Borja kirjutas:Martin Herem kirjutas:Lihtne on see Borja maailm.
Veel kord - 250 milj investeerimisel ei oleks saanud keskmaa õhutõrjet ja juba olemasolevad võimed oleksid lahjemaks läinud.
Need asjad ongi tegelt lihtsad - oluliselt lihtsamad, kui sina, stratsõdur ja A4 siin tõestada üritate..
Mitte kunagi nimelt pole meil olnud nii, et olulise (loe: võimetloonud) relvahanke puhul oli meil laual miski "kohver kullakangidega" - kus sees kogu võimeloome maksumus kõige täiega ja veel kümneks aastaks ette ka
Nõndaviisi ei ole isegi võimalik planeerida - põhisumma võime baasloomeks käib ikka ees ning võimet täiuseni viivad lisamaksed tulevad aastate kulgedes // horisondi selginedes // uute riigikaitseliste aastaeelarvetega järele..
Et 250milj-ga "ei saa keskmaa õhutõrjet" - no tubli on, maksab see 250milj täna ära, töötab paar aastat võime esialgsel käivitamisel, täpsustuvad uued täiendavad vajadused ja maksed ning tulevad ka uued eelarved järele.. et asi nihkub surnud punktist ja võime luuakse ühesõnaga.
Muuseas - kui järgida tähttähelt eriti A4 demagoogilisi postitusi siin, siis ei oleks KV uute võimekuste loomine üldse mitte mingit moodigi võimalik - sest noid fantastilisi summasid kohekohe ja marutargalt ettenähes "letti laduda" tõesti ei ole ega saagi kunagi olema
Ükski võimeloome maailma armeedes ei töötagi sellisel moel - et nii "ortodoksse absurdsusega" siis.
Martin HEREMi tänane keeldumine eesti riigikaitse jaoks kahe olulise võime
algatamisest(-nimetame seda sellise sõnaga, eks) on juba märgiline ning läheb Martin HEREMi enda jaoks negatiivse varjundiga ajalukku - aga ta ise tegi selle valiku.
Ei, Borja – need asjad pole tõepoolest eriti keerulised, küll aga pole meie kaitseplaneerimine juba viimased kümmekond aastat õnneks olnud selline, et ostame ruttu mingi uue võime ära ja siis pärast vaatame, kas ja kuidas seda ülalpidada ja raha juurde lunida.
Kui sa mu postitusi tõesti oled mõttega lugenud (vahetpole, kas „tähttähelt“ või mitte), siis palun näita mulle kah seda kohta, kus ma olen öelnud, et KV uute võimete loomine pole mitte mingit viisi võimalik. Vaid mina olen öelnud, et kõige mõistlikum (mis ei võrdu sõnaga ’ainuvõimalik’) viis kaitsevõimet suurendada on suurendada kaitse-eelarve stabiilset ja pikaajalist rahastamist. Nt tõsta baas-eelarve nt 2,3% või 2,6% protsendi – või minu poolest kasvõi 4% - peale. Ja las siis selle raha sees kaitseväelased ja ametnikud arvutavad, milliseid uusi võimeid teha saaks ja milliseid mitte.
Põhimõtteliselt sel moel on ka viimased kümmekond aastat kaitsevõimet ja uusi võimeid arendatud. Poliitikud on alates 2012. eelarveaastast fikseerinud kaitsekulud 2% tasemele, tänu millele (tõsi, paljuski ka tänu majanduskasvule) on kogu kaitse-eelarve kasvanud 2 korda, hangete eelarve aga lausa 2,5 korda (niipalju siis ka väitest, et kogu lisaraha läheb „bürokraatlikuks jahmerdamiseks“). Tänu sellele lisarahale pole toimunud paigalseis, vaid on hangitud CV90-d, Javelinid, rivisõidukeid, laskemoona kõikidele torudele, sideseadmeid, alustatud iseliikuvate haubitsate ja Spike’idega jvpm – see tähendab, et on tekkinud nii uued võimed kui ka uuendatud või arendatud olemasolevaid + kasvanud kogu reaalselt eksisteeriva ja paari ööpäeva jooksul reaalselt mobiliseeritava SA-struktuuri suurus.
Ning mis antud kontekstis põhiline – see kõik on toimunud ilma, et igal jumala aastal tuleks pidada palavaid poliitilisi vaidlusi kaitsekulude suuruse üle. Või et kaitseväelased (või ka neile raha andvad poliitikud) peaksid muretsema selle üle, kas hangitavaid võimeid suudetakse ikka ülal pidada. Või et igal aastal peaks valituses pidama vaidlusi ja arutelusid selle üle, milliseid võimeid ja millises järjekorras ikkagi arendama peaks, rääkimata korruptsiooniohtlikest olukordadest, kus keegi tuleb kaitseväle ette ütlema, millist konkreetset relvasüsteemi ja kelle käest tuleks osta.
Täna on jõutud olukorda, kus 2% kaitsekulude tase tagab meile veel mõned järgmised aastad arengut ja kasvamist, kuid pärast seda suudab see 2% tagada vaid seniloodud SA-väe hoidmist ja uuendamist senisel tasemel. Seda kõike on Kaitsevägi ja –ministeerium viimased paar aastat ka täiesti avalikult selgitanud – kui keegi tahab nüüd saada uusi ja täiendavaid võimeid, siis tuleks suurendada baasrahastust. Sh näidetega nt sellesama keskmaa-ÕT osas. Kui ei soovita, või kui raha ei ole – siis jääme senisele tasemele. Ühekordsed lisaraha sutsakad aga pannakse eelkõige laskemoona alla, mis ei loo uut võimet, küll aga suurendab ilma eriliste elutsüklikuludeta päevade arvu kui kaua KV sõdida suudab.
Selline on olnud tegelik süsteem viimased kümmekond aastat. Ja vaadates tulemusi (nt seda, kui suur oli tegelikult kasutatav SA-struktuur 2010 ja kui suur täna), siis on see olnud ka toimiv süsteem ja võiks sellisel kujul jätkuda.
Aga iseenesest saab teha ka teistmoodi. Nii nagu meil kohati tehti varasematel aastakümnetel ja nagu nüüd mõned soovitavad teha. Krabada kohe kokku kõik, mis kuskil ripakil või mida „ekstra soodustingimustel just nüüd ja praegu pakutakse“. Mõtlemata eriti selle peale, kas ja kuidas see kehtivate plaanide ja rahadega kokku läheb. Muretsemata selle üle, kas uue läikiva asja ülalpidamiseks on mingi raha kah olemas või mitte. Vastupidi – „võtame asja ära, küll pärast ehk õnnestub lisaraha ülalpidamiskuludeks nuiata. Kus nad ikka pääsevad?“ Noh, kui õnnestub pärast ülalpidamiseks lisaraha saada, siis on hästi. Aga kui ei õnnestu? Kui see tähendab seda, et kaitseminister ja kaitseväe juhataja peavad igal sügisel käima valitsuse ees lunima lisaraha olemasolevate võimete ülalpidamiseks? Ja pidama seejuures vaidlusi profaanidega, kes täna väidavad, et „teil jääb ju igal aastal niikuinii 50 miljonit kasutamata ja üle“ või „et teil lollidel ainult 2 pataljoni ongi“ jne? Või mis saab siis, kui ukse ees on valimised ja lisaraha antakse hoopis pensionäridele? Või kui tuleb lihtsalt uus valitsus kes ütleb (ja ütleb ilmselt õigustatult), et meie eelmise valitsuse ühekordseid ja lühinägelikke otsuseid põhimõtteliselt enam kinni ei maksa, vaadake ise kuidas olemasoleva rahaga hakkama saate?
Eesti avalik sektor on kahjuks täis selliseid näiteid, kus suure hurraaga kaubeldi endale välja alginvesteering või mingi euroraha mingi uue, suure ja toreda asja tegemiseks. Ilma et oleks mõeldud selle peale, kuidas seda pärast ülalpidada. Või siis mõeldi selle peale, kuid loodeti, et „küll nad ikka lisaraha annavad, kus nad pääsevad“. Näited: Eesti Rahva Muuseum; PPA tänane õhusõidukitepark, aga ka nende laevastik kuni suht hiljutise ajani; EML Pitka võib teatud mööndustega kanda samasse kategooriasse jne.
Jah, kaitsevaldkonnas tehti kah asju niimoodi veel 2000. aastatel. Osaliselt ka lihtsalt teadmatusest ja kehvast planeerimisoskusest. Jah, uued relvasüsteemid ja võimed tekkisid, väljaõpe läks käima, elu ja pikaajalised plaanid läksid koguaeg paremaks ja lõbusamaks. Aga on mingi väga hea põhjus, kuni 2015. aastani ei tihanud keegi korraldada korraga suuremat kui üheainsa jalaväepataljoni RÕK-i. Või miks juba 2003. aastal moodustatud 1. jalaväebrigaad julgeti esimest korda reaalses elus kokku võtta ja maastikule panna alles 12 aastat hiljem (kuigi reservväelaste koosseise oli selle ajaga „toodetud“ juba pea 3 brigaadi jagu).
?