www.militaar.net

lennuk kirjutas:Olen pisut tuttav programmeerimisega, aga üldse mitte tuttav suurtükiväe arvutusvajadustega.

Programmeerimine pole pole probleem, aga on vaja mingisuguseid matemaatilisi oskuseid. Kuidas on parim arvestada mingi erisugune asi.

Ballistiika seadused on ju vanad tõed siin pole vaja midagi uut leiutada.

Mürsk lendab algusel peaaegu sirged joont, aga kui mürsu kiirus langeb nii see hakkab kiiremini ja kiiremini allapoole vajuma.

Müsrsu algkiirus sõltub missuguse suurtükiga see välja lastakse, missugune viskelaeng on, mis on püssirohu temperatuur.

Mürsu lennurada mõjutavad tuule suund, tuule kiirus (erinevatel kõrgustel mere pinnast) ja õhu temperatuur. Loomulikult ka see mis nurgaga lastakse.

Igale mürsule, laengule ja suurtükile on praktiliselt oma tabelid.

Siis on vaja tulepositsiooni koordinaadid (ka kõrgus) ja märgi koordinaadid (ka kõrgus).

Üldiselt on ka vaja teada tulejuhi koordinaadid.

Pole midagi eriti keerulist. Eestis on ka lihtne, sest erinevaid suurtükke pole palju - Soomes seevastu neid oli tõhutu kogus.

Kas need vajalikud lähteandmed ei tule mitte suurtüki passist?

Näiteks piloodi manuaalis (jälle maaväekauge näide) on kümneid lehekülgi graafikuid, milline on kiirus ühel või teisel kõrgusel ühe või teise koormaga või palju lennuk antud kõrgusel ja koormaga G-sid välja võtab.

Olen kaks aastat (1983-85) olnud Nõukogude Armees arvutajana (mis iganes see tänapäevane nimetus on) D30 iseliikuvale variandile e. Gvozdikale (2C1).
Väljaõpe pisut lühendatud, kuna üliõpilaste ajateenistusse kutsumine oli alles juulis.
Kuigi venelastel oli teoorias mingisugune arvestussüsteem olemas, siis reaalselt ma seda töös kunagi ei näinud.

Reaalsed töövahendid olid ikka PUO, tabelid ja lisavahendina PUO joonlauale peale käivad lisaskaalad. GPS veel tol ajal polnud, gürod aga küll.

Arvutamise- ja laskmiskogemused pärinevad ikka õppustelt, reaalses lahingutegevuses ei ole ma osalenud.

Ei ütleks, et käsiarvutusega nüüd nii jubedalt aega oleks läinud. Tõsi, õppustel oli peamiselt tegemist ettevalmistatud tulepositsioonidega.

Ei oska ka öelda, kas käsiarvutus vajab ülejõu käivat väljaõpet. 8 uuga peaks hea tahtmise korral sõjaväest lahkuma juba saja tundev inimene. Kui muidugi endal huvi on.
Ennast kiites pean ütlema, et oma divisjonis olin ma sisuliselt ainuke töövõimeline arvutaja, mitte alla jäädes ka noorematele sõjakoolist tulnud ohvitseridele. Aga küsimus kaasteenijate suhtes oli pigem huvis asja vastu... Kõrgemat matemaatikat see otseselt ei nõudnud.

Muidugi oleks tpr näha, kuidas laskmine tänapäeval käib. Sinna ligi aga tsiviliste vist ei lasta...

Eks see ajateema oli igivana ja läbi leierdatud. Eks õpetada jõuab kõike, kui selleks oleks vaid õppurite ja õpetajate tahe. Kui sedavõrd elementaarset asja nagu laskeasendid (ilma individuaalse korrigeerimiseta) õpitakse terve päev (sest nii on plaanis kirjas) ja peale seda pooled töllid ikka ei oska, siis pole ime, et laskearvutust ei jõua õpetada. Süsteem laseb vanaviisi minna, sest mõtlemine pole sõjaväes eriti kombeks. Muidugi on erandeid, kuid see teadupärast kinnitab reeglit.

Suurtükiväele suudab normaalse arvutusprogrammi valmis teha isik või iskute ring, kes on saanud ühtlasi suurtükiväe arvutamise alase ettevalmistuse. Ilma ei ole mõtet üritada ka.
Kel aga on huvi (ja aega) ise õppida ja leiutada, võtke algatuseks ette KL 81mm arvutusvahendid + tulejuhtimisjuhendid. Umbes 10x lihtsam. 81mm on meil vist ka veel arvutiseerimata...

Vene aegsest arvutamisest ma suurt midagi ei tea, kuid juttude põhjal käis seal asi ikka üsna umbropsu võreldes selle põhjalikkusega, mis meie teeme. Eks seal lasti ja lastakse rohkem "maa-alale" ka vist...
Olen arvutamise asjadest varem kirjutanud siia teemasse - kel huvi, otsigu varasemast ja lugegu.
Muidu 105mm me midagi juba kõpitsesime omal algatusel ajateenijate abiga. Mitmed valemid õnnestus ka valmis mõelda mitme inimese koostöös (tavaliselt oli aega maastikul ja öösiti). Nii vähe, kui laskmisel paralleelselt manuaalsega katsetati, töötasid need asjad, mis selleks ajaks käima olid saadud.
Sama keeruline, kui taolise proge arvutama panek, on ka kasutajale vajalike sisendite ja väljundite väljatöötamine ja graafiline planeerimine. Asi osutub veel keerulisemaks. Tulevad mängu eri tüüpi korrektuuride, ülekannete, parandite arvestamine/ignoreerimine eri laengutele ja teatud sundandmete (mitte programmi pakutavate) kasutamine teatud situatsioonides. Kes vastavat korralikku koolitust pole saanud, ei habla eriti midagi - olgu või programmeerija. Aga meile sattusid mehed, kes jagasid mõlemat. Tegelikult meil lihtsalt ei ole ressurssi et taolisi asju teha oma põhitöö kõrvalt. Väga ei lubata kõrgemalt poolt kasutusse ka - lasketehnilistel kaalutlustel.

Suurtüki passist saab ka mõned andmed (igal relval natuke erinevad), midagi vahel ka laskemoonapakenditelt, kuid enamus tuleb ikka pikkadest lasketabelitest ja graafikutest, mis kuuluvad arvutusvarustusse ja millest osa tuleb ise uuesti arvutada-joonistada iga mõne tunni tagant.

Soomlastel on kindlasti see programmijupp olemas, mis teeb D-30 ja D-20 suurtükile laskeandmeid. Iseasi, kas nad tahavad meile seda ka välja anda. NATO tulejuhtimissüsteemiga see ilmselt kokku ei lähe, kuid kasu oleks ikka, kui saaks kohmaka manuaalse arvutuse igapäevaseks nurka jätta (seda ilmselt õpetataks kuigipalju nagunii, kuid mitte automaatse tasemeni). Manuaalse arvutuse varustusega on veel see häda, et ta võtab natuke palju ruumi - ei taha liikuvasse juhtimispunkti hästi äragi mahtuda. Teine asi, et äkki nad saaksid meid vähemalt toetada oma vastava programmi valmistamisel-arendamisel, kui müüa/anda ei raatsi.

Suurtükiväe väljaõpe ei kesta 8 kuud. Selleks on reaalselt aega u 5 kuud. Kui Kõhutuule lõpuõppus, Vabariigi aastapäev ja muud plaanivälised pokasuhad ning pühad välja arvata, siis vähemgi. Ütleme nii, et jaanuari algupoolel saadakse kõik varustusekoormad kätte ja hakatakse vaikselt pihta. Märtsiks saab niikaugele, et kannatab allüksustega pikemalt maastikul käima hakata ja aprilli lõpp/mai algus ongi juba lahinglaskmised. Ühe relvasüsteemiga pole probleemi, kuid kahe erinevaga paralleelselt on ikka kitsavõitu.


Eelmisse postitusse jäi kirjutamata, et D-30 -ga ei saa ikka päris ringiratast lasta ilma lafetti liigutamata. Teatud sektorites (u 1/4 ringist vist oli) jäävad haarad raua tagasijooksule ette - saab lasta vaid lähematele kaugustele ja ainult alumises tõstenurgas. Reaalselt me pidime siis põhisuuna muutumisel ikka kiilud väja kiskuma ja relva lafetiga (alla lastud tugiplaadil) kangidega hiivates keerama. Pärast jälle kiilud maasse. Tavalise suurtükliga saaks ilmselt kiiremini.
Filmis taovad mehed kuvaldadega haara kiilu maasse, soomlastel on selleks lahmakas liugvasar (kolmele mehele). Vaevalt sellega eriti kiirem saab, kuid on vast ohutum.

Vanasti ei püütudki täpselt tulistada kaudtulega, ega siis kõigi asju võetud arvesse. Tehti nö. sisselaskmine. Tulistati kas või nelja suurtükiga ja vaadati kuhu läks ja korrigeeriti tuld.

Nüüdisajal see ei kõlba karu pe*ssegi.

On vaja arvutada kiiresti täpsed andmed, tulistada terve suurtükiväegrupiga paras ports mürske ja panna putku.

Selliseid asju võiks hankida..
http://en.wikipedia.org/wiki/BM-21#Poland


Tegemist on Poola vanade nõuka-armee BM-21 "Gradidega" milledele tehti väheke tuunimist ja moderniseerimist. Uus veok, tulejuhtimissüsteemid jne. Jätab soliidse mulje

Suur osa asjadest ja igasugu tehnilistest vidinatest, relvadest jne jätab "soliidse mulje", aga seda meil ei ole ja ei ole ka tulemas seni, kuni vastutavad indiviidid ei hakka mingi muu koha asemel peaga mõtlema ja ei karda enam idanaabrit "ärritada" või seda, et sõjategevuse korral saaksid kultuuriväärtused kannatada.

Soomel on ka Grade relvastuses. Parem kui mitte midagi.

Suurt kolakast on natuke raske saada peitu - ja õhutõrjega Eestis on nagu on.

Selliste Gradide mitteostmise põhjused on

1. suur tulejõud ühe ostuhinna ühiku kohta. Kobedam MLRS toimetab nimelt minutis vastaseni samapalju lõheainet kui terve suurtükipataljon.

2. tegemist on "vananenud ja suuri kulusid nõudva relvasüsteemiga, millel pole tagatud logistiline toetus." (tegelikkuses on BM-21 ja tema moona igal pool lademes).

Ehk selliste ostmine on vastuolus EV ametliku kaitsepoliitikaga - mis "ei näe ette iseseisvat kaitsevõimet, sest sõdimise korral hävivad kultuuriväärtused ja mille põhiline suund on tagada liitlaskohustuste täitmine väikeste ja mobiilsete, professionaalsete üksustega. Need üksused peavad olema varustatud kõrgtehnoloogiliste nõrga tulejõuga relvadega, et vältida asjatuid kaotusi ja sõitma kergete ratassoomukitega, et vältida looduse asjatut kahjustamist"

See on laias laastus kokkuvõte "miks ei ole".

Error404 kirjutas:Selliseid asju võiks hankida..Tegemist on Poola vanade nõuka-armee BM-21 "Gradidega" milledele tehti väheke tuunimist ja moderniseerimist. Uus veok, tulejuhtimissüsteemid jne. Jätab soliidse mulje

Muide poolakad on kaunis leidlikud, näiteks nende maapealse õhutõrje vajadusteks tuuniti ära veneaegsed S-125 raketikompleksid, asendades vene koli seal kaasaegse elektroonikaga ja tulemus pidi olema tegija, rääkisid inimesed, kes näitusel seda imelooma nägid.

Nad on palju asju teinud, saades kuluefektiivselt suure tulejõuga kaasaegsed relvad.

Juhani Putkinen kirjutas:Soomel on ka Grade relvastuses. Parem kui mitte midagi.

Suurt kolakast on natuke raske saada peitu - ja õhutõrjega Eestis on nagu on.

Wikipedia andmete kohaselt on Gradid relvastusest maha minemas kui juba ei ole läinud? Anyway, lihtne ja loogiline mõttearendus - kui Soome kannab maha oma 24+? koguse Grade siis miks ei võiks EKV neid nagu 122mm haubitseid üritada endale hankida ning poolakate poole pöörduda hiljem et need neid väheke tuuniks nagu nad endil on teinud. See ei pea toimuma 1 kuu voi aastaga, vastavalt sellele kui kiiresti jõutakse infrat kohanedada neile masintele. Nt saadakse kaubale Soome KV ja masinad transporditakse Eestisse, kuhugi angaaridesse (koha leidmisega ei tohiks tekkida probleeme või siiski?) Hiljem kui poolakatega on kaubale saadud, saadetakse masinad Poola, kus need tehakse järk-järgult kaasaegseteks MRLS-teks. Kui kogu partii on valmis saadetaks need tagasi ja selleks ajaks oleks valmis plan ja koht kus ja mis nendega peale hakata. See võiks-saaks olla mitme aastane protsess vms

Lõpptulemuseks oleks nö 1. Suurtükiväegrupp kus on 1 suurtükipataljon ja 1 reaktiivsuurtükipataljon (või mida iganes selle teise nimi ka ei oleks). Tapal vast ruumi jätkuks neile??


Pealegi peaks 1 Gradi meeskond olema pea poole väiksem 1 155mm haubitsa meeskonnast, ja ilmselt vajaks setõttu ka vähem masinaid ja niigi nappi inimres. terve grupi tegutsemiseks nii lahinguväljal kui ka tagalas

Ostaks parem poolakatelt neid tuunitud S-125 ühe õhutõrjerügemendi jagu.

Muide lollid soomlased kannavad maha ka BUKid. Minu arust nendest oleks ka pidanud viskama minema kõik rämps vene elektroonika ja ehitama oma elektroonika asemele.

Võib-olla vaatavad venelased, et Soome keerab liiga NATO poole ja ei müü enam rakette? Mis tulemas on? Patriot?

Soomlased pidid osa oma BM-21 -sid maha kandma. Neid võiks muidugi taotleda või üritada osta, kui nad on nõus müüma. Peab märkima, et Grad on diviisi taseme relv ja meil ei ole struktuuris diviisi. Siiski kogu kaitseväe peale võiks üks selline üksus olla. Kas nüüd pataljoni jagu, aga 3 raketiheitjarühmaga üksikpatarei kindlasti.
Ei ole Gradi hingeeluga eriti kursis (kv-s on isegi inimesi, kes on), kuid võib-olla on võimalik meil kodumaal ka laskeseade mõne parema masina peale ringi teha, kui see Ural-ront. Võib-olla MAN. Poola või kuhugi mujale keegi neid ümberehitamiseks ilmselt saatma ei hakkaks. Keeruline ja rahamahukas protsess tundub olema.
Tapale vist hetkel see väeosa ei mahu.