www.militaar.net

Aga kuidas oleks U700 Jehu? Relvastus RWS .50 cal või 40mm granaadiheitja.

In future, the modular construction allows fitting of naval mine rails or a light anti-ship missile system.

https://en.wikipedia.org/wiki/Jehu-class_landing_craft

Pakuks välja, et me peaks esialgu piirduma paatidega, mille parda kõrgus merepinnast ei ületa 1 meeter, alla selle piiri on radaritele väga probleemne avastada (kuna tavaline merepinna "ebatasasus" ehk lained on umbes samas kõrgusklassis. Samuti on neid probleemne tulistada. Teiseks võiks vältida metallist ja plastikust taolisi kandilisi konstruktsioone (väga hea peegelpind).

Tuues probleemi maaväe konteksti, kui pole tanki, mille kahur annab kõvasti tuld ja soomus peab kinni vastase tule, tuleb roomata väga madalalt ja kära tekitamata.
Soome rannikul on skäärid - see on arvutute saarte, poolsaarte ja väinade labürint, mille vaatlus on probleemne ja kus on kaitsjal võimalik hiilida-varitseda. Poetada kitsasse faarvaatrisse mõned miinid, panna saare kaldale raketimeeskond või korraldada teise saare varjust ootamatu rünnak. Kilomeeter lagedat vett on juba suur meri seal. Eesti rannik on valdavalt lage, hästi vaadeldav ja tulistatav- eriti kui kontrollida kaldalähedast merd kontrollivaid poolsaari (Tallinna ümbruses kuipalju). Sellest tulenevalt on meil IMHO erinevad taktikalis-tehnilised nõudmised rannikuoperatsioonide laevadele kui Soomel või Rootsil. Olete suvel istunud Stockholmist väljuval laeval pimedani tekil - kujutate seda maastikku ette, seal on isegi Kusti ja sõudepaadiga võimalik laskekaugusele ootamatult ilmuda.

Teine küsimus, mida võiks vähemalt 5 rikkama riigi hulka jõudmiseni vaadata, on infrastruktuur. Sadam, selle kulud, haavatavus jne. Mingi tonn-poolteist kaaluv paat on lihtsalt veetav ja veesatav veoauto slepist ja meeskonna enda jõudu kasutades (käsivintsi abil). Paadihaagis maksab kuni paar tuhat ja talveks on mingi katusealune vaja. Võit on ka selles, et samu aluseid saab kasutada vajadusel nt Peipsil või Pärnu jõel, sest ülevedu on lihtne (4 m laiuse ja 16 tonni kaaluva CB90 vedu Tallinnast Pärnu on suurem logistiline üritus, mis vajab eriveokeid).

Kolmas asi - kõik see värk on mõttetu ilma tulejõuta. Võiks ringi vaadata, kus mis sobivaid relvasüsteeme mujal maha kantakse. Näiteks Tallinna piirkonna puhul - Soome kannab lähiajal maha oma 130 mm kahurid (mitte haubitsad), mida nad ka rannakaitses tarvitasid. Kui kõlbab tarvitada, siis võiks need monteerida nt Miinisadamas betoonalustele, keevitada rauast pooltornid ümber, koolitada vanematest reservistidest meeskonnad ja vähemalt Ropucha dessantlaev, nagu 1991 augustis, end kesk Tallinna lahte enam ei pargi. Samasse rolli ilmseks käraks ka vene päritolu 100 mm ja 125 mm tankitõrjekahurid. Tänapäeva plekist sõjalaevade vastu on kindlasti heidutus mingisugune. Laialt saadaolev D-30 on ka otsetule jaoks kasutatav, kuigi võib arvata, et vähe efektiivne, kuna mürsu algkiirus väiksevõitu ja lennukaar läheb kiiresti "kumeraks".

Kõik need TT rakettidega kummipaadid, Sergei ja 130 mm "rannapatareid" tuleb siis mõistagi maha kanda, kui Eesti loob neljanda mehhaniseeritud brigaadi ja on renoveerinud (põhjusel, et lennukid ei mahu Ämarisse enam ära) Pärnu ja Haapsalu lennuväljad, aga selleks vajaliku 5 rikkama riigi hulka pingutus tuleb enne edukalt sooritada, seniks tuleb vist fregattidest ja suure lennukaugusega tiibrakettidest unistamine lugeda väheproduktiivseks tegevuseks

Jehud on natuke suure võitu ja mõeldud sellisena pigem dessantkaatriteks.
Meile kuluks pigem patrulli- ja ründeotstarbeline kaater, mis ei pea olema otse CB90 nägu, kuid umbes sarnase madala üldplaaniga ja ehk gramm lühem ning kitsam. Roolimaja võib olla rohkem keskosa poole. Meil on kindlasti väga pädevaid projekteerijaid ja erinevalt soomusmasinast oleks taolise lahingukaatri loomine ja tootmine Eestis oluliselt tõenäolisem.

Meile sobilik peaks olema tõesti võimalikult madala siluetiga, et ei jääks kergelt radarisse. Disainida annab lisaks nii, et tekiehitis on madal ja selle pinnad üsna suure nurga all, suunates radari kiired kõrvale. Isegi pardad saab natuke nurga all teha. Parraste küljes peaksid aga olema valmis tugevad tõsteaasad.
Meile sobiv kaater peaks jaksama kanda mõnesid miine ja süvaveepomme, mis tähendab, et alla 12 t veeväljasurve ja alla 12x3x3 m üldmõõtude kuidagi välja ei vea. Relvastuseks 1 või 2x1-12,7 mm, suitsugranaadiheitjad, kaugmaa TTRK ja võiks olla ka võimalus Mistrali mereversiooniks. Sensoritest 2D radar, aktiiv/passiiv sonar ning võimalus lihtsa raadio-signaaliluureseadme paigaldamiseks. Autonoomsus vaid 2-3 päeva, kuna rannik lähedal. Kiirus kuni 40 sõlme. Hind relvastuseta kindlasti alla 2 miljoni EUR.

Sellise küna veeskamine ja treileritransport mööda teid pole siiski väga suur probleem, sest jääb maanteel mõistlikesse gabariitidesse. Põhiline piirang oleks veose kogukõrgus.

Mis ei tähenda, et KL mereallüksusel ei võiks lisaks olla sealjuures mõned 8-9 m päramootoriga ja rooliga RIB-id ka. Neile vaid ei saa märkimisväärset pardarelvastust peale panna. Pigem luureks ja tugisõitudeks.

https://en.wikipedia.org/wiki/Defender-class_boat
Kaitseliidule rannakaitseks midagi sellist.

Relvastus peale ja põhimõtteliselt olemas http://balticworkboats.ee/range/patrol- ... 100-patrol

Parem tasemel miinijahtijad (mitte traalerid nagu Toomepuu väidab), mis on mingilgi määral kasulikud rahuajal, kui patrullaevad, mis niikuinii ei suudaks Eesti veekogusid hallata.
Ja tasuks taas meelde tuletada, et kogu selle projekti isake oli ikkagi Laaneots, merekaru Kõuts oli selle vastu.

Lugege parem seda: http://www.ksk.edu.ee/wp-content/upload ... nemets.pdf

Tegemist on läbi aegade kõige põhjalikuma analüüsiga ja ettepanekutega, milline võiks olla Eesti sõjalaevastik ning algselt oli see tehnikaülikoolis kaitstud magistritöö. Autor lõpetas õpingud cum laude.

Olen vist iga mereväe teemalise publikatsiooni meie ajakirjanduses läbi lugenud ja kokkuvõte on tegelikult üks - fantaasialaadsed kirjutised, mille järeldused on kindlasti õiged, kuid kahjuks puuduvad ressursid (ja isegi kirjutaja ressursitunnetus) selle kõige elluviimiseks.

Kui jutt on sellest, et võtame pool rahast maaväest ära ja anname mereväele uute laevade ostmiseks ja pidamiseks, siis poleks see kõige teravam tegu. Eesti pärast peetav sõjategevus otsustatakse eelkõige maismaal. Pole toimivat maaväge, on merevägi peagi ilma kaldal asuva infrata.

Pealegi on kipuvad kõik eestikeelsed merelahinguvõimeliste pealvee sõjalaevade unistused kas unustama või ignoreerima probleemi, kuidas saada lahti vastase poolt pakutavast õhu-ohust. Kergete aluste kasutamine avamerel õhuruumi kontrolliva vastase vastu lõppes nii Iraagi kui Argentiina näitel täielikul laevade hävinguga. SHORAD ja kahuritega õhutõrje (mida Eesti rahakott veel kannaks) paraku ei taga laevade kaitset kontsentreeritud õhust lähtuva rünnaku eest. Samas on hulgaliselt juhtumeid, kus ka superriikide sõjalaevad on saanud rappida alaväärse vastase suhteliselt väikesemastaabilise õhutegevuse poolt (mitmete Briti laevade kaotused Falklandil on vist kõige ilmekam näide - mis juhtunuks Briti laevastikuga siis, kui neid Exocet rakette olnuks Argentiinal mitte kümmekond, vaid sadakond..). Kui panna siia kõrvale nt Argentiina laevastiku saavutatu Falklandil....

nimetu kirjutas:Parem tasemel miinijahtijad (mitte traalerid nagu Toomepuu väidab), mis on mingilgi määral kasulikud rahuajal, kui patrullaevad, mis niikuinii ei suudaks Eesti veekogusid hallata.
Ja tasuks taas meelde tuletada, et kogu selle projekti isake oli ikkagi Laaneots, merekaru Kõuts oli selle vastu.

Ei vasta tõele.
Eesti merevägi kui miinijahtimise nishivõime otsustati sisuliselt ära 1990ndate keskpaigas.

Maal baseeruvad laevatõrjeraketid on kergemini peidetavad ja nõuavad vähem isikkoosseisu. Üsna no-brainer.

Ma pole miskipärast kohanud ainsatki mereväelaste publikatsiooni, kus oleks tõsiselt räägitud, et hakkame tegelema selle kaldaraketiväega. Tankitõrjerakettide kasutamine kui kõige reaalsem ja teostatavam hädalahendus (Soomel see on olemas 8 km rakettide Spike-ER näol) igal juhul tehti maha. Ka ei kõlba vist kaldal asuv suurtükivägi.
Soomlased võtavad (või on juba võtnud) rannakaitse kasutusest maha veetavad 130 mm kahurid. Keegi pole juttu teinud.

Ainus lahendus, mille peale mereväelased oma kirjutistes miskipärast tulevad, on "platvorm, mis ühendab vaatlus- ja vastase mõjutamise võime" ehk siis merelahingu pidamise võimeline pealvee sõjalaev. Mida väidan, et selleks puuduvad meil ressursid ja kui need ka kokku kraabitakse, ei saa olema kuigi targa rahakulutusega. Soomel on sellised (Hamina klass) tõesti olemas. Aga Soomes on olemas ka 200 tuhandeline maavägi, keskmaa ÕT, 60 hävituslennukit, maismaa rannakaitseraketid RBS-15, rannakaitseväeosad, sõjaline radarivõrk mere ääres ja palju veelgi, mida Eestil paraku pole.

Üks Hamina-klassi laev maksab väikse otsingu järel 100+ miljonit dollarit
https://newwars.wordpress.com/warship-costs/
See on rohkem kui need 3 Sandowni. Võib arvata, et laeva ülalpidamiskulu, arvestades masinate võimsust (kütusekulu), pardal olevaid relvasüsteeme jne jne on Sandownist kordades kallim. Kui me müüks kogu oma laevastiku mõnele liitlasele maha ja mobiliseeriks end taolise laeva saamiseks, siis on võimalik, et me ühe sellise laeva suure pingutamisega saame.

+1 Trummi jutule.

Selle peale võib vaid küsida, miks meil on vaja pidada kolme uhket miinijahtijat? Söövad praegugi meie kaitseeelarvet. Müüme kaks maha, kas või vanarauaks, kui keegi millekski muuks ei osta!

Rannakaitseüksuse ajateenistus tuleb taastada ja soetada laevahävitusraketid autodele ning ongi esmane meretõrje võimekus olemas.

Ei vasta tõele.
Eesti merevägi kui miinijahtimise nishivõime otsustati sisuliselt ära 1990ndate keskpaigas.

"Mereväe taasloomisele eelnes aastatel 1992 1993 debatt sõjalaevastiku vajalikkuse üle."
...
"Iseseisva sõjalaevastiku pooldajad olid kaitseminister Hain Rebas ja kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots. Kõige sõnakamad sõjalaevastiku loomise vastased olid piirivalveameti juhid Andrus Öövel ja Tarmo Kõuts. Vastaste peamised argumendid olid julgeoleku olukord, mis ei nõudnud sõjalisi võimekusi omava laevastiku olemasolu, riigi piiratud rahalised võimalused ning vajadus vältida juba olemasoleva ja töötava struktuuri ehk piirivalve lammutamist."

Sõdur Nr 4, 2015, lk 57.