www.militaar.net

teenisin 2004-05 narva-j6esuus ja seal oli kyll tegu paraja p....ga. kuna kokad olid parajad vargad,siis portsud ka kehvad. hommikul tulid t2di Galja ja Abuskevits k2ed taskus, siis 6htul olid need veninud maani.
olin ise mitukorda sookla toimkonnas ja n2gin kuda asi k2is. nt k2skis Galja mul valada 1l piimast 6 200ml normi jne. arvan,et toidu kvaliteet kannatas just t2nu sellele, et kogus oli paigas aga polnud teha millestki. siis asendati see midagi veega. eredalt meenub see, kuidas oli p2ev kus olid pannkoogid moosiga ja moos oli otsakorrale j6udmas, ning siis aitas ikka see sama vana vesi.
aga mis ma nurisen siis, eks paljud siis k6nelejad on palju hullemat saanud.
ELAN , JA KUIDAS VEEL

Sööklatoitude pingerea tippu paneks mina makaronid po flotski (s.t. hakklihaga nii vähe kui seda oli) ja tatrapudru. Kõrgelt hinnatud pilaffi meie sööklas küll ei tehtud. Tsusmekkidest gurmeed tegid pilafi ükskord vana-aasta õhtuks ja sööklas pakutavast riisipudrust eristas teda see, et riisiterad ei olnud üksteise külge kleepunud ja lihatükid olid nagu päti rusikad. (See oli üldse mingi täiesti arusaamatu rahvaste vennastumise õhtu. Uuel aastal tambiti üksteist uue hooga) Aga riisipuder kõlbas ka söögiks. Nn. kombikorm oli meil täiesti aktsepteeritud ja see pott tehti alati tühjaks. Mõtlen nüüd sellist biomassi kus umbes veerand oli herneid ja ülejäänu moodustasid kõik muud nõukogudemaa viljakate avaruste annid. Siit edasi tulid sooloesinejatena teraviljakombainiga koristatavad liigid. Ainuke söödav asi , kusjuures päris hea, oli kaer. Hirss (psheno) ei tahtnud kuidagi alla minna, nisu (pshenitsa) oli juba päris hull ja odra (jatshmen) oleks võinud katlast sirgelt otse sigala poole teele saata. Muidugi - pudrud oli nende kohta palju õeldud - õigem eestikeelne sõna oleks kört. Näiteks odrakört.

Need ülevalpool toodud asjad olid hommikusöögiks ja osana lõunast. Esimeseks osaks lõunasõõgist oli mingi supp. Mõnikord sellestsamast hukkaläinud hommikusest odrakördist tehtud, mõnikord suvel löödi vist vikatiga samast söökla tagant maltsa ja nõgeseid ning patta. Mingit sellist suppi mida meenutada, küll pähe ei karga.

Õhtune lobi sõltus aastaajast. Esimene asi, mida sõduritel põllult korjata lubati , oli kapsas. Varasügisest oli nagu aamen kirikus õhtuti värske kapsa metamorfoosid. Kapsast toodi nii palju kui ära tassida jõuti ja trambiti toidulaos, kasarmu keldris, tsementvannidesse hapnema. Mis sinna ei mahtunud, tuli kiirkorras ära süüa, sest väärt kraami ei saanud lasta hukka minna. Kui see paari-kolme kuu pärast otsa sai, hakkas vahepeal niiskena keldrisse veetud kartul kätte ära mädanema ja see tuli ilgelt kiirelt nahka panna, et päästa mis veel päästa annab. Jõuluks või hiljemalt jaanuariks oli võit meie. Selleks ajaks oli sügisel tehtud kapsas parasjagu hapuks läinud, ja kui kartuliga jokutama jäädi siis isegi liiga hapuks. Ehtsat silolõhna õhkav kraam visati hangudega kanderaamile ja sellest tegi oskaja kokk mitmesuguseid hõrgutisi. Hiljemalt juunikuuks olid kapsavannid nii tühjad, et kõlisesid ja viimases hädas sirutati käsi kuivatatud kartuli järele.

Kuivatatud kartul oli eraldi nimetamist vääriv fenomen. Välimuselt oli ta kollane pulber. Erinevatesse koolkondadesse kuuluvad kokad said sellest kas kliistri (ehtne tapeediliim - kleepisime sellega kaptjorkas tapeeti) või ohtra rasvaga segatult hangunud kamaka. Üldlevinud arvamuse järgi ei olnud kumbki toiduks mõeldud. Pärast, uudismaal, polnud paljud sõjamehed sellisest asjast kuulnudki . Üks eestlasest kokk, partisan, meenutas oma armeeajast, et see pulber oli NZ varu ja mõeldud tuumasõjajärgsele inimkonnale - kõige tugevamatele, kelle organism oli imperialistlikust aatomistki jagu saanud. Tõenäoliselt oli see mingi väejuhatuse möödalask, et autobatt pidi igal aastal NZ varusid kasutama ja loodetavasti sai zampotõl selle eest karmi , aga õiglase parteilise karistuse.

Võib-olla mingite eranditega, aga üldjoontes olid kõik need eelpool toodud komponendid seeditavad. Aga rasvained olid puudu ja see segas kaarte juba põhjalikult.
Ma ei tea nüüd , kas "kombinziri" all mõeldakse mingit vedelat sünteetilist õli või shokolaadisarnast ollust mis ametlikult vist mingiks margariiniks kvalifitseerus. Näinud olen ma neid mõlemaid , aga siin räägin margariinist. Meil oli sünteetiline margariin element mille maitse pidi lämmatama kõik koka püüdlused paremale homsele ja andma toidule selle õige armeemeki. Laos, külmas keldris , oli vähemalt sajakilone kamakas kust vastavalt vajadusele tükk löödi ja kööki aukohale toodi.

Selle tehnikaime sulamistemperatuur sarnanes tänapäevasele M&M shokolaadile -"sulab sinu suus, mitte sinu käes" ja kombinziri tuli kördi sisse panna ikka palju, sest rasket tööd tegev sõjamees vajab rasvast. Sellepärast ei tohtinud sööklasse ka hiljaks jääda. Kui kombinzirist ja kartulipulbrist tehtud puder (see kokkade koolkond, mis kamakaid tegi) jahtus alla 37 kraadi Celsiuse järgi, tuli putru potist juba kirkaga välja raiuma hakata. Ja sööjad pidid olema kuumaverelised kutid, et rasv kurgulakke ära ei hanguks. Duhhi ajal istus söögilauas mu vastas tihti üks flegmaatiline leedulane, kes oli vist kalaverega, mälus aeglaselt ja mingi kodust õpitud kombe tõttu puhus igale lusikatäiele peale. Mul oli alati surmahirmule lähedane tunne, et kört kivistub talle suhu ära ja vana jääbki mulle, suu lahti, totra näoga otsa vahtima.

Ma ei kirjutanud kombinziri kohta ilmaasjata "tehnikaime", sest ukrainlane, staabiülema kirjutaja olevat oma sõnade järgi enne sõjaväge mingis tehnikumis toiduainete tehnoloogiat õppinud ja kinnitas käsi südamel, et kombinziri tehakse kivisöest. Ukraina NSV olevat sel alal üks juhtivaid riike maailmas ja oma ninaesise eest peame tänama mitte Kubani põllumehi vaid tundmatut Donbassi kaevurit. Mingisugune loogika võis jutus sees olla, sest kivisüsi on samuti orgaaniline aine. Ukrainlane vedas paberile lisaks veel valemirea, mille kohaselt saaks naftast või hädapärast diiselküttest täiesti joodavat õlut sünteesida. Takistuseks olevat ainult vajalikud seadmed ja üliharuldased ruteeniumist ja tsirkooniumist katalüsaatorid, mida autobatis kuskilt võtta ei ole. Minuteada tegid ka sakslased sõja ajal mingist mittesöödavast kraamist sünteetilist marmelaadi ja Eestiski müüdav tornkraana piltidega margariin ei olnud päris kindlasti ei loomset ega taimset päritolu. Aga kuri kahtlus ukrainlase jutu tõepärasusest jäi ikkagi õhku.

Erinevalt kartulipulbrist kohtasin ma kombinziri ka muudes kodumaa nurkades. Kasahstanis, uudismaal, oli kolhoosikeskuses üsnagi suur , mitmete riiulitega pood. Riiulid olid lausa poleeritult tühjad, õhtuti helklesid nende plekkpindadel loojuva päikese kiired, tekitades imelisi värvidemänge. Aga külmleti nurgast irvitas vastu vana tuttav kombinzir, nuga sobivalt pähe löödud. Kohalikud kasutasid seda viiel erineval moel - toidutegemiseks, ikoonilampides õli asemel, haigetele kohtade hõõrumiseks - nii nagu vajadus oli. Ühte asja sai sellest kauplusest veel raha eest - mustad vormileivad, tõenäoliselt kohaliku telliskivitehase toodang. Küla taga oli puudega köetav telliseahi. Savist pätsiti kokku kuubikud ja need siis küdesid seal kuni tahke kuju võtsid. Telliselöövis töötavad tüdrukud keda suure hulga eurooplaste saabumine röömustas, rääkisid, et varahommikuti küpsetavad nad samas ahjus leiba. No ei tea, lihtsalt ei viitsinud neid sinna hommikul kella nelja ajal vaatama minna. See võis jälle mingi lõks olla.

Kombinziriga tehtuid putrude juurde lisandus veel üks nüanss. Meil olid sööklas 10-inimese lauad kuhu vajadusel kuni 13 nägu suruti. Meie rooduka põhimõtete järgi oli lauast ALATI puudu üks portsjon. Tal oli teooria, et see peaks tugevdama läbilöögivõimet või otsustavust. See tähendas ka seda, et keegi peab millestki ilma jääma. Niipalju kui mina mäletan ei lähenenud autobat lauale peaaegu mitte kunagi rivikorras. Kui kontrolljaid ei olnud, meenutas tormijooks sööklale Talvepalee vallutamist. Eriti hea oli seda jälgida dnevalnõina kasarmu kolmanda korruse aknast. Aga kui väeosa korrapidaja kaasa tuli, läbiti ainult viimased kümmekond meetrit enne lauda sööstrünnakuga ja korrapidaja sõim ning röögatused kadusid pinkide ja kausside kolinasse. Uuesti rivistamine ei aidanud ka midagi, sest sai, või ja suhkur olid juba ära jagatud ja ahnematel vendadel alla neelatud. Pärastpoole sai koopereerutud ja enne kellegiga kokku lepitud, et sina lange võitaldriku peale, ma proovin suhkrukausist kahele haarata.

Vahel jõudsid leivaautod täpselt lõuna ajal söökla juurde ja aluseid saiadega viidi läbi söögisaali. Mõnikord viskas autojuht duhhide lauda saiapätsi. See ei kukkunud lauale vaid rebiti õhus lõhki. Lauale sadas vaid saiapuru, mille keegi peoga enda kaussi pühkis. Ükskord saadeti peale öörahu suurem kogus duhhe toidulattu rohelisi soolatomateid laadima. Paar autot tulid liiga hilja ja koormaks olid nii 50 liitrised puutünnid tomatitega. Meil õnnestus neid tünne niimoodi kukutada ja veeretada, et ühel tulid vitsad maha, põhi pudenes alt ära ja rohelised tomatid veeresid mööda põrandat laiali. Kümned käed krabasid sellest tünnist, toppisid tomateid taskusse ja suhu. Autodega kaasas olnud ohvitser vaatas pilti imestuse ja võõristusega ja küsis, et kas me oleme tõesti näljas või? Piinliku vaikuse peale käskis laohoidja-tsurkal kuivikute ruumi lahti teha ja igaühel sealt võtta palju kui vaja on. Selles mõttes ka normaalne vend, et kuivikuid on võrreldes ligaste tomatitega palju meeldivam taskus hoida.


See jutt kehtis nüüd laias laastus esimese aasta ja eriti selle alguse kohta. Pärastpoole hakkas asi ikka ülesmäge minema. Tsurkadest kokad jäid vähemusse ja kombinzir sattus põlu alla. Üks eestlasest kokk oskas isegi kartulipulbrist täiesti söödava asja teha, eriti veel kombinatsioonis praekalaga.

3-4 aastat tagasi nägin sellist filmi nagu "Pianist" (Roman Polanski "Pinist") ja mõtlesin , et kus ma küll olen neid asju juba näinud. Karamellikompveki kolmekslõikamine. Või leitud konservipurk tavaolukorras mittesöödava merikapsast sisuga. Ja et seda ei saa lahti ja peab vahepeal kuhugi peitma. Siis jõudis kohale - muidugi, autobatis esimene suvi.

täpselt nii ta oli

räägi veel rjadovoi vanahalb (padlo vene keeles ) pidupäevadel pakutavatest eriroogadest ja prjanikutest + poolikust kompvekist

ning tsaipoki hõrgutistest

parasha ja jubeda mustleiva meenutamine kutsub isegi praegu esile hirmsad kõrvetised

olen mitmes väeosas teeninud ja erinevaid serveerimis viise näinud

jagajaga süsteem ja kandikutega järjekorra alusel toitlustamine

esimese variandi puhul kõik istusid kenasti lauda ja lusikad välkusid nii, et tolmas. pidi ju kippelt hagu andma, muidu laudkonna vanem andis käsu, mis söömise lõpetas ja tuli rivistuda söökla ees. üldjuhul demblitel oli kõht mingit muud kraami juba täis kühveldatud ja nad ei viitsinud eriti oma ega seal kulutada. järelikult tuli söömisharjumusi lihvida, et söök kenasti suhu jõuaks.

töölissöökla süsteem oli nõnde seatud, et kõige nooremad said esimesena oma pläusti kätte jne... üldiselt väga hää süsteem, et suuremat rahvahulka kiirelt toita.

söögi üle ma küll kurta ei oska, mõned kutid polnud koduski nõnda heasti süüa saanud. loomulikult olid siin ka teatud nüansid. baltlased toimetasid igal pool toiduga. deedi ja dembli aegadel ollid meil lausa igapäevased söömaorgiad.

ilmselt gvardimatrossidel oli spetsialnoi pajok mitte parasha mida harilikult sõduritele anti

parasha sees ujusid harilikult veel kartuli silmad ja ka kivid ning liiv kui narjaad lohakad olid

igaljuhul nämma

kalleb kirjutas:
räägi veel rjadovoi vanahalb (padlo vene keeles ) pidupäevadel pakutavatest eriroogadest ja prjanikutest + poolikust kompvekist

ning tsaipoki hõrgutistest

Mnjah, tsaipokist.... siin peab natuke meenutama ja mõtisklema.

Aga ilge solgi keetmine meie väeosas oli tingitud sellest, et meie prizõv oli päris suur ja vahetus peaaegu pool pataljoni koosseisust. Uutest oli enamik valgeid. Vanad olijad olid suuremalt jaolt tsurkad. Meie tulekuga kaldus kaalukauss valgete poolele ja mõned tähtsad strateegilised punktid, näit söökla võeti esimese aasta jooksul üle.

Esimesel poolaastal keetsid tsurkad meelega võikaid asju. Ise nad seda nagunii ei söönud. Ma ei tea, mis kapju nad neis padades leotasid, hais oli vahel selline nagui hautataks pidalitõbist.

tsaipoki märgusõnad- sotsnik, moloko,kefir,smetana ,sgushonka jne

äkki aitab mälu värskendada

Tsaipok oli siis meie väeosas tuntud kui tsainaja ja otsetõlkega eesti keelde teemaja. Et asi veel selgem oleks , siis sealpool Berliini müüri tunti sellist kohta kohvikuna. Aga et maailma kõige rahuarmastavam armee jõi kohvi asemel rahustavat teed, siis oligi nimeks teemaja. Kutuzovi gorodoki teemaja ei andnud kuskilt otsast teemaja mõõtu välja. Kõigepealt - teed seal ei müüdud. Tsainaja mutt oleks selle keetmise ja klaaside pesemisega liiga palju koormust saanud.
Teemaja asus söökla -klubi teisel korrusel, kohe raketsikute söögisaali vastas. Letil seisis minu mäletamist mööda kolmest koonusest koosnev kompositsioon. Tolleaegsetes toidukauplustes olid samasugused : ühes koonuses tomatimahl Moldaaviast, teises mandariinimahl Kaukaasiast ja kolmandas Castro higi Kuubalt (hambaid krudisema panev greibimahl). Meie valik oli lihtne ja armeepärane - kõigis koonustes oli morss "Tuhat üllatust" . Üllatused sündisid vastavalt sellele kuidas teemaja-vanamutil järjekordne morsilaar välja kukkus. Olen ise kuulnud kuidas katlakütjate roodu isakestest grusiinid laua taga morsiklaase vastu päikesevalgust hindasid ja tõenäoliselt selle maitsenüansside üle vaidlesid. Gruusiakeelsest jutust noppisin mina välja ainult sõnu: "Odzaleši", "Hvantškara", "Saperavi" , "Kindzmarauli" . Kära paisus ja oleks dzigittidel kinzallid vööl olnud , poleks vist kõheldud nende järele haaramast.

Teine iseärasus oli see, et müüdi peaasjalikult suitsu ja kondiitritooteid. Aga see-eest olid need viimased imetabased. Paksud kreemikoogid, magusa või hapu tarretisega laevukesed, muredast liivataignast pähklitega paksult üle puistatud rattad... mingit prostat moosipirukat minu silmad selles majas küll ei näinud. Kõigele lisaks rippus laes vist veel saksa-aegne kroonlühter ja vanamoor oli kaubandusvõrgust haaratud seinalampide valgusvihke oskuslikult kombineerides loonud mulje nagu kirikust. Tema oli sellel altaripildil loomulikult Õnnistegija rollis.

Täiesti arusaadav, et duhhidel sellesse pühakotta asja ei olnud ja salabonide sinnatungimine loeti samuti üldreeglina pühaduserüvetamiseks. Duhhe-salabone lausa jalahoopidega nagu mošeesse pääsenud koeri välja ei aetud , aga koha peal söömine kutsus kokku kõik lähikonnas viibivad vanakesed. Üheainsa küsimusega - kust raha said? Sellepärast oli tuli takus. Morss - kui selle vastu huvi oli, tuli püstijalu kiiruga sisse kallata, tühi klaas vastu letti lajatada ja minekut teha. Kooke võis kaasa osta, et need pärast kuskil varjulises kohas ära süüa. Eelistatumad olid liivataignast rattad, sest neid sai tükkideks murda ja taskutesse pista. Kreemikook oli muidugi maitsvam, aga sellega kuhugi tehnikaparki garaazikanalisse jõudmine eeldas juba kõrgemat pilotaazi. Tegelikus elus hakkas kogu tsainaja ajaarvamine sellest hetkest kui tekkis õigus saalis laua taha istuda ja ostetud kraami kiirustamata lipsu taha libistada.

Samas sõjaväelinnakus oli veel teine analoogne kasarmukompleks oma sööklaga ja sellel särasid samuti teisel korrusel kutsuvad tulukesed. Aga teise õue sõjamehena sinna minek oleks tähendanud kiiret jalad ees ja laibakotis kojutulekut. See oleks umbes sama olnud kui läheks naaberküla peole ja paluks nende kõige ilusama tüdruku tantsima.

Aga lihtsamaid asju saigi just sellestsamast naaberkülast. Sama koha peal kus meil staap, asus nendel samasuguses kasarmus voentorgi kauplus. Igasuguste saapamäärete ja kammide kõrval oli letis kompvekke , küpsiseid, vahvlipakke ja muud sellist laiatarbekraami. Aga ei olnud need müüjatädid ka just kullatükid. Kui tuju halb, tahtsid ikka mingit teenistusaja ja säilivusaja ühtsuse ja võrdsuse seadust rakendada. Et duhh tohib osta ainult küpsiseid, mille säilivusaeg lõppeb kaugel tulevikus pärast neljandat maailmasõda. Sest tema dembel on ka alles mägede taga. Ja lühikese säilivusajaga jäätis on lubatud ainult demblile, kes kõige hiljemalt "parim enne" kuupäeval koju saab. Aga alati sellist norimist ei olnud - tea mis zajob neil vahel pähe lõi.

Päris algusaegadel ostsin sealt paki vahvleid. Kodust kaasa võetud 10-rublane oli tee peal imekiiresti otsa saanud ja siis algas tõsine kriisiaeg. Vahvlipakk maksis 21 kopikat ja ma korjasin seda raha kopikahaaval kaks nädalat. Üle 10 kopika polnud hea taskus kaasas kanda, sest see võis vabalt kaduma minna. Kasvõi siis kui vormiriietusega number üks (kõik taskutega riided samal ajal kasarmus) hommikuvõimlemist joosti. Ükskord leidsin tehnikapargist 15- kopikalise ja peitsin selle kasarmu ja NZ ladude vahelisele tühermaale kivi alla. Järgmisel päeval arvas otlitshnikute (eeskujulike) hulka kuuluv viies rood heaks sellel territooriumil keemiaõppuse korraldada ja nagu tankipolk oleks üle käinud. Kaks korda oli selle kahe nädala jooksul 21 peaaegu lauas ja mõlemal korral läks 15 kopikaline kaduma. Lõpuks sai päästjaks mingi ürgvana Zili pardatshok, kust roheliseks tõmbunud vaskkopikaid kullakangidena vastu särasid.
Natuke peale seda tuli abisaadetis "suurelt maalt" panderolli näol. Head inimesed olid kolmerublalise ajalehepaberisse keeranud.


Ka see voentorgi kauplus ei tähendanud veel piima, hapukoort või vorsti. Kui meie tsainajas sellist asja üldse ei müüdudki siis voentorg müüs seda ettetellimisega ainult ohvitseridele. Vandenõulastele teadaolevatel päevadel olid letil paberisse keeratud kodeeritud nutsakud: major K - 700 gr. polkovnik S - 1700 gr. Nooremleitnant V - 170 gr.
Piima või hapukoort sai ainult linnas asuvast kauplusest. Hea aspekt- see pood asus üsna sõjaväelinnaku lähedal ,natuke enne medsanbatti. Halb külg - tee selleni oli okkaline ja tõeline julgete meeste rada.

Poodiminekuks keegi linnaluba ei küsinud ja ega seda poleks naamoodi õgima minekuks antudki. Sõjaväelinnakust pääses välja läbi selle voentorgiga kasarmukompleksi KPP ja sealne narjaad tavaliselt meie vastu huvi ei tundnud. Ei tea, pole meie väeosast. Aga see tähendas, et tuli minna pea kilomeeter mööda tiheda liiklusega Nevski tänavat. Mindigi, pokkerimängija näoga nagu oleks kõik load taskus ja kooskõlastused olemas kuni diviisikomandörini. Külma närvi oli paljudel, aga teekond oli pikk ja ohu tekkimisel olid nagu lagedal väljal. Patrulli või kurjade kavatsustega ohvitseri eest põgenemiseks oleks saanud ainult juhuslikult mööduva rongi vaguni külge hüpata ja see oleks kandnud jumal teab kuhu.

Tunduvalt lühem tee läks läbi prügimäe ja ja linnakodanike garaazidest ja lennuväljaplaatidest aedade labürindi. See suund algas söökla tagant, läks prügimäest mööda ja piki väeosa betoonaeda. Teiselt poolt oli kohe raja kõrval mingi soolaugas kuhu Eesti legende mugandades võis sõja ajast nii 3-5 Tiigrit uppunud olla. Selles rajoonis väeosa aed katkes , sest üle soo rünnakut ei oodatud. Bandiitide rada keerles kooperatiiv garaazide pikkade tagaseinte ja serviti asetatud betoonplaatide vahel. Iga nurga taga võis sattuda silmitsi mõne tuttava ohvitseriga, kes vastukursil loovis. Tee läks küll täpselt poe ette , aga ka sealsamas asuvasse bussipeatusesse ja peaaegu kõik autobati tärnidega paguneid kandvad hingelised kasutasid sedasama marsruuti. Kombatti veeti uazikuga ja mõned kodud jäid jalutuskäigu kaugusele KPP suunas.

Sealtkaudu minek oli nagu bobisõitjal rennis. Kui ennast lahti lükkasid, siis tagasiteed enam polnud ja ei teadnud mis proovikive saatus mõne järsu nurga taha sätib. Sellepärast olid nii piim kui hapukoor meil äärmiselt defitsiitsed ja kõrge vahetusväärtusega kaubad. Muidugi, sel Kemerovost pärit kutil kes "nashol - spizdil"(leidsin-panin pihta) küsimustega tegeles, läikis koon tihtipeale hapukoorest. Me ei suutnud ära imestada - mismoodi? Vana seletas, et keerulist pole siin midagi. Lähed mööda labürinti ja näit zampolit keerab nurga tagant vastu. Aga lihtsalt kiire pead olema. Kleepud mingis usutavas poosis vastu graffitit täis joonistatud seina ja zampolit on ju üsna hajameelne mees. Läheb midagi nina alla pomisedes mööda , mõnikord isegi libistab pilgu üle ja poriseb, et on lõngused, igasugust pornot on pataljoni aia peale joonistatud. Kui juba möödas on, irdud uuesti lahti ja litsud aga poe poole.

Lahe lugemine. Anna klaviatuurile valu.

Tõepoolest, igati nauditav sõnaseadmine. Edu edaspidiseks, ikkagi kaks aastat sündmusi, mis võiks kirjas olla

Kuivatatud kartul oli eraldi nimetamist vääriv fenomen. Välimuselt oli ta kollane pulber. Erinevatesse koolkondadesse kuuluvad kokad said sellest kas kliistri (ehtne tapeediliim - kleepisime sellega kaptjorkas tapeeti) või ohtra rasvaga segatult hangunud kamaka. Üldlevinud arvamuse järgi ei olnud kumbki toiduks mõeldud. Pärast, uudismaal, polnud paljud sõjamehed sellisest asjast kuulnudki . Üks eestlasest kokk, partisan, meenutas oma armeeajast, et see pulber oli NZ varu ja mõeldud tuumasõjajärgsele inimkonnale - kõige tugevamatele, kelle organism oli imperialistlikust aatomistki jagu saanud. Tõenäoliselt oli see mingi väejuhatuse möödalask, et autobatt pidi igal aastal NZ varusid kasutama ja loodetavasti sai zampotõl selle eest karmi , aga õiglase parteilise karistuse.

Arvataval ei juhtunud sampoliidiga midagi. Seda NZ kraami oli ikka lademetes ja ega siis seda aegumisel ära ei saanud visata. See tuli ikka kellelegi sisse sööta ja soldat näis sellise toidu hävitamiseks olevat kõige parem vahend. Poodi ju ei oleks seda olnud mõtet viia – kes seda seal küll ostnud oleks. Samas sai seda NZ kraami suurtemates kogustes Siberis laiali veetud nii kohalikele, kui ka väeosadele. Aga eks nad olid seal vähese söömaga ja seetõttu tuligi ka teistel pingutada et neid varusid ühest otsast hävitada söömise läbi või siis lihtsalt söögiajal vaatamise läbi, sest kindlasti ei olnud kõik tuumatalveks kogutud varud tavaolukorras söödavad. Kuidagi pidi ju seda NZ kraami ringi keerutama meetodil uus peale vana tarbimisse ja ega see ainult söögiga nii ei olnud.
Aga pean mainima et NZ igasugused konservid, kus koostisaineks liha võis küll vabalt süüa. Teinekord oli lihtsalt eelnevalt purgi puhastamisega suurem tegu.

kalleb kirjutas:tsaipoki märgusõnad- sotsnik, moloko,kefir,smetana ,sgushonka jne

äkki aitab mälu värskendada

meil nimetati seda asutust kabakiks

oli ka maksevahend kabak
mis tähendas seda, et võisid kabakis teise kulul
kohapeal, süüa nii palju kui mahtus

Kui veel hõrkudest roogadest meenutada, siis paneks kirja ühe sõber-tuttava pajatuse kes ise vaevalt arvutit toksida viitsib.

Vana teenis Kaukaasias, Mozdokis lennuväeabiteenistuses. Administratiivselt on see linn Põhja-Osseetias, üsna lähedal Tsetseenia piirile. Tegevus oli nagu ikka suurel lennuväljal - kütuseautod, käivitusautod, rajapuhastajad ja muu selline.

Igaüks kes gloobust vaatab, näeb, et Kaukaasia on kõva sõna. Tükk maad põhja pool, Krimmi poolsaarel Jaltas kasvavad juba palmid, aga Batumi, Suhhumi , Naltšik ning see kant on subtroopika. Hispaania laiuskraad, mis puistab nagu küllusesarvest söögikraami, mida tol ajal Eestis enamasti ainult põhjarannikul näha oli. Soome telekast. Tavalised õunadki ei olnud sellised nagu Eesti aedades küpsevad "Valged Klaarid" ja ammugi mitte nagu Kurski oblasti "Antoonovkad". Isegi Prantsusmaal kasvavad õunad millest imelist "calvados" nimelist rüübet valmistati ei saanud ligilähedalegi. Kaukaasia õunad olid suured nagu ämbrid ja magusad nagu mandariinid. Vähemalt tundub see niimoodi läbi ajatolmu.

Õunad kasvasid lausa sealsamas, lennuvälja aia taga. Siruta ainult käsi välja. Kohe teisel pool okastraati olid sirgetes ridades kohaliku aiandussovhoosi õunapuud. Augustikuus täitus ümbrus magus-uimastavast aroomist ja nektari peale lendavad herilaseparved ähvardasid startivate lennukite mootoreid seisata. Õnnetuseks valvasid õunapuid hallide habemete ja kullipilguga tsetseeni vanamehed. Mitte niisama häirijad vaid igaühel oli jahipüss, laetud hea jämeda soolaga, mis lõi sõduri suvevormi hebeest nagu kumulatiiviga läbi.
Ätid ei suutnud oma pilguga kogu õunaaeda haarata, aga seda polnud vajagi. Rahutu oli piirilõik töödarmastava aiandussovhoosi ja sõjaka lennuvälja vahel. Samas väeosas teenivad usbekid kinnitasid, et see rajajoon oli kindlamalt kaitstud kui Usbeki NSV - Afganistani RDV piir kust narkokaravanid nagu soe nuga võist läbi läksid.

Põhimõtteliselt võis jääda lootma, et vanamees on sooja päikese käes tukastama jäänud ning proovida kiire sööstuga õuna haarata. Tavaliselt see ka õnnestus, sest valvepostid ei paiknenud lausa iga puu kõrval. Aga riski hind - mäng ei väärinud küünlaid. Ühekorraga suutsid kahmata paar-kolm õuna ning igasugune kohmitsemine või kottitoppimine märgati kohe ära ja siis lähenes kolmest küljest kurguhäälne kisa. No ja mis on see pisku kümnetele vettjooksvatele suudele. Rasketehnika ei teinud seal midagi ära.

Operatsiooni läbiviimiseks hakati autosid varakult ümber paigutama. Sõideti lihtsalt mõttetusse kohta, jäädi seal seisma, oodati, sõideti edasi. Valvsuse uinutamine. Tehnika koondamist mingisse piirkonda tähelepanu kõrvalejuhtimiseks võis ka kasutada. Seda kõike õpetatakse sõjakoolis või võib staabiõpikutest lugeda. Eesmärk oli manööverdada mõni võimas auto sobivale strateegilisele positsioonile.

Siis roomas keegi julgete hulgast, peenike nöör hammaste vahel, kõrges rohus. Lennuvälja servas heina ei niidetud ja õunaaia kohta arvasid ka kohaliku põllumajanduskateedri dotsendid, et kõrge rohi saagikusele ei mõju. Ainult, et ettevaatlikult tuli seda teha, mitte nagu kult rukkis püherdada. Rohu ebaloomulikust liikumisest järeldasid taadid mõndagi ja sinna tuli tuld anda. Küll pärast selgub, kas rästik või õunamaias sõdur. Nööriga veeti kohale juba tükk maad tummisem terastross ja seoti see ümber ohvriks valitud õunapuu tüve. Järgnes sama hääletu tagasitee.

Siis möiratas lennuväljal KrAZ-i või sellest hulga võimsama lennukiveduki mootor ja hämmastunud vanataatide silme all kargas tukkuvast rivist välja terve õunapuu ja sööstis raginal läbi okastraataia lennuväljale. Varitsusest tormasid välja kümned sõjamehed, õunapuu nopiti hetkega puhtaks, visati KrAZ-i kasti ja sõidutati prügimäele.

Lennuväljale tulistada vanamehed ei tohtinud. Esiteks kaotasid nende soolahaavlid jõu juba paarikümne meetri pärast ja teiseks - mida te õige mõtlete? Oleksid helisama hakanud telefonid, süsteem oleks kogunud tuure ja hiljemalt kolmveerandtunni pärast oleks Moskvas heatahtlike kuid veidi väsinud silmadega major Proninid kompetentsetest organitest kiirustanud ootavatesse lennukitesse, et uurida "Mozdokis toimunud kohalike natsionalistide kallaletungi strateegilisele objektile"

Mingi aja pärast tolmutas seesama KrAZ piki väeosa aeda tagasi , kastis õnnelikud õunavargad. Seekord olid nad mananud ette spetstööga nuheldud salabonide ilmed ja kirusid juba kaugelt komandöri, kes olevat neid kihutanud päikeselõõska mingit aiaauku parandama. Ja näe, siinsamas ongi! Okastraadijuppe tagasi põimides ei jäetud vihaselt põrnitsevatelt taatidelt küsimata,et ega ometi teie , lugupeetud aksakallid, tähele ei pannud, kes siis sedasi partisaanitsenud on?

See strateegia ei olnud vist jutustaja prizõvi poolt välja mõeldud, sest esimestes ridadesse olevat õunapuid üsna hõredalt alles jäänud .

Isa rääkis, et stroibat käis kah veoautodega õunaraksus. Tagurdasid täie hooga vastu puud, ubinad kukkusid kasti ja: aidaa minema.

kord tehti meile kotlette lihast mis kandis templit 1942

ise nägin ja tassisin neid keresi