www.militaar.net

Selle kohta ma ju ütlesin, et refereerin seda, mida asjatundjatelt kuulnud olen.
Kui sul on paremad andmed, esita.
Seni aga pole su jutul pakasuhhast tõsiseltvõetavalt katet näha olnud.

Trumm, foorumil rohkem kui üks kord valetamisega vahele jäänud seltsimees peaks otsima mingeid tõsisemaid argumente, selmet enda isikule viidata

Praegune peaminister vastas Riigikogu infotunnis kusimusele tsiviilkaitse ja selle olukorra kohta

Uno Kaskpeit tundis huvi tsiviilkaitse olukorra kohta Eesti Vabariigis, eriti seda mis puudutab varjendite küsimust: “Mis te arvate, härra peaminister, kas Eesti riigis on üldse vaja tsiviilkaitse eesmärgil varjendeid või on see minu nõukogude ajast pärit vale arusaam tänapäeva vajadustest?”

sedapidi...

...Me oleme NATO liige ja me teame ja demonstreerime seda igal võimalikul sammul, et rünnak mis iganes NATO liikmesriigi vastu oleks rünnak absoluutselt kõigi vastu. See on oluline teadmine ja see aitab kõige rohkem kaasa sellele, et sõjalist otsest ohtu Eesti riigile ei oleks. Aga loomulikult me peame iga päev selle nimel töötama, et see heidutus oleks veenev. Kõige parem on iseseisva kaitsevõime ülesehitamine ja liitlaste kohaloleku suurendamine”

Kapten Trumm kirjutas: Sinu isiklik kogemus "Saue varjendist" paraku ei päde, minul nt on vastupidised kogemused. Kellel õigus?

Minu isiklik tagasihoidlik kogemus ei piirdu paraku ainult selle "Saue varjendiga". Ja ma olen seda eelnevalt ka siin foorumis teistes teemades jaganud.

Nõuka ajal on mul õnnestunud õppida kahes Tallinna koolis, TPIs ning töötada ühes tehases, nimega Ilmarine. Neist oma varjend oli olemas ainult tehasel Ilmarine, aga see oli ka minu jaoks kasutu, kuna asus hoopis teisel territooriumil. Muidu räägiti ikka ilusat evakueerumise juttu.

Ah-jaa - evakuatsioonitrenn õnnestus mul läbi teha ainult ühel korral - see oli siis kui ma põhikoolis käisin. Hiljem enam sellise pokasuhha peale aega ei raisatud.

Praegu ma töötan ühes Tallinna keskmisest vähe kõrgemas kontorihoones. Mis sa arvad, mitu evakuatsioonitrenni siin majas on viimase 10 a. jooksul tehtud?

Aga jaga sa oma kogemust? Millises varjendis sina pidid varjuma? Mitu evakuatsioonitrenni läbi tegid jne? Minu arusaamist mööda sa vist elasid hoopis kusagil maakohas?

Kas Ilmaime töökas kollektiiv õhurünnaku puhul mitte Skoone bastioni alla ei pidanud kappama? Sinnasamasse, kus tsiviilkaitse staap asus?

Lemet kirjutas:Kas Ilmaime töökas kollektiiv õhurünnaku puhul mitte Skoone bastioni alla ei pidanud kappama? Sinnasamasse, kus tsiviilkaitse staap asus?

Ei pidanud. Ja ei oleks ka mahtunud. BTW Skoone bastioni varjendis olen ma ka käinud. Sinna veeti meid keska ajal ekskursioonile. Ja kujutan ette kui suur see on. Isegi parima tahtmise juures ei mahuks sinna peale selle staabi suurt midagi ega kedagi.

Põhja puiestee territooriumil töötas sel ajal kuskil paarsada inimest. Hoonetel keldreid ei olnud. Peale ühe väikese keldri kunagise administratiivhoone all. kus minagi töötasin. Aga sinna "ajutisse radiatsioonivarjendisse" ei oleks ka see paarsada inimest ära mahtunud.

Mustamäe teel töötas kusagil alla tuhande inimese. Mis te arvate, kas see Mustamäe tee varjend oli arvestatud 1000 inimese jaoks?

Samas oleks näiteks meite töökoda ettenähtud varjendisse edukalt ära mahtunud ja ruimi oleks ülegi jäänud. Ja ega tegelikuses pidanudki varjendid 100% kogu elanikkonda mahutama, ikka vaid seda osa, kes kohapeal toimetama jäi. Sest suurem jagu tsiviilidest oli ette nähtud evakueerida maal koolimajadesse, rahvamajad jms kohad olid mõeldud majutuseks. Ja nooremapoolsed isainimesed oleks ilmselt mobiliseeritud. Näiteks pidin mina sõjaväepiletisse kleebitud roosa talongi põhjal ilmuma teate saamisel Koidu tänava koolimajja. Koos dokumentide ja kutse pöördel lisatud asjadega. Ning kui see oleks olnud mingil põhjusel võimatu, siis seejärel Rapla rajoonis Kohila Keskkooli. Ja nii oli see iga kutseealise meesterahvaga

Kaitseotstarbel rakendatavate tehastega võis olla selline lugu, et selle plaani analüüsimiseks võib olla vaja andmeid, mis tollal käisid way üle tavatöötaja palganumbri, kandes nt märget "salajane". See polnud lihtsalt teada, mida nad päeval X tegema hakkasid. Nii näiteks on inimesed rääkinud, et Ristil Läänemaal asunud Vasara kohalikus tootmistsennis olid olnud konserveeritud seadmed padrunite tootmiseks ja kuna kohapeal oli töölisi vähe, siis kolmes vahetuses padrunite tootmiseks oleks puuduv kaader toodud Tallinnast mõnest metalliettevõttest.

Tolleaegsete tegemiste kohta on dokumente säilinud vähe ja suurem osa neist likvideeriti 90ndate algupoolel.

Nähtu tollel ajal - käisin kogu kooliaja ühes rajoonikeskuse koolis. Varjumine oli samas majas eri ruumides keldrikorrusele, vastav silt, kuhu ja mis treppe pidi, oli igas klassis olemas. Lisaks olid koridorides ja klassides selgitavad tabelid häiresignaalide kohta. Signaalid olid õhuhäire, õhuhäire lõpp ja radioaktiivne saastumine. Varjenditesse liikumist harjutati korduvalt, iga-aastase mingi "päevaku" ajal. Mingi aeg tuli kohustuslikult valmistada kodus vatimarlimask ja triikida see kilekotti. Asusid need suures paberkotis klassis üleval kapis. Kui vanema ja targemana sai uuritud sõjalise õpetaja käest (PVO reservkapten, eestlane), kuidas varjutakse suurte klaasakendega keldrikorrusele, siis oli vastus, et sõjaoludes tuli aknaavad sulgeda liivakottidega ning aknad kinni teipida ning karta tuli kaugel toimivate tuumaplahvatuste saasta. Ehk siis lihtradiatsioonivarje. Sinna liikumise aega loeti minutitega (mäletan, et 10 minutiga olid korrused inimtühjad).

Elasin kahes kohas, esimeses oli varjend kõrvalmajas, kus asus ka õppeklass. Suur rauduks rattaga, sokkel tugevdatud betooniga, võimsad tugipostid lae toetamiseks. Meie majas polnud. Teises kohas oli kohe hoone ehitamise ajal rajatud radiatsioonivarje. Filterventilatsiooniseade (tolmufiltriga), tualett ja kraanikausid keldris, õppuste ajaks pandi silt ka üles. Minu sõbra isa oli varje eest vastutav.

Koolis oli spetsiaalne õppeklass, kus olid kõik need ABK teemad väljas plakatite ja eksponaatidena klaaskapis (nt haavad jäsemetel). Meie sõjalise õpetaja oli vähe entusiast, kes õpetas nii, et oli huvitav ja tegi asja sisuliselt. Olen osalenud ka ühel suuremal õppusel (tegutsemine tuumakoldes) ja ühel koolidevahelisel võistlusel, kus meie komando sai teise koha. Kuskil 2000ndate alguses, kui pidin taaskord kasutama gaasimaski GP-5 (selle pähe panekut drilliti meil kõvasti), siis kõrvalolijad imestasid, et kuidas sa nii kiiresti saad

Siis tuli taasiseseisvumine ning sellised asjad läksid laiali tassimisele, ära viskamisele ja ära varastamisele.
See, mida ma nägin, oli tehtud tolle aja ohtude kontekstis rahuldavalt ning rahasid ei raisatud, ilmselt oleks need aknad suudetud sulgeda ka õpilaste tööjõuga ning kahjuliku tolmu sissehingamiseks on vatimarlimask kindlasti kasulik (ja palju odavam kui respiraatorid või gaasimaskid kogu seltskonnale). Gaasimaske oli meil ainult väljaõppe jaoks.
Ühesõnaga, mul on hea meel, et sellist õpet olen saanud ja kui seda peaks kunagi vaja minema, siis oskan enamvähem õigesti tegutseda ja teisi ka õpetada, kes ei oska.

Muide, KV-s ja KL-s siiani kasutusel olevad "suurte silmadega" vene gaasimaskid on pärit tollastest tsiviilkaitse varudest (mis õnnestus varastamisest säästa), tüüp GP-5, mis tähendab "Grazdanskii Protivogas" ehk tsiivil-gaasimask. See, et sellega metsas on ebamugav joosta, ei tule mitte tsiviilkaitse pakasuhhast, vaid sellest, et mask oli ette nähtud põhiliselt keldris istumiseks, sõjaväel olid olemas märksa mugavamad ja parema vaateväljaga maskid. Lisaks olid meil kasutada ka mõned isoleerivad gaasimaskid (selle tüüp ei tule kahjuks meelde, selline triibuline plekst paun käis vöö peal).

No ma ei tea? Minu mäletamised on kooliajast hoopis teised. Põhikoolis olid tsiviilkaitse asjad ainult sõjalise õpetuse klassis. Varjendeid olen näinud ainult plakatitel. Mingi aeg algklassides pidi tegema ka vatimarlimaski, kuid mis sellest edasi sai, ei tea. Oli ka gaasimaski aja peale pähe panek. Siin olid mingod rihmadega jurad. Mingid evakuatsiooniplaanid? Ei mäleta, et oleks olnud.
Varjenditest olen näinud ühte- see asus KEK-i territooriumil vanaraua ja vanade betoonelementide lao taga. Korra käisin sees. Vesi ja niiskus, väike ja pime. Paarkümmend meetrit pikk ja kahel pool vahekäiku mingid naride moodi asjad. Elamurajoonist ja adminhoonest ikka km-de kaugusel.
Tsiviilkaitseõppus. On ette tulnud. Ema-isa rääkisid, et tuleb sellel kellaajal ja sellel kuupäeval ning peab minema keldrisse.Kas läksin, ei tea.
Ühte pimendamist mäletan samuti. Istusime õhtu otsa pimedas toas, rahvamaleva patrullid käisid mööda tänavat ja vaatasid kus tuli põleb. Miks tean, sest isa rääkis.
Järgmises koolis oli tsiviilkaitsega samuti kehvad lood. Kondoomi päheajamine aja peale ja tsiviilkaitsest kõik. Ainult sõjalise klassist mäletan neid asju. Mingid plakatid, paar gaasimaski... Evakuatsioon ja mu selline jura - ei mäleta.
Mõlemad asulad olid rajoonikeskused.
Mis puutub gaasimaski, et sõjaväe või tsiviil, siis meil olid kroonus needsamad kummist kondoomid mis kooliajal õppeklassides, nii Liidus kui ka mujal. Liidus ma ei mäleta, eriti maski kandmist, kuid arvan, et proverka ajal pidi ta olema. Järelikult olid olemas.
A-s oli kindlasti proverka ajal olemas ja ühe korra olen isegi jooksnud. Ütleks, et isegi normaalne, hoolimata palavast ilmast. Kuna jooksjad keerutasid tolmu üles, siis maskiga oli õhk puhtam.

Ilmselt muutusid need asjad ja õppused ka ajas suuresti, 60ndad ja 80ndate teine pool võisid suuresti erineda juba suhtumise poolest. Kui kuuekümnendatel oli paljudel mälestus õhurünnakutest n.ö. lihasmälus (ja ka käitumine sellest dikteeritud), siis 80ndatel toimus asi suuresti lihtsalt paberil linnukeste tegemiseks. Isiklikest kogemustest- kuni kaheksanda klassini oli koolimaja all rauduksega varjend. Aeg-ajalt näidati ka pilte ja räägiti juttu.Peale kaheksandat keskkoolis- vaat ei tea. Kallis koolivend Castellum vast oskab siinkohal sedasorti koolimajade kohta sõna võtta, ikkagi tüüpprojekt...küll aga õpetati sõjalise tunnis põhitõdesid, gaasimaskiga ümberkäimist etc. Paraku vene keeles, mis võis muidugi jälje jätta. Samas oli seegi vähene siiski tunduvalt enam tänase päeva mitte millestki...sõjaväes- ZOMP oli iganädalaselt tund või kaks, võikalt laibarohelise kummikomplekti ümbermähkimine oli rutiin, gaasimask oli koos automaadi, magasinide jms relvakapis ja kuulus häirekorras külgeriputamisele. Paaril korral tuli ka joosta sellega, kusjuures läbiti ka pikki telke, mis täidetud miskitsorti gaasiga. Nupumeeste väljaselekteerimiseks.

ENSV Sõjakomissar kindralmajor Roomet Kiudmaa:

Tšernobõli avarii likvideerimistöid on kritiseeritud igast otsast. Kuidas oleksite toiminud teie kui toona Eestis kõige kõrgem sõjaväelane?

Kui võtta eelduseks, et tegu oli rahuaegse objekti tuumakatastroofiga, siis olnuks see sajaprotsendiliselt tsiviilkaitse ülesanne. Kahtlen sügavalt, kas armee üldse asjasse pidanuks puutuma.

Aga ülihästi finantseeritud tsiviilkaitse polnud ju praktikas võimeline mitte millekski muuks, kui oma lolle sõjamänge mängima ja totakaid formulare täitma. Järelikult oli sõjavägi ainus võimalus. Ent samas olen ma sügavalt seda meelt, et Tšernobõl oli kogu tollase riigi ühine asi ja ma ei leia ühtegi põhjendust, miks eestlased poleks pidanud sinna minema.

http://www.ohtuleht.ee/105606/sojakomis ... ge-mangida


Arvamus:
Siseministeerium: Eesti varjendeid ei vaja.
Ekspert - inimesi varjendisse saates pannakse nende elu ohtu!
31. oktoober 2008

Siseministeeriumi hinnangul ei ole Eestil varjendeid vaja, sest traditsiooniline sõjapidamine, milleks külma sõja ajal valmistuti, ei ole enam siin regioonis tõenäoline.

1993. aastal arutas valitsus Nõukogude Liidu tsiviilkaitse süsteemist järele jäänud varjendite küsimust ning leidis, et nende käigus hoidmine ei ole otstarbekas, teatas siseministeerium.

Varjendid olid mõeldud eelkõige elanikkonna varjamiseks tuumasõja või lihtsalt välisriigi ulatusliku sõjalise rünnaku korral, kuid Nõukogu Liidu kokkuvarisemise järel on tuumasõja või lihtsalt ulatusliku sõjalise konflikti oht ministeeriumi hinnangul vähemasti Euroopa regioonis ära langenud.

Muutunud julgeolekukeskkonnast tulenevalt ei pidanud valitsus mõistlikuks suurte summade eraldamist tsiviilkaitse varjendite käigushoidmiseks, kuna need seisaks reaalsuses jõude ja neile ei oleks rakendust.

«Ka ohuhinnangud ei prognoosiks neile rakendust,» kinnitab ministeerium.

Samuti takistas varjendite haldamist nende kirju omandiseis, osa neist kuulus riigiasutustele, osa aga haridusasutustele jne.

Siseministeeriumi hinnangul ei ole erinevateks hädaolukordadeks valmistumisel ning nende ette lahendamine ette tekitanud vajadust taastada varjendite süsteemi.

«Elanikkonna varjumine tuleks suuremahuliselt kõne alla kiirgushädaolukorra korral, näiteks ülepiiriline tuumaõnnetus, riigisisene õnnetus kiirgusallikaga, kuid siis piisab varjumisest oma kodus ning oluline on just varajane hoiatamine ning kriisikommunikatsiooni korraldus, samuti vajadusel tervishoiusüsteemi ning evakuatsiooni efektiivne toimimine,» teatas ministeerium.

Varjendite ehitamine oleks ministeeriumi hinnangul mõistlik, kui oleks olemas oluline välisriigi sõjalise rünnaku oht.

Varjendisse minnes satutakse ohtu

Läänes on leitud /.../, et kui tekib mingi taoline oht ja käivitatakse sireenid, inimesed tuuakse kodusest välja tänavatele, et suunata nad varjendsisse, siis tähendab see reaalsuse seda, et nad pannakse ohtu ehk tuuakse ohu kätte, rääkis kogenud päästeametnik, praegu riigikogus olev Mati Raidma.

«Ühest küljest tundub ahvatlev varjendiprotsessi taas alustada, aga teisalt, on siin olemas teatud riskid ja ohud,» lisas ta.

Ministeeriumi andmetel on paljud Euroopa riigid, kes külma sõja ajal varjendite süsteemi lõid, otsinud varjenditele alternatiivseid kasutusvõimalusi või hoidnud neid konserveerituna.

http://www.postimees.ee/45207/siseminis ... id-ei-vaja


Arvamus:
Kas soomlased on paranoilised?
Margit Mutso

Põhjanaabrid soomlased peavad vastavalt seadusele kõikide hoonete juurde, mis on suuremad kui 600 m² ja püsivalt kasutusel, rajama varjendi. Seejuures arvestatakse minimaalselt 0,75 m² põrandapinda inimese kohta (varjend ei tohi olla väiksem kui 12 m²). Varjend on ka enamiku uute eramajade juures, tihti rajatakse
see mitme peale. Varjend peab tagama kaitse kiirituse, mürkainete ja purustuste eest, seal peavad olema täidetud hügieeninõuded, rajatud ventilatsiooni- ja küttesüsteem. Varjendiruum ei pea häire ootuses tühjana seisma, seda võib kasutada veinikeldri, panipaiga või millegi muu sellisena, mille saab kiirelt ümber kohandada
varjupaigaks. Varjendina on arvel ka linnade suured maa-alused parklad. Mis muidugi soomlastel viga neid rajada – auk kalju sisse ja tugev ehitis olemas.

Kas soomlased on paranoilised? See küsimus tekkis mul juba paarkümmend aastat tagasi Soomes arhitektina töötades. Kas tõesti hirm ryssä’te ees on nii suur, et iga ehitisega valatakse hulk raha kaitsvasse betooni? On see äkki pelgalt teraapiline rahva rahustusvahend nagu turvavestid lennukis, kuigi nende asemel võiksid vabalt ka suusad olla? Psühholoogiline valmisolek? Noorem põlvkond Eestis ilmselt ei teagi, mis asi on varjend, sest koos okupatsiooniga kadus käibelt ka termin „tsiviilkaitse”. Nõukogude ajal pidi nimelt iga inimene teadma, kuhu
suunas joosta ja kuhu keldrisse pugeda, kui üle linna kõlab häiresignaal, koolides tehti vastavat väljaõpet kaks korda aastas ning eriti tähtsate inimeste tarvis olid loodud varjendid, mis pidid vastu pidama ka tuumarünnakule.........artikkel jätkub

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitekt ... anoilised/


Ja ka natukene lõbusamat lugemist ENSV tsiviilkaitsest...

1987. aasta mai. Saan kutse ilmuda tsiviilkaitse õppustele. Samas pannakse mind aga koolis lõputunnistusi kirjutama. Küsin, mis teha. Ülemus arvab, et õppus kestab kolm päeva ja võin ühe päeva hiljem ka minna. Nii siis jääbki. Kirjutan tunnistusi ja lähen järgmisel päeval kohale. Enese hämmastuseks märkan, et teisi kursuslasi polegi, ainult ametnik istub laua taga. Esitlen end ja küsin, kus teised on. Mees laua taga vastab, et kursused on juba lõppenud.

„Kuidas lõppenud?” karjatan mina hirmunult.

„Te teate, et Tšernobõlis oli plahvatus. On eriline olukord ja kursusi tuli lühendada.”

„Mis minust saab?” ägan nutuselt.

„Ma võin teile pakkuda mõnd teist. On veel juunis,” selgitab mees.

„Ei, juunis ma ei saa. Mul on maasikad valmis ja hein teha,” muutun närviliseks.

„Siis augustis tuleb veel üks grupp,” arutleb mees edasi.

„Mina ei saa! Mul on viis last ja lüpsilehmad. Ka august ei sobi mulle!” hüüatan nutuselt.

„Ega midagi. Lugege siis ise läbi vastavad raamatud (need pealkirjad on ununenud) ja loeme teid kursuse läbinuks.”

Lubasin lugeda. Sain tunnistuse nr. 1. Pärast selgus, et rohkem tunnistusi välja ei antudki ja mina olin ainsana selle omanik. (ERA, DK 75, 119 < M. J.)

http://kjk.eki.ee/ee/issues/2014/11/558

Siseministeeriumi hinnangul ei ole Eestil varjendeid vaja, sest traditsiooniline sõjapidamine, milleks külma sõja ajal valmistuti, ei ole enam siin regioonis tõenäoline.

See oli naer läbi pisarate.
Samad asekantslerid ja osakonnajuhatajad, kes on selle surematu geniaalsuse allikad, on ka täna ju kenasti oma kohtadel?

Samuti takistas varjendite haldamist nende kirju omandiseis, osa neist kuulus riigiasutustele, osa aga haridusasutustele jne.

Küll kärss kärnas, küll maa külmanud.
Soomes on varjendite omanikke tuhandeid, kuidas nad küll hakkama saavad.....

Minu isiklikud kogemused tsiviilkaitsest ja õppustest.

See võis olla 70-ndate lõpupoole ilmselt kusagil augustis-septembris, aga täpselt enam ei mäleta, kui mööda linna käis spets komisjon, märkis tahvlikestega ära ja võttis arvele keldreid, mis oleks justkui sobilikud tsiviilkaitse varjenditeks ja varjeteks.

Edasi pandi tänavatele suured viidad kirjaga "VARJENDISSE" kus peal ka siis nooleke, kuhu poole peab liikuma, et kohale jõuda. Varjenditeks ja varjeteks mõeldud ehitistel oli suur tahvel kirjaga "TSIVIILKAITSE VARJEND NR....", ".....INIMESELE" või "....KOHTA" ja noolekesega tahvel "SISSEPÄÄS". Oli vist ka all vastutava isiku elik varjendi "bossi" nimi.

Veel edasi kruviti linna elektripostide külge suured megafonid, kust päevasel ajal lasti krapimuusikat, raadiouudiseid ja häire korral sireene. Samal ajal anti majavalitsusest kirjalik korraldus majades õhtuti aknad seestpoolt tekkide jms kinni katta (nn. "pimendamine"). Hakkas kehtima liikumiskeeld õhtul kella 21-est hommikul kella 6-ni. Tänavatel patrullis rahvamalev ja miilits. Käisid kõlakad, et pimendamiste ja liikumiskeelu (tsiviilkaitseõppuste) varjus veetakse öösiti hoopis mingeid rakette jms tehnikat ühest kohast teise ja kogu perfomance on just selleks korraldatud.

See tundus põnev ja nii me poistega ühel hilisõhtul vaikselt läbi linna liikusime, nagu mingi luurediversiooni grupp, vältides rahvamaleva ja miilitsapatrulle. Jõudsime ühe linnaäärse teedesõlme juurde ja tõepoolest mingid kolonnid raskemat sõjatehnikat liikus pimendatult (siniste autolaternate/"seasilmade" valguses). Mis seal täpsemalt liikus aru ei saanud (ei julenud ka lähemale minna), aga masinate siluetid ja võimsate mootorite kõla lubasid arvata, et midagi suuremat tehnikat oli igatahes liikvel. Kolonnid tulid Tapalt ja pöörasid Haljala suunas. Sinna poole linnast jäid ka nn "Kloodi" ja "Karula" raketibaasid.

Kuna oli siiski suht suur vahelejäämise hirm ja kell ka juba palju, siis "luurasime" kiirelt koju tagasi

Sai siis paaril päeval käidud linnas ka need noolekestega viidad enamuses läbi, et vaadata, kuhu suunavad ja mis huvitavat seal on. No kõik suuremad ühiskondlikud hooned olid tähistatud kirjakesega "VARJEND". Polikliinik, haigla, koolid jms. I keskkooli kelder (garderoob) oli muudetud varjendiks ja seal asus ka miskine staap. Kooli kedri akende ees olid alles veel ka II MS ajal valatud betoonist killukaitsed (ca 30-50cm paksused müürijupid ca 0,5-1,0m kaugusel vundamendist ja ca 2m kõrged - lammutati millalgi 90-ndatel), sest see kelder oli varjendina kasutusel juba ka II MS ajal.

Aga kohtasime ka täiesti jaburaid ehitisi, kus peal varjendi tahvel.
Meie tänava lõpus oli üks vana "Eesti aegne" puust kahekordne hoone (Nõuka ajal elamuks kohandatud), mille all oli paekivist seintega ilma ühegi aknaavata nn "kelder". Jaburus seisnes selles, et esiteks puidust keldriuks oli nii ligadi-logadi, et selle avamine ühes tükis tundus problemaatiline ja teiseks oli selle taga n.ö. muldpõrandaga kelder, mille kõrgus maksimaalselt heal juhul 1,2-1,5m. Sinna said suuremat kasvu inimesed sisse ainult ilmselt roomates. Minu arust puudus seal ka valgustus.

Mingit "tsiviilkaitse" tähtsat kraami jagati aga ühes jubedas puidust barakis (no ilmselt kokku klopsitud millalgi kohe peale sõda ja selle ehitise nimeks annaks pigem kuur), mis oli kohandatud elamuks ja mille ühes otsas asus linna "Punanurk"! (lammutati millalgi 80-datel). No see ehitis ausalt öeldes seisis niisamagi ausõna peale püsti ja mingit pommitamist või pommide kukkumist 1km raadiuses poleks iial üle elanud. Aga olemas ta oli.

Koolist rääkides, siis seal ikka tehti meil küll ka pidevalt tsiviilkaitse õppuseid.
Kogemused kahest koolist ja mõlemas neid tehti.
Ühes (linna)koolis olid olemas lisaks tavakeldrile ka spetsiaalsed metallustega varjendiruumid (sealsamas oli koolil ka lasketiir ja relvaruum), kus asusid ka mingi kogus gaasimaske ja neid oranže plastmasskarbikesi, kus tablad jms keemia sees, aga no võib-olla max 1/4-ndikule kooliperest. Gaasimaskid olid sellised suured numbrid, et algklassidele ja väiksematele kodanikele need ei kõlvanud mitte.

Teises (n.ö "maa" ehk aleviku)koolis oli lihtsalt paekivist ca meetri paksuste seintega pool-keldrikorrus, kuhu siis kõik pidid varjesse minema, aga sinna ei mahtunud kogu koolipere ära ja siis pidid osad minema ca 1km kaugusele EPT tehasesse kus oli keldreid rohkem. Koolis mingeid gaasimaske ega muud sellist atribuutikat ei olnud. EPT-s kas oli või ei ei tea, sest sinna ma kunagi ei pidanud minema.

Tsiviilkaitse õpetus oli üks nn "sõjalise algõpetuse" tunni osa. Mida seal täpsemalt õpetati, enam ei mäleta (no möödas on ka juba 30-40 aastat), aga neid tuumaseeni ja kaitsemeetmete värvilisi skeeme olid plakatid seintel paksult täis, seda ma mäletan küll. Ja esimeses (linna)koolis pidime korduvalt ka gaasimaske aja peale pähe ajama.

Hiljem (1995-1998) sai tööalaselt (ülesmõõdistusprojekte koostades) väisatud aga päris suure hulga neid muude hoonete kooseisus olevaid erinevaid varjendeid (ja ka "varjendeid") ja nende seas oli nii naljanumbreid kui ka ülitõsiseid ehitisi. Viimaseid kõvasti vähem kui esimesi. Enamus siiski sellised keskmised asjad. 95-98 olid need nn "keskmised" ja tõsised varjendid veel võiks öelda enamuses kas heas või lausa väga heas korras. Koos erineva atribuutikaga ja varustatusega. Enamus neist hoonetest, mille alla sellised ehituse käigus kohe rajati, on ka täna ilusasti püsti, ja ilmselt need varjendid on lihtsalt kolikambrite ja keldritena kasutuses.

Ühtegi spetsiaalselt ainult varjendiks või varjeks ehitatud isendit töö käigus külastada ei õnnestunud.

Kokkuvõtteks - eks nõukaajal jah tehti selles vallas pidevalt midagi. Igasuguseid statistikanumbreid ei maksa aga eriti tõsiselt võtta, sest tihti võis olla nende taga ka paljas "õhk". Oli kuidas oli, otse eeskujuks ma seda kõike täna enam ei tooks, aga samasuguse kriitika on IMHO ära teeninud ka praegune Eesti Vabariigis tehtav töö selles suunas ja tsiviilkaitse teemal. Pada sõimab katelt.... Mina pean (aga see on ainult minu arvamus) isiklikult siiski vajalikuks ka tsiviilkaitse varjete ja varjendite töötava-toimiva võrgu olemasolu.

Armas idanaaber pole kunagi praktiseerinud Genfi konventsioonis sätestatud sõjapidamise tavasid.
Seepärast ei saa mõistlik kodanik vaadata kogu teemat läbi roosade prillide, mis sest, et need prillid tunduvad jube hästi istuvat.

See on nõuka süsteemile omane, et puudus uniformne kord - oli kohti, kus olid asjad tõesti korras ja oli kohti, kus nalja tehti.
See polnud mitte ainult tsiviilkaitses, vaid ka laiemalt nii - ka tollane armee funkas umbes analoogse süsteemiga.

Hiljem (1995-1998) sai tööalaselt (ülesmõõdistusprojekte koostades) väisatud aga päris suure hulga neid muude hoonete kooseisus olevaid erinevaid varjendeid (ja ka "varjendeid") ja nende seas oli nii naljanumbreid kui ka ülitõsiseid ehitisi. Viimaseid kõvasti vähem kui esimesi. Enamus siiski sellised keskmised asjad. 95-98 olid need nn "keskmised" ja tõsised varjendid veel võiks öelda enamuses kas heas või lausa väga heas korras. Koos erineva atribuutikaga ja varustatusega. Enamus neist hoonetest, mille alla sellised ehituse käigus kohe rajati, on ka täna ilusasti püsti, ja ilmselt need varjendid on lihtsalt kolikambrite ja keldritena kasutuses.

Oled sa kindel, et need suvakeldrid olid ka kirjas konkreetselt "varjend" nime all?
Teema võib olla ka selles, et eesti keeles on kõik üks varjend, tegelikkuses oli kaitse-ehitisi 3 liiki ning varjendeid (üks ja parim liik) omakorda viis klassi (sõltuvalt vastupidavusest, Eestis oli viiest esindatud neli). Esimese klassi varjendeid polnud siin ühtegi, kuna ei peetud nii ohtlikuks kohaks.

Kapten Trumm kirjutas:See on nõuka süsteemile omane, et puudus uniformne kord - oli kohti, kus olid asjad tõesti korras ja oli kohti, kus nalja tehti.
See polnud mitte ainult tsiviilkaitses, vaid ka laiemalt nii - ka tollane armee funkas umbes analoogse süsteemiga.

Seda tõsiasja tunnistades muutuvad eelnevad kiidulaulud N.Liidu tsiviilkaitse võimekuse ja varjendite arvukuse kohta kergelt öeldes ülepakututeks.

Seda võrdluses EV samasuunaliste saavustega??? Et enne polnud midagi, aga see-eest pole nüüd sedagi...