www.militaar.net

Vastavalt ka ohvitseride sissetulekud jagunesid raha ning igasugu hüvede - toitu, tuusikute, küttepuude, tasuta korterite ja palju muu vahel. Lisaks sai nii sama armeest bensu, ehitusmaterjali aga ka orjasid ajateenijate näol.

Isiklikud kogemused?

Mitte ainul sõjavägi ei elanud nii, kogu majandus toimis teatava naturaalmajandusena.
Igal tehasel oli oma sõprusmajand. Igal keskkoolil oli oma "partner" vabrik, kus 11-14 aastan "jõmps" sai oma ühiskondlikult kasulikutöö tunnid tehtud (ÜKT-need ei olnud karistus vaid kohustus kõigile-selgitus on mõeldud nooremale põlvkonnale), näteks tassisime mingeid vasktraadi juppe ühest laoplatsilt teisele. Toimus see kõik vabrikus "Teras".
Käsin kunagi Kiievis Antonovi lennukitehases, neil oli tehase juurde kinnitatud terve sovhoos, mis tehaserahvale liha, mune vorst, kartulit ja peeti tootis, mida tehase territooriumil asuvast poest sai osta.

Nüüd on selge, et tänases eestis raha eest saab kõike, sellega puudub vajadus luua seda sama naturaalmajandus ning pakkuda ohvitseridele tasuta elamise, jpm asju.

On see ikka nii? Minumeelest on õhukese riigi peamiseks puuduseks tundlikus majanduslikele tõmbetuultele. Üks päev on raha, maksame kõigile, teine päev kuivab eksport kokku või peab "manjanade" võlgu tagasi maksma. Siis jäävad teenused (remont, valve, kasvõi muru niitmine) erafirmadest sisse ostmata, peab drastiliselt palku vähendama jne. Loomulikult ma ei väida, et Kaitsevägi peaks isemajandav olema ning vajadusel üldse ilma riigi toeta suutma eksisteerida. Aga kõike tuimalt rahasse arvutada ei saa, tasakaal on kuskil vahepeal.

kuulsin, et meie kaitseminister oli andnud juhised/selgitused järgmise aasta kaitseeelarve kohta, kaasa arvatud siis palkade kohta. Kas kellelgi kaitseväelastest on andmeid?

Kui kõiki vähegi usutavaid-mõeldavaid versioone siia üles kribada... saab sellest teine seinaleht ...

Kui midagi asjalikku kuulukse - eks anna teada!

terv
o

See naturaalmajanduse värk nõukogude liidus oli ikkagi midagi müstilist, kusjuures, jah, analoogne riik riigis oli näiteks raudtee, kõik merega seotud üritused (Ookean-EML-Sadam), kõik suured tehased jne jne.

Üldiselt, ma pakuks, üle poole sissetulekust tõepoolest tolleaja nende inimestel tuli igasuguste mitterahaliste hüvede näol. Ametikorterid, ametiautod, sanatooriumid, spordiklubid, jne jne...

deniss, paistab, et sul on sest nõukogude ajast ikka müstiliselt roosiline ettekujutlus...ohvitseri ametikorter nüüd kohe kindlasti mingi eriline "hüve" ei olnud(ohvitseride ühiselamust oled ikka kuulnud?- kaks kuni neli inimest toas), elamufondiga oli sama s..ti kui tänaselgi päeval. Ametiautod...alates polgukomandörist ja tema asetäitjatest, allapoole seda ikka väga olematud juhused. Etc, etc. Kui ma ei eksi, olid sa selle "ilusa" aja lõppedes kuskil 12 aastat vana, eks?

Lugege Enn Vaino raamatut "Raketigarnison" (leitnandist majoriks PVO-s Siberis).

Loomulikult ma ei väida, et Kaitsevägi peaks isemajandav olema ning vajadusel üldse ilma riigi toeta suutma eksisteerida. Aga kõike tuimalt rahasse arvutada ei saa, tasakaal on kuskil vahepeal.

Imestan, et see ametikorterite süsteem pole veel mingit skandaali tekitanud (muudes asutustes on need juba ära olnud). Meenutame nt politsei ametikorterite skandaali jne. Juba eespool sai lugeda, et ainest selleks on piisavalt. Ja kui selles teemas satuvad poliitikud/ministeeriumid rambivalgusse, siis võib 10% kasutajatest tekitada 90%-le pärast kõva lopsu (algatatakse nt nende korterite erastamine, nt enampakkumise põhimõttel, kus koloneli ja veebli shansid võita on vägagi erinevad).

Kapten Trumm kirjutas:Lugege Enn Vaino raamatut "Raketigarnison" (leitnandist majoriks PVO-s Siberis).

Just sellised garnisoonid kus tsiviilkaubandus ja teenustesektor puudusid olidki laias laastus üks (mitte ainus) põhjus, miks armee oli juurutanud oma naturaalmajanduse süsteemi.

Lemet kirjutas:deniss, paistab, et sul on sest nõukogude ajast ikka müstiliselt roosiline ettekujutlus...ohvitseri ametikorter nüüd kohe kindlasti mingi eriline "hüve" ei olnud(ohvitseride ühiselamust oled ikka kuulnud?- kaks kuni neli inimest toas), elamufondiga oli sama s..ti kui tänaselgi päeval. Ametiautod...alates polgukomandörist ja tema asetäitjatest, allapoole seda ikka väga olematud juhused. Etc, etc. Kui ma ei eksi, olid sa selle "ilusa" aja lõppedes kuskil 12 aastat vana, eks?

Sul Lemet mingisugune huvitav norimise tuhin minu suhtes)))
Kas ma rääkisin mingist "ilusast" ajast? Sa vist tõlgendad minu juttu kuidagi väga meelevaldselt, ma kardan.

Esiteks, ei rääginud mina ainult armeest, selline oli kogu nõukogude elu, vaata mis kolhoosides toimus, või riigiasutustes.
Armees ka, aga mitte ainult.
Jutt on mitterahaliste hüvede süsteemist, mitte sellest, kui hea see on.

Korteritest, tolleaja jaoks tasuta ametikorter (ega teisi kortereid polnudki) oli reeglina täpselt sama, mis on kõik teised korterid - ehk siis paneelelamu, võib olla sõjaväeehitajate poolt ehitatud, ehk siis madalama kvaliteediga. Sõjavägi ehitas üsna palju - seda ka praegu on näha, vaata kas või Ämari ,Klooga, Jägala, Kopli, Juhkentali tn. linnakut, Paldiski linna, Astangut, Pärnu mnt. Laagri linnakut, Tondi, Lasnamäe algust jne. Need on kõik korterelamud.

Sugugi ei olnud Nõukogude Armee ohvitser halvemini tasustatud või halvimate elamistingimustega kui tavakodanik. Aga see selleks.

Perega ohvitser vähemalt siin Eestis ikkagi elas korteris, mitte ühiselamus. Ka minu vanaisa oli ohvitser, tuli siia peale sõda, kui ma õieti mäletan, said need kohe korteri endale, 50-ndate päris alguses (kapteni auastmes oli ta).

Ametiautosid kasutati päris massiliselt, ilma eriliste piirangutega. Seentel UAZiga või koguni URALiga käimine oli ikkagi mitte ainult polgukomandööride privileeg. Tasuta sanatooriumid ja puhkemajad olid samuti saadaval üsna massiliselt, polikliinikud ja haiglad, kus oli parem teenindus ja kättesaadavus kui tavalises jne jne...täpselt sama moodi ehitusmaterjali ja bensu vasakule panemine, ajateenijate töö kasutamine jne.

Ma saan aru et sinule see süsteem tundub väga kadestusväärne, sestap väidad et seda polnud. Mina aga ütlen et selles pole midagi kadestusväärset ning see tuli alaarenenud tsiviilmajandusest.

Ma saan aru et sinule see süsteem tundub väga kadestusväärne, sestap väidad et seda polnud

Hakkame siis vähe lähemalt vaatama...

Esiteks, ei rääginud mina ainult armeest, selline oli kogu nõukogude elu, vaata mis kolhoosides toimus, või riigiasutustes.

Sul, noorsand, on kõik segi. See, mis toimus kolhoosides ja riigiasutustes, polnud ja mitte mingi seadustatud teema, SEE OLI PUHTAKUJULINE KRIMINAALTEGEVUS!!!!. Mis kuulus täie rauaga SORVVO ja prokuratuuri haldusalasse. Nii et ära ürita siin neid seenelkäike ja bensiinimüümisi mingiteks legaalseteks sissetulekuteks lavastada. Kinni pandi selle eest, kui väga ülbeks läksid ja mitte lühikeseks ajaks. Suures koguses toimetamise ees pandi seina äärde, muideks.
Tõesti või? Ei ehitanud inimesed endale ei kooperatiivkortereid ega maju? (minu svoodikomandör elas muideks kooperatiivkorteris. Aga tema oli küll muidugi bandeera ja üldse üks vastaline element. Kes väeosa staabiülema indiaanlasekisa peale sellele külma kõhuga kuulutas, et too võib kodus naise peale niimoodi karjuda. Kui see lubab...).

Perega ohvitser vähemalt siin Eestis ikkagi elas korteris

Jutt käib meil siin hetkel ikka tervest NSVL, mitte ainuüksi Eestist. Pribaltika oli muideks ikka(kõrvuti Moskva, Leningradi jt suurlinnadega) väääääga eelistatud teenistuskoht, miks sa näiteks ei taha Krasnojarski krais teeninud PVO vanemleitnandi "ametikorterist" rääkida. Ametikorteri asemel tuleb lugeda muldonn ja ajaks seitsmekümnendate algus...

Seentel UAZiga või koguni URALiga käimine oli ikkagi mitte ainult polgukomandööride privileeg

Et siis tuli zvodikomandöril mõte pähe võtta pargist Ural ja minna seenele...

Ühesõnaga soovitus, deniss- samuti, nagu mina ei võta väga targas vormis seletada, milline oli elu tsaariajal või EV ajal enne 1940 aastat inimestele, kes toona elasid, katsu sina mitte nõukogude elu peensustesse laskuda. Sest sa olid toona alles lapsuke ja ei tea toonasest elust eriti palju.

P.S. Puhtast uudishimust- kui vanaisa 50-ndatel siia saabus, kuhu ta majutati?

Sama eestlasest PVO mees kirjutab oma elust Krasnojarski kandis, et loodi uus ÕT brigaad, moekate S-200 rakettidega (sellisse väeosssa mitte igaühte ei võetud). Ohvitserid elasid uues baasis aasta aega muldonnides (jutt on 70ndatest aastatest, mitte aastast 1946), jõid ja moraal käis alla. Kuidagi juhtus sinna tulema üks kontrollkomisjon, millele siis mehed loo ära rääkisid. Kontrollkomisjon jõudis järeldusele, et vahejuhtumite ja moraali languse põhjuseks on meeste elamine peredest lahus enam kui aasta, mida omakorda põhjustas juhtkonna saamatus ohvitseride elamu ehituse organiseerimisel. Ehitajad magasid ise oma poolikus majakarbis ja valvasid, et sedagi laiali ei tassita. Brigaadi ülem sai päevapealt stroibati kapteniks, lendas päid ja ebasündsaid organeid ning aasta hiljem oli elamu püsti ja pered kolisid meestega kokku.

Kogu elu käis sealkandis mitte raha, vaid raketidetailide pesemiseks mõeldud piirituse ja paremate kalakonservidega (nt lõhe). Tahtsid tehasest oma paneelid kiiremini kätte saada, võtsid piiritusevinku ja portfelli ketakonservidega näppu ja käisid ära. Jõid seal absoluutselt kõik, sõdurid kaasa arvatud (viimased siis salaja). Esines juhtumeid, et kuulutati välja lahinguvalmidus, siis divisjonis valitses vaikus, kuna viimane kui ohvitser oli end täis lakkunud ja magas oma peatäit välja. Kontrollid ronisid väeossa üle aia sisse, sest ka postidel polnud sõdureid (kes kontrolli puudusel lihtsalt kuskil soojas paigas (nt katlamajas) magasid.

See, mismoodi saadi neid propafilmides nähtavaid tabamusi "one shot, one kill" lahinglaskmistel on omaette teema. Kui polgu eshelon läks polügooni poole teele, siis võeti kaasa terve kuhi igasugu meelehead, Saksa DV ehitusnodi, piiritust jne jne, meeleheaks polügooni hindajatele, et väeosa saaks aegsasti teada, mis kõrgusel ja kuskohast sihtmärk ilmub ja mõistagi tabati siis esimese korraga. Samad divisjonid kulutasid Powersi U-2 allatulistamiseks 14 (!) raketti ja lisaks Powersile tulistasid alla ka kellegi kapteni juhitud MiG-19, mis juhtus vales kohas olema ega suutnud jalga lasta (teine pääses pikeerimisega).

NSVL autoomanikele oli taeva õnnistus auto Ural-375 kasutuselevõtt 80ndate hakul, mis teadupärast sõitis AI-93 bensiiniga. Kui kuskil oli väeosa, siis selle lähedal asuva asula Zigulid sõitsid päris kindlasti sealt väeosast pärit bensiiniga ja tagalaohvede peredel oli talvekartulist importnännini kõik kindlustatud.

Kusjuures viinavõtmisi oli kahte sorti- esiteks "delovõje", millistele vaadati läbi sõrmede(igatsugu asjaajamiste "määrimiseks") ja tavalised joomingud, mille eest lajatati vahelejäämise korral täie rauaga.

Mul on üks tuttav, kes teeb oma firmas sedasi - kord aastas kirjutavad kõik töötajad essee. Teemal "mida saab firmas x ja enda töös muuta paremaks". Kõik kirjutavad, koristajateni välja (200 inimest). Kel ikka mitte midagi pole öelda või kes kirjutab "kõik on niigi hästi", see kutsutakse peagi personaliosakonda ja pannakse ette mõningase hüvitise ja soovituskirja eest kohe ära minna. Väljapaistvamaid "autoreid" ootavad aga firma kulul kallid koolitused ja mõne kõrgema koha vabanemisel tähelend sinna.

Aikurja, säänseid firmasid võiks olla rohkem kui praegu on.

Muldonni meenutustest rääkidest.. kunagi sai loetud mingeid memuaare, kus nõukaohvitseridel ei kõlvanud muldonnides elada, ikkagi räpased, täis situtud ja haisvad urkad. Ohvitserid elasid siis puu otsas. Värske õhk ja puha. Kuidas nad seal puu otsas just täpselt elasid, ei täpsustatud. Eks vast mingites kastides nagu lapsed tagaaia puude otsa armastavad ehitada.

Kapten Trumm kirjutas:Sama eestlasest PVO mees kirjutab oma elust Krasnojarski kandis, et loodi uus ÕT brigaad, moekate S-200 rakettidega (sellisse väeosssa mitte igaühte ei võetud). Ohvitserid elasid uues baasis aasta aega muldonnides (jutt on 70ndatest aastatest, mitte aastast 1946), jõid ja moraal käis alla.

Ma tean ka ühte lugu, kus üks eestlastest EKV mees kirjutab oma elust Eesti mereväes, kus üks laeva vanemohvitser purjuse peaga sittunud keset päeva laevatekile ja lasi ajateenijal seda koristada ning teine vanemohvitser pidevalt purjuse peaga alluvatel keppi lunib.

Kas hakkame siis lugusid ritta asetama ning analüüsima? Kas eesti ohvitseridel ongi kombeks põrandale sittuma või purjuse peaga alluvatel seksi lunida? Kas see on Eesti kaitsejõududes on tavaline ning aktsepteeritud käitumine? Või siiski leiame et mõni üksiku tunnistuse baasil ei saa teha üldistavad avaldused.


Teil mehed on mingi imelik kompleks venelaste suhtes, kus ükskõik mis erapooletu loo kuulamisel kukute teie selgitama kuidas ikkagi oli kõik sitasti, ning ikkagi ajatakse palli sinna auku kuhu teile soodne on.

Konkreetne küsimus - siiski kui palju on näiteks, Ämaris, või Astangul või Paldiskil või what ever barakke-ühiselamud vs tolleaja kaasaegseid korterelamud?
Või kui palju oli ohvitseride hulgas joodike ning muid allakäinud tüüpe?

Mina näiteks ütleksin, et kui ma oma 80-ndate aastate kogemusest (ok laps nagu mina olin), aga oli mul võrdluseks nii kohalikutest venelastest töölisklass ja meremehed, kui ka eestlastest kolhoosnikud, sattusin Ämari-Suurkülla siis olin küll üllatunud nii selle peale, kui viisakad, korralikud ning kultuursed inimesed olid ümberringi. Võimalik et see ei olnud päris nii, aga näiteks, tollaegse raudteetööliste elu-olu midagi peale masendust ei toonud, ning millegipärast, ei tundu minule et "rohi oli rohelisem"

Kusjuures, mina ei ülista üldsegi selle nõukogude ohvitseri elu, mina ütlen, et väga suure osa hüvedest olid mitterahalised, mille peale teie kukute pikalt selgitama kui sitt see elu ikkagi oli.

Muide, Ämaris 80-ndatel oli täiesti lubatud ning tavaline, mitte ainult et ohvitseride pered käivad linnas (Tallinnas või Keilas) armeesõidukiga vaid igasugustele kaugematele ekskursioonidele või spordivõistlustele käidi metsavahiga. Ei väida et see oli tavaline, aga paar juhtumit tunnen.