Analüüsime asja teise külje pealt ja ärme piirdu vaid kategooriaga, et küll nüüd ütles vägevalt ja õige ongi pidupäeval öelda sünnipäevalapsele välja kõik, mida ta oma elus on valesti teinud ning lisaks sellele kulutada pool intervjuu aega enda isikliku eluloo ja tähelepanuväärsetest saavutustest rääkimisele.
------------------------------
Poliitiku relv on sõna. Sõnal on suurem kaal, kui tankidiviisil. Isegi sõjas. Enne kui tankidiviis liikvele läheb, peetakse esimene lahing alati komandöride ja tankistide peas sõna abil. Kui see lahing on võidetud, alles siis läheb sõda ning lahing liikvele.
Poliitik, sõjaväelane või minister, kes ei taju ei oma sõnade jõudu, ega iseenda rolli ning ei adu ümbritsevat keskkonda adekvaatselt on kasuks vaenlasele ja kahjuks meie oma inimestele. Nukral pilgul pean tõdema, et auku, kuhu sisse kukutatakse, ei kaeva mitte karmide nägudega kõrilõikajad teiselt poolt piiri vaid meie enda juhid uuristavad seda pisitasa sügavamaks. Eilset päeva jäävad ilmestama kaks riigikaitse vaatpunktist olulist sõnalahingut. Siseministri keelepaelad läksid valla Soomes ja riigikaitsekomisjoni liige lõi kaasa sõnakähmluses Lätis. Jätame ministri hetkel kõrvale – seda jama on tervemõistuslikult raske kommenteerida – ja vaatame erusõjaväelase juhtumit lähemalt. Endine kaitseväe juhataja, neljatärni kindral, praegune Riigikogu liige, kel eeldatavasti peaks olema täis aru peas ning kaine meel, andis intervjuu Lätis.
Kes nüüd selle fopaa suurust ei taju siis lubage ma kirjeldan ühte hüpoteetilist situatsiooni analoogia põhjal. Algmaterjal siin (
https://www.postimees.ee/6829754/laaneo ... ima-lulina)
On 24.veebruar ja Eesti Vabariik peab oma aasta kõige olulisemat pidupäeva. Selle tähtsa päeva puhul toimub ETV+ venekeelne (!!!) otsesaade riigikaitse teemadel, kuhu annab telefoniintervjuu ka Soome endine kaitseväe juhataja ning parlamendi riigikaitsekomisjoni liige. Kõige muu seas ütleb ta Eesti kohta järgmist:
- Eesti sõjavägi ja vabatahtlikud ei suuda vastu hakata sellele, mis on idanaabril;
- Eesti reservid ei ole piisavad;
- Eesti kaitsevägi oma suurusest tulenevalt ei otsusta Eesti kaitsmisel midagi;
- soomlased vaatavad Eestit kui nõrka riiki;
- Soome peab Eestit Põhjala riikide kaitse kõige nõrgemaks lüliks ja Eestil tuleks oma riigikaitse ülesehitus kohe kriitiliselt üle vaadata;
- jne.
Kõike seda võiks näiteks Soome endine kaitseväe juhataja või kes iganes teine öelda ka Eesti kohta. Ometigi nad seda ei tee. Ei tee sellepärast, et need inimesed ei ole 25 aastat järjest väljavaadanud tanki prismast, kus vaateväli on piiratud ning suhelda saab vaid sõimeldes ja karjudes.
Parafraseerides Vene saatkonda siis lugupeetud tankist ja praegune austatud Riigikogu liige võiks lõpuks tõesti tankist välja tulla ja proovida ümber mõtestada oma praegust rolli ning kaaluda oma sõnade tähendust ning mõju.
Kuna, kuidas, mida, kellele ja mis kombel öelda ongi raske ülesanne. Olen nõus. Kui sõnade mõjus päris kindel ei ole siis tasub korraks maha istuda, põhjalikult järgi mõelda ning vahel võib kogunisti kasutada võimalust jätta ütlemata ning proovida eesmärki saavutada teisel viisil. Samas, ega mina pole poliitik olnud ning ehk seal ongi alati mõistlik välja öelda kõik mida sülg suhu toob. Olgu siis Soomes või Lätis. Pidulauas või kõrtsitoas.
----------------------
Läti riigikaitse vajakajäämistega olen nõus. Samuti näen vajakajäämisi Eesti ja Leedu osas. Kahtlen selles, et valitud viis sõnumi edastamiseks oli adekvaatne. Mulle meenub paari aasta tagune juhtum, kus me läksime Soomet avalikult õpetama, et kuidas nemad peavad oma riigikaitset ja riiki korraldama. Minu arusaamise kohaselt ei muutunud kahe riigi suhted sellest paremaks. Samuti ei muutunud Soome riik ega riigikaitse teistsuguseks. Vastupidiselt loodetule oli mõneks ajaks täheldada hoopis madalseisu riikide suhetes.
