Blackhawk kirjutas:Olen püüdnud leida vastuseid, ent edutult, järgmistele küsimustele:
1) Kas VF regulaarid (just nimelt nemad, st need, kes on VFs sõjalise väljaõppe saanud) jalastumisel jätavad oma soomustransportööri üksi ilma autojuhita, nii nagu nad tegid Gruusias 2008. a., või jätavad siiski autojuhi paigale.
2) Kuidas on võimalik, et vastased teavad teineteise mobiiltelefone numbreid? Mõtlen selle all, kuidas nt Givi sai ühendust võtta lennujaama kaitsjate komandöriga. Kas on leke või on see kaasaja sidetehnoloogiat arvestades lihtne tegu läheduses olev number välja peilida. Kui on viimane variant, siis kas need seadmed on rinde läheduses (0-5-10 km) või on kusagil "turvalises" kohas tagalas. Või sellega tegeleb Sidevalitsus(???) VFs?
Kui lp. kaasfoorumlased oskavad aidata, oleksin tänulik.
1. Lahingusituatsioonis ei tohi ei BMP ega ka BTR juht lahkuda oma nn töökohalt v.a. erandjuhtumid. Sama kehtib laskuri kohta tornis, sidemehe kohta komandörisoomukis ja ka paljude teiste asjapulkade kohta.
Väljavõte juhendist (mis sarnasena kehtis ka 2008):
При ведении боевых действий основную часть времени механик-водитель находится внутри бронированного корпуса на своем рабочем месте. При этом на него воздействуют шумы и вибрации высокой интенсивности, перепады температуры, влажности и давления воздушной среды в соответствии с изменениями внешних климатических условий. Hапряженный ритм работы при движении БТР (või БМП) и ведении боя, предъявляет повышенные требования к эмоционально-волевой устойчивости и физической выносливости, дисциплинированности, способности не ослаблять внимание и не снижать работоспособности.
Teistesõnadega, juhi masinast lahkumine, ilma mõjuva põhjuseta nii Gruusias kui ka täna on isetegevus. Samas, isetegevus on ka mitte soomukis sees istumine vaid jalaväelaste väljas "rippumine", mis on üsnagi iseomane nähtus NSVLi ja Venemaa poolt peetud sõdade puhul. Soomukisse keegi healmeelel ei kippunud. Ei kipu ka täna. Vanadesse tüüpidesse.
2. See sama paradigma on kehtinud alates kaevikusõja tekkimisest, kus ühes või teises sektoris samade üksuste pikemaajalise viibimisel teati sisuliselt vastastest kõike. Isegi vastase kuulipilduri laste arvu teinekord. Kaevikusõda on vaid üldine väljend. Sama kehtis ka Stalingradis naaberkorterite ja majade kohta, kus vastased teineteist passisid. Ajad muutuvad, sidevahendid arenevad ja enam pole vaja karjuda vastasele "sõbralike" märkusi või tervitusi või teha kokkuleppeid näiteks haavatute ära korjamiseks kohaliku sektori tasemel valgete lippudega meestega. Telefoninumbrid antakse vast vabatahtlikult, et teatavates situatsioonides kokkuleppida milleski, mis ei käi nö verivaenu loogikaga päris hästi kokku.
Täna vast teavad juba mõlemad osapooled, et telefone teatavates olukordades ei tasu kaasas kanda või tasub nad välja lülitada. Lennujaamas statsionaarselt passivad mehed vaevalt, et telefone peaks välja lülitama. Niikuinii on teada, et seal nad on.
Piirkonnas on enamasti levi siiani tagatud. Miks? Mine võta kinni. Aga sisuliselt töötavad seal nii VF kui ka Ukraina sideoperaatorid oma leviga.
Peilimisest niipalju, et tundub, et edukat peilimist on siiani millegi pärast just VF pool näidanud. Ukraina poolel on võimekus nii "Loomaaedade" kui ka muude vahendite näol olemas. Piirkonna olulisem raadioluurejaam asub just Ukrainas (see, kust Jugoslaavia sõja ajal püüti kinni NATO sideseansse, dešifreeriti ja anti need edasi venelastele, kes andsid need edasi..teadagi kellele).