www.militaar.net

Prantsuse tankistid hakkasid nutma ja need kes kohale jäid, lintsiti külameeste poolt ära et jumala eest lahinguks ei läheks
Teine variant võis olla see et enamvähem iga operatsioon tuli kooskõlastad kindralitega aga need olid oma veinimõisates ja ürgvanad.

Raadio?

Raadio on õige vastus.

Kas just 1 faktor oluliselt mõjutaski... Sakslastel oli parem juhtimine, sh, just siis hakkas Rommel oma imetegusid tegema. Tankidel oli korralik õhutoetus Stukade jt näol mis surus maha Prantsuse suurtükitoetuse, lisaks oli prantslastel oli käsk hoida mürske... Side kukkus mitmel korral kokku. Prantsuse tankide rünnakud võeti Saksa tankitõrjekahurite poolt õnneks - just see võis olla tehnika seisukohast üks määramavaid faktoreid. Kiirus. Ja moraaliküsimus - uskumatus et tullakse otserünnakuga kasvas masenduseks nii juhtkonnas kui sõdurite hulgas, sakslased lasid aga eufooria, mida võimendas amfetamiin toel julgelt edasi. Tõenäoliselt oli eelis ka tankiehituses kasutatud terase kvaliteedis, kuigi Briti Matildade soomuse vastu tekkisid probleemid.

EDIT
Raadio osatähtsust ei saa ka muidugi pisendada.

Jätkame siis Siki toodud temaatikaga - Saksa tankidega.

Kui sakslased läksid spetsiaalse sôjalise operatsiooni "Barbarossa" raames moskooviat demilitariseerima ja deinternatsifitseerima, siis kujunes nende pôhiliseks lahingutankiks Pz IV ja jäi modifitseerituna selleks isegi Pantrite ja Tiigrite tuleku järel.

Mis oli aga Pz IV algne funktsioon?

Jalaväe tuletoetustank?

Ôige!
Ja nüüd küsi ning ära môtlegi kôrvale hiilida..

Midagi lihtsamat.
Kes oli üks ja ainuke USA sõdur, kes hukati deserteerumise eest 2.Maailmasõjas? Mis teeb selle kaasuse vastuoluliseks ja mingis mõttes ebaharilikuks?

Eddie Slovik.

Ma ei mäleta enam päris täpselt ja enne hommikut puudub võimalus guugeldamiseks.
Uus küsimus. On olemas.

https://en.wikipedia.org/wiki/Eddie_Slovik
In militaries around the world, courts-martial have imposed death sentences for offenses such as cowardice, desertion, insubordination, and mutiny. In France during World War I, from 1917 to 1918, the United States Army executed 35 of its own soldiers, but all were convicted of rape or unprovoked murder of civilians and not for military offenses. During World War II, in all theaters of the war, the United States military executed 102 of its own soldiers for rape or unprovoked murder of civilians, but only Slovik was executed for the military offense of desertion.

Colonel Robert C. Bard of the judge advocate general's office noted that of the 2,864 army personnel tried for desertion for the period January 1942 through June 1948, 49 were convicted and sentenced to death, with 48 of those sentences commuted by higher authority. At least one of the members of the tribunal came to believe that Slovik's execution was an injustice in light of all the circumstances, and was an example of disparate treatment from a flawed process.

Jah - Edward/Eddie D. Slovik on õige vastus. Ebatavaliseks teeb selle loo asjaolu, et karistus määrati mitte reaalse deserteerumise, vaid plaanitava teo eest tulevikus, mille kavatsuse tõestamiseks leiti piisavalt tunnistajaid. Juhtum langes kokku kõrgema juhtkonna sooviga teha näidisprotsess hiljutiste suurenenud deserteerumisjuhtumite arvu tõusu tõttu väeosades. Elik soovi eest armeest vabastus saada tsiviilvangla hinnaga keeras noormees IMO vindi mõnes mõttes üle.
Järg akf! eeru käes.

Jah, see, et ainuke reaalselt hukatu 49-st sai surmanuhtluse alles ettevalmistamisel oleva teo eest, on fenomenaalne küll.

Mis jutt? Mees ju deserteerus oma väeosast reaalselt lausa kaks korda.

"Teel Prantsusmaal Elbeufi lähedale määratud üksuse juurde Slovik ja reamees John Tankey, sõber, kellega ta Fort Meade'is kohtus, varjus öösel suurtükirünnaku ajal ja eraldati kompaniist G. Kompanii G liikus järgmisel hommikul edasi, tahtmatult Sloviku ja Tankey maha jättes. Slovik ja Tankey leidsid, et Kanada sõjaväepolitsei üksus oli linna hõivanud ja jäi nende juurde järgmiseks kuueks nädalaks. Tankey kirjutas nende rügemendile, et selgitada nende puudumist, enne kui kanadalased korraldasid 7. oktoobril 1944 oma üksusega teenistusse naasmise.

Järgmisel päeval, 8. oktoobril, teatas Slovik oma kompaniiülemale kapten Ralph Grotte'ile, et ta on "liiga hirmul" teenida eesliinil asuvas laskurkompaniis ja palus end ümber määrata tagalaüksusesse. Seejärel ütles ta Grotte'ile, et põgeneb, kui ta määratakse rindeüksusesse, ja küsis kaptenilt, kas see tähendaks deserteerumist, mille tulemuseks oleks sõjakohus. Grotte kinnitas, et seda teeb, keeldus Sloviku ümberpaigutamise taotlusest ja saatis ta laskurrühma.

Järgmisel päeval, 9. oktoobril, deserteeris Slovik oma üksusest. John Tankey jõudis talle järele ja püüdis veenda teda jääma, kuid Sloviku ainus kommentaar oli, et tema "mõistus oli otsustatud". Slovik kõndis mitu miili tagalasse.."

Ta kirjutas kirja, kus selgitas, et on kaks korda oma väeosast lahkunud ja teeb seda ka tulevikus, kui peaks olema sunnitud eesliinil võitlema. Talle öeldi mitu korda, et loobu sellest pagana kirjast ning lihtsalt jätka teenistust, ja asi unustatakse. Sellest ta keeldus ja soovis ise, et asi läheks kohtusse. Lootis nii sõja lõpuni vanglas olla ja siis ehk amnestia saada. Aga kuna deserteerumine oli sel hetkel tõsine probleem ja mees tundus olevat parandamatu, mõisteti ta surma. Ise ta kommenteeris, et seda tehti seetõttu, et ta oli varem tsiviilis varguste eest karistatud:

"Nad ei tulista mind USA armeest lahkumise pärast, tuhanded mehed on seda teinud. Nad peavad lihtsalt kellestki hoiatava näite tegema ja valiti mind, sest olen endine vang. Ma varastasin asju, kui olin laps, ja sellepärast nad mind tulistavad. Nad tulistavad mind leiva ja närimiskummi pärast, mille varastasin 12-aastaselt."

Siki kirjutas: ↑16 Nov, 2023 11:46 Mis jutt? Mees ju deserteerus oma väeosast reaalselt lausa kaks korda.

Lähtusin ühe muuseumi kirjutisest kus on sisu natuke teine kui Wiki artiklis:
http://www.pngmilitarymuseum.org/slovik.html