Juhani, pidasingi siinkohal silmas seda, et kas peab olema igal brigaadil oma kindel kaudtule võimekus?
Ehk on tänapäeval vaesele mehele mõttekam see kui on max. pataljoni tasemed (va. 1. Br) ning vastavalt ülesandele ja olukorrale antakse juurde vastav kaudtule või muu vajalik üksus?
Ehk peale 1.Br kaudtule pataljoni on ülejäänud maaväepataljonid eraldi seisvad ning liidetakse vastavalt vajadusele ja määratakse ka vastav kaudtule võimekus.
Sellisel juhul oleks ka 42-st D-30 st enam kasu kui 36-st (ehk 3x12tk. torudest), mis on antud vastava brigaadi käsutusse.
See kestaks muidugi seni kuni vastavaid torusi juurde saab...kunagi!
HeiniR kirjutas:Juhani, pidasingi siinkohal silmas seda, et kas peab olema igal brigaadil oma kindel kaudtule võimekus?
Brigaadil kindlasti peab - kui brigaad moodustatakse, nii selles PEAB kindlasti olema orgaaniline suurtükivägi (minu arvates mitte ainult pataljon vaid kolm pataljonit). Muidugi brigaadil peab olema ka orgaaniline pioneeripataljon ja palju muud.
Need eraldi seisvad maakaitsepataljonid on väga suur probleem. Äkki selliseid ei peaks üldse olema olemas?
See maakaitse on ju Kaitseliidu rida. Kaitseliit peaks minu arust keskenduma sissisõjale vaenlase tagalas - ja seal pole suurtükiväel midagi teha. Muidugi kui tuleulatuses on mõne brigaadi suurtükivägi vms. nii sissid võivad suurtükiväe tuld juhtida teatud märgi pihta.
Kahjuks Eestil pole kaugele ulatuvat suurtükiväge üldse. Soomel on mingil määral neid 40 km kaugusele ulatuvaid torusid ja MLRS. Varsti on ka Hornetidel võimekus saata tuld sisside osutatud märkidesse kas või piiri idapool - sellest Eesti ei saa veel unistataki.
Maaväel muidugi on üksikpataljone ja nendele on vaja anda juurde suurtükiväepataljone - aga kahjuks mõned mõtlevad, et vanarauda pole vaja (ja uusi torusid nagu nii ei saa).
Viru maleva võitlusgrupp ja lahingukompanii valmistusid õppuseks
terve aasta, iga eelnev harjutus oli seotud kaitselahingu erinevate elementidega. Aasta jooksul rajati traattõkkeid, välikindlustusi, miinivälju,
katsetati tulepesade kindlust jm, saades sellest kõigest infot järelduste
tegemiseks.
Õppelahing pani mõistma tõelise lahingu tõsidust
Kaitse oli üles ehitatud eelkõige granaadiheitjatele Carl-Gustav. See on väga võimas jalaväerelv – vaese mehe kahur Kusti. Teine, millele toetuti, oli kuulipildujatuli, ja kolmandaks liikuvad laskurid, kes vajadusel kaitsesid “kustisid” ja kuulipildujatuld. Lisaks oli snaipreid ja virtuaalne miinipildujatoetus. Lahingu käigus lasi rühm kahe päevaga 90 Carl-Gustavi lasku ja see number tasub meelde jätta, sest selline kogus moona kaalub ligi 500 kilogrammi. Seljas üksus seda kohale ei kanna. Ka tavalaskemoona kulus sadu kilosid.
Kas see õppus ei kirjelda mitte meie KL üksuse tegelikku võimekust? Kus on kaudtuli, kus on kokkuharjutatud pataljon? On 70 meest ja kerged kaasaskantavad relvad.
Viimati muutis kaur3, 14 Aug, 2010 21:17, muudetud 1 kord kokku.
Süsteemi on vaja. Ilma oma lennukite või korraliku ÕT süsteemita on need suurtükid lihtsalt natuke liiga suured sihtmärgid. Esimese asjana saadetakse kallale lennukid, ja NATO reageerimisaeg on tiba liiga suur, minu arvates.
Süsteemi on vaja. Ilma oma lennukite või korraliku ÕT süsteemita on need suurtükid lihtsalt natuke liiga suured sihtmärgid. Esimese asjana saadetakse kallale lennukid, ja NATO reageerimisaeg on tiba liiga suur, minu arvates.
Täpselt nii!
Soome moodsal brigaadil on õhutõrjepataljon, millel on NELI ÕT- patareid. Muidugi oma ÕT-juhtimissüsteem ja tegelikult toetuseks veel Crotaled jms.
See tõttu ma olin Eestis algusaastatel lausa suurtükiväe vastane. Nüüd olukord on juba natukese parem, aga veelgi mitte rahuldav.
Aga palju saab ära teha korraliku moondamise ja peibutistega.
Ma tahaks nüüd ikka Eesti suurtükiväele seda "vanarauda" juurde.
kaur3 kirjutas:Kas see õppus ei kirjelda mitte meie KL üksuse tegelikku võimekust? Kus on kaudtuli, kus on kokkuharjutatud pataljon? On 70 meest ja kerged kaasaskantavad relvad.
Vabandan väga, aga minu (mitte ainult minu) meelest oli rumalus püüda moodustada kaitseliitlastest pataljone. Sellest ei tulnud midagi välja ja ei ole näha, et tuleks ka.
Kaitseliitlased on Eesti patriootid, keda on vaja kasutada oma elukoha läheduses vaenlase tagalas väikeste sissigruppidena tootmas väga kibedaid kaotusi eelkõige vaenlase logistikale. Kui vaenlase logistika on hävitatud või halvatud nii ka lahingüksustel pole midagi peale hakata.
Läheb tõesti nagu vanasti - soomlane koputas käsigranaadiga vene tanki luugile ja karjus "avvaa iivana surm kolgutab" - kui iivana avas luugi, nii soomlane viskas käsigranaadi sisse.
Esmane iseseisev kaitsevõime peab kiire sõjalise reaktsiooniga tagama riigi sõjalise kaitse ning põhieeldused kollektiivkaitse rakendumiseks ka olukorras, kus ülekaalukate jõududega rünnak on toimunud ootamatult. Selleks tagab Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu ning nende tegevust toetavate asutuste ja organisatsioonide asjakohase väljaõppe ning kindlustab ressursside otstarbeka kasutamise.
Kaitseliitlased on Eesti patriootid, keda on vaja kasutada oma elukoha läheduses vaenlase tagalas väikeste sissigruppidena tootmas väga kibedaid kaotusi eelkõige vaenlase logistikale. Kui vaenlase logistika on hävitatud või halvatud nii ka lahingüksustel pole midagi peale hakata.
Juhani, mina arvan, et just need mehed on esimesed, kes välja tulevad ja kui Sa ennustad tõelistele patriootidele, et nad peavad koputama Vene tanki luugile, et see hävitada, siis on see minu meelest tõeliste patriootide mõnitamine. Need mehed annavad endast palju, kuid neile ei anta parimaid relvi. Räägime siin brigaadidest, tankidest ja suurtükkidest, kuid KL-mehi peibutatakse digilaigu ja punatäppsihikutega. Kurb.
Tere!
Võtan siis ka natukene sõna. Kõigepealt kahetusväärne see, et kaitseliitlasi "peibutatakse" digilaikude ja punatäppi sihikutega. Samas on muidugi allapoole arvestust KL kaudtule võimekus, nagu siin teemas on eelnevalt mainitud. Üks võimalik lahendus oleks see, kui maakaitseväelastele õpetatakse töötma koos suurtükiväelastega, ehk siis mingi ajaperioodi jooksul õpivad kaitseliitlased suurtükiväelaste juures, kuidas töötada kaudtule "surve" all.
Nördima paneb tervikuna see, et Kaitseväes on efektiivne juhtimistase kompanii tasemel ja kaitseliidus AINULT rühmatasemel. Muidugi on iga suurtükivaelase unistus saada võimasaid jah hightech "torusid" nagu Panzerhaubitze 2000. Lähemalt sellest siin: http://en.wikipedia.org/wiki/Panzerhaubitze_2000
Aga Eesti sugusel riigil jätkub raha küll, aga tahet on vähe, samuti mis kasub oleks neist vähesest masinatest, kui Ivan tuleb massiga peale.
Ise pooldan samuti kolmepunktilist süsteemi - 1 patis on 3 kompanii koos vajalikke LTT üksustega, rühmas kolm jagu. Mis puutub õhutõrjesse, siis tuleb arvestada et kõige tõenäolisem rünnakuvariant Eesti puhul on kukutamisrünnak(Jumal hoidku, selle eest), seega ÕT on kriitilise tähtusega nii STV suhtes kui ka pealinna poolt vaadatuna.
[i]"The best form of defense is attack."[/i](Karl von Clausewitz)
Ääretult põnev ja sisukas teema. Ma isiklikult olen täiesti nõus sellega, et parem vanem tehnika kui paberil ulme projektid, aga kas mitte 888 sõjas ei olnud ainukesed Gruusia suurtükiväerelvad, mida efektiivselt kasutada suudeti DANAd, järelveetavad D-30 joosti kohe venelaste poolt üle.
Kaur3 NLAW idee kohta tahaks küsida, kas siin ei või tekkida probleem sellega, et niipea kui vene armee kohtab tõsisemat vastupanu tellitakse kohe peale tugev suurtükituli, mis kaitsekollet tugevasti nõrgestab (a la tambitakse tee puhtaks). Arvestades seda, et meie kergejalavägi ei ole väga killukindel (vähe soomustatud ja vähe mobiilne) ning ma ei tea kui heal tasemel on meie counter-battery-fire võimekus. Seega on Juhanil vist õigus, et neid NLAW on vaja aga alles pärast korraliku suurtükiväe väljaehitamist.
Tegelikult on asi suuresti kinni tahtmises oma riiki kaitsta. Ma arvan, et isegi 72 ültramoodsa Archer FH77B suurtüki soetamine maksumusega ca 3,1 miljardit ei oleks ulme tõstes kaitsekulutused 3% juurde SKPst nagu nad on Venemaa puhul. Lihtsalt prioriteedid ei ole sellised või ei osata kaadripoliitikute poolt muu populismi taustal sõjalist agressiooni karta. Kui Kapten Trumm on siin foorumis välja käinud, et min hulk suurtükke oleks 200, siis arvetades seda, et rootslased ise ütlevad, et lahinguväljal 1 ARCHER = 4 järelveetava 39 kaliibrilise 155mm suurtükiga oleks meie kaartulevõimekus ohtralt kaetud. Selle eest 3,1 miljardit maksta ei ole ju palju. Seda enam, et miinilaevade 0.8miljardit peeti tarvilikus. Seda enam, et Rootsiga on võimalik sõlmida arvatavasti vastuimportimise leping. Sama summa eest mis me neilt relvastust ostame saame me neile oma toodangut eksportida. Selle asemel, et EAS nii sama neid sadu miljone eksporditoetusteks jagaks saaks ju korraliku relvahanke ekspordigarantiisid selle asemel firmadele jagada. Oleks jällegi meie napid ressursid veidike kavalamalt ära kasutatud.
Juhanilt küsiks veel seda, kas on tõsi, et Soome kavatseb Rootsilt Archereid ja ARTHURi tulejuhtimisradareid osta. Militaryphotos.net on Archeri demolaskmise fotodel kohal suht palju soomlasi ja nagu seal viibinute jutust aru saadi siis olevat soomlased seda teed vist minemas. Kas see on ainult kuulujut või on sellel ka tõepõhja all.
Igatahes Tšehhi ja Taani on ARTHURI ja Archeri combo poole minemas.
Nagu on üldteada Soome suurtükid on peamiselt järelveetavad - väljaarvatud suhteliselt väike kogus "idamaalasi".
On ka üldteada, et (kahjuks) Soomes püüeldakse selles suunas, et moodsamatel üksustel poleks üldse vene tehnikat, vaid ainult moodsat NATO standarditele vastavat tehnikat.
Kui veel võetakse arvesse Soome uued mehhaniseeritud lahingugrupid, nii las igaüks teeb oma järeldusi.
No igatahes moodsat tehnikat ei jätku kõigile - seega järelveetavatest ei sugugi loobuda.
