Sa ei oska kastist välja mõelda! Mis siis, et raha pole - varjendid polegi tähtsad. Lihtsalt ... varjuge!
Nali naljaks, aga teema on jätkuvalt kuum.
Tänases 16.01.2024 Delfis
Intervjuu päästeameti peadirektoriga: uut maa-alust Eestit pole vaja inimeste kaitseks ehitada
Kas siis varjendid või varjumiskohad?
Mulle väga meeldiks, kui saame Eesti inimestele varjumisest rääkida, ilma et laskuksime terminitesse. Päästeameti eesmärk on, et inimesed teaksid, millised kohad neile sõjalise ründe korral kaitset pakuvad, ja neid kohti on Eestis palju. Me peame lihtsalt asjale natuke loomingulisemalt lähenema, kui mõtlema sellele, et meil on ainult Soome eeskujul mingisugused varjendid kuskile loodud.
Sõjalise ründe korral pakuvad kaitset nii keldrid, maa-alused parkimismajad, tunnelid, ilma akendeta siseruumid kui ka suurte kortermajade madalamad korrused. Kõige tähtsam on, et inimesed oleksid siseruumides. See on kõige suurem kaitse.
Aru peame me saama aga sellest, et kõik hooned ei kaitse, kui nad saavad otsetabamuse. Kahjuks ei kaitse otsetabamuste eest ka varjendid. Sõjatööstuses kasutatakse väga palju spetsiaalseid punkrivastaseid ründerelvi: kui on teada, mida tahetakse rünnata, ja kui see koht on piisavalt oluline, siis seal neid relvi ka kasutatakse. Meie eesmärk ei ole inimesi ühte kohta kokku tuua ja anda võltsturvalisust. Meie eesmärk on, et inimesed teaksid, mis neile kaitset pakub, ega muretseks ülemäära selle eest, kas selle asja nimi on varjend, varjumiskoht, avalik varjumiskoht või turvaruum. Maailmas ei ole olemas varjendile mõeldud standardit. Kõige rohkem räägime standardite mõttes Soomes kehtestatust, aga see ei ole mingi ülemaailmne standard. Me võime nimetada asju nii, nagu ise soovime.
Ega kaitsevägi ei taha ju ka, et inimesed tänavale jookseksid.
Oleme kindral Martin Heremiga sellel teemal hästi palju rääkinud ja oleme samal arusaamal, et tähtsad pole varjendid, vaid et inimesed oleksid varjunud. Avalikele varjumiskohtadele märgi panek on oluline aga seetõttu, et inimesed teaksid: sellesse kohta saan minna, kui olen rünnaku ajal tänaval. Avalike varjumiskohtade puhul lepime hoone omanikuga kokku, et nad oleksid valmis ja teeksid uksed lahti. Ja inimesed saavad sinna minna.
Kaugel märgistamisega olete?
Umbes 10% elanikele (u 150 000 inimesele) on mahu järgi praegu avalikke varjumiskohti märgistatud. Oleme käinud valdavalt läbi omavalitsustele ja riigiasutustele kuuluvad hooned, järjest rohkem oleme teinud koostööd ka eraettevõtete ja kaubanduskeskustega. Töö käib. Avalikud varjumiskohad oleme inseneridega üle vaadanud, et selgitada, kas keldrikorruste vahelaed piisavalt tugevdatud ja kas on mitu väljapääsu.
Miks ei tasu varjumise puhul Soomelt eeskuju võtta?
Esiteks, Soome on saanud seda süsteemi üles ehitada väga pika aja jooksul. Teiseks, Soome standardid on sellised, milleni meie ei plaani minna. Soome on valmistunud tuumasõjaks, mitte lihtsalt selleks, et keegi pommitab, ja sellepärast on neid varjendeid tehtud teistel põhimõtetel. Eestis peame vaatama sellele süsteemile kui 50 hallile varjendile.
https://epl.delfi.ee/artikkel/120262398 ... ks-ehitada
Osalt võib ju kaasa noogutada - see, et me Soome eeskuju järgida ei suuda, ei tähenda veel seda, et üldse mitte midagi teha ei saa või et nüüd tuleks käed jõuetult rüppe lasta.
Teisalt oli eespool viidatud, Päästeameti enda tellitud Taltechi uuring suhteliselt nutuste järeldustega.
See väidet, et "Kahjuks ei kaitse otsetabamuste eest ka varjendid" vastab küll tõele, aga on veidi kavaldamise maiguga a la ükski varjend ei kaitse spetsiaalsete rakettide ja mürskude vastu, seega pole neid nagu mõtet ehitadagi? Küsimus on pigem selles, kas varjend kaitseks S-300 või muu levinuma raketi otsetabamuse vastu.
Huvitav oleks näha kalkulatsioone, mis läheks maksma otsetabamuse vastu kaitsvad variendid x-% Tallinna, Tartu või teiste linnade elanikele. Näiteks linnaosade kaupa. Palju läheks maksma hoopis vastav õhutõrjesüsteem. Kui endal raha pole - kas EL annaks sellest suurema osa? Kas on üldse küsitud? Hetkel on meil eriti huvitav seis - Hispaania NASAMS oli mõnda aega õlekõrreks ja nüüd pole sedagi.