https://www.ohtuleht.ee/1012713/kaitsei ... as-vagesid
Kaitseinvesteeringute keskuse juht tõmbab Helmete jutule pidurit: eesmärke seab ikka Herem, kes juhib sõjas vägesid
„Kui kõlab sõnum, et ostke praeguse [pikaajalise kaitsekulutuste] plaani sees õhutõrje ja pidage seda üleval, siis lause teine pool peab ütlema, et pange kinni 2. jalaväebrigaad ja kaitseliit – need on rahaliselt võrreldavad tehingud,“ selgitas Kaitseinvesteeringute keskuse juht Kusti Salm, et ainuüksi 300 miljoni euro suuruse laenu võtmine ei tekitaks Eestile keskmaa õhukaitsevõimekust – järgmise 10 aastaga tuleks leida veel 300 miljonit, et süsteemi käigus hoida.
Usutluses Õhtulehega rääkis Salm, miks talle tundub ebatõenäoline rahandusminister Martin Helme lubadus, et võimalik kallis keskmaa õhutõrje süsteem võib lähiaastatel Eestisse jõuda, kas vaenlaste dessant võib tõesti kerge vaevaga Tallinna linnahalli juures maabuda, nagu väitis Mart Helme, ning millised on riiklike kaitsekulutuste järgmised prioriteedid.
Intervjuu esimene küsimus pidi olema sootuks midagi muud, aga üks nädalavahetuse raadiosaade muutis olukorda. Martin Helme ütles seal: „Ja minu silmis selle viimase nädala jooksul on tekkinud väga-väga tõsine küsimärk kaitseväe juhataja pädevuses, kes väidab täiesti rahulikult, et Eesti ei vaja oma õhutõrjet, keskmaa õhutõrjet.“
Te olete olnud kaitseväe juhatajaga tihedas suhtluses ja teisalt teate riigi hankesoove. Kas see vastab tõele, et Eesti ei tahagi õhutõrjesüsteemi, mida poliitikud justkui lahkelt peopesal ette kannavad?
Esiteks, kaitseväe juhataja on pädev.
Teiseks, ei, see ei vasta tõele. Õhutõrje hankimine on olnud kümneaastase arengukava tegemisel Top 3 prioriteet nii [aastatel] 2012, 2016 kui ka praegu arengukava uuendamisel. Aga nagu iga võime arendamisel, pole oluline ainult see, mis sa selle eest saad, vaid ka see, mis selle eest tegemata jääb.
2012 ja 2016 arengukavas oli otsus, et 1. jalaväebrigaadi soomusvõime, suurtükivõime ja laskemoonatagavarade suurendamine toodab meile rohkem kaitsevõimet kui õhutõrje hankimine. Eesti riik oli nii paremini kaitstud.
Kui küsitakse, kas õhutõrjet on vaja, siis õige vastus on – jah. Aga rohkem on olnud tarvis tõsta jalaväeüksuste kaitstust-mobiilsust ja lahinguvõimekust.
Aga miks mitte haarata siis nüüd kahe käega sellest võimalusest kinni, kui pakutakse, et me saame 300 miljonit laenuraha välja käia: võtke ja ostke?!
Nii kaitseväe juhatajal kui ka laiemalt kaitseministeeriumil pole ühtegi probleemi haarata kinni võimalusest hankida õhutõrjevõimekus. Aga siin on hästi oluline arvestada sellega, et ostmine on ainult üks kolmandik asja kogumaksumusest.
Õhutõrjest rääkides: miinimumpaketis maksaks selle soetamine 300 miljonit eurot. Meil tuleks veel lisaks leida 300 miljonit järgmise kümne aasta jooksul ja kokku 600 miljonit 20–25 aasta jooksul. See raha tuleks tänaste võimete arvelt. Ja me ei räägi mingitest ametnike palkadest või rahvusvaheliste programmide liikmemaksudest, vaid konkreetsetest lahingüksustest, mis tuleks sellisel juhul laiali saata.
Siseminister Mart Helme tõi valitsuse pressikonverentsil välja näited, et praegu on õhutõrjeks olemas üks pakkumine miljardi euroga, ja siis tuli rahandusminister, kes ütles, et näe, 250 miljoni euroga saab ka. Kas reaalselt need käärid ongi nii suured?
Ei ole kindlasti selliseid kääre. Ma ei ole üldse kursis sellega, kust need numbrid on võetud.
Aga mis puudutab seda väidetavat 250 miljoni euro suurust pakkumist, mille jõuaks kohe sel aastal ära tarnida, siis… Sellesama ettevõtte (Iisraeli firma Rafael – V. V.) käest oleme meie ametlikult saanud hoopis teised andmed – tarneajad nii rannakaitse kui ka õhukaitsesüsteemide puhul on minimaalselt kolm aastat. Sinna lisanduvad lepinguläbirääkimised, väljaõppeaeg ja kõik muu selline.
Äkki ongi Toompeal firma esindajatega läbi räägitud paremad tingimused ja Eesti-Iisraeli riikide vaheline tehing käiks siuhti?
Ma ei saa seda välistada, aga lihtsalt füüsiliselt sel aastal ära tarnida, integreerida meie süsteemidega, teha väljamaksed, õpetada välja inimesed, toota laskemoon… Maailma ajaloos oleks see pretsedenditu.
Oletame, et süsteem jõuab kohale alles kolme aasta pärast. Miks mitte kulutada need 300 miljonit eurot praegu ära ja kolme aasta pärast on pukis järgmine valitsus, kes muretseb, kust uude arengukavasse järgmised 300 miljonit tulevad?
Ma tahan, et kaardid oleksid siin avatud! Hangime mingi süsteemi, paneme seda opereerima inimesed, ostame laskemoona, nende vedamiseks veokid, ehitame taristu, laiendame harjutusväljakuid – kui me praegu teeksime selle otsuse teadmises, et süsteemi elutsükli käigus raha ei ole, siis me samal ajal teeme otsuse, et midagi muud tuleb kuskil kinni panna.
Vaadates tänast väestruktuuri, kuidas me kavatseme vajadusel Eesti kaitseväge kasutada ja seda rahuajal arendame, siis see lõikaks meile lihasesse! Meil ei ole vahendeid, mis lubaks katta kümnetesse miljonitesse ulatuvaid lisakulusid.
Ma toon siin tavaelust näite: kui inimene teenib kuus 1000 eurot, siis ta tajub, mis ta selle raha eest saab. Aga kui ma kuulen neid küsimusi, mis on praegu õhku visatud, siis seda tuhandet eurot vaadatakse justkui 10 aasta pildis. Selle 120 000 euro eest jaksad ju ikka endale uue auto või korteri osta, milles probleem?! Aga oma palga puhul saab ju igaüks aru, et 120 000 eurot kümne aasta peale on sama kui 1000 eurot kuus.
Kui keegi räägib kuskil, et kaitseministeeriumil on mingit raha üle, siis see lihtsalt ei vasta tõele. Meil on juhtunud hilinenud tarneid, ikka tuleb ette – uued automaatrelvad pidid kohale jõudma 2019 lõpus, jõudsid selle aasta juulis. Aga Eestis on tekkepõhine eelarve: vahendid antakse siis, kui tarne kohale jõuab – see ongi välja mõeldud selleks, et aasta lõpus ei hakataks rahaga rallitama, makstes välja eelarves kirjas oleva summa, kuigi tegelikult võivad asjad kohale jõuda alles viie aasta pärast.
Ehk siis lihtsustatult öeldes: kümne aasta plaan on paigas, et kaitsevägi ei elaks üle oma võimete?
Ühest küljest, aga teisest ka selleks, et olemasoleva raha eest me suudaks välja arendada maksimaalselt võitlusvõimelise väe.
Aga kui plastiline või painduv see plaan on ehk kui palju saab asju ümber teha? Sest tulles tagas raadiosaates Martin Helme öeldu juurde: „Riigikaitsekomisjoni istungil meil oli diskussioon Heremiga ja mina ikkagi pidin tähelepanu juhtima sellele, et kui on sõjaväelane, kes arvab, et tuleb nii teha, ja on poliitiline tahe teha teistmoodi, siis tegelikult ei ole varianti ka, kumba pidi tehakse.“
Plaan on tegelikult väga paindlik. Vaatame selle ümber iga nelja aasta tagant, võttes arvesse julgeolekuolukorra muutuse, poliitilise tahte ja lisaks me eelarvestame kulutusi ka iga-aastaselt. Selle kümneaastase eelarve sees on võimalik projekte ette- või tahapoole nihutada. See ongi kaitseväe juhataja, aga lõpuks ikkagi kaitseministri otsus, mida ja millises järjekorras teha. Nii et paindlikkust on seal sees päris palju.
Kui me järgmisel aastal kinnitame uue arengukava, mis räägib sellest, et meil on vaja nüüd teha õhu- ja rannikukaitsevõimekust ning valitsus on otsustanud selleks hüppeliselt kaitseväe eelarvet suurendada, siis selle plaani sees on võimalik mingeid projekte kiirendada. Aga see väide, et teie tänane eelarve on üle 600 miljoni euro, paari aasta peale leiab sealt 300 miljonit küll, ei näita paindlikkust. Kui kõlab sõnum, et ostke praeguse plaani sees õhutõrje ja pidage seda üleval, siis lause teine pool peab ütlema seda, et pange kinni 2. brigaad ja kaitseliit – need on rahaliselt võrreldavad tehingud.
Rahandusministri plaani puhul on õhutõrjest räägitud rohkem. Merekaitse on seal väiksem ja odavam koostisosa. Millised arendusplaanid sellega on ja mis on praegune võimekus ehk kas – nagu Mart Helme väitis – vaenlaste dessant võib linnahalli taga maabuda ja me ei saa kuidagi vastu?
Jutt sellest, et dessant võib rahulikult Eestisse sisse jalutada, muidugi ei vasta tõele. Dessant võetakse vajadusel väga karmilt vastu: selleks on meil jalaväeüksused. Meil on olemasolevate relvade, suurtükkide, miinipildurite ja tankitõrjerelvadega olemas võimekus mõjutada merelt tulevat dessanti. Ma ei ütleks, et see on meil karjuv võimelünk.
Kuidas me Eesti rannikut kaitseme, kuidas hoiame vabana veeteed, et liitlased saaksid siia tulla, kuidas tagame oma vete suveräänsuse, sellesse oleme tänases arenguplaanis päris palju investeerinud. Lisaks ostame ameeriklaste abiga juurde mereseireradareid.
Kõik, mis puudutab mõjutusvahendeid, on meil arengukava uuendamisel Top 3 prioriteet. Kõik ideed, mis on avalikkuses läbi käinud, 30-, 120-, 150kilomeetrise ulatusega täppislaskmisseadmed, on aruteluna laual. Aga seda ei saa otsustada, ilma et oleksid olemas rahalised vahendid, mis lubaks reaalselt süsteemi kasutusele võtta.
Mida see Top 3 ajaliselt tähendab?
Kui järgmisel suvel saaks arengukava heaks kiidetud – või kui valitsus otsustab praegu rannakaitse osas täiendavalt finantseerida –, siis esimene võimekus on võimalik luua kahe-kolme aastaga.
Viimaste aastate suured kaitseinvesteeringud olid K9 Kõu haubitsad ja automaadid R20 Rahe. Mis lähiajal veel prioriteedid on, kui me ei räägi nüüd neist tulistest teemadest, ranniku- ja õhukaitsest?
Siin ma räägin muidugi kaitseväe juhataja eest, sest tema seab Eestis sõjalisi prioriteete ja see ei saagi muudmoodi olla, sest tema hakkab väge juhtima, kui peaks minema sõjaks.
Kaitseväe juhataja on oluliseks pidanud kõike, mis puudutab regionaalset kaitsevõimet. Eesti ole regioonis üksi ega oleks seda ka võimalikul sõjatandril, vaid meid ümbritsev mereala ja ka maismaa Lätis-Leedus oleks see tander. Äärmiselt oluline on leida regionaalsed võimed, mis peamiselt puudutab täppislaskeseadmeid nii maalt maale kui ka maalt merele.
Laskeulatus on siin väga tähtis: igaüks võib hakata kaardil sirkliga neid sõõre tõmbama, mitu 30kilomeetrise laskekaugusega laskeseadeldist peaks meil olema 1500kilomeetrise ranniku peale. Aga kui meil on pikema laskeulatusega süsteem – moodsamad relvad lasevad üle 200 kilomeetri – siis paindlikkus on suurem, aga samas on ka kümneid kordi lihtsam süsteemi vaenlase eest varjata.
Teine suur asi on 2. jalaväebrigaadi soomusvõime. Et säilitada 1. brigaadi, peamiselt kahe pataljoni, praegust liikuvust-kaitset, peame neile hankima uued soomukid, sest vanad on oma eluaja lõppu jõudnud. Sama puudutab 2. brigaadi: kui tahame, et see oleks oma võitlusvõimelt ja mobiilsuselt vähegi võrreldav 1. brigaadiga, peame üksuse panema osaliselt soomuse peale.
Milline on reservväelaste motivatsioon minna sõtta? See on oluliselt kõrgem, kui nende üksuste liikuvus ja kaitse on parem, kui see on 2. brigaadil praegu.
Relvasüsteemidest ja automaatidest on poliitikutel põnev rääkida, sest need teevad kärtsu ja mürtsu. Mis on prioriteedid igavamatest asjadest – mille ehitamisele kulub betooni?
Viimastel aastatel on prioriteet olnud Tapa, peamiselt liitlastega seotud investeeringud. Tulevatel aastatel on teemaks Kalevi pataljoni liikumine Jõhvi, harjutusvõimaluste hüppeline parandamine keskpolügoonil, toetusväejuhatuse ja vahipataljoni konsolideerimine Paldiskisse. Suurim investeering puudutab samuti 2. brigaadi ja Lõuna-Eestit: üritame saada korda mobilisatsioonivarude ning sõidukite hooldus- ja hoiutingimused, luua parema juhtimistaristu ja Tartusse Raadile kaitseväe suure õppelinnaku.
Aga tulles tagasi selle kärtsu ja mürtsu juurde: alates 2016. aastast on olnud kaitseinvesteeringute fookuses sõjaaja laskemoonavarude täiendamine. 30–40 protsenti investeeringutest on igal aastal läinud sinna.
Varasemalt, kui kaitsevaldkonna arendamine ei käinud veel arengukavade kohaselt, kerkisidki üles erinevad omapärased ideed, mis hüppasid paika pandud plaani vahele. Need ideed realiseerusid lõpuks selle arvelt, et mingites kohtades täielikult puudus laskemoonavaru! Täna võime täie kindlusega väita, et kõik meie relvasüsteemid on sõja pidamiseks kaetud piisava varuga.
Mis on laskemoona „parim enne“?
Väike kaliiber võib normaalsetes hoiutingimustes kesta 50 aastat või rohkem. Miinipilduja- ja suurtükimoon kestab 30 aastat, mis eeldab aga vahepealset kontrolli. Tankitõrjerelvad või õhutõrjeraketid – nende aeg on 20 aastat ja need nõuavad vahepealset hooldust, mis on üpris kulukas.
Jõuame tagasi selle alguse jutu juurde, et üks asi on praegu laenata see 300 miljonit, aga kust tulevad need järgmised 300, et hoida süsteeme töös ja ajakohastena.
Just. Üks kord ostetud raketil, et ta oleks need paarkümmend aastat töökorras, pead sa vahepeal elektroonilisi osasid vahetama, tegema erinevaid teste ja see kõik maksab!
