Nojah, probleem tekib siis, kui üks kasvab üle teiseks. Võiks ju öelda, et kõik, kes otseselt pommide eest ei jookse, on majanduspõgenikud, aga kui konfliktikolde naabrus on neid, kes pommide eest jooksevad, nii täis saanud, et napib toitu, vett ja peavarju, siis on raske inimesi, kes tollest naabrusest edasi liiguvad, ka puhtalt majanduspõgenikeks pidada. Paika võiks pidada mingi selline loogika, et põgenikke võtavad konfliktikoldele lähemad, kaugemad ja veel kaugemad riigid järgemööda vastu ja siis rahvusvaheline abi suundub samamoodi eeskätt nendesse riikidesse, mis esimeses järjekorras niiöelda täis saavad.
Dublini lepe on ka tegelikult sellessamas vaimus - sõjapõgenik küsigu asüüli sellelt EU maalt, kuhu ta esimesena jõuab. Muidu tekib õigustatud küsimus, mille eest ta õieti põgeneb.
---
Suurepärane veerg Peeter Kaldrelt. Kellel on, see palun jagagu. Mina lugesin paberilt.
Peeter Kaldre: Saulused-Paulused
Eestis on päevakorda tõusnud vihakõne teema. Et mis see ikka on ja mis nende vihakõnelejatega teha – ehk vangi panna? Vihakõne mõiste on jäänud segaseks. Sestap tasub küsida, kas vihakõne on ka oma riigi verbaalne alandamine, pidev häbitunne tema pärast, ja mõtte väljendamine, et see riik ei vääri riigiks olemist ning targem oleks tast üldse loobuda?
Igavesed põrandaalused
On kummastav jälgida, kuidas inimesed, kes on olnud aastaid mitmes olulises küsimuses arvamusliidrid ja autoriteedid, on oma viimase aja seisukohavõttudega diskrediteerinud iseennast ning kõike seda, mille eest neid on austatud.
Kirjanik ja mõtleja, kes nõukaajal oli vabamõtlemise ja eestimeelsuse iidol, teatab, et tal ei ole midagi selle vastu, kui Eesti kuuluks USA asemel Venemaa mõjusfääri.
Traditsiooniliste pereväärtuste eestvõitleja, kelle seisukohad on paljudes inimestes sümpaatiat äratanud, võrdleb Eestit väikese koeraga, kes klähvib Venemaa suunal ja nühib ennast USA “näilist” turvalisust pakkuva sääre vastu.
Mõni inimene on muidugi sündinud teisitimõtleja, kes on opositsioonis iga võimuga ja igal ajal – olgu see võim siis võõras või oma. Tema saatus ongi kogu elu olla põranda all, isegi siis, kui põrand ise on juba ammu üles võetud. Meenub tuntud ühiskonnateadlane, kes Vene ajal oli kõva opositsionäär ja nüüd tambib tigedalt Eesti Vabariiki ja selle valitsust.
Selliste inimeste lemmikväljend on “peavool”. Seda kasutatakse sõimusõnana kõige kohta, mis Eesti sise- ja välispoliitikas on normiks võetud. Kas see norm (näiteks NATOsse kuulumine) on Eesti riigi jaoks hea või halb, ei oma muidugi mingit tähtsust. Ja loomulikult on vaat et kõigis asjades süüdi Eesti ajakirjandus, kelle kohta öeldakse põlglikult “peavoolumeedia” ja kes mõistagi on valitsuse tallalakkuja.
Esimese Eesti Vabariigi loojangul olid säärased “astla vastu üleslööjad” teatavasti punavõimu tänuväärsed tööriistad.
Pealiskaudse suhtumise korral võib öelda, et mis siis. Meil on sõna- ja mõttevabadus, igaüks võib arvata, mida tahab. Eks ta nii olekski, kuid siin on üks “aga”. Nimelt kipuvad säärased avaldused määrima kõiki teisigi ideid, mida nad on esindanud. Ehk piltlikult öeldes – vanniveega koos lendab ka laps välja...
Nii kipuvad rahvuslust, mis peaks igale eestlasele olema südamelähedaseim, kaaperdama need, kelle arvates rahvuslust saab kaitsta kaikameetodiga. Nende kohati vägagi räiged avaldused peletavad eemale inimesi, kes seovad rahvuslust avatud meelega ning kellele kitsarinnalisus kohe kuidagi ei sobi.
Koer, kirp ja karu
Ei oska öelda, kas parem- ja vasakäärmuslased leiavad ühise keele, kuid ühine eesmärk on mõlemal – kõigutada kättevõidetut ja seada kahtluse alla kõik, mille nimel me alates taasiseseisvumisest oleme tegutsenud.
On ammu teada (ja ka faktidega kinnitatud) tõsiasi, et igasugune äärmuslus on kerge saak riikidele, kelle jaoks demokraatia on tühi sõnakõlks ning kelle poliitika lipukiri on “eesmärk pühendab abinõu”. Nii tilpnevad Prantsuse paremäärmuslased juba ammu Vene propaganda ja raha lõa otsas ning sisuliselt üritavad Euroopas ellu viia Kremli poliitikat.
Selles mõttes on kahetsusväärne vaadata, kuidas ka Eestis järjest suureneb seltskond, kes leiab, et Eesti on muutunud Euroopa ja NATO ripatsiks ning USA “sülekoeraks”. Parem siis olla juba kirp Vene karu kasukas. Ainult et karu kipub ikka ennast aeg-ajalt kratsima, ja me teame, mis kirbuga siis juhtub...
PS.: Tänan!
