www.militaar.net

T-34 pilt on moonutatud, ruumi on külgedel natuke, samas juhist vasakul hoiti kuulipilduja kettaid ja paremal pidi tegutsema radist kuulipildur. Välismõõtmed 34-ja puhul petlikud, sest kasutati ju püstist vedrustust, mis asub väliskülgede sees.
Varsti hakkavad tõstma, teema ju mootorid

Nagu ma olen varem öelnud - nõukogude tankidisaini täiuseks oli T55 ning arvatavasti jääb täiuseks ka mootor V-55, mis oli enam vähem V2 mootoriarenduse loogiline lõppkoht.

Ühesõnaga peale oleks pidanud tulema täiesti uus tankipõlvkond, mis oleks olnud suurem (seoses juhitavate TT rakettide tulekuga ei mänginud enam väike siluett enam nagunii erilist tähtsust). Suuremasse tanki oleka saanud panna suurema mootori powerback süsteemil.

Kuna faktiliselt mingil põhjusel üldine disain eriti ei muutunud, siis T55st edasi tulnud masinatesse polnud ka suurt ideed mingit uut mootorit arendada. Täiustati mootorit veidi siit ja sealt (ning sellega saadi veidi kasvanud uue masina kaalu ja võimsuse suhe suht samasse auku jätta). Faktiliselt kasvas T55 16.1 hp - T 90 18.6 hp peale.

Ühesõnaga nõukogude mootoriarenduse juures on mitmeid agakohti, selliseid kas muna või kana oli ennem. Kas uut tanki ei arendatud selle pärast, et polnud uut ja võimsamat mootorit või ei arendatud uut mootorit selle pärast, et polnud tanki millele oleks olnud mõistlik seda peale panna. Pmt poleks T72 mingi täiesti uus mootor nagunii mitte midagi juurde andnud ... veidi suurema maksimaalse kiiruse mis ei omanud nagunii 99% ajast mingit tähtsust.

Vene ajalookäsitluses olen lugenud mõlemat seisukohta - tankikonstruktorid väidavad, et polnud mootorit, mootori omad aga, et polnud uut ja suuremat tanki.

Seega võta kinni ...

Nokk kinni, saba lahti. Nii see olevat olnud, võib olla ülima salastuse tulemus,see tähendab, et ühed ei tohtinud teada, mida teised teevad ja siis projekteeritigi lähtudes olemasolevast. Miks midagi asjalikku valmis ei saadud? Põhjuseks ilmselt tähtajad või siis,et oleks parem kui läänes ja võetigi aluseks midagi, mis läänest kätte saadi ja üritati sellest elulooma saada, kätte saadi sellel ajal ikkagi ebaõnnestunud isendeid.
Oli vist 1941 aasta teema, kui mootoreid ei jõutud piisavalt toota, kehtis nõue 300 töötundi mootori kestvuseks, tehas pani ette 150 töötundi kestvust ja sellisel kujul jõuti toota.

Üks üllitis, mida on mingilmääral katsetatud, võimsus pidada olema kuni 1500 Hp. Põhiliseks probleemiks jahutus, nõuab kaks korda suuremat radiaatorit kui V2. Ja otsustati, et sellist ruumi pole raisataning loobuti edasisest tööst mootori ja tankide kallal.

Natuke teise nurga alt ka.

Kiidetakse kui lähituleviku mootorit. Paraku ei saa aru, mis ühikutes seal riigis aega mõõdetakse, võimalik, et valgusaastates. Mootorit on üritatud juba kõva 20 aastat valmis saada, paraku edutult.

Natuke lisa, kui kedagi huvitab.
Т-72Б3 (2011) - mootor В-84-1 võimsus 840 Hp
Т-72Б3(2014) - mootor В-92С2 võimsus 1000 Hp
Т-72Б3М (2016) -mootor В-92С2Ф võimsus 1130 Hp
Need on siis venelaste edasiarendused vanast V-2-st.
Т-72М4CZ - mootor CV-12 1000TCA (Perkins) ja täisautomaatne transmissioon USA-st on ühendatud ühte plokki,mille vahetus võtab 30 minutit. See on siis Tsehhi T-72 moderniseerimine. Lisaks muidugi lääne sihikud, vaatlusseadmed ja aktiivsoomus, mootori diagnostika süsteem, navigatsioonisüsteem, segamiskindel sidesüsteem. Tunnistavad ka venelased, et tsehhid oli neist 15 aastat ees tanki moderniseerimisel. Vene viimane arendus Т-72Б3М (2016) olevat tsehhi omaga võrdne, vähemalt teoorias, vastupidavuselt mitte.

Tanki T-80 tulekuga algas gaasiturbiinide ajastu. Tuuakse esile tunduvalt lihtsamat ehitust, väisemat massi ja vajaminevat ruumala, väiksemat õli kulu, paremat käivitumist külmaga, mis peamine - ei vaja jahutussüsteemi.

ГТД-1000Т

Puudused: kallim valmistada, suur õhu ja kütuse kulu, vajab suuremaid paake või on siis väiksema läbisõiduga, tarbitava õhu puhastamine ja seoses sellega väike ressurs mootoril, võimsuse kadu temperatuuridel üle +15.
Väidetavalt oli/on tankil T-80 ka abimootor, samuti gaasiturbiin võimsusega 18 kW, ajab ringi generaatorit.
Gaasiturbiin mootor koos tsüklonitega õhu puhastamiseks, mis väidetavalt on parem kui ameeriklastel kasutatavad filtrid, püüab kinni 97% paska.


Olemasolevad gaasiturbiinidega tankid saadetakse võimalikult põhja ehk arktikasse.

NSVL puhul imestan miks lihtsalt V-2(mis oli ka koopia + omaloomingut) ei asendatud millegi uuemaga.
Kodumaiste analoogide tegemine igas valdkonnas oli ju igapäevane elu osa tol ajal.

Umbes samaväärne oleks situatsioon kui näiteks Gaz 66 oleks kasutanud edasiarendatud Gaz AA mootorit.
Kõlab ju absurdsena.

Nagu ma olen varem öelnud - nõukogude tankidisaini täiuseks oli T55 ning arvatavasti jääb täiuseks ka mootor V-55, mis oli enam vähem V2 mootoriarenduse loogiline lõppkoht.

Sa loobid kohe tihti välja selliseid karme hinnanguid, ise fakte vaatamata (alles oli see rakettide teemas).
Vastupidi, T-64 tüübi (T-72 ja co) tulekul toimus märkimisväärne murrang paremuse suunas - nimelt T-64 oli poole paksema soomusega kui T-55, kuid oli vaid 5 tonni raskem. Eks sinna see ruum kaduski. Rääkimata pearelvast. T-55 tank aga tollal aktuaalsete tüüpide nagu Leo 1 ja M60 mitte mingit eelist ei omanud.

Ajal, kui NSVL väed Saksamaal relvastusid juba ümber uutele tankidele, sõitsid USA ja Saksamaa tankistid veel hulk aastaid ringi plekkpurkides nimega Leopard I ja M60, mille efekt T-64/T-72 soomuse vastu oli väike ja mille soomusest sai vene 125 mm seevastu läbilende teha (stiilis torni esisoomus 100 mm).

Otsi netist välja soomustuse skeemid ja võrdle ise.

Wots kirjutas:NSVL puhul imestan miks lihtsalt V-2(mis oli ka koopia + omaloomingut) ei asendatud millegi uuemaga.
Kodumaiste analoogide tegemine igas valdkonnas oli ju igapäevane elu osa tol ajal.

Umbes samaväärne oleks situatsioon kui näiteks Gaz 66 oleks kasutanud edasiarendatud Gaz AA mootorit.
Kõlab ju absurdsena.

Gaz-AA mootor (aga ka Gaz-51) ei vastanud oma võimsusnäitajatelt vajadustele, taolise läbivusega auto vajas suurema jõudlusega mootorit, Gaz-51 ega ka mitte 40 hj klassis Gaz-AA ei sobinud.

Miks nad pidanuks seda V-2 asendama, kui toona kannatas see veel moderniseerimist ja mootori võimsus oli tanki kaalu kohta täiesti konkurentsivõimeline?
NSVL tankipargi suuruseks 1991 seisuga oli 64 000 (kuuskümmend neli tuhat) tanki, sh viimase põlvkonna tanke (T-64 ja uuem) oli ca 25 000. Tankipargid ulatusid silmapiirini.

Kuidas asetuks siia nüüd põhimõtteliselt uus mootor, mis ei oma selle eelneva 64 000 ekspluatatsioonis oleva mootoriga muud ühist, kui diiselkütus?

Tupikusse hakkas asi jõudma kuskil 1980ndate teises pooles. V-2 oli (erinevalt Gaz-AA mootorist) päris võimas isegi algsel kujul, T-72 tank sõidaks isegi selle sõjaaegse mootoriga ringi, lihtsalt raskel maastikul hakkab nappima jõudu. Gaz-AA mootoriga Gaz-66 aga mitte.

Kapten Trumm kirjutas:Sa loobid kohe tihti välja selliseid karme hinnanguid, ise fakte vaatamata (alles oli see rakettide teemas).

Ma ütlesin, et T55 oli tipp. Peale seda, võis öelda, et järgnevad mudelid võisid olla head masinad mingis mõttes, kuid nad polnud enam kokkuvõttes tipp.

Kas see on karm hinnang ???

Kapten Trumm kirjutas:Vastupidi, T-64 tüübi (T-72 ja co) tulekul toimus märkimisväärne murrang paremuse suunas - nimelt T-64 oli poole paksema soomusega kui T-55, kuid oli vaid 5 tonni raskem. Eks sinna see ruum kaduski. Rääkimata pearelvast. T-55 tank aga tollal aktuaalsete tüüpide nagu Leo 1 ja M60 mitte mingit eelist ei omanud.ise.

T55 kaasaegne oli ikka M46/M48.

Millega võrreldes polnud T55 ühtegi puudujääki ja pigem ületas neid tehnilistelt näitajatelt.

Kapten Trumm kirjutas:Ajal, kui NSVL väed Saksamaal relvastusid juba ümber uutele tankidele, sõitsid USA ja Saksamaa tankistid veel hulk aastaid ringi plekkpurkides nimega Leopard I ja M60, mille efekt T-64/T-72 soomuse vastu oli väike ja mille soomusest sai vene 125 mm seevastu läbilende teha (stiilis torni esisoomus 100 mm).

Otsi netist välja soomustuse skeemid ja võrdle ise.

Jah, soomuse - kahuri osas jäid Leo 1/m60 alla.

Kuid muude tehniliste lahenduste osas ületasid nad siiski oma idanaabrid. Peale powerbacki oli paremini stabiliseeritud kahur, paremad öövaatlusseadmed, avaram sisemus, suurem kiirus maastikul, paremad sihtimisseadmed, infrapunasihikud jne.

M60 võitles vähemalt esimes lahesõjas vägagi edukalt T72 vastu...

Selge edu sai lääne alles Leo2 / Abramsiga.

Kapten Trumm kirjutas:

Wots kirjutas:NSVL puhul imestan miks lihtsalt V-2(mis oli ka koopia + omaloomingut) ei asendatud millegi uuemaga.
Kodumaiste analoogide tegemine igas valdkonnas oli ju igapäevane elu osa tol ajal.

Umbes samaväärne oleks situatsioon kui näiteks Gaz 66 oleks kasutanud edasiarendatud Gaz AA mootorit.
Kõlab ju absurdsena.

Gaz-AA mootor (aga ka Gaz-51) ei vastanud oma võimsusnäitajatelt vajadustele, taolise läbivusega auto vajas suurema jõudlusega mootorit, Gaz-51 ega ka mitte 40 hj klassis Gaz-AA ei sobinud.

Miks nad pidanuks seda V-2 asendama, kui toona kannatas see veel moderniseerimist ja mootori võimsus oli tanki kaalu kohta täiesti konkurentsivõimeline?
NSVL tankipargi suuruseks 1991 seisuga oli 64 000 (kuuskümmend neli tuhat) tanki, sh viimase põlvkonna tanke (T-64 ja uuem) oli ca 25 000. Tankipargid ulatusid silmapiirini.

Kuidas asetuks siia nüüd põhimõtteliselt uus mootor, mis ei oma selle eelneva 64 000 ekspluatatsioonis oleva mootoriga muud ühist, kui diiselkütus?

Tupikusse hakkas asi jõudma kuskil 1980ndate teises pooles. V-2 oli (erinevalt Gaz-AA mootorist) päris võimas isegi algsel kujul, T-72 tank sõidaks isegi selle sõjaaegse mootoriga ringi, lihtsalt raskel maastikul hakkab nappima jõudu. Gaz-AA mootoriga Gaz-66 aga mitte.

Ma ei leia , et V-46(T-72 tank) mootoril on reaalselt palju üks ühele sobivaid varuosi V-2ga. Nende üldkuju on sama kuid lahates muutub järjest erinevaks. Füüsiliselt pole võimalik V-46 asendada V-2ga kuna mootori plokk ja väntvõlli ots ju erinev.

Kui me räägime tupikust siis see oli juba 45. aastal käes . Lühidalt öeldes keegi ei tahtnud juba olemasolevaid tanke sulatusahju ajada kuid samas saadi aru, et peale sõda pole mõtet toota nii primitiivseid masinaid. Siinkohal tuleb jällegi mängu see , et mida taheti ja loodeti ning kuidas päriselt välja kukkus.


---------------------------------

V-2 hädad(sõja ajal lepiti paratamatusega) , mis pakkus peavalu konstruktoritele peale sõda:

*Väikene võimsus. See , et seal tõsteti järk järgult maksimaal pöördeid ning saavutati kõrgem maksimaalne võimsus oli kaunis tühi saavutus. Väiksematel pööretel jäi võimsus/pöördemoment sisuliselt samaks.

Lihtsalt vabalt hingavatel mootoritel on oma teatud silindri õhuga täituvuse hulk(mis määrab ära kütusekoguse= võimsuse) ning kui see lagi käes siis sealt edasi minna on äärmiselt keeruline. Sest teatavast maast alates lisanduv võimsus on tühine aga kütusekulu ja mootori vastupidavus kannatab meeletult.

Ülemaailmne lahendus antud probleemile oligi ülelaadimine - mis kehtib ka tänapäevani.

*Kuigi Venelased juba sõjaajal eksperimenteerisid V-2 puhul ülelaadimist,millega teoorias peaks saama lahendada võimsuse janu siis oli asja varjukülg , et ennem kulus ca 30 aastat kuni saadi piisav mootoriresurss paigaldamaks seda keskmisele tankile.

1945+ rasketankide puhul lepiti paratamatusega, et mootori eluiga on lühikene kuid keskmine tank pidi olema odav(suhteline mõiste) ja töökindel.

*Vabalt hingavana oli V-2 toota natukene kallis. Nimelt algselt lennukimootorina(mis iganes ta algaine nimi oli) omas ülelaadimist. Selleks kasutati aga 4 klapi tehnoloogiat .Venelased vabalt hingava variandi puhul priiskasid ikka 4 klapiga mis vajas veel 2 nukkvõlli ka plokikaane kohta. Analoogid ajasid asja ära 2 klappi ja üks nukkvõll.

Igasuguseid taolisi jäänuk lahendusi, millel õiget otstarvet polnud kuid Venelased ei osanud ümber muuta(loe kulus aastakümneid) oli sellel mootoril omajagu.

*Õli põletamine. Peale selle probleemi , et õli on ka kuluaine(mille pidi veel tanki ära mahutama) ning üks asi logistika ahelas juures. Siis tanki maskeerimine ja madal profiil jms natukene kaotab mõtte ära kui suitsupilve järgi saad asukohta aimata. Eriti palju tossas siis kui tank oli töötanud tühikäigul(õli kogunes silindrisse/pläga väljalaske torusse) ja siis alustati manöövrit. Suitsupilv jääb aga mõneks ajaks hõljuma.

Eks see probleem tulenes tehniliseks mitmest aspektist:

*Erinevalt lennukimootorist(mis töötab ühtlase koormusega) siis tanki mootor suures vahemikus. See jällegi viib asjaolule, et õli mitte ei põle pidevalt ja vähe märgatavalt(visuaalselt) vaid pahmakate kaupa sõltuvalt gaasi vajutusest ning mootori temperatuurist(mis kõigub ka rohkem kui lennukil) + palju seda on sinna kogunenud.

*V-2 pole klapisääre tihendeid- kas üldse ja millal edasiarendused need said jään vastuse võlgu(pole veel kohanud). Ning Venelased ei suutnud valmistada häid klapi juhtpukse mistõttu läbi suurte lõtkudega siis õli lihtsalt imetakse silindrisse.

Siinkohal on ka see probleem, et kui koopia alusmaterjal oli üleaadimisega mootor siis seal seda probleemi ei tekkinud- sisselaskes kanalis vaakumi asemel(mis imeb õli) on ju ülerõhk. Venelased seda aga ümber teha ei osanud.

*Venelaste suutmatus valmistada korralike õlirõngaid ja silindri pinda. Siin on jällegi oma osa ka sellel, et kuna nad viksisid ülelaadimisega mootori pealt asjad maha siis läks nihu. Esiteks on silindri surved ülelaadimise korral suuremad ja see muudab rõngaste tööd . Teiseks , vabalt hingavana tekib sisselaske takti ajal vaakum mis "pumpab" õli silindri seintel hoopis ülesse.

Jätkub....

------------------

Mis ma tahan veidi ülevaatlikult öelda on see, et aastakümneid arendada mingit 20-30.ndate mootorit kus lõpuks jõuti algusesse ringiga tagasi(lisati ülelaadimine) on väga küsitav tegevus nii pika aja peale.

Sisuliselt V-2 ajalugu(1945+) näitas seda, et koguaeg jäi võimsusest puudu. T-54 seeria mudel tõmmati 36 tonni peale kuigi esimesed prototüübid kaalusid rohkem - kiirus omadused kannatasid . T-62 oma 40tonniga ei suutnud enam muu armee jalaväe toetus tehnikaga sammu pidada. T-64 puhul hakati üldse ja ikkagi(erinevalt Trummi tarkusest) uut mootori tüüpi arendama&tootma. T-72 puhul ka rakendati absurdset kaalujälgimist(mis kummitab Vene selle seeria tanke kuni tänapäevani) , et olemasoleva napi võimsusega hakkama saada. T-80 puhul mindi üldse gaasiturbiini peale sest tol ajal muud lahendust kust saada 1000-1200 hp ei paistnud.

Tead,see V-2 sõjajärgne lugu tuletab mulle meelde NSVL muu militaar teaduse 1945+ arengut. 50.ndatel veel oli täiesti tüüpiline , et soomus kaitset hinnati selle järgi kui hästi ikka Saksa 8.8/12.8cm mürsku kinni pidas. Või kuidas uus
järelveetav tankitõrje kahur läbistab ikka Panter tanki mitme kilomeetri pealt. Kõik on tore kuid sõda juba ammu läbi ja aeg edasi läinud ning olukord muutunud ju - tegelikud probleemid ja nõrgad kohad on mujal.

Järjest kaugemale teemast kulgeme, kuid eks see ongi ju foorumite eripära

Minul on isiklikke kogemusi, tõsi küll, nüüd juba aastakümnete tagusest ajast, nii T-72 (põhjalikumalt), kui ka lääne tankidega (põgusamalt) ning sestap mingi pisikenegi baas on olemas, mille põhjal sõna võtta.

Igasugust sõjamasinat tuleb vaadata kui tervikut. Läänemaailmas on sõnastatud tanki kolm (ja just selles järjekorras) põhifunktsiooni - tulista, liigu, kommunikeeri. Ma möönan, et nõukogude tankidel oli nii mitmeidki nutikaid lahendusi ja lääne tankidel kindlasti nii mõnigi asi kehvemini lahendatud, kuid tervikuna ei kannatanud nad siiski võrdlust. Ei IIMS ajal, ega ka hiljem. Tervikuna oli nõukatehnika ikka kehvemini läbi mõeldud ja kehvem lahinguväljal.

No mis kasu on ka heast mootorist (ja V-2 seda kindlasti ei ole), kui sul on T-72 manuaalne käigukast, täielikult puuduv tagurpidikäik, kehv ja raske juhitavus ja täielikult olematu lahinguvälja hooldatavus? Loomulikult meeldis mulle tankiga ringi sõita, aga kõik nõukogude tehnika, millega olen kokku puutunud, paneb meeletu surve juhi individuaalsetele oskustele - sa pead ikka väga hea olema ja oskama maastikku väga hästi lugeda. Paradoks on see, et isegi baasoskuste saavutamiseks pidid meeletult eri maastikel ringi sõitma, aga see oli raskelt saavutatav, sest ühelt poolt on see kõik kallis ja teisalt suurendas see meeletult hoolduse vajadust, mida aga oli keeruline läbi viia ja sestap oli masin ka väljaõppest eemal. Toonitan veelkord maastiku lugemise oskust - käikudega pidi ikka meeletult mängima, et mitte kaotada seda vähestki võimsust, mis mootorist välja tuli. Ja loomulikult need suitsupilved, millest siingi räägitakse.

Mootorit ei ole ise kunagi lahti võtnud, kuid loomulikult sellist igapäevahooldust teinud palju. Nõuab palju tööd ja ka lihtsamate asjade läbiviimine (nt õhufiltri puhastamine) on keeruline ja vaevaline. Raske juurdepääsetavust tuleb kompenseerida vahetevahel kõhutunnetusega - ajad jälle noka üles ja vaatad, kui palju jama mootoriruumi tahaossa voolab Ning siis üritan seda vedelikku kogemuse pealt analüüsida - kogus, värv, voolavus - et kas tundub normaalne või mitte. Hooldatavusega seoses hämmastab mind, et osad elementaarsed tööd on meeletult keerulised või lausa võimatud, kui sul pole teatud eeldusi. Näiteks tean, et tihtipeale kasutati nõukamaal jahutusvedelikuna vett - no kuidas sa lekkest aru saad, kui sel pole teist värvi? Või siis radiaatori puhastamine ilma suruõhuta? Praktiliselt võimatu.

Sellised mõtted.

Mingi põhjus/motiiv ju selle mootori kasutusel pidi olema, sest kõigele militaarsele lisaks oli NSVL ka juhtiv tootja maailmas erikujuliste diiselmootorite osas (näiteks tähekujulised 42-silindrilised diislid Zvezda sõjalaevadele)?

Et sõjaline juhtkond pani teadlikult vananenud ja halba mootorit peale tankidele, kui seal riigis pole kunagi sõjalistelt asjadelt raha loetud?

Kõik need õlikulud ja klapisääretihendid on pisiasjad, mida lahendatakse õlikanistri kaasa andmisega.
Nõuka mootoritel polnud kuni Lada mootoriteni üldse tänapäevaseid klapisääre tihendeid (sed asendas õlitõrjekate, ka V2 mootoritel).
Ometi oleme nende autidega sõitnud ja ei käinud igal peatusel õli peale valamas.

Ma ise pakuks esimese motiivina, et ühtlustada logistikat ja väljaõpet. Kui laoplatsidel seisis juba enne (kui relvastusse tuli T-54, siis seisid laoplatsidel veel T-34'd) arvukaid ühte tüüpi mootoriga tanke, siis polnud arukas teha midagi diametraalselt erinevat. Ja keskmisest vähem haritud traktoristist juhi kätte polnud gaasiturbiiniga tanke massiliselt anda ka hea mõte.

Kui NSVL võttis 1964 kasutusel T-64 tanki, siis järgi jooksjaks oli (veel) lääs, Euroopas sõideti veel hulk aastaid teisel pool rindejoont suht plekist tankidega.
100 mm klassi esisoomus oli tegija WWII ajal, aga mitte 60ndatel-70ndatel. T-72 oli selle odavdatud rats ja sellest omakorda olid ekspordiks tehtud veel "ratsid" välisriikidesse (sh Soome).

Huumoriga võiks nentida, et teema pealkiri "NSVL tankimootoritest" peaks olema hoopis "NSVL tankimootorist".
Nii pikalt ressursi väljapigistamine ühelt "laenatud" platvormilt näitab niimõndagi.

1960ndatel loodud vastankolbmootor T-64-le ja 70ndatel loodud gaasiturbiin T-80-le pole siiski erilist levikut saanud.
Kahtlustan, et põhjuseks on tihend kirsasaabaste ja tankistimütsi vahel

Näiteks omal ajal eksperimenteeriti NSVL-s ka bensiinimootorite sissepritse teemal, kuid asja sellest ei saanud (välismaalt oleks know-how saanud osta).
Üks põhjuseid oli kindlasti suure riigi puudulik infra taolise tehnika korrashoiuks, sestap jätkati karburaatoritega.

Mäletan alates 2014 kui Ukraina oli sunnitud gaasiturbiinidega T-80 pilti tooma, siis käisid ka ridade vahelt läbi just töökindluse probleemid. Olgugi siis osaliselt tõenäoliselt selle põhjuseks ka puudulik hooldus.

Eks siiski keerulisemate tehnoloogiate väljatöötamine ning nende töökindluse ja efektiivsuse saavutamine on sellele mammutriigile olnud parajaks väljakutseks läbi aegade. Isegi lihtsa auto (kopika) pidi Fiatilt sisse ostma ja edasiste arenduste jaoks oli jätkuvalt vaja lääneriikide inseneride mõistust. Tänapäeval sama hooga rebadgitud Renault Lada nime all jne.

Eelnevalt süvenemata nsvl tankide mootorite maailmasse pidin seda arutelu lugedes praeguseks hetkeks ikka ootuspäraselt pettuma, ootasin suuremat assortiid nende valikust.

muruniiduk kirjutas:Mäletan alates 2014 kui Ukraina oli sunnitud gaasiturbiinidega T-80 pilti tooma, siis käisid ka ridade vahelt läbi just töökindluse probleemid. Olgugi siis osaliselt tõenäoliselt selle põhjuseks ka puudulik hooldus.

Eks siiski keerulisemate tehnoloogiate väljatöötamine ning nende töökindluse ja efektiivsuse saavutamine on sellele mammutriigile olnud parajaks väljakutseks läbi aegade. Isegi lihtsa auto (kopika) pidi Fiatilt sisse ostma ja edasiste arenduste jaoks oli jätkuvalt vaja lääneriikide inseneride mõistust. Tänapäeval sama hooga rebadgitud Renault Lada nime all jne.

Eelnevalt süvenemata nsvl tankide mootorite maailmasse pidin seda arutelu lugedes praeguseks hetkeks ikka ootuspäraselt pettuma, ootasin suuremat assortiid nende valikust.

Kuulen häda ja vingu.

Alati võid ju ise teha uurimus tööd ning meid valgustada.

Mõnikord litsentside/oskusteabe hankimine ei ole mitte märk kollektiivsest lollusest vaid vastupidi - kõike pole mõtet ise leiutada.