Venemaa ja Ühendriikide presidendi kohtumine Helsingis pani kogu maailma veel kord küsima: «Who is Mister Trump?», kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.
Helsingis kohtusid 16. juulil kaks presidenti, kelle väljakuulutatud eesmärk on muuta oma riik uuesti suureks, tehes omavahel koostööd ning parandades riikidevahelisi suhteid. Trump väidab, et soovib kindlustada Ameerika Ühendriikide liidrirolli mitmepooluselises maailmas ning kaitsta selle huve põhjalike ümberkorralduste saatel, eeskätt «õiglaste» kaubandussuhete sisseseadmise kaudu, nii vastaste kui ka liitlastega, kelle erinevus hägustub, sest lõpuks on kõik omavahel konkurendid. Putini eesmärk tundub olevat taastada Kremli mõjuvõim maailmas, mitte ainult nn postsovetlikus ruumis, saavutades sanktsioonide tühistamise ning kasvõi näilise pariteetsuse USAga, mis demonstreeriks tõsiselt võetavust ning rahvusvahelist respekti tsaari ja Euroopast üha enam irduva Venemaa vastu.
Tegelikult võitlevad kumbki, Trump ja Putin, omaenda poliitilise tuleviku ehk ellujäämise pärast, kuigi kummagi taust ja hirmud on erinevad ning Venemaa riigijuht tundus Helsingi pressikonverentsil palju enesekindlam või koguni domineeriv. Putin kaitseb enda ja oma lähedaste ärihuve ja rikkust ning täpselt sama teeb ka Trump. Mõlemad mõtlevad maailma vägevatena valitsemisele vähemalt kuni aastani 2024.
Euroopa on Ameerika loomulik liitlane ja vastupidi, kuni mõlemad seisavad demokraatlike väärtuste ja vabaduste eest ning teevad majanduslikku ja sõjalist koostööd. Nad toodavad koos peaaegu poole kogu maailma SKTst ja nendevaheline kaubavahetus moodustab ühe kolmandiku maailma väliskaubandusest. Ühendriikide investeeringud Euroopa Liidu liikmesriikidesse ületavad kolm korda Aasiasse tehtud investeeringuid. Euroopa Liit on investeerinud USAsse kaheksa korda rohkem kui Hiinasse ja Indiasse. Tõsi, Ameerika ja Euroopa Liidu kaubanduses valitseb krooniline puudujääk Ameerika kahjuks.
Teisalt, Venemaa tekitab samuti USA-le puudujääki (10 miljardit USA dollarit 2017. aastal), kuid Venemaa osakaal Ameerika Ühendriikide impordis ja ekspordis on tibatilluke: maht vastavalt 26 ning 40 korda väiksem kui Euroopa Liidu puhul. Investeeringutes on umbes sama pilt, eriti arvestades jätkuvaid majandussanktsioone Venemale.
Seega, Venemaa on USA jaoks väliskaubanduse ja -investeeringute mõttes majanduslik kääbus. Venemaa ja Ameerika pariteet kehtib ainult tuumalõhkepeade, elamiskõlbliku territooriumi ja looduslike ressursside pinnal. Sellegipoolest, president Trump sooritas taas katastroofilise Euroopa turnee, mis algas Saksamaa ja Suurbritannia siunamisega ning lõppes Putini ees lömitamisega.
Koju naasnuna pidi Trump kibekiiresti hakkama rahulolematuid rahustama, sest tema seljatagune Vabariiklikus Parteis oli kõikuma löönud. Isegi Fox News ei leidnud enam Ühendriikide presidendi aadressil häid sõnu. «Oleks» ja «poleks» muutusid sünonüümideks, sest Ameerika presidendist ei olevat mitte keegi maailmas õigesti aru saanud – nüüd näeb ta põhjust, mida varem justkui ei näinud, miks Venemaa «võis sekkuda» USA presidendivalimistesse. Peale selle muutis Trump oma meelt ja retoorikat ka Euroopa Liidu suhtes. Üleöö sai «vaenlasest» väärtuslik liitlane, kellega võib ja tuleb kokkuleppeid sõlmida, ning vabakaubandus muutus taas kord õiglaseks.
Hiina vastas Ameerika kehtestatud tollidele väga jõuliselt ning täpselt sihitult: näiteks Hiinasse sojaubade eksportijad on enamjaolt Trumpi toetanud osariikides. Teisalt, Ameerika president lubas võidelda projekti Nord Stream 2 vastu, mõistagi pidades silmas Ameerika veeldatud maagaasi (LNG) müüki Saksamaale ja teistele Euroopa-liitlastele, mida USA gaasihiiud Trumpilt nõuavad. Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri visiit Valgesse Majja tõigi Trumpile lahenduse: USA-ELi kaubavahetuses tuleb kehtestada nulltariife (selle kallal töötatakse), kuid Euroopa peab ostma USA-lt LNGd ning (Hiina asemel) rohkem sojaube. Tõsi, autode ekspordiga seotud tollide küsimust ei ole veel lahendatud. Trump ilmselt ootab kantsler Angela Merkelilt nõusolekut osta Ühendriikidest LNGd, mis teeks projekti Nord Stream 2 ebarentaabliks, kuigi torujuhtme maagaas on odavam, ning samuti sojaube. Vorst vorsti vastu, ning liitlassuhted püsivad.
President Putini väide Helsingis, et Venemaa eriteenistustel pole Trumpi kohta mingeid kompromiteerivaid materjale kogutud, kõlab naeruväärselt. Venemaal võib-olla polegi ette näidata midagi erilist ja sündsusetut, mis puudutab Trumpi suhteid naistega, näiteks tema esimesel visiidil Moskvas (1987), kuid see-eest on kindlasti olemas väga mahukad ja üksikasjalikud toimikud tema kontaktidest ja kasulikest ärisidemetest Venemaa võimudega seotud isikutega, mis on kestnud pea 30 aastat ja mida Trump vihaselt eitab. Trumpi kalduvus austada diktaatoreid ja nende valitsemisstiili ei selgita, miks ta võis ähvardada ja solvata Kimi, kuid mitte kunagi Putinit.
Tundub, et president Donald Trump soovis juunis diktaator Kim Jong-uniga nelja silma all kohtuda, mõeldes eelkõige Vladimir Putinile. Ta püüdis Singapuris tõestada, et demokraatlike ja ebademokraatlike riikide vahelise kohtumise traditsiooniliselt ebasoovitatav formaat võimaldab tegelikult saavutada enneolematuid positiivseid murranguid – tänu tema «stabiilse geeniuse» võimetele, ette õigustades ihaldatud kohtumist Venemaa presidendiga üksnes tõlkide juuresolekul. Putin manipuleeris Trumpiga Helsingis mitte ainult detailide oskusliku käsitsemisega, mida Ameerika president üldiselt ei adu, vaid ka teadmisega, et Trumpil on tema ees tänuvõlg ja ühtlasi kartus huvide konflikti pärast. Trumpi isiklikud ning Ameerika välispoliitilised huvid ei ühti või on isegi vastuolulised: Trumpi ärid on olnud pikaajaliselt seotud ja ajuti ka paljuski sõltuvad Venemaa oligarhide (ja tõenäoliselt ka eriteenistuste) rahast, kuid Venemaa on otseses konfrontatsioonis USAga. Selge see, et Trump mõtleb eelkõige oma isiklikele huvidele.
Trumpi ja Putini neljasilmakohtumise detaile teab täpselt ainult Kreml. Trump keeldub nendest üksikasjadest rääkimast ega mäletagi tõenäoliselt neid kõiki nende rohkuse tõttu, kuivõrd ei usalda mitte kedagi peale lähedaste isikute, isegi mitte USA luure- ja julgeolekuteenistusi, mida ta kinnitas avalikult Helsingi pressikonverentsil. Vahel tundub, et Trump püüab matkida Putinit, kuid USA ei ole ega saagi mitte kunagi olla Venemaa. Trump püüab valitseda ise ja väikese lähikonna abil, sisuliselt eirates demokraatlikke väärtusi, nagu Putin. USA demokraatlik eripära sunnib teda naeruväärselt vastanduma poolele Ameerika rahvale ja peavoolumeediale, kes tema valimist ei toetanud, ning isegi luureteenistustele, mis oleks Venemaa puhul mõeldamatu.
Venemaa käib järjest välja kahe presidendi vahelisi «kokkuleppeid» (näiteks «referendumi» korraldamine okupeeritud Donbassis), mida USA valitsus on sunnitud tagasi lükkama, kuivõrd kohtumise sisu alles uuritakse. Trump ei süvene detailidesse, mida ta ei hooma, vaid lihtsalt soovib häid suhteid Putini Venemaaga, milles üks takistusi on Ida-Ukraina konflikt. Putin nähtavasti pakkuski Trumpile välja «referendumi» idee, muidugi mõeldes ka Krimmi annekteerimise kaudsele seaduslikustamisele, mis «lahendaks» Ukrainaga seotud tüliküsimuse. Selle peale võiski Trump öelda OK ja/või nõusolevalt õlgu kehitada, nagu ta tegi korduvalt pressikonverentsil.
Trump oli vaevalt Euroopa turneelt koju naasnud, kui jõudis juba välja kuulutada, et kutsub Putinit sügisel külla, Valgesse Majja. Seda võisid nad arutada nelja silma all, kuid ometi tuli see üllatusena koguni Ameerika riiklikule luurekoordinaatorile Dan Coatsile. Ei ole kindel, et Ameerika eriteenistused suudavad Helsingi neljasilmakohtumisest lõpuni adekvaatse pildi kokku panna, kui leiab aset juba järgmine. Venemaa eriteenistuste suhtluskanalite pealtkuulamisest või Prantsuse kolleegidelt saadud teated (mida venelased neile rääkisid) on pigem Kremlile sobivalt moonutatud informatsioon.
Trump tahab jätkata Putinile meelepärase poliitikaga, et mitte sattuda Venemaaga konflikti ning seejärel šantaaži ohvriks. Teisalt, ta peab kindlustama oma poliitilist tagalat kodumaal, sest pärast Helsingi tippkohtumist kõlas juba süüdistus reeturlikkuses. Ta on kahe tule vahel, peab oskuslikult laveerima ja kõigile midagi käegakatsutavat pakkuma. Süüria tandril on Trumpi ja Putini vahelise konflikti võimalusi vähem, kui Süüria ja/või Iraan ei hullu ega ründa Iisraeli, kuid Saksamaa küsimus on palju keerulisem, kui Berliin peaks olema sunnitud valima näiteks USAsse mineva autoekspordi ning Nord Stream 2 vahel.
Putin saab suurepäraselt aru, et Venemaa sekkumine 2016. aasta Ameerika presidendivalimistesse hakkab Kremlile kopsakaid poliitilisi dividende sisse tooma. Trump on konksu otsas ja sipleb, sest ametlik juurdlus tema salasuhte ehk -sidemete üle Venemaaga ei lõppegi ning Putin seda ei soovigi. Venemaa eriteenistused võivad vajadusel hagu tulle juurde visata, et kindlustada Trumpi sõbralikkust.
Venemaa kestev rünnak on näidanud Ameerika haavatavust, lõhestanud ja nõrgendanud sealset ühiskonda ning jätnud Trumpi valimise seaduslikkusele varju, millest ei ole võimalik täielikult vabaneda. Peale selle on pikaajalised «aktiivsed meetmed» loonud suurepärase võimaluse ära kasutada täiesti manipuleeritavat Ühendriikide presidenti, kes on sunnitud eitama Venemaa sekkumist, mida kõik ookeanitagused luurekogukonnad kooris kinnitavad.
Lõpuks, Ühendriikide ja Euroopa Liidu üld- ja kaubandussuhted tunduvad laabuvat, kui president Trump ei muuda oma meelt nagu tavaliselt. Ka NATO, milles Trump ei näe (majanduslikku) konkurenti, kuna USA on selle tähtsaim liige, pääses seekord terve nahaga, kuivõrd USA president peab allianssi sisuliselt rahakorjandusorganisatsiooniks. Trumpi vaim ja esinemine Helsingis on selge märk, et ta polnud lugenud läbi Brüsselis toimunud NATO tippkohtumise kommünikeed, millele alla kirjutas. Seal oli väga selgelt kirjas, kellega ta Helsingis kohtub ja millega tema vastaspool tegeleb.
Ma arvan, et üks asi, mida Trump teeb ja mida Stoicescu ei märgi, on Putini, kui kurja kolli väljakäimine Euroopa vastu. Aga kurja kolli ees ei pea niimoodi pugema. Siin on ikka midagi veel.
