ei selgu massiivseid tankilahinguid juuni lõpus, küll aga vedelesid need tankid, kahurid ja mida kõike veel Valgevene ja Ukraina teede ääres, kust isikkooseis oli "ümber baseerunud" kas jalgsi või autodega.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
