www.militaar.net

Kuna aga V-2(ning selle variandid) oli aga sisuliselt ainukene saadaolev mootor siis ehitatigi tanke vastavalt selle järgi .
70.ndateks aastateks suudeti kompressor külge panna ja tõsta võimsust ning "teenistus jätkus uue hooga".

See pole paraku õige, et venelane püsis T-64 derivaatide peal, sest polnud mootorit.
1980ndatel tegeles vähemalt Harkovi (aga võibolla ka Urali) tankitehase juures olev konstrueerimisbüroo uue põlvkonna põhitanki loomisega, mille kaaluks võinuks ennustada 50 tonni+. Tolleks hetkeks oli ka NSVL-s käivtatud mingil tasemel turbokompressorite tootmine, mis ilmusid ka tsiviiltehnikale.

Misasja nad sellele perspektiivsele tankile plaanisid aiste vahele panna, polegi täpselt selge, aga 800 hj olnuks selleks liiga vähe, sinna olnuks vaja neljakohaline arv.

Sellest perspektiivsest tankist on siin ka pilte-jooniseid näidatud, aluseks on T-64 pikendatud soomuskarp (7 paari kanderullikuid) ja torni osas on variatsioone, sh ka mehitamata torn ja 152 mm pearelv.

Venelaste kõige uuem tankimootor V-92S2X seeria mootorid on endiselt V-2 edasiarendused. Ning väidetavalt pidi t90MSil olema jamasid selle töökindlusega (just turbokompressorite vastupidavuse osas).

Armata A-85-3A mootorist ... eks näha ole, kas saab asja. Mis oleks siis esimene täiesti uus tankimootor venelastel üle 80 aasta.

See siis seis aastal 2021 ... mida venelased 40 aastat tagasi plaanisid ja kui reaalne see oli. Seda me ei tea, kuid tõesti võib põhjuseks olla, miks venelaste tankid eriti edasi ei arenenud T44 üldisest skeemist, et polnud mootorit mis oleks suutnud raskemat masinat edasi piisavalt kiirelt liigutada.

Googeldamine andis ühe huvitava tabeli nö V-2 ja selle edasi arenduste kohta. 1945-1965 .

http://otvaga2004.ru/na-zemle/na-zemle-1/bm-1945-1965_14/attachment/otvaga2004_bm14_tab39/

Garanteeritud töötundide arv(mis pole üks üheselt võetav mootori tegeliku elueaga aga siiski teatav seos on olemas) V-2 edasiarendustel ei ületa 500 tundi - seda siis alaforseeritud variandi korral. Tanki versioonidel eluiga ca 200-350 tundi olenevalt võimsusest.

Mis enam vähem klapib selle loogikaga, et kui sõjaajal üritati saavutada(iseasi kaugele päriselt jõuti ja mis aastal) 200-250 tundi siis see tundus olevat praktiliseks laeks. Eks stendides ja katsetustel kestis rohkem aga niimoodi suures pildis.

V2 mootoril on silindriridadel ebavõrdne kolvikäik (ühe rea kepsud kinnituvad teise rea kepsudele, mitte otse väntvõllile).
Lahenduseks oleks teha see kepsumajandus ringi ja paljud vastupidavusprobleemid kaovad, sest mida suurem võimsus (pöörded ja ülelaadimine), seda enam see probleem võimendub. Selline mootor käib ebaühtlaselt ja kuna V12 on küllalt pika väntvõlliga, siis juba algsetel mootoritel jamati mingite väändevõnkesummutitega väntvõllil.

Aga mu algse jutu mõte oli selles, et kuna V2 ja co on tavapärased diiselkolbmootorid, siis selles pole midagi ülemõistuse käivat ja keskmise vene traktoristi jaoks (kes sõjaväkke sattudes juhtmehhaanikuks tehti) on vastandkolbmootorid ja gaasiturbiin selge eksootika, kuid V12 tööpõhimõte on sarnane belaruss traktoriga ja küllap traktoriga hakkama saav isik saab ka selle mootoriga hakkama.

See oligi "tehnoloogia sobivus tingimustesse".

Tanki juhil/mehhaanikul oli suht savi, mis seda kolakat edasi vedas. Teda koolitati tanki käivitama ja juhtima, lisaks pidi ta oskama asenda teisi meeskonna liikmeid ja oskama päästa paugu lahti meeskonna kasutuses olevatest relvadest. Raadiot enamasti ei õpetatud. Mootori kohapealt tuli teada, millised mahlad, millist värvi torudes liiguvad ja millise korgi alla vastavat mahla valada, teha elementaarset tehnilist hooldust: õlid vahetada, filtrid pesta. Kõige peenem töö oli kõrgsurve pumba sissepritse nurga reguleerimine vastavalt kütusele. Selleks olid pumba korpuse peal kirjad üldlevinud kütuste nimetustega; maslo, gerosin, bensin ja aviobensin, võib olla veel midagi. Mingist mootori remondist ei olnud juttugi, selleks koolitati remondimehi, kellest paeltega poisid pidid teadma, mida keerata ja ilma paelteta poisid pidid tundma numbreid nii palju, kui oli mutrivõtmetel, lisaks eristama kuvaldat lomikust.
Ära tule jahuma, et peenemad mootorid ei kestnud ajateenijate harimatuse tõttu. Tehnikat pidid tundma need, kes olid seda õppinud, igas tankiroodus oli komandöri asetäitja tehnika alal,kes pidi matsu jagama ja kelle korralduseta ei vahetatud mitte ühtegi jubinat välja, kui siis mõni lõhkenud lõdvik.
Kogu õnnetus oli ikka üldlevinud minnalaskmine igal tasandil ja paaniline plaani täitmine, sellistes tingimustes polnu võimalik midagi paremat luua.
Kui kaua oli tootmises gaz-51 mootor? Kas venelasel oma loodud auto diiselmootorit? Ära tule rääkima Kamazi mootorist Jamz-idest, pole ükski neist, kas venelase loodud või siis töökindluse etalon.

Tegelikult meid, st tankiste sunniti vähemalt Afganistanis küll oma masinat küllaltki kapitaalselt ise parandama, hea päev oli see, kui teiste masinaid ei sunnitud parandama. Alguses vaatasime pealt ja hiljem tegime ise ...

Mis puutub aga Trummi juttu, siis mul kuri kahtlus, et ta pole ühtegi kõne all olevat mootorit isegi oma silmaga näinud. Esiteks oli nende mootorite kättesaamine ja parandamine tehtud suhteliselt keerukaks ja aeganõudvaks protsessiks, teiseks polnud seal midagi nüüd väga lihtsalt (see, et korra bellarusi mootorit olid näinud, ei tähendanud suurt midagi) kolmandaks oli juppide kvaliteet suht kehva.

Selles osas, et Trummi peamine tees - "mootorid olid tehtud lihtsaks, et ajateenijad neid parandada saaks" ... no ma ei näinud ühtegi asja, mis oleks tundunud, et kuidagi konstruktsiooni oleks lihtsustatud - optimiseeritud põlveotsas parandamisele ... pigem tundus, et oli vastupidi. Et selliste pool kuluosade vahetamiseks pidi ikka maksimaalselt lammutama.

Arvan, et gaasiturbiiniga A-stani välioludes poleks ajateenijate sundimisega midagi teha
Ligipääs mootoriruumis on kehv ühtviisi kõigil vene tankidel sõltumata mootoritüübist ja läänes levinud kiirvahetatav powerpack tüüpi üritus pole seal vee praktikasse jõudnud.

Olen küll katsunud, T-72 mootorit on õnnestunud isegi laiali lapatud kujul katsuda. Parolas.

Küsimus on süsteemis. Ameeriklased oleks Abramsi mootori ära vahetanud kahe tunniga ning vana saatnud parandusse juba tehasesse.

Kas liidu süsteem oli kuidagi efektiivsem? Sõjaliselt - no ei paranda sa tankimootorit põllul. Seega sõja ajal oleks veidi tõsisema mootoririkkega masin lihtsalt maha jäetud.

Afganistanis toimus see tegevus tohutu ebaefektiivsuse ning raiskamisega - pooled masinad olid ehk korras. Ülejäänud pooled seisid ja rahvas kes suures jaos täpselt ei teadnud mida teevad, üritasid neid elule äratada.

See on mingi imelikust nõukogude filmist pärit illusioon, et tankist tõmbab mootoriluugi üles, võtab 32 võtme ja poole tunni pärast masin sõidab uuesti, et lüüa fasistlike röövvallutajaid.

V 2 mootor võis olla WW2 ajal tegija - seda on väga raske öelda, sest selleks peaks tundma ka vähemalt Saksa, Inglise ja Ameerika mootoreid. Lihtsalt tehnilistele andmetele pilku visata ja nende järgi midagi üldistada, ei anna mingit tõde.

igal juhul algusest peale sitta V2 õhufiltrit ei suutnudki Venelased vähemalt kuni liidu lõpuni ära parandada - meil oli suurimaks probleemiks tolm mis sattus mootorisse ja sõi tohutu kiirusega selle ressurssi (sama asi oli ka BMP mootoritega). Ei tea kuidas seis praegu on ...

Kuid olen veidi näppinud Leo 1 mootorit - seda hakati arendama 1956 aastal - relvastuses 65, ehk siis T62 kaasaegne. Mootor võimalik maha tõsta ja maas käima panna ( parandamisel on sellest tohutult abi) vahetamine võtab alla tunni, Video

Mingit moodi, kuidas oleks T62 mootorit olnud lihtsam ükskõik mis moodi parandada, ma nüüd küll aru ei saanud ...

Kahjuks või õnneks Afganistani kogemus puudub. Remondi seisukohast olen täiesti nõus, et asi oli tehtud võimalikult keeruliseks ehk võiks võrrelda hamba eemaldamisega taguotsa kaudu. Omad kogemused sain õppeväeosas, mille järel suurem osa läkski Afganistani kogemusi täiendama. Kuidas nad seal hakkama said, ei tea, valged inimesed (loe: venelased) ehk saidki, aga värvilised ei suutnud isegi eksamil vajalikke takistusi läbida. Üks keeras tankitõrje kraavis masinal roomikud taeva poole, teine tuli mäel ümbrikku läbides mööda külge tagurpidi alla, jäi õnneks roomikutele jne, need sõitsid vahetult enne mind. Sajakilomeetri marsil tuli õhtuks omal jõul tagasi vast viis masinat, alustas 40, mõned uppusid mülkasse, aga suur enamus lagunes lihtsalt ära. Nüüd oleks kapteni härra kord rääkida palgist, mille saab roomikute külge kinnitada. Eks katsu kinnitada, kui savi seest paistab ainult pool torni.
Kindlasti on kõige pädevamad need tegelased, kes on muuseumis näinud pukkidel mootorit, kui vedas, siis ka õppevahendiks lahtilõigatud mootorit, millel erinevad kepsud nähtavad.

Kubinkas tankimuuseumis lubati ka T72 lähedalt vaadata, sees istuda ja näppida (ma ka see muuseumikogemusega mees ). Väljast madal ja paberil andmed ka seksikad, aga sisse istudes pani kohe imestama, kui tuugalt see masin on tegelikult täis topitud. Ergonoomika ja remonditavuse peale pole insenerid küll mõelnud. Ilmselt tähtajad surusid peale ja kuidagi tuli see olemasolev tehnika sinna kitsasse korpusesse ära suruda. Ehk siis kogu arendusprotsessi on täiesti valepidi tehtud.

Imestama pani samas muuseumis, et seesama eespool jutuks olnud x kujuline mootor vedeles ja roostetas muuseumi territooriumi servas prügikastide kõrval
Tükk aega uudistasin ja näppisin seda tehnikaimet, keegi minu tegevuse vastu huvi ei tundnud ja pildistamise eest ülekuulamisele ka ei viidud.

Xender kirjutas: See on mingi imelikust nõukogude filmist pärit illusioon, et tankist tõmbab mootoriluugi üles, võtab 32 võtme ja poole tunni pärast masin sõidab uuesti, et lüüa fasistlike röövvallutajaid.

V 2 mootor võis olla WW2 ajal tegija - seda on väga raske öelda, sest selleks peaks tundma ka vähemalt Saksa, Inglise ja Ameerika mootoreid. Lihtsalt tehnilistele andmetele pilku visata ja nende järgi midagi üldistada, ei anna mingit tõde.

On keegi siinkõnelejatest T34 sees ringi vaadanud, võibolla ongi seal ligipääs mootori erinevatele komponentidele parem? V2 mootor WW2 ajal oli paberil kindlasti tegija. Tegelikkuses oli probleeme ja rikkeid palju.

Olen Soomes(Parola) muuseumis käinud kus siis on T-55 tankist tehtud õppematerjal. Soomus lõigatud kohati ära , iga toru ja hoob tähistatud jne. Kahjuks ei taibanud ise pilte teha.


Kuna kõik on väga kompaktne siis tehnika võib teataval määral lihtne olla aga ligipääs puudulik. Ma ei kujuta ette mis oli igasuguste(õli , kütuse , suruõhu , jahutusvedeliku) ühenduste töökindlus kui need peavad pidevalt kokku lahti käima . Ja mingit leket tuvastada on ikka väga keerukas seal.

Samuti võtame arvesse asjaolu, et kuival perioodil hakkab sinna sattuma tohutus koguses igasugust sodi ja liiva. Ventilaator ju uhab kõik selle läbi mootoriruumi.

Et selles suhtes Lääne idee kasutada "ühes tükis" powerpacki on ikka väga hea. Vajadusel saab kogu sõlme panna kuskil puki peal tööle ning tanki sees on minimaalselt ühendusi. Iga ühendus mis tehakse kuskil kitsas kohas ilma hea juurdepääsuta kujutab endast potentsiaalset riski ja ohtu.

T-54/55 puhul on ju väga loogiline põhjus see , et algselt pandi korpuse mõõdud ja mootori ruum ju sisuliselt 1943 aasta(T-44) primitiivsete arusaamade järgi paika. Väga vale pole öelda kui iga järgneva aastaga soovis juhtkond midagi uut ja paremat juurde lisada ning siis tulemuseks saigi üks kitsas rägastik.

Palju T-34 arvestuslikuks elueaks lahingus loeti - kõrvu jäänud et mitte üle 15 min? Olukorras kus sõja teises pooles toodeti neid kolakaid kuskil 5000 tk/kuus oli remonditavus ja mootori vahetamise kiirus kuskil põllupeal ilmselt sügavalt seitsmendajärguline mure.

T34 mootori parandust olen isegi näinud, meil oli väeosas selline huvitav riistapuu nagu СПК-5 ehk siis T34 veermikul olev kraana. Milleks ja palju teda kasutati, seda ei tea. Kuid õppeväosas oli ta meil olemas. Vend rääkis, et 70nendatel olid mingid sarnased riistapuud veel kusagil põhjas lund lükkanud.

Seega, ei saa öelda, et nad ei oleks kestnud, kui raske või lihtne seda parandada oli, ei tea. Loll, ei osanud küsida ka

Tegelikult järgi mõeldes, siis mingit plaani tanke eriliselt parandada sõja puhul ei saanud venelastel ollagi. Tavalisi neid samuseid kraanasid ja evak masinaid oli suht vähe võrreldes tankidega ja sinna peale koolitati ka vähe rahvast.

Rääkimata sellest, et remondiga olid lood isegi rahuajal nagu olid ... päris sõja korral oleks meil mõne päevase manööverdamise tulemusel olnud tulemuseks suurema osa masinapargi kaotus. Ilma, et vaenlane oleks pidanud isegi midagi tegema.

Ülearust ruumi polnud mitte üheski altes T-34-st (ilmselt ka varasemates sama kitsas). Juht ja kuulipildur istusid presendiga kaetud toolidel, jalad kõveras.
Käigukang pole pildile mahtunud. Ruumikitsikus oli ka üks vigadest, mida kõrged ülemused mainisid enne tootmisse juurutamist.
Veel kitsam olukord oli mootoriruumis, ligipääs ainult kõrgsurve pumbale ja pihustitele, klapikambri kaani kätte ei saa, mootori kõrval radiaatorid ja õlipaagid, viimased ei paista. Mootorile ligipääsuks tuli eemaldada soomusplaat, mis kattis mootoriruumi, transmissioonile pääses ligi, kui oli eemaldatud tagumine kaldus soomusplaat. Ilmselt polnud nii lihtne, kui traktoril mootorile ligipääs. T-54, T-55, T-62 (viimasel lõpus ka täht A, nagu härra kapten rõhutab) oli mootorile ligipääs natuke parem.

Siin puuduvad õlipaagid, õhupuhastid koos torudega, väljalaske torud, jahutussüsteem.

Siin näha, mida tegi tühja kütusepaagi lõhkemine. Paak asus meeskonna ruumi küljel, seal, kus tühjus paistab.

Jahutussüsteem.


Natuke puudustest, mis mõjutasid otselt lahinguomadusi ja tanki kasutamist.
1. Komandöri halb väljavaade ehk komandöri torni puudumine, hiljem lisati.
2. Õnnetu neljakäiguline kast,kus käiguvahetamiseks tuli liigutada suuri hammasratasplokke, ebaõnnestunud hoovastik lisaks, kohati tuli käiguvahetamiseks rakenda jõudu 50 kg, lisaks kangi ebamugav asukoht. Hilisemad 5-käigulised kastid olid natuke paremad, neis olid juba püsihambumises hammasrattad. Puudusid igasugused juhtmehhanismide võimendid.
3. Taga asuvad mootor ja transmissioon, ehk esisoomusest ei piisanud piisavaks meeskonna kaitsmiseks, nimetatud oleks loonud lisakaitse ja talvel ka natuke sooja andnud.
4. Loll asukoht roomikute pingutitel, seda just lahingu tingimustes, kui roomik sai viga, siis peale parandamist tuli pingutamine sooritada tule all.
5. Soomuse kinnitamine poltidega, eri algsetel masinatel, pärast poole vähendati poltidega kinnitamist jäid ainult mootori ruumi plaadid.
6. Relvastus. 76-millimeetrine oli mannetu, ei teinud midagi moderniseeritud Pz-4 esisoomusel, ammugi ei vigastanud Tiigri ja Pantri esisoomust, küljesoomust võttis mitte kaugemalt kui 400 m. 85-millimeetrise kohta öeldi, et oli natuke parem.
7. Raske juhtimine, käiguvahetus, mida juba eespool mainisin. Käiguvahetus 50 kg, pööramine 36 kg
8. Igasuguste inimlike tingimuste puudumine meeskonnale. Olematud istmed, meeskonna ruumi läbipuhumise puudumine. Käivitamine talvel.
9. Läbimõtlemata masinast evakueerumise võimalused, luuke jätkus, kui asukohad ja nendeni pääsemine olid probleemsed.
10. Lahingkomplekti paigutus meeskonna ruumi seintel ja põrandal. Sama ka kütuse paakide kohta.


Info pärit nendelt lehtedelt:
http://argumentua.com/stati/istoriya-legendarnogo-tanka-t-34-tekhnologicheskii-proval-i-rol-ssha-v-pomoshchi-sssr
http://pro-tank.ru/bronetehnika-sssr/srednie-tanki/109-t-34
https://fishki.net/3108126-vostanovlenie-tanka-t-34.html
https://zen.yandex.ru/media/uazovodpatrick/10-nedostatkov-tanka-t3476-za-kotorye-ego-nenavideli-tankisty-5e807365d421bb7d8627add8
1940 toodeti 115 tanki, armee sai neist 97 tükki, kokku 15 696
http://alternathistory.com/t-34-luchshiy-tank-vtoroy-mirovoy-voyny/#proizvodstvo-t-34-i-t-34-85-v-sssr
http://nacekomie.ru/forum/viewtopic.php?f=141&t=14752&start=60
https://novate.ru/blogs/230719/51131/

Ma ei tea, kas see T34 "salongi" foto on petlik või ongi seal tegelikult palju rohkem ruumi juhil kui T72 esiistmel?
Ma olen ca 190 cm pikk, mul jäi pea konkreetselt 5cm luugist välja, kui seal istusin
Põlved olid samas konkreetselt kõveras ja vastu juhtkange. Väljavaade üpris kehvake (aga see vist pole puhul nii oluline käsud tulevad komandörilt?)
Viskasin kähku T72 juhikohast panoraami kokku, see veidi laiusesse välja venitatud, tegelikult ikka väga klaustrofoobne koht juhil.