No no, on teatud asjad, kus riik peab ise oma töö ära tegema - sotsiaalhoolekanne, riigivalitsemine, riigikaitse ja nii edasi.
Teiseks - käib mingi meeletu jutt teemal "tankide pidamine on niiiiiiiiiiiiiiii kallis". Nõukogude ajal viljeleti jah tankidega mööda kodumaad rändamist. Tänapäeval sõidavad tankistid valdavalt simulaatori peal, kus taktikalisi võtteid on parem lihvida kui polügoonil vanande autokerede pihta tulistades. Ega ikka live moonaga vastane õppustel ei tulista. Ja päris sõidutunde tehakse siiski suht vähe.
Mina väidan, et sajakonna tanki mõnikümmend sõidutundi aastas (tanki kohta) maksab umbes samas suurusjärgus nende mõttetult kokku kraabitud Chevy dziipide, Iltiste ja muu vanaaegse jura lõputu lappimine ja väidan, et üsna kontrollivaba kasutamine. Selleks vaadake natuke linnas ringi - väliste tunnuste järgi on ca pooled EKJ numbritega masinad selgelt erasõitude peal.
Selle asemel, et keskenduda 1-2 automargile, arendada välja iseseisev töövõimeline tehniline teenindus neile.
Olgu selleks siis Zil-131, Kraz-260, Unimog või mis iganes.
Mis neid tanke puudutab, siis sõnast T-55 on natuke vähe asja kasuteguri hindamiseks. Esiteks aetakse peamiselt sarnase välimuse tõttu segi omavahel T-54 ja T-55. Teiseks T-55 masinad läbisid Nõukogude armees 80ndatel alguses kapitaalse moderniseerimiskuuri. On vahe, kas tegu on "enne" või "pärast" masinaga. Samuti igasugu finessid, nagu kahuri stabiliseerimine, laserkaugusmõõtja jne olemasolu sõltub mudelist.
T-72 on natuke ülemüstifitseeritud masin. Tegelikkuses ei ole ta mitte mingi tehnikaime, vaid T-64 lihtsustatud (paljuski lahinguvõime arvelt lihtsustatud) variant ühes teises tehases tootmiseks. Seepärast neid lahkelt kõikidele välismaal jagati. Osadel mudelitel on soomuse paksus saadud liiva arvelt soomuses korundi asemel
T-tankide puhul on ilmselt kõige mõistlikum valik T-84 (diiselmootoriga T-80 Harkovi tankitehasest)
Mis puudutab T-54-tüüpi masinate omadusi, siis põhiline mahajäämus on soomuses. Kui sellele nn esimesele põlvkonnale pandi tavaliselt esisoomus 100 mm kandi ja torni esiosa 200 mm, siis teise ja kolmanda generatsiooni masinatel on need kaks korda suuremad.
Kui pakutakse vanu vene tanke, siis ilmselt kõige võimekam masin on T-64. Selle tunnuseks on kasvõi see, et neid naljalt kellelegi ei müüdud ning T-64 oli peamine löögijõud kuni T-80 tulekuni. T-72 oma enamikes mudelites oli see soga, mida müüdi kõikjale, Aafrikast Soomeni.
Mis puudutab posti alguses nimetatud veoautosid, siis soovitaks rääkida mõne tuletõrjujaga ja küsida, miks nad ei kanna neid Gaze ja Zil-e maha. Vastus on üks - hommikul -25 kraadi juures on need ainukesed autod, mis käima lähevad ning mis on asendamatud masinad metsatulekahjudel oma maastikuomaduste pärast.
Enamik siia tassitud vanadest lääne veoautodest on oma tehnilistelt näitajatelt maanteeautod, mida on väheke maastikul sõitmiseks järgi aidatud.
