www.militaar.net

Kriku kirjutas:Jama jutt, Trumm. Last naise kohta Iraanis:
1975: 6.21
1976: 6.24
1977: 6.29
1978: 6.35
1979: 6.42
1980: 6.48
1981: 6.52
1982: 6.52
1983: 6.47
1984: 6.38
1985: 6.23
ja sealt edasi langevas joones.
Graafiku marginaalse tõusu seostamine revolutsiooniga on meelevaldne, sest tõus algas juba aastaid enne seda.

Lemet kirjutas:https://online.le.ee/2017/02/20/eve-tel ... -ja-noori/

Hea artikkel demograafast. Ära on mainitud ka sündimuse tõus "laulva revolutsiooni" päevil. Elik siis tõendus sellest, et sündimust on võimalik riiklike meetmetega mõjutada. Olgu see moderaatorile nii vastukarva kui tahes. Kustutamine ei muuda ju fakti, et toona muutusid ühiskonna hoiakud ja tänu sellele sündis paljudesse peredesse kolmas laps. Ühiskondlike hoiakute kujundamine on aga riigil täiesti võimalik. Pikk ja vaevaline, aga võimalik.

Lemet kirjutas:https://online.le.ee/2017/02/20/eve-tel ... -ja-noori/

Hea artikkel demograafast. Ära on mainitud ka sündimuse tõus "laulva revolutsiooni" päevil. Elik siis tõendus sellest, et sündimust on võimalik riiklike meetmetega mõjutada. Olgu see moderaatorile nii vastukarva kui tahes. Kustutamine ei muuda ju fakti, et toona muutusid ühiskonna hoiakud ja tänu sellele sündis paljudesse peredesse kolmas laps. Ühiskondlike hoiakute kujundamine on aga riigil täiesti võimalik. Pikk ja vaevaline, aga võimalik.

ISLANDI VÕRDÕIGUSLIKKUSE NÕUNIK: Mehi võrdselt panustama õpetanud isapuhkus on ka sündimust suurendanud
Triin Oja
26. veebruar 2018

"Ma usun, et riik peab ohjad enda kätte võtma, muidu ootame võrdsust veel väga pikka aega. Mõni mees arvab, et kõik on korras, kui ta peseb üks kord pesu või käib üks kord lasteaias lapsel järel. Sellest aga ei piisa!" tõdes Islandi riikliku soolise võrdõiguslikkuse keskuse erinõunik Hugrún R. Hjaltadóttir, kelle sõnul kasutab isapuhkust enam kui 80% Islandi meestest. "Isapuhkus on pannud mehed mõistma, kui palju vaeva kodutööd tegelikult nõuavad."


Selle aasta jaanuaris jõustus Islandil seadus, mis kohustab ettevõtjaid tõestama, et nad maksavad meestele ja naistele võrdse töö eest võrdset palka. Võrdse palga standardile mittevastavaid tööandjaid ootab aga kopsakas trahv. Pealinn vestles seadust Eestisse tutvustama tulnud Islandi riikliku soolise võrdõiguslikkuse keskuse erinõuniku Hugrún R. Hjaltadóttiriga Islandi püüdlustest ja saavutustest võrdsuse saavutamisest ning õppetundidest, mis tuleksid ka Eestile kasuks.

Island on juba mitmeid aastaid hinnatud maailma sooliselt võrdseimaks riigiks. Kui keeruline on olnud selle staatuseni jõudmine?

See on olnud raske. Edu võtmeks on olnud tavakodanike poliitiline sekkumine, näiteks suurte, 25-30 tuhande osalejaga naisteprotestide näol.

Mis on mõned meetmed, mida Island on kasutanud ja mis võiks edu tuua ka teistele riikidele?

Kõige olulisem samm on olnud tõhusa lastehoiusüsteemi loomine. Ma räägin kvaliteetsest lastehoiust, mida subsideerib riik ja omavalitsused. See annab mõlemale vanemale võimaluse osaleda tööjõus. Taskukohane ja kvaliteetne lapsehoid, kus töötavad eriharidusega töötajad on olnud meie edu võtmeks.

Kõigile lastele alates teisest eluaastast on tagatud 6-8 tunnine lastehoid tööpäevadel.

Kuidas toetab Island vanemaid, kes otsustavad lastega koju jääda?

Meil on hea lapsepuhkuste süsteem, millesse on kaasatud ka isad. Isad ei saa oma lapsepuhkust emadele "loovutada". Lapsepuhkuse ajal saavad mõlemad vanemad kolme kuu jooksul 80 protsenti oma palgast ning peale seda on mõlema vanema vahel jaotamiseks veel 3 kuud lapsepuhkust.

Me toetame vanemaid lapsepuhkusega, aga riik ei maksa eritoetusi neile, kes otsustavad lastega püsivalt koju jääda. See otsus on kodanike enda otsustada. Samas muudab meie hea lastehoiusüsteem vanemate tööle naasemise lihtsamaks – igasuguse majandusliku taustaga inimesed saavad endale Islandil laste päevahoidu lubada.

On olnud ka arutelusid selle üle, et kas maksta toetusi neile vanematele, kelle lastele lasteaedades kohta ei jätku, kuid hetkel on konsensus, et sellest võib saada lõks. Selline poliitika võib ema koju lõksu jätta ning muuta tööle tagasi mineku raskemaks.

Naiste haridustase Islandil on võrdne meestega ja oleks kallis harida naisi ainult selleks, et nad jääksid koju laste eest hoolitsema. Nad on selleks liiga kvalifitseeritud.

Eestis võib emapuhkuse tõttu tekkida olukord, kus naised saavad hiljem vähem pensionit – kuidas on olukord Islandil? Kuidas on seal probleem lahendatud?

Ka Islandil on olukord sama. See on üks meie suurimatest muredest ja ka üks põhjustest, miks me palgalõhe vähenemise eest võitleme. Me tahame, et isad võtaksid võrdse vastutuse laste kasvatamisel, et ka nende pensionit mõjutaksid samad näitajad, mis naistel.

Kas nendel meetmetel on olnud ka vastaseid? Mis on olnud nende põhiargumendid?

Muidugi on olnud ka vastaseid, eriti parempoolsete konservatiivsete jõudude seas. Nad on samasugused, nagu ka siin.

Meil on matemaatikuid, kes proovivad palgalõhet "ära arvutada", aga meil on suurem debatt selle üle, mida üldse saab ära kalkuleerida.

Me ei taha, et palgalõhe arvutades kalkuleeritakse ära kodused ja perekondlikud kohustused, mis paraku sõltuvad soost. See on sugude reaalsus ja me peame seda arvesse võtma.

Mis on ebavõrdsuse vastu võitlemata jätmise negatiivsed mõjud ühiskonnale ja majandusele?

See tekitab olukorra, kus sa saad rakendada vaid poolt oma populatsioonist ja poolt võimsusest. Sugude võrdsusega saab alati ainult kasu.

Võrduse eest võitlemine on alati kasuks, sellest ei kaota midagi.

Kas riigid peaksid mängima võrdsuse ja võrdsete palkade eest võitlemises mängima võtmerolli? Või saab sellised otsused jätta ka tööandjate ja töötajate õlule?

Ma usun, et riik peab ohjad enda kätte võtma, muidu ootame võrdsust veel väga pikka aega. Meil on Islandil kogemus, et riigi poliitika suudab mõjutada inimeste eraelu.

Näiteks kui 2000. aastal said isad esimest korda vanemapuhkust, siis arvati, et seda kasutavad kõige rohkem 50 protsenti isadest, aga esimesest päevast oli see juba 80 protsenti ja rohkem.

Struktuurilised muutused, mida see mehelikkuse mõistesse on toonud on rohkem, kui oodata oskasime. Meil on nüüd erinev mehelikkus – milles on rohkem ruumi isade osalemisele ka pereelus.

Islandil on isapuhkus tõeliselt populaarne, nüüd kasutab seda ligi 90 protsenti isadest. Eestis isad paraku nii varmad. On teil äkki mingeid soovitusi, kuidas ka Eestis seda populaarsemaks muuta?

Ma arvan, et selle põhjused on kultuuris ja arusaamades, mida meestel sobib teha ja mida mitte. Ma arvan, et see oleneb ka meeste töökohtade suhtumisest – äkki nad arvavad, et isapuhkuse võtmine ei oleks vastuvõetav?

Me peame arutlema selle põlvkonnaga, kelle käes on võim ja proovima panna ka vanemad mehed mõistma, et noortel meestel on vaja võimalust olla head isad.

Kui isad võtavad pereelust rohkem osa, on see kõigile hea.

Milliste teiste ebavõrdse kohtlemise vormidega peale palgalõhe, peavad naised tööelus silmitsi seisma?

Islandil on suureks probleemiks tööde sooline jaotumine – meil on väga sügavalt juurdunud "meeste- ja naiste ametid" ja "meestetööde" eest makstakse tavaliselt rohkem. Meil on pikk tee minna võrdsuseni tööpostil.

Kuidas saaksid mehed aidata olukorda muuta?

Me elame ühiskonnas, kus on mehed ja naised ja me ei ole vastasmeeskondades, vaid samas meeskonnas. Minu jaoks on tähtis, et mehed ühineksid samuti soolise võrdsuse eest võitlemisega, sest ka neil on sellest palju võita. Nad peavad mõistma, et soolise võrdsusega ei võta keegi neilt midagi ära, vaid saada lihtsalt osa nende privileegist.

Muidugi ma mõistan, et kui sul on midagi ja keegi teine tahab seda ka, siis tunned end ohustatuna. Aga me ei taha midagi neilt ära võtta.

Naised võidavad võrdsuse tööelus, mehed aga võrdsuse kodus. Meil on vaja tasakaalu.

Kas võrdse vastutuse võtmine ka koduelus oleks abiks? Tihti järgneb naistel ju palgatööle teine "tööpäev" kodus.

Sellega on suureks abiks olnud isapuhkusest. Kui mehed jäävad koju, siis nad mõistavad, kui palju tööd kõigi koduste toimetustega hakkama saamine nõuab. Naised on tööl ja nad peavad ise pesu pesema, last toitma – kõik selgeks õppima ja sellega hakkama saama.

Sellel on olnud mõju, mis kestab ka peale isapuhkuse lõppu – isad jätkavad kodutöödesse ja lastekasvatamisse panustamist.

Paljud lahutused ongi tingitud sellest, et naised ootavad, et neil oleks kõrval võrdne partner, aga reaalsus on teine. Mõni mees arvab, et kõik on korras, kui ta peseb üks kord pesu või käib üks kord lasteaias lapsel järel. Sellest aga ei piisa! Sest naine teeb seda kõigil muul päevadel, lisaks teeb ta kõik toidukorrad, koristab ja palju muud.

On väga oluline, et naised ja mehed mõistaksid suhetes, et need asjad tuleb läbi rääkida. Sest kui üks partneritest on õnnetu, saab see lõppeda vaid ühel moel.

Meestele on parim viis aitamiseks pere- ja koduelus võrdse rolli võtmine.

Kas kõigil nendel meetmetel on olnud mõju ka Islandi sündimusele?

Jah! Sündimus on suurenenud. Enne 2000. aastat oli meil sündimus pikalt langenud aga peale isapuhkust on see tõusnud üle 2 lapse naise kohta.

Muidugi majanduskriisi ajal see taas veidi langes, kuid nüüd on jälle tõusule pööranud.

Uuringud on näidanud, et isa osalemine esimese lapse kasvatamises on väga suureks mõjutajaks naiste otsuses saada veel lapsi.

On ka väidetud, et mehed saavad kõrgemat palka, kuna nad saavad rohkem ületunde teha ning tööle pühenduda, naised aga peavad peale tööd koju laste juurde jooksma. Kas võrdsus kodus annaks ka naistele võimaluse rohkem ületunde teha?

Muidugi. Aga peame ka mõtlema ka kuidas me oma tööelu organiseerime. Kas üldse peaks olema nii palju ületunde? Mis on elus oluline? Peame ka neid küsimusi küsima.

Hetkel käib Islandil tõsine debatt töönädala lühendamise üle. Kas meil peaks olema 40 tunnine töönädal? Kõige radikaalsemad tahavad kärpida selle 35 tunni peale, aga enamus on nõus töönädala kolmetunnise lühendamisega.

Ka meil on suureks probleemiks ületundide tegemine, võib-olla peaksime enne selle vähendamisele mõelda.

Kas tõeline võrdsus üldse on saavutatav?

Muidugi tahaks ma öelda jah, aga ajalugu on näidanud, et meie ettekujutus sellest, mis on sugude võrdõiguslikkus, muutub pidevalt. Meil on pikk tee minna. Võrdsus on abstraktne mõiste.

Samas on selge ja fundamentaalne, et võrdse töö eest peab maksma võrdset palka.

Samas peab muutma ka seda, kuidas meedias naisi ja mehi kujutatakse. Kui naist kujutatakse ainult seksuaalse objektina, siis see õõnestab meie püüdlusi võrdsete võimaluste saavutamiseks. Kui me popkultuuris ei kohtle mehi ja naisi võrdselt, siis me vähendame oma tööd ka muudes valdkondades. Olukorda ei lahenda mehi samuti alandades vaid pigem kõiki austades.

Ei peaks kartma kõiki probleeme arutada, mitte ainult neid arutama, millest söögilaua ääres sobilik rääkida on.

Kas Islandi sündiMuse tõusu taga võib olla võrdõiguslikkus, naiste-meeste võrdne kohtlemine

Lemet kirjutas:https://online.le.ee/2017/02/20/eve-tel ... -ja-noori/

Hea artikkel demograafast. Ära on mainitud ka sündimuse tõus "laulva revolutsiooni" päevil. Elik siis tõendus sellest, et sündimust on võimalik riiklike meetmetega mõjutada.

Olgu see moderaatorile nii vastukarva kui tahes.

Kapten Trumm kirjutas:Miks sa siis jätsid samast allikast elussündide absoluutarvu siia panemata

Kriku kirjutas:Põhjuseks on suure tõenäosusega 1989. aastal juurutatud sünnikontrolli poliitika, mis käis loosungi all "Üks laps on tore, kahest juba kindlasti aitab." Selle moonutuse tõttu tekibki absoluutarvude tipp islamirevolutsiooni järgsetesse aastatesse. Moonutuseta tõuseks kõver palju kauem (kuni sajandi lõpuni?).
1986. aastal oli tõepoolest umbes 40% rohkem sünde kui 10 a. varem, kuid 1971. aastal oli ka näiteks 36% rohkem sünde kui 10 a. varem.

1986. aastal oli tõepoolest umbes 40% rohkem sünde kui 10 a. varem, kuid 1971

Mingist kohordiefektist rääkimine on kohane ENSV puhul, kus sündivus kasvas tasapisi 20 000 üles juba 1970ndatest alates

Kapten Trumm kirjutas:

Kriku kirjutas:Põhjuseks on suure tõenäosusega 1989. aastal juurutatud sünnikontrolli poliitika, mis käis loosungi all "Üks laps on tore, kahest juba kindlasti aitab." Selle moonutuse tõttu tekibki absoluutarvude tipp islamirevolutsiooni järgsetesse aastatesse. Moonutuseta tõuseks kõver palju kauem (kuni sajandi lõpuni?).
1986. aastal oli tõepoolest umbes 40% rohkem sünde kui 10 a. varem, kuid 1971. aastal oli ka näiteks 36% rohkem sünde kui 10 a. varem.

See jääb nüüd tõsiselt müstiliseks, kuidas 1989 juurutatud sünnikontroll andis maksimumsündide arvu 1986.
Tee või tina, aga minu sõduri loogika seda ei võta.

Kapten Trumm kirjutas:

1986. aastal oli tõepoolest umbes 40% rohkem sünde kui 10 a. varem, kuid 1971

Nüüd sa udutad.
1978 sündis 1 370 000 (analoogsed arvud olid kogu kümnendi)
1979 sündis 1 690 000
1980 sündis 2 450 000

760 000 lisasündi 1980 võrreldes 1979 tähendab +45% üheainsa aastaga

Mingist kohordiefektist rääkimine on kohane ENSV puhul, kus sündivus kasvas tasapisi 20 000 üles juba 1970ndatest alates, mitte üheainsa aastaga poolteist korda. Saad aru? Suur muudatus toimus vähem kui 2 aastaga. Sellel on väga lihtne seletus, 1979 lõpus pandi naised burka alla, lõbustuskohad suleti ja ülikoolidest löödi minema ja 9 kuu pärast juhtus see, mis juhtuma pidi. Võiks lausa spekuleerida, et 1980 II poolaastal sündis kõvasti rohkem kui I poolaastal.

The conventional age-based measures of fertility are age specific fertility rates and their sum over all ages, the total fertility rate. Based on these measures, the fertility transition in Iran has passed through different phases from 1972 to 2000. After the implementation in 1966 of the first family planning program, the total fertility rate declined from around 7.7 in 1966 (Amani 1970) to around 6.5 in 1976 (Aghajanian and Mehryar 1999). Despite the approval of family planning methods by Ayatollah Khomeini in 1979, the pre-revolutionary family planning program was suspended immediately after the revolution. Although no specific population policy was introduced after the revolution, the new government adopted policies that were effectively pronatalist. Soon after the revolution, the legal minimum ages at marriage for girls and boys were reduced from 15 and 18 to 13 and 15 years, respectively (Azimi 1981). Then, during the war with Iraq, families were encouraged to have more
children and substantial economic incentives were provided (Abbasi-Shavazi et al. 2002). In apparent response, the total fertility rose and hovered around seven children per woman in the first half of the 1980s.

Despite the post-revolutionary pronatalist ideology, the high fertility regime was short lived and fertility fell to about 6.3 births per woman in 1986 and further to around 5.5 in 1988.