Militaarteemad minevikust kaasaega
https://militaar.net/phpBB2/
Kuna pean suhtlema kohalike venelastega üpris palju, siis mida noorem on põlvkond, seda vähem on vatnikuid. Näiteks üritas tööl üks põhimõttekindel 40-ndate alguses "koloraadomardikas" oma idameedia infoga suunata "õigele teele" aktsendivaba eesti keelt rääkiva kohaliku 30-ndate alguses venelast. Viimast lihtsalt ei huvitanud see mardika pläust, mille peale esimene oli vägagi solvunud, sest oli just minuga tulist debatti "tõest ja õigusest" pidanud ja lootis rahvuskaaslase toetusele. Lisaks olen tähele pannud, et vatnikuid on rohkem nn venestunute rahvuste seas, kes ei ole nn puhtad venelased ehk venestunud ukrainlased, tatarlased, kaukaaslased jne. Ju siis on mingi alaväärsuskompleks.Aga põhimõttekindlaid vatnikuid on rohkem ja kui neid veel Riigikogust ka toetatakse, siis võtab see hääbumine neetult kaua aega isevoolselt.
Oma osa on siin ka võõrtöölistel. Tullakse terve perega ja algul võib ju olla plaan, et 4-5 aastat kõvasti tööd teha ja raha teenida, iga kuu nii paar tuhat € kõrvale panna ja siis hiljem Ukrainas (või kust iganes ollakse tuldud) omale juba korter, auto ja suvila osta. Mis sellest lapsestki siis eestikeelsesse kooli või lasteaeda panna. Seda enam, kui laps juba nt. 3-4 klassis käib. Pealegi ei taha ükski eestikeelne kool täisumbkeelset vastu võtta ja kui võtabki, mida see seal tegema hakkab? Varsti selgub muidugi, et polegi elu siin nii roosiline ega palgad nii muinasjutulised, tullakse kuidagi ots otsaga kokku ja kõrvale panemiseks jääb väga vähe järele. Kodumaale tagasi minna ka sedasi ei taha, Eestis olemine tundub samuti suht mõtetu (aga no vähemalt mingigi töö on). Nii see venekeelsete kontingent meil ennast taastoodab ja nõudlus vene koolide ja lasteaedade järele püsib. Lõpuks ollakse veel Eesti ja eestlate peale tigedadki - kuradi orjapidajad! Eestivenelane vaatab ses mõttes asjadele hoopis teise pilguga. Vähemasti haritum ja edumeelsem osa neist.Jaanus2 kirjutas:Ei hääbu ta nii kiiresti midagi, on visa hingega. Hääbub taibukamate tõttu, kes lapsed eesti kooli panevad. Aga põhimõttekindlaid vatnikuid on rohkem ja kui neid veel Riigikogust ka toetatakse, siis võtab see hääbumine neetult kaua aega isevoolselt.
See on huvitav ja samas õige tähelepanek. Olen märganud täpselt sama.Roamless kirjutas:Lisaks olen tähele pannud, et vatnikuid on rohkem nn venestunute rahvuste seas, kes ei ole nn puhtad venelased ehk venestunud ukrainlased, tatarlased, kaukaaslased jne. Ju siis on mingi alaväärsuskompleks.
"Paavstim kui paavst ise". Tihti on sellised inimesed kas aadetelt, elustiililt või lihtsalt läbielamiste mõttes käinud ühiskonna ühes servas ära ja siis pendlina täie hooga teisele poole välja võnkunud. Aga jaa, identiteedita "puhast lehte" on propagandaga lihtne täis kirjutada.Svejk kirjutas:See on huvitav ja samas õige tähelepanek. Olen märganud täpselt sama.Roamless kirjutas:Lisaks olen tähele pannud, et vatnikuid on rohkem nn venestunute rahvuste seas, kes ei ole nn puhtad venelased ehk venestunud ukrainlased, tatarlased, kaukaaslased jne. Ju siis on mingi alaväärsuskompleks.
Algupärase rahvusliku identiteedi minetanud lumpeniseerunud mass allub kõige labasemale ühisele nimetajale orienteeritud propagandale.
Jajah. Riiki ei salli, kuid minema ka ei taha kolida millegipärast.Kohalik venekeelne pööbel avaldab artikli kommentites toimunule marulist heameelt...
Aitäh Borja. Viide kah: https://epl.delfi.ee/arvamus/lauri-vaht ... d=90804907Lauri Vahtre Grigorjevale: rahvuspõhiste etteheidete tegemine eestlastele, eriti veel 20. augustil, on ikka päris ülbe samm
Sveta Grigorjeva kõne Roosiaias oli nagu Juliana Telmani suust kukkunud, kui viimane 6. augustil 1940. aastal Kremlis Stalini heakskiitva pilgu all Eesti riiki manas.
LAURI VAHTRE
ajaloolane
Muuhulgas teatas teenekas kommunist, et seal ei olnud kakskümmend aastat vägivallal mingeid piire, iseäranis naisterahvaste suhtes. Grigorjeva jällegi leidis ennast riigist, „kus tänane koalitsioon tegeleb päevast päeva naiste, noorte, vähemuste, võõrtööliste ja tööandjate alandamisega". Lisaks kuulutas Roosiaia oraator dramaatiliselt: „Olen siin, teadmisega, et mind võib oodata poliitiline tagakiusamine, tööde ülesütlemine, isegi kohtukutse. See on tänapäeva reaalsus."
Vabandust, tulgem ikka maa peale. See pole tänapäevane reaalsus, see on üksnes Grigorjeva unistus. Unistus helepunasest märtrikroonist. Paraku ärgu lootkugi, keegi ei hakka teda puuri pistma. Eesti on ikkagi vaba maa. Eesti on ka just see koht, kus poemüüjast võib lihtsamalt kui kuskil mujal maailmas saada peaminister. Kui inimene väidab vastupidist, siis pole ta lihtsalt adekvaatne või provotseerib. Kui elu ei edene, siis on võrdlemisi kerge selle põhjuseks tuua, et olen lihtsast perest või et venelane. Hoopis valulisem on peeglisse vaadata ja endalt küsida, ega põhjuseks pole hoopis vastik iseloom.
Esimesed sada aastat on rasked
Eestlaste ja eestivenelaste leppimine on veel poolel teel. See võtab aega. Nagu olen öelnud: „Kannatage ära. Esimesed sada aastat on rasked, pärast läheb kergemaks." Kuid leppimine on ikkagi teel ja liigub edasi. Grigorjeva stiilis karjatused ei kiirenda seda edasiliikumist põrmugi, hoopis kisuvad tagasi. Tahaks inimesele lausa öelda: kui on nii kange valu kedagi põlvitama sundida, võib sõita Ameerikasse mustanahaliste õigusi kaitsma. Rahvuspõhiste etteheidete tegemine eestlastele, eriti veel 20. augustil, on ikka päris ülbe samm.
Lõpuks oli see ju otseöeldult „Vene võim", millest me 29 aasta eest rõõmujoovastuse saatel vabanesime. Mõeldagu välja milliseid eufemisme tahes, peidetagu seda tõsiasja poliitkorrektsuse vaiba alla, palju tahes, nii see oli, mäletan ja tean seda hästi.
Pidukõne võinuks olla ühendav, südantsoojendav, motiveeriv. Põhjust oli ja on kuhjaga. Meil ei ole halvasti läinud, üldsegi mitte. Kui aga isegi pidupäeval ei osata sellest rõõmu tunda, siis on kuskil otsustajaks saanud vale inimene.
Nagu öeldud, Eesti on vaba maa - või vähemalt veel on. Vahel tundub, et üsna napilt. Ja kui kauaks, selle üle olen nõus muretsema koos president Kaljulaiuga. Ainult et nähes ohtu hoopis mujal kui arvab president, kellele kangastub oht Eesti Vabariigi valitsuse ja otse loomulikult ühe koalitsioonierakonna poolt, mille liidrid oma õudsete mõtete varjamiseks kannavad kaabut. Ma ei või kinnitada, et nende kaabude all iial mingeid silmapaistvaid rumalusi ei hõlju, kuid üldiselt pole üksikisikul vähemalt praegusajal Eestis riigi poolt küll midagi karta.
Karta tuleb pigem teist üksikisikut või õieti üksikisikute gruppe, sest vägivalda hauduvad ja/või praktiseerivad inimesed kipuvad alati ning kõikjal kampu moodustama. Kambad teevad kambakat ja korraldavad nõidade põletamisi. Tänapäeval enamasti mõistvuse, avatuse ja sallivuse sildi all.
Kaitse omakohtu eest
Riigi ülesanne on üksikisikut kampade ja kambakate eest kaitsta. Valvata korra ja seaduslikkuse järele. Kui riik seda ei tee, läheb omakohtuks, nagu tegelikult juba ongi läinud. Juba see, kuidas president Marti Kuusiku ametissevannutamise ajal riigikogu saalist välja jalutas, oli omakohus. Ning muidugi ka eeskuju väiksematele lintšijatele nagu Katrina Raiend. Kõike seda arvesse võttes tundub presidendi mure riigi poolt ähvarda ohu üle lausa kohatu. Oht on mujal.
Kui soovitakse õigusriiki, siis kehtigu õigus kõigile, mitte üksnes neile, keda selleks valimata ja kutsumata inimesed heaks arvavad välja noppida ja püünele seada. Muidu satume tagasi just sinna, kust 1991. aastal pääsesime: vatist ühiskonda, kus kõik on ette ära otsustatud, ainult et pole teada, kus või kelle poolt. Kui ühele verbaalsele ahistajale ahistamisvastase võitluse auhind anti, siis oli vaja juba pisut vaeva näha, et kindlaks teha, kellest koosnes sellekohase arulageda ettepaneku teinud komisjon. Jah, salastatud see veel ei olnud.
Veel.