Juhtus selline asi, et hakkasin ümberjutustama ühe Donetski lennuvälja kaitsja lugu - aga jõudsin lõpuks ehk olulisemani - kuidas näevad sõda idas jne lääneukrainlased-rahvuslased. Minu arust annab pildi - sealsete inimeste tegutsemise motivatsioonidest.
OK: Võtsin ette ühe Donetski lennuvälja kaitsja jutustuse sõjast (jutt ise oli ukraina keeles ja vene keelde panduna ja siis eesti keelde proovituna … kõike ei osanud edasi jutustada, aga…)
Gatilo (Lääne-Ukrainast, vist Ternopolist) on vabatahtlik Ukraina Vabatahtlikus Korpuses – ehk siis Pravosekkide partei relvastatud võitleja – kes aga relvad, mis iganes peab ise muretsema, sest nende tegutsemine on niiütelda poollegaalne (kui sedagi) Ukraina seaduste, ATO juhtkonna jne silmis. Tegutseb vabatahtlike filtreerijana-väljaõpetajana, vahel reservroodu pealikuna, aga kõige paremini tunneb rindel lihtsa sõdurina. Varem oli Gatilo sõjakunstide treenerina (vot mingi ähmane kujutlus – mis sport see õige nimega on), organiseeris laagreid ka lastele jne Karpaatides, ehitas oma Setš-i (mis iganes see ka on). Intervjuu võeti Kiievis – sõjaväekaupluses – kus ostis oma meestele varustust jne – ja varsti läheb uuesti sõtta.
Miks siis sõjas?
Seepärast – et ei saanud minemata jätta. Enamik mehi sellised seal – mitte selleks – et tappa või langeda Ukraina eest, vaid mehe loomus ei lubanud kodus istuda. Mehed – keda Gatilo treenis - langesid sõjas jne. Et ta ei suuda edasi elada mõttega neist – kui ei lähe sõtta.
Aga samas – ilma tagalas tegutsevate inimesteta – poleks ka sõja eesliinikangelasi – ilma nendeta poleks võimalik võidelda. Seepärast peavad kõik teadma – et iga inimene – kes ei ole ükskõikne (aitab, tegutseb) – on õige inimene ja teeb õigeid asju.
Ostsite relvad, vormi.
Kurb ütelda – aga mida moodsamalt on varustatud vabatahtlik – seda kiiremini ta jookseb minema – saab surma. Kontrollitud. Jah – varustus, kaitsevestid – on väga vajalikud – need kaitsevad, aga hing-iseloom, valmisolek – see on peamine kaitse. Valmisolek kõige hullemaks aitab sõjas. Varustus on teisejärguline.
Sõttamineku varustuse muretsemisel aitasid sõbrad. Ühes Ternopoli linna poes valis ta välja mida vajas – kuid poeomanik ütles: „Maksta pole vaja“.
Galeta poeomanikule: „Aga mul on häbi ilma maksmata“
Poeomanik: „Aga miks sul peaks häbi olema, hoopis minul on häbi – et ma ei sõida sõtta. Ma aitan – millega suudan“.
Selliseid situatsioone olla olnud väga palju.
Kuid oli ka koomilisi jne asju. Sõja alguses Vabatahtliku Korpuse mehed ostsid padruneid tagalas ja läksid rindele. Samalajal sõjaväelased varastasid padruneid jne edukalt rindel ja viisid need tagalasse.
Paradoks. Nüüdseks on see jama lahendatud, sõdime koos sõjaväelastega. Kuigi laskerelvi riik pravosekkidele ei anna ja automaati legaalselt osta ei saa. Tuleb hakkama saada peamiselt trofee relvadega. Sõjaväelased tihti aitavad. Peale lahingut korjavad meile separatistide relvi. Minul on Luganski kandist pärit ja kangelaslikult hukkunud separatisti kuulipilduja – ma sõdin sellega ja põhimõtteliselt on OK.
….
Sõda muudab inimest?
Ei tea veel. Ei taha – et muudaks. Üks võitleja kirjutas, et tema arvates sõda ei muuda inimest – vaid hoopis äärmustab seda – milline inimene on. Kui inimene on lurjus – siis sõjas seda enam. Kui inimene lahke, siis sõjas seda enam. Varemete-purustuste vahelt ilmus koer, meedikud tõid kuskilt koerakrõbinaid – hakkasime koeri toitma. Aga teisalt – käis koerte tapmine. Inimene – kes loomi ei armasta – ta hakkab neid sõjas maha laskma. See kes armastas loomi – hakkab sõjas neid toitma.
Mehed leidsid papagoi, tõid mulle, puur otsiti ka. Pool rootu otsis teri. Üks seltsimees istus puuri kõrval, lendas miin – mees sai surma, papagoi pääses puurist minema. Kui küüniliselt see ei kõla – inimsurma suhtusin rahulikult, aga papagoi kadumist elasin raskelt üle. See võib imelikult kõlada, aga psüühika tegutseb niimoodi – et ei läheks hulluks.
Seetõttu loodan, et sõda mind ei muutnud. Kuigi – sõidan autoga – näen veetorni ja koheselt vaatan – ega seal ei ole tulekorrrigeerija. Kartulipõllul kartulid laiali- Gradid või miinid?.......
………….
Koostöö armeega?
Meil on tihe kordineerimine. Võitleme koos 93 brigaadiga ja tunneme ennast täisväärtuslike sõjaväelastena – ainult riik ei toeta meid. Side, koordinatsioon koos annab väga palju meile kõigile. Me toetame sõjaväelasi moraalselt väga tugevasti. Me oleme nende jaoks spetsväelased, fanaatikud, kartmatud – kes hästi sõdivad ja ennast vangi ei anna.
…..
Koostöö sõjaväelastega – Peskis, lennuväljal. Neil on oma laskemoon, tehnika jne – me katame neid oma tulega. Ja nemad loomulikult katavad meid oma tulega. Koostöö. Me oleme nende üksuse käsutuses-juhtimises.
Meile meeldib sõdida üksusega – keda austame. Seal – on tõelised ohvitserid-komandörid. Austame neid. Neile üteldi – et kellel on raske – võib kirjutada puhkuseavalduse – kuid keegi ei kirjutanud – kõik jäid kohale. (on olnud aga üksusi – kus ühist keelt ei leitud).
Väga sageli meid aitavad vabatahtlikud ja me jagame sõjaväelastega ravimeid. Meie vabatahtlikud-meedikud – ei tee vahet – kes on kes. Kõik on omad. Väga palju sõjaväelasi tõid meie meedikud tule alt, viisid haiglasse – päästsid neid hulgi.
Vabatahtlike ettevalmistus?
… Sõda on ausalt öeldes imelik. … Vaenlast enamuses ei näe. Lasud tulevad põõsastest, majadest, varjetest ja teda on võimalik näha vaid teploviisori abil või optikasihikust.
Kohalike suhtumine?
Kui vihkavad, siis välja ei näita. Vihkamist näidata automaadiga mehele on rumalus. Raske – sest kohale on jäänud vaid vanurid, mõned perekonnad, ühtedel isegi lapsed (jutt käib Peski asulast). Me aitame neid, jagame toitu jne. Seal ei ole enam midagi –arste, miilitsat, sugulasi – eesliin ju. Inimesed suhtuvad meisse normaalselt. Ja kui keegi ongi peast segi – kommunist või vihkab ukrainlust – siis las vihkab. Ta on sellega ennast ise karistanud. Ma ei tea – kuidas nad saavad talve üle elada. Kogutakse puid. Kui miin lõhub mingi puu – viiakse see koju küttepuuks. Õudne – ausalt öeldes.
Mis toimub puhvertsooni jäänud aladel?
Sellest ei räägita. Luganski kandi puhvertsooni alad - meie väed lahkusid, nüüd karistatakse meid aidanuid või meile lojaalsed olnuid inimesi. On kinnitatud informatsioon sellest – et üks kasakaataman oma sünnipäeval lasi meie vange nuutidega? peksta?.
…
Mida teha Donbassi inimestega – kes toetasid terroriste, peale maa vabastamist…?
… et sõda siiski ei vabasta kõikidest lollidest. Lolle jääb palju. Kui meil oleks tugev, õige, ühendatud riik – siis ideaalvariant oleks seal teha Gaza sektor – ümbritseda seinaga – tassida sinna kõik Leninid – et saaks nende üle rõõmustada ja las elavad seal ja ei pääseks sealt välja. …Aga. … Seal on palju toredaid inimesi, see on meie maa – kuid enamik inimesi seal on surmavalt haiged inimesed. Alguses rahvas hülgas oma armee – kuigi armee ei tulistanud – ei teinud midagi. Tapsid hoopis – kas see on normaalne? Kuidas ma saan suhtuda donbasslastesse – kes tulid tervitama Kamazidega saabunud tšetšeene – karjusid neile huraa ja elagu. Mis nende inimeste peas küll on? Nad nimetavad ennast „vene õigeusu armeeks“ ja aplodeerivad islamistidele – kes kõiki lõiguvad.
Teisest küljest – seal on palju normaalseid, adekvaatseid inimesi. Ja veel on inimesed – kes lihtsalt tahavad elada. Need ei torgi kedagist, neil on ükskõik. Neil on aiad jne – nad lihtsalt elavad enda jaoks. Elavad mitte rikkalt – aga ausalt ja õieti. Kuidas neisse suhtuda? Kelle omad nad on – nende või meie omad? Nad on lihtsalt inimesed. Leian – et riik peab nendega tegelema. Neid ei saa minema visata, nagu regioonigi. Teisest küljest – tekib küsimus – kas on õiglane anda neile praegu amnestia või veel midagi. Nad purustasid kõikvõimaliku ja meie peame selle eest maksma? See vähkkasvaja (inimesed-regioon sellesse piltlikult haigestunud) on vaja ära lõigata, ravida – aga kardan et tegemist on juba metastaasiga. Kui me välja ei ravi vaid lihtsalt lõikame – selle regiooni – siis see ei anna meile midagi. Kõik on läinud liialt kaugele.
Ukraina diagnoos?
Minu jaoks on ida sündmused vähkkasvaja, millesse haigestus terve Ukraina. Haigestus ilmselt seetõttu – et elas valesti. Nüüd on mul kindel veendumus, et ma ei taha – et see vähkkasvaja jõuaks minu koduni, minu vanemate maale. Parem ma elan donetski majas ja hoian seal lurjuseid – las peidavad ennast metsades. See on parem – kui nemad hakkavad elama meie vanemate majades ja meie peidame end metsades. Ja seetõttu enamik meie mehi ongi sõjas. On vaja seal olla-istuda – et nad ei tuleks siia (selgitav vahemärkus -intervjuu Ternopoli lehele). Iga meie samm tagasi – on neile nagu kaks sammu edasi. Kui seda mõistaks valitsus. Meid ähvardab häving – õnneks mitte jääv – vaid ajutine.
http://ternopilinfo.com/ternopilskiy-ki ... port-foto/
(Uhh.. lõpuks jõudsin selle jutustuse lõpuni, loodan - et neile, kes selle läbi viitsisid pureda..on ehk mingi uus teadmine osaks saanud, mis aitab Ukrainat - sealseid sündmusi mõista)
