Arvan, et see kõne tasus tõlget täies oma pikkuses. https://www.youtube.com/watch?app=desktop&v=dPXaqboaMEgOlge tervitatud, Kodumaa kaitsjad!
Siin on minu pöördumine teie poole. Olen erus kaardiväe alampolkovnik Valeri, Stepani poeg Sahhatšik. Tutvustan end pisut, sest vabanesin armeest juba jupp aega tagasi, nii et võib-olla mõni praegustest dessantnikest mind ei tea. Ilmselt olete kuulnud katsetest, mille nimi on "Must Kotkas". Meie vägede praegune kangelaslikus ja meisterlikus on pärit just sellest. Olete kuulnud, et kunagi jooksis Bresti 38. dessantdiviis igal hommikul 10 km ning suples täiskoosseisus järves. Iga päev, hoolimata aastaajast.
Vat mina olen just seesama brigaadikomandör, kes 4 aastat jooksis brigaadi eesotsas ja esimesena hüppas jääauku.
Ehk mina olen "Must Kotkas" number 1.
Kõik minu elu tähtsamad sündmused on toimunud ootamatult, ekspromtina. Kangelaseks ei ole võimalik end ette valmistada. Iga inimese elus jõuab lihtsalt ükskord kätte situatsioon, kus ta peab otsustama, kuidas käituda. Otsustama siin ja nüüd, kohepraegu.
Kas sattuda ajalukku, või oodata pigem mõnda teist, rohkem sobivat hetke. Tõsi on, et saatus annab selliseks otsustamiseks võimaluse ainult ühe korra.
Mina teenisin Õhudessantvägedes (VDV-s) üsna kaua. Juba Bresti brigaadis üle kümne aasta. Pataljonikomandöri asetäitjast kuni brigaadikomandörini. Need, kes mind tunnevad, teavad täpselt, et ma olin üks kõige fanaatilisematest oma kodumaa patriootidest. minu jaoks pole eksisteerinud eales midagi tähtsamat, kui minu teenistus.
Rikkuse kogumine on mulle võõras. Seda ütlen igaks juhuks, et keegi ei arvaks, nagu oleks mind selleks pöördumiseks palgatud.
Minu biograafias pole olnud ühtegi hetke, mis annaks kellelegi alust arvata, et ma olen müüdav. Ja ausalt öeldes- minu vanuses inimesed enam ei muutu! VDV on olnud minu jaoks kogu elu. Ka pärast vabanemist aitasin kõigiti oma brigaadi. Minu maja ees seisis 18 aastat lippuvarras, mille otsas lehvis iga päev VDV lipp.
Miks ma selle maha võtsin, on juba erldi lugu, mis seotud 2020 aasta sündmustega. Aga praegu ei ole jutt mitte sellest.
Praegu otsustasin ma teha oma videopöördumise põhjusel, et mehed triibulistes telnjaškades ja helesinistes barettides, samasugustes, nagu mina olen kandnud terve elu, istuvad praegu Valgevene-Ukraina piiri ligiduses metsas ja kavatsevad peatselt hakata osalema ühes üsna ebameeldivas tegevuses. Millegis, mis võib tekitada katastroofilisi tulemusi meie maale ja matta lõplikult maha meie vägede traditsioonid ja au, mis on välja teenitud paljude dessantnike põlvkondade poolt. Tõenäoliselt ei pöördu nii mõnedki sellest tagasi elusatena.
Vene armee, milllel on tohutud lahingukogemused, on olnud kolmandat päeva otsesõnu "põrgus". Tapetud on tuhandeid, vangilangenuid on sadu, haavatuid on täis kõik tsiviil- ja sõjaväehaiglad kogu piiriäärsel alal. Mingeid eesmärke pole täidetud ja hetkel pole õnnestunud vallutda ei Kiievit ega ühtegi oblastikeskust. Vene armee on saanud tugevasti rappida. Aga Ukraina Armee, kes on vastu pidanud esimesed 72 kõige rängemat tundi, on sooritanud edukalt mobilisatsiooni. Nad organiseerisid ja panid tööle logistika, võitsid endale kogu maailma moraalse ja tehnilise poole toetuse ning mis kõige tähtsam: Said aru, et nendele tungisid kallale täiesti tavalised, lihtsurelikud inimesed.
Nad lõpetasid kartmise ja tunnevad suus võidu maitset. See armee enam ei tagane, ega anna alla. Aga venelastest said lihtsalt oma propagandistide ohvrid. Neile lubati, et ukrainlased võtavad neid vastu soola ja leivaga, nagu vabastajaid. Kõike seda te ju juba tegelikult teate.
Kuigi teile on keelatud nutitelefonid, jõudsite ju kindlasti juba kodus lähedaste ja sõpradega asju arutada ja hinnata.
Kas kellelgi on arvamus, et teie reid Ukrainasse saab olema parem, kui Uusaastareid Groznõisse 1995 aasta algul? Infosõda on hirmus asi. Propagandistid on õppinud osavalt rääkima musta valgeks ning pöörama ümber erinevaid mõisteid. Ma ei taha ronida poliitikasse. Poliitika on olnud minu jaoks alati võõras. Aga igale terve mõistusega inimesele peaksid olema selged minimaalselt kolm asja:
Esiteks- Ukraina pole kunagi ähvardanud Valgevenemaad, ja ei tee seda ka praegu.
Teiseks- Mingeid narkomaane ja fašiste Ukraina valitsuses pole. Ja kui ka oleksid, oleks nad valitud sinna vabadel ja demokraatlikel valimistel.
Kolmandaks- Mitte mingisuguseid õiguslikke aluseid Valgevene armeel Ukrainas viibimiseks ei ole. Seda enam, et seda keelab otsesõnu meie praegune jõusolev põhiseadus.
See ei ole meie sõda ja keegi teist ei hakka kaitsma oma kodumaad, oma kodu ega oma peret. Teile ei saa selles konfliktis osaledes osaks kuulsust ja au. Tunnete vaid häbi, alandusi, verd, surma ning Valgevene rahva poolset tõrjutust aastakümneteks.
Vennaksed!
Leidke mingi võimalus selles räpases asjas mitte osaleda. Komandörid-isad: Kas te suudate elada edasi teadmisega, et lasite poistel surra täiesti mõttetult. Kuidas te saate vaadata emade silmadesse, kes usaldasid teie kätte oma pojad?
Eraldi pöördun inimeste poole, kellest sõltub väga palju: Suurte pagunitähtedega sõjapealike poole: Paljudele teie hulgast olin ma komandöriks. Õpetajaks. Sõbraks. Minu mälestuses olete ausameelsed, vastutustundlikud, initsitiivikad sõjaväejuhid. Võimelised reageerima kiiresti rasketes olukordades, targad ja suutelised analüüsima ettesattunud olukorda. Võimelised ette nägema sündmuste käiku ja kujutama ette selle tulemusi.
Mehed! Need on teie esmased funktsionaalsed kohustused. Just selle jaoks Kodumaa teid niipalju aastaid ette valmistas!
Kuidas teid ka ei survestataks, sooritage nüüd tõeliselt mehine tegu.
Võtke vastu õige otsus.
Koguge kokku kodanikujulgus.
Ärge saatke me poisse sellesse verepulma.
Mõnikord on ülim kangelastegu öelda lihtsalt "EI"
Ja minna ajalukku kui inmene, kes päästis ära sadu, võibolla isegi tuhandeid elusid ning suhted meie vennasrahvaga.
Ja isegi, kui teid seepeale vallandatakse uskuge- Te saate kangelasteks.
Mul on au.
