www.militaar.net

tommy kirjutas:

Some kirjutas: See, et 60% on haiged on ikka päris karm number...

Ma ei saa küll täpselt aru, mil moel see number saadud on, kuid selge on see, et probleem eksisteerib ja teatavaid lahendusi/otsuseid tuleb langetada....
Aga alustuseks võiks mõttega lugeda näiteks seda artiklit....
http://www.postimees.ee/2821728/noorte- ... leevendama

Hmm, sealne statistika annab nagu, et ainult 26% meestest läbib ajateenistuse??? Põnev % on veel 8% mehi kes saavad ajateenistust oodates liiga vanaks.

Lemet kirjutas:

Kas osade nõuka armees käinute kogemused olid teistsugused? Pididki olema. Sisteema oli teistsugune. Eesmärgiks oli saada lahinguvõimelisi üksuseid suhteliselt kiiresti - peale mõnda kuud pidi üksus vajadusel juba sõtta minema. Kui ise peaks olema sellise üksuse ülem, siis toimiks tõenäoliselt sarnaselt - suur koormus, üleforsseerimine ja pikaajalised eesmärgid (et inimene saaks vajadusest aru, suudaks iseseisvalt enda eest hoolt kanda ja kehalisest ei tekiks okserefleksi) mind eriti ei huvitaks

Vaat siinkohal ma ei nõustuks kohe mitte. Mille poolest meie "sisteem" siis põhimõtteliselt erineb? EKV eesmärgiks ei ole lahinguvõimeliste üksuste loomine? Või ei pea meie KV üksused vajaduse korral kiiresti sõtta minema? Muideks, ka SAs ei saadetud üldiselt lahingutegevusse ega suurtele õppustele ei esimese ja viimase poolaasta omasid. Seal oli väljaõppe aeg kaks aastat, meil kaheksa kuud. Minu talupoja mõistuse kohaselt tuleks võrreldava taseme saavutamiseks meil koormusi suurendada, mitte vähendada. Et järgmist sõda võita. Vaat sihukesed mõtted.

Proovisin seletada. Sa kas ei saa aru või ei taha aru saada. Seda viimast ma muidugi ei kahtlusta, järelikult seletasin valesti. Proovin uuesti.

Meie Kaitseväe eesmärgiks on loomulikult lahinguvõimeliste üksuste loomine ja need üksused peavad kiiresti sõtta minema. Siin ei ole vaja demagoogiat arendada. Seda tehakse lihtsalt teistmoodi, kui nõukogude armees. Küsi enda käest kontrollküsimusena, et millal meie kaitseväe üksus "valmis saab" ja kui kaua see peab olema valmis kiiresti sõtta minema? Õige vastus on, et üksus saab valmis enam-vähem koos ajateenistuse lõpuga ning lahinguvalmiduses peab üksusena olema niikaua, kui uuem üksus peale tuleb. Ka siin foorumis on räägitud, et selle tsükli pikkuseks jalaväe üksuste puhul on alla 10 aasta. See tsükkel on erinev muidugi eri relvaliikide ja erialade kaupa jne. Sellele lisaks peab üksikmees olema "varumeeste pingil" veel mõned aastad. See kehtib eriti spetsiifiliste ja muidu nõutud erialade puhul. Seega on tavalise inimese jaoks valmiduse ajaks ca 10 aastat.

Ja nüüd siis selle taustal tagasi kehalise kasvatuse juurde. Vaata nüüd (ja see võib Sind isegi šokeerida) - ei ole mingit tähtsust, millises füüsilises vormis on ajateenija oma ajateenistuse jooksul, tähtis on vaid see, et reservväelane on peale ajateenistust piisavalt heas füüsilses vormis ca 10 aasta jooksul peale ajateenistust. Jälle kontrollküsimus - kumb on parem väeosa, kas see, kus ajateenijate füüsilise testi keskmine punktisumma on 300 punkti, või see, kus see on 200 punkti? Õige vastus on see, et sellel ei ole mingit vahet. Parem väeosa on hoopis see, kus koolitatud ajateenijad suudavad näiteks 5 aastat peale ajateenistuse lõppu saada rohkem punkte. Ei ole võimalik inimesi 8-11 kuu jooksul kehaliselt ettevalmistada niimoodi, et selle ettevalmistuse mõju kestaks veel 10 aastat peale selle ettevalmistuse lõppu. Lihtsalt ei ole võimalik. Seega peame tegutsema teistmoodi. Selliselt, et inimene saaks aru, mida lahinguväljal olemine temalt füüsiliselt nõuaks, saaks aru, mida selleks tegema peab ja kuidas oma taset ülal hoida. Jällegi on lihtne veenduda, et selleks ei piisa ainult kehalisest kasvatusest. Loe Heremi postitusi - inimene peab aru saama miks selline kohustus (sõjaväeteenistus) olemas on ja ta peab selle enda jaoks meeldivaks tegema.

Ja nüüd korraks tagasi nõukogude armee juurde. Lahinguvalmis üksus moodustati ajateenistuse jooksul ja hoiti lahinguvalmiduses ajateenistuse jooksul. Nagu Sa tabavalt märkisid, siis esimese kuue kuu jooksul ei olnud ajateenijad lahinguvalmis üksuse koosseisus, vaid hoopis erilises õppeväeosas. Päris väeossa saabusid ajateenijad peale õppeväeosa ja neid tuli reeglina neli korda aastas. Seega oli sul alati ca 3/4 üksusest piisavalt hästi üksusena väljaõpetatud, et see 1/4 ei lahjendaks suppi liiga palju. Ja nüüd selle lahinguüksuse ülemana oli su ülesanne hoida üleval lahinguvõimet, arvestades, et iga kuue kuu tagant lähevad ära kõige kogenumad sõdurid ja asemele tulevad alles üksikvõitleja/jao tasemel sõdurid. Üksus pidi valmis olema siin ja praegu. Ning kui ajateenija reservi läks, ei olnud see enam sinu probleem, vaid teise väeosa probleem. Seda enam, et arvestus käis mitte üksusepõhiselt vaid individuaalselt. Ei olnud mingit sundi ja vajadust hoolitseda selle eest, et inimene ka reservis heas vormis oleks. Seega täiesti erinev süsteem.

Kas ma seletasin ebatäpselt või hoopis valesti?

HotelVictor kirjutas:Linnalubadest lühidalt:

Endal tuleb konkreetselt meelde ainult kaks korda, kus sai reaalselt midagi kasulikku tehtud kasarmus veedetud nädalavahetusel. Pean silmas nädalavahetust, kus peale toimkondade ei olnud ühtegi muud põhjust seltskonda müüride vahel hoida.

1. Suvel SBK ajal tegime pataljoni territooriumile korraliku talgupäeva: koristasime vedelema jäänud kola ja teostasime muud tõesti vajaminevad töömahukad heakorratööd.

2. Talvel TBK ajal, kui metsalaagris ilmnes, et mu jagu ei oska jaotelki püsti panna. Laupäeval drillisime pataljoni territooriumil telgi ülespanekut 6 korda. Sai selgeks ja oli kasu.

Ülejäänud korrad jäeti meid ühe või kahe kaadriseersandi või -kaprali meelevalda, kes siis vastavalt isikuomadustele korraldasid meile "tegevust" kuni pataljonikorrapidaja sellele tsirkusele lõpuks suvatses kriipsu peale tõmmata. Vähegi asjalikku tegemist oli ainult toimkondlastel ja häiregrupil. Õnneks oli meil väga tore ja aktiivne sõdurikodu juhataja, kes korraldas siis teatrid ja kinod ja muu asjaliku aja veetmise. Muidu oli ikka KVM ja taburetiga kokkukasvamine - ainuke positiivne noot asja juures oli taburetil istudes võimalus läbi lugeda paar raamatut, millega oli ammu soov tutvuda.

Lisaks oli Meil kehtestatud nö. kvoot. Alates TBKst tuli siis jaoülematel metsast saabudes anda oma ülemale 2-3 nime.. nimed, kes nädalavahetuseks tubaseks jäävad. Kuigi mehed olid metsalaagri kenasti kaasa teinud ja väljaõppes osalenud, tuli välja valida need 2-3 meest kes olid teistest vähem tublid olnud. Küsides oma ülemalt põhjendust, pidi ta ise ka varjamata häbiga vastama "korraldus kõrgemalt.."

Mõtlesin, et kuidagi väga tuttavalt kõlab see lugu...
Tegemist sidepataljoniga? Aastakäiguks 2012/2013?

Selle nimede andmisega oligi see asi, et kui keegi oli jamaga hakkama saanud, siis juba oli kergem, sest teadsid, et saab selle kvoodi täis, aga muul juhul jah, tuli olla võimalikult aus.
Samas oli meil sedamoodi, et 8-st seerust pidi sisse jääma tavaliselt vähemalt 2 ehk proportsionaalselt suurem hulk kui muid tegelasi.
Mina pooldan igati koju saamist nv, kuid alates peale SBK. Need vähesed, kes sisse jäävad, neid siiski vajatakse nii majandustöödel kui ka kiirreageerimisüksustesse. Igas pataljonis jäeti tavaliselt nii palju mehi sisse, et suudaks pataljoni perimeetri "püssimeestega" ära katta. Aga nagu mitmed siin seletanud, käib see siiski vastavalt ohuhinnangule. Nt Pronksmehikese sündmustel ei saanud Tagalapatist (mis toona Logpati asemel Marjas) mehed kuni teenistuse lõpuni välja, v.a. hädajuhul. Niisamuti varustati nende meestega ka mitmed muud punktid.
Teisest küljest istus minu teenistusajal vana-aasta õhtul sees vähemalt 50% ajateenijate koosseisust - oli siis mõttetu istumine ja on tõenäoliselt ka nüüd kui vastav ohutase puudub.

See, et nv on väeosas sageli sisutühjad, on osaliselt ka sellest, et ajateenijatest ülematele ei anta erilisi volitusi erinevateks tegevusteks.
Kui 90-ndatest ja 2000-nda algusest võib siiani kuulda lugusid seerude "terrorist", siis nüüd ei tohi vennikestele enam paljudele üldse midagi teha, mis on teine äärmus.

Oma ajateenistuse kogemuse põhjal võin öelda, et jobud jäävad jobudeks, sõltumata neile antavatest linnalubade arvust. Pole see linnaluba mingisugune kuldkepike.
Üksuses, kus mina viibisin, linnalubadega üldiselt kitsi ei oldud. Nädalavahetuseks oli tarvis 4 autojuhti(2 toimkonda oli tarvis katta), kes kõik said soovi korral kuni 24h linnaloa, et käia ka väljas värsket õhku hingamas. Lisaks oli meil küllaltki palju teisigi privileege. Kuid kahjuks eksisteeris ikkagi %, kellel oli kõigist ja kõigest savi.
Samas, kui mõnes teises üksuses käis asi karmimalt, ei kadunud ka sealt see % kuskile.

Siinjuures pooldan võimalikult palju linnalubasid, mis hoiaks selle vähese motiveeritud seltskonna motiveeritud. Pseudodistsipliiniga saab tegeleda ka muul ajal.

Enda viimasest teenistuspäevast on veel meeles, kus lõuna paiku olid kõik juba kogu varustuse ära andnud ja lugesid tunde reservini, siis mina enda varustuse ja paberid suutsin kellegi teise kaela määrida.
Ise samal ajal, olles lühikeste pükste ja plätudega, veetsin viimased tunnid pataljonis kraanaga ja multiliftiga merekonteinereid vedades, kuni tuldi ütlema, et oleks aeg vist sööma minna ja siis reservi minema hakkata. Samas ilmselt minul läks aeg tunduvalt kiiremini.

Paljud tutvusringkonnas on küsinud, et kuidas oli?
Mina: Kui tagantjärgi oleks valida, siis ei läheks, aga samas ei kahetse et käisin. Kuna kohati on siiski tegemist täieliku lasteaiaga nii kaadri, kui ka sinna sattunud ajateenijate poole pealt.
Samas inimene üldiselt halva kipub unustama ja tagantjärgi asja võtma naljaga: kogu nende tundide pikkuste voodirallidega ja kapirallidega; ootamatute talve tulekutega keset suve; keset kuuma suvepäeva tundide pikkuste varustusekontrollidega; seinte toetamised ja vaatamised; killustiku peal kätekõverdused; mööbli kordidori/õue tassimine; varusaabaste taldade viksimised; öösel kaeviku liini kaevamine, kuna päeval on õppetöö, kuigi antud kohas kas oli vesiliiv ja sügavust sai ainult 0,5 meetrit või kui terve rühma kirved lõhuti ära, et 20-30 aastasest tihedast kuusemetsast kaevikuliin läbi ajada..... ja selle nimekirjaga võiks jätkata.

Ma siis teen töö ajal tööd ehk räägin asjadest millest räägin oma loengutes ...
Vestlusest KRAga ja statistikast lähtuvalt saan öelda järgmist:
KRA saadab igal aastal teenistusse isegi natuke rohkem, kui KV kriitiline miinimum.
Kõik kes tahavad teenistusse minna ja annavad sellest teada aegsasti (pakun lambist 1 kuu enne minekut ehk juunis või septembris), need saavad minna. Probleem on nendega, kes tahavad konkreetsesse kohta või konkreetselt 8 või 11 kuud. Tüüpiline näide on: aprillis tahetakse minna 11ks kuuks Kupi. Põhimõtteliselt võiks ta sinna ka saata, väga suurt ülekatet veel ei ole aga Viru või Pioneer on komplekteerimata. Siis öeldaksegi - Tapa. Kui noormees sellega nõus ei ole ja ta lubab hoopis aastaks - kolmeks ülikooli minna, siis ta ei saagi teenima. KRA tuleb sisuliselt vastu. Nii kui nii antakse üldjuhul gümnaasiumi lõpetanud meestele pikendust 3 aastat, kui nad tahavad ülikooli minna. Ja siit tulevadki jutud - ma pean ootama terve aasta ...

Haigete teema on üks minu lemmikuid. Tõesti 60% kõigist kutsealustest, ehk need kes kunagi teenistusse ei jõua, saavadki just tervislikel põhjustel pikendust või lausa vabastust. Vist ainult 1% suudab lõpuni eemale hoida, on kriminaalne vms. Pikenduse saanud, peaksid üldjuhul minema ja end ravima. Seda nad aga enamasti ei tee. Põlvevigastus jääb põlvevigastuseks, ülekaal on ülekaaluks ... jne. Täna ei suuda riik neid tagant ajada, sest see on seotud nende kutsealuste raha ja ajaga. Neil on lihtsam jätkata samas olukorras.
Diagnoosid ise on minu hinnangul sümptomite ja hoiakute summa. Järgnev on lihtsustatud näide. Kui röntgeni pilt näitab kõverat selgroogu ja mees kaebab valu, siis saab vabastava diagnoosi "M". Teine vend kelle pilt on sama, kuid ta ütleb, et see ei ole probleem, läheb teenistusse. Keegi pole otseselt diagnoosi määramisega viga teinud.
Üle poole diagnoosidest ongi seotud luu- ja lihaskonnaga "M" või psüühiliste häiretega "F". Viimane on üsna keeruline teema. See ei tähenda, et inimene napakas oleks. Jällegi lihtsustatult öeldes, tema ärevus teenistuse ees on nii võimas, et ta arstide hinnangul hakkama ei saa. Sisuliselt nagu hambaarsti juurde minek. Sellest sa lõpuks ei pääse, kuid ajateenistusest küll - eluliselt pole tähtis. Ja siin tulevadki mängu hoiakud. Kui inimene mõistab, et ajateenistus on põhimõtteliselt oluline asi kodaniku kohustuste juures ja ta tunneb kohustust, siis paljud täna diagnoosi saanud läbiksid ülevaatuse positiivselt. See on minu hinnang, mida KRA ja arstid üldjuhul toetavad.

Mida teha? Me KVÜÕAs hakkasime seda sel aastal teaduslikult uurima. Esmalt tuleb vaadata võimalike ülekoormuste sisu ning selgitada hoiakute roll. Minu teooria on see, et me peaksime võtma rohkem inimesi vastu ning seejuures muutma teatud teenistustingimusi. Paljudele on see pühaduse rüvetamine. Ma toon teile ühe näite. Tegemist on minu vaatlusega aastast 2008 ja 2009. Kes seotud on - vabandage kui ma mõne numbriga veidi eksin.
2008 võtsime Pioneeri 250 ja ÕTPsse 110 ajateenijat. Mõlemal pataljonil oli sama suur kasarmu ja paiknevad veel kõrvuti. Väljalangevus aasta jooksul oli PiP 15% ja ÕTP 7%.Kui PiP väljalangevusest enamuse moodustasid eespool mainitud "M" ja "F" diagnoosid, siis ÕTP oli see vist alla poole.
2009 võtsime Pioneeri 140 ja ÕTPsse 240 ajateenijat. Väljalangevus aasta jooksul oli PiP 7% ja ÕTP 14%. "M" ja "F" diagnoosidega juhtus täpselt sama lugu. Psühholoogias on selline mõsite nagu tiheliolek või tihelus . Sõltuvalt sellest kui suur see on ehk kui palju inimesi ruutmeetri kohta aega koos veedab, hakkab tõusma agressiivsus, füüsilised ja vaimsed probleemid ... Seda ei ole uuritud Kaitseväes. Ei tea, et sõjavägedes oleks uuritud. Aga koolides, lasteaedades ja isegi vanglates on. No vot, äkki meie mehed polegi nii haiged, lihtsalt privaatsust on rohkem vaja. Üks variant on linnaluba.

Erinevate uuringutega on kindlaks tehtud, et tunni pikkune lõunauinak ehk rahus pikutamine, võtab maha lihaspinged ja psühholoogilise pinge. Seda on tõestatud maailmas ja osaliselt ka EKVs. Aga kui ma selle jutuga välja tulen, siis peetakse mind pehmoks! Isegi see, et VF ajateenistus hakkas seda 2010 Serdjukovi käsul kasutama, ei ole mingi argument. Tõsi, ka seal ei hakanud see tööle, sest "tõelised" sõjalised eksperdid sülitasid sellele ning jätkasid "konservatiivselt" oma traditsioonidega.

Teema on sisuline, aga ei saanud jätmata nooruspõlve mälestust vahele torkamast.

Üks tõsine sõjamees nägi, kuidas üks teine vend kotti tagus. Kindad käes. Ei mahtunud selline asi hinge, astus ligi ja ütles, et tema peksab kotti ainult ilma kinnasteta. Et tema arust on hea, kui nukid verised. Siis alles tunned, kuidas õige trenn tehtud. See kinnastega kotti peksnud mees (tõsine vend muide) soovitas siis lihtsalt paar kord täiest jõust vastu seina põrutada. Et nii nahk maas, kui ka luud puru. Südamel hea kerge tunne ning nii kiire trenniga pole isegi higiseks läinud.

Martin Herem kirjutas:Ma siis teen töö ajal tööd ehk räägin asjadest millest räägin oma loengutes ...

Olen juba pikka aega propageerinud siin "Kaitseväe teenistuse ettevalmistamise laagrit". Lihtsustatult mõte järgmine - kui oled kõlbulik, saad kohe teenistuse läbi teha. Kui ei ole kõlbulik, siis tuleb sind muuta kõlbulikuks. Selleks on eraldi laager, kus treeneri käpa all tehakse lontrusest inimest. Nii kaua tehakse kui valmis. Ja siis teenistusse.

See muudab oluliselt kogu motivatsioonipaketti ja lühikese ajaga muutub praegune 60% "puudega" noori 20-30%-ks.

Mind on pikalt kummitanud küsimus, et kui inimene pole psüühilise poole pealt kõlvulik ajateenistusse, siis mis kuradi kombel on needsamad tegelased küll kõlvulikud autorooli...

Lemet kirjutas:Mind on pikalt kummitanud küsimus, et kui inimene pole psüühilise poole pealt kõlvulik ajateenistusse, siis mis kuradi kombel on needsamad tegelased küll kõlvulikud autorooli...

...liiga lihtne küsimus meie tänase tibikultuurse JOKK-ühiskonna jaoks
Sa küsi teaduslikumalt, juriidilise termineid kasutades ja üleüldse, küsi keerulisemalt - siis saad ka samasuguse vastuse

http://sport.delfi.ee/news/jalgpall/ees ... d=69935011

Reedeks saadi aga paberid korda ning kaitseväe juhi isiklikul loal liitus Pikk Inglismaa mänguks koondisega.

Kas see on ajakirjaniku kala või peab tõepoolest tänapäeval kaitseväe juhataja isiklikult allkirja andma, et sõdur Inglismaa mänguks linnaloa saaks?

LeBon kirjutas:Kas see on ajakirjaniku kala või peab tõepoolest tänapäeval kaitseväe juhataja isiklikult allkirja andma, et sõdur Inglismaa mänguks linnaloa saaks?

Seekord ei ole (kahjuks) ajakirjaniku "kala" - kooskõlas kogu meie tibikultuurse JOKK-ühiskonnaga on see tõesti nii, sest ka sellised sisult täiesti tühised faktikesed tuleb riigiasutuste standardsete põhikirjade kohaselt kinnitada asutuse kõrgema juhi käskkirjaga - ja ka kaitsevägi on meil täna ju ainult üks suur (riigi)asutus..

Mis nüüd Borja? Elu on ikka oluliselt keerulisem ju ... ?
F diagnooside osa palun ma näiteks hillartil lahti seletada. Aga kui vaja, siis vastan hiljem ise.
Mis puudutab ajateenijale linnaloa andmist, mistahes hetkel, siis selleks on pataljoni ülem täna ja oli üleeile ka piisavalt kõva mees. Üldjuhul teeb seda siiski kompanii ülem. Ja selle peale võin ma kihla vedada. Tahad Borja? Või tahad oma:

kooskõlas kogu meie tibikultuurse JOKK-ühiskonnaga on see tõesti nii, sest ka sellised sisult täiesti tühised faktikesed tuleb riigiasutuste standardsete põhikirjade kohaselt kinnitada asutuse kõrgema juhi käskkirjaga

veidi pehmendada. Kui ei siis ... võid poodi järgi minna

No aga ega kaitseväe juhataja ei anna ju igale ajateenijale eraldi linnaluba? Sel juhul ta ju ainult tuhandete allkirjade kribamisega tegeleda jõuakski.
Kas tõesti näiteks rühmaülem ei tohigi enam linnaluba mõneks tunniks anda?
NB. Natuke häirib, et meedias nimetatakse seda ajateenijate spordirühma pea alati spordirooduks. Antud artikkel oli küll erand.
Edit: kirjutasin samal ajal M. Heremiga.

http://sport.delfi.ee/news/jalgpall/ees ... d=69935011

..arvan, et antud keissi puhul lasti ajateenijast koondise jalgpalluri "äralubamine" KVJ rutiinsest käskkirjast läbi - nagu see temasuguste sportlaste puhul käib... Aga mis sulle, MARTIN, siin arusaamatuks jäi - et ma nagu ei taba sinu pointi