Mis sa arvad, kui Lavotškini tiimile oleks antud valik, et tehke see sama lennuk nüüd täismetall konstruktsioonis. Meil on duralumiiniumit nii et tapab. Mis nad oleks teinud? Koos massi vähenemisega ka tiiva väiksemaks? Või jätnud mõõtmed samaks ning nautinud kogu seda eelist, mida väiksem mass pakub
Jah, oleks küll teinud tiiva väiksemaks, kui tühimass oleks olnud nt 1800 kg.
Sest nagu ma eespool olen rõhutanud, suurim õhutakistuse allikas on tiib. Eriti räige näide on siin Hawker Hurricane.
Liigne õhutakistus tarbetult suure tiivapindala tõttu vähendab lennuki manööverdusvõimet (ühel hetkel hakkab kannatama ka viraaž, sest pöördel on energiakadu suurem).
Ikka sa hiilid neist lennukitest mööda, mis loodi WWII ajal. Milline nende tiivakoormus oli? Palju oli parimaks WWII rindepommitajaks peetava Junkers-88 tiivakoormus?
NSVL-s WWII ajal loodud parim hävitaja oli Polikarpovi I-185/M-71, mille tiiva erikoormus oli 225 kg/m2. 3500 kg suurima stardikaaluga masina tiivapind oli natuke üle 15 m2. Rindekatsetusi läbi viinud piloodid rääkisid lennuomadustest ülivõrretes. Ahjaa, mootori töömaht oli ka 60 l, võimsust 2000 hj ja mootor kaalus kuivalt 970 kg.Lahingupöördega võttis kõrgust 1500 m (teised hävitajad tollal üle 1000 m ei sooritanud), mis teeb dünaamiliseks vertikaalkiiruseks ca 100 m/sek.
Spitfire oli sünnist saati vanenenud seepärast, et ta oli loodud lahinguks aeglasel (250-300 kmh) horisontaalmanöövril. Kui britid oleks osalenud Hispaania sõjas, võib-olla oleks nad ümber mõelnud. Ilma briti mootoriehitusekunsti ja Ameerika naftakeemiata (st mootorivõimsusega 1600+ hj vaid 27 liitrist) oleks Spitfire läinud tõenäoliselt Hurricanega sama teed (oleks asendatud kiiremate ja suurema erikoormusega masinatega (Hurricanet asendanud Tempestid olid suht kõrge erikoormusega). Hurricanet täisväärtuslikuks hävitajak venitama ei hakatudki, sest selleks tuli uus lennuk leiutada (Hawker Tempest leiutatigi).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ei Tornado ega Tempest leidnud kunagi kasutamist tavalises hävituslennuki rollis. St. Tempest tänu oma suurele maksimaalkiirusele leidis küll kasutust V-1 rakettide jahtijana, aga need ei manööverdanud ega tulistanud vastu...
Tornado ja Tempest loodi eelkõige hävitus-pommituslennukeiks, ning nendena ka kõige rohkem kasutust leidsid. Sakslased kasutasid samas rollis FW 190. N liidus midagi analoogset ei olnudki. Neil oli selleks maavägede ründamiseks Il-2.
Eriti tore on muidugi, et sa ka Ju 88 tiivakoormuse sisse tood. Mida see peaks tähendama? No võta ikka B-17 või B-24. Kui need ikka täislastis startisid - kus siis oli tiivakoormus...
Järgmiseks ma kirjutan aga hoopis Zero'st, F6F ja Filipiinide merelahingust. F6F ju küll Sinu masti lennuk. Aga - huvitav-huvitav - jänkid ometi mingit jo-jo taktikat ei kasutanud...
Eriti tore on muidugi, et sa ka Ju 88 tiivakoormuse sisse tood. Mida see peaks tähendama? No võta ikka B-17 või B-24. Kui need ikka täislastis startisid - kus siis oli tiivakoormus...
Kas B-17 ja B-24 olid loodud rünnakuks vertikaalmanöövrilt (pikee ja sellele järgnev kõrgusevõtt saavutatud kiiruse arvelt)....?
Muideks "ainus pikeeriv" pommitaja, mis NSVL-s sõja alguses oli (Pe-2) omas ka erikoormust üle 180 kg/m3.
Oops, Pe-2 ehk "sotka" oli ju enne hävitaja, enne kui ta kiirkorras pommijaks ümber vägistati
Hävituspommitaja on lennuk, mis peab olema suuteline pidama õhulahingut. Hävituspommitaja P-47 Thunderbolt oli enne P-51D tulekut kasutusel raskepommitajate saatehävitajana ja pidas õhulahingut enam kui korra. Tempestiga oli raskem - kuna liitlaste pommitajate tööjaotus (peale USA sekkumist) oli selline, et Briti raskepommitajad lendasid üldiselt öösi, siis sellist rolli Tempestil täita ei tulnud.
Wikipedia kirjeldab kellegi "peksa saanud natsilenduri" kommentaari nii
During 1945, a noteworthy accomplishment of the Tempest was the scoring of a number of kills against the new German jets, including the Messerschmitt Me 262. Hubert Lange, a Me 262 pilot, said: "the Messerschmitt Me 262's most dangerous opponent was the British Hawker Tempest — extremely fast at low altitudes, highly manoeuvrable and heavily armed."[56]
Kas see oleks võimalik, kui oleks lihtsalt pannud Hurricanele 2000 hj mootori "aiste vahele"?
"Lakeeritud kirstuga" see õnnestus, muidugi seal polnud vaja uut lennukit ehitada, tiib oli enne piisavalt väike ja õhuke, pandi Ash-82 külge ja oligi.
Tempest oli madallennul üks kiiremaid masinaid, kiirus merepinna kohal 600+ kmh, ületades selles nii Me-109K-d kui FW-190D.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Sulle teadmiseks - ju 88 oli ka nime poolest pikeeriv pommituslennuk, kuid enamuse oma pommilendudest tegi ikka horisontaallennult. Pikeerimiselt pommitamiseks oleks ta pidanud lendama osalise pommikoormaga, aga sakslastel polnud lennukeid jalaga segada.
Ja loomulikult on pommituslennukitel tiivakoormus palju suurem kui hävituslennukeil. Sest nad peavad ju kandma päris korralikku pommilasti. Mis siis arvestatakse nende stardimassi hulka. Ning kuidas arvutatakse tiivakoormust?
Ja peksasaanud natsilendur ju ütles, mis asendis see Tempest Me 262-le ohtlik oli. Madallennus. Mida tegi Me-262 madalal? Enamasti startis või maandus. Selles lennufaasis oli ta väga kerge saak. Mida liitlased kasutasidki ära küttides saksa lennuväljade lähistel startivaid ning maanduvaid Me 262-sid. mille peale olid sakslased sunnitud omakorda oma Me 262 lennuväljade kaitseks tooma ekstra tavaliste hävituslennukite väeosad.
Aga nagu teada - sõja lõpus oli sakslastel puudust juba kõigest ning liitlastel lennukeid jalaga segada...
Kapten Trumm kirjutas:Spitfire oli sünnist saati vanenenud seepärast, et ta oli loodud lahinguks aeglasel (250-300 kmh) horisontaalmanöövril.
Mnjah.
In fact specification F. 7/30 as issued in October 1931 called for a maximum speed of not less than 195 mph, and at no time in its evolution was a speed higher than 215 mph considered. Landing speed was to be not higher than 60 mph, and the specified endurance was the same as that sought by the RAF for earlier fighters of the same type (later increased only following the redefinition of endurance noted in chapter 3.4.5). A high rate-of-climb for day interception was a standard requirement for a zone fighter, and manoeuvrability was put fourth in order of priority as opposed to first for the Bulldog - which F. 7/30 was to replace. (The RAF's waning concern with the manoeuvrability of fighters is noted in chapter 4.2.2.2.) Nevertheless, it was indeed the Air Staff's intention to encourage the development of a new configuration for single-seat fighters, and in this they succeeded.
[...]
A meeting of the kind later known as the operational Requirements Committee was held on 9th August 1934 to discuss the draft requirements for the day fighter F. 5/34. This meeting agreed to sacrifice not only rate of climb and manoeuvrability for speed, but also endurance. Sorley had proposed an endurance of 1.75 hours (at maximum continuous rpm), slightly more than that of the Fury. The committee reduced this to 1.25 hours on the understanding that this would give a maximum speed of 277 mph, and patrol at 150 mph for 3.25 hours.
Tsitaate, kuidas horisontaalkiiruse ja relvastuse nimel ohverdati vertikaalkiirus, kütusemaht, madal maandumiskiirus ja manööverdamisvõime, võib sealt tuua hulgi
Kui see Trummi tsitaat on võetud Soloninist, siis jääb üle lisada tavapärane lõppsõna "järjekordne sulitegemine Soloninilt".
Ah, Trumm on siin juba mitu nädalat inimestel oma juraga ajusid komposteerinud, aga tuleb välja, et ta ei tea misasi see tiivakoormus üldse on ja kuidas seda arvestatakse.
Lennukid, mis olid konstrueeritud "suure tiivaga", läksid kahte teed. Mille konstruktsioon oli piisavalt lootustandev, nende erikoormus kasvas ise loomulikul teel (lennuki pidev raskemaks muutumine täiendava relvastuse, seadmete, kütusevaru jne tõttu) - selline näide on konkreetselt Spitfire. NSVL-s poleks 1939-1940 selline lennuk näiteks tootmisse jõudnud - sobiva mootoriga oleks selle kiirus olnud vaevu üle 500 kmh. Kui algmaterjal polnud eriti lootustandev, lõppes see üleminekuga moodsamale masinale (konkreetne näide ongi Hurricane ja Tempest).
Esimese variandi puhul massi kasvust tulenevalt keegi tiibu suurendama ei hakanud.
NSVL oma mahajäänud mootoriehitusega oli sunnitud oma lennukid tegema kohe õigesti (st suhteliselt väikese tiivaga). Brittidel oli luksus teha teistmoodi (karu läheb ka piisava algkiirusega mesipuusse läbi mesilastele mõeldud lennuava). Briti mootoriehitus aga võimaldas luua unikaalse masina, mis ühendas vertikaali ja horisontaali. Tõsi, Spitfire massi pidev kasv viis ka lõpuks selleni, et viimased, 650+ kmh mudelid polnud enam erilised "viraazipillid" (erikoormus muutus suureks). Uute hävitajatega tohutu kiirustamine ja vähese pädevusega konstrueerimisbüroode kasutamine ning laialdane puidu kasutamine tõi kaasa konstruktsiooni raskemaks muutumine, mis omakorda tõi kaasa kasuliku koorma vähenemise (väljendus eelkõige nõrgas relvastuses).
Hurricane (koos omataolistega) osutus perspektiivituks - sellele masinale kaasaegsete kiirusomaduste andmine nõudis enamvähem uue lennuki loomist. NSVL-s seda muide tehti - I-180 oligi ägedamaks venitatud I-16. Britid tegid kõvasti parema - Hurricane rolli võttis sõja teises pooles endale Tempest ja co.
Hävitajad, mis konstrukeeriti juba peale 1940. aastat, tehti algusest peale suure erikoormusega (vahemikus 180-210 kg/m2). Seal tuli muidugi "jälgida kaalu", sest näidete põhjal tundub, et üle 220 kg/m2 tollal väga ei tahetud minna, ilmselt tiivamehhaanika lihtsuse huvides (muidu oleks kasvanud stardi- ja maandumiskiirused ohtlikult suureks ja vaja oleks betoonradasid).
Massi kasvu kompenseerimiseks suurendati pidevalt mootori võimsust, et tagada vähemalt esialgne erivõimsus (võimsus kaaluühiku kohta).
Ah, Trumm on siin juba mitu nädalat inimestel oma juraga ajusid komposteerinud, aga tuleb välja, et ta ei tea misasi see tiivakoormus üldse on ja kuidas seda arvestatakse.
Kas sa ikka kvalifitseerud ise sellised hinnanguid laduma?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ah, Trumm on siin juba mitu nädalat inimestel oma juraga ajusid komposteerinud, aga tuleb välja, et ta ei tea misasi see tiivakoormus üldse on ja kuidas seda arvestatakse.
Kas sa ikka kvalifitseerud ise sellised hinnanguid laduma?
Peale sinu targutusi pommituslennukite tiivakoormuse teemal - jah, arvan et olen küll.
Sa ikka mõistete "manööverdav lennuk" ja "mittemanööverdav lennuk" vahest aru saad...?
Kuid ka kategoorias "mittemanööverdav lennuk" toimus päris arvestatav hüpe erikoormuse suurenemisele.
Näiteks B-29 tiiva erikoormus on B-17 omast pea poole suurem (ca 340 kg/m3)
Umbes samasugune kasv juhtus kogemata ka Ju-88-l võrreldes He-111ga.
Või Pe-2-l võrreldes DB-3ga.
Väga lihtsustatuna - WWII rindepommitaja (ka hävitaja ja hävituspommitaja) on "manööverdav lennuk", WWII raskepommitaja on "mittemanööverdav". Seepärast siia raskepommitajate tiiva erikoormusi on äärmiselt diletantlik.
Raskepommitaja pöörab ringi kogu lahingulennu ajal 1 korra, sihtmärgilt kodu suunas, manööverdusvõime pole eriti oluline. Küll aga kiirus, lennukõrgus ja kaitserelvastus (ja hävitajate kate).
Pommikoorma suurusel pole raskepommitajate tiiva erikoormusel erilist seost. Kui sa natuke arve vaatad, siis B-29 kasulik koorem (meeskond ja relvastus) pole suhteliselt (protsent lubatud stardimassist) kuigi palju suurem kui nt ühemootorilise hävituspommitajal. B-29-l suur tiiva erikoormus on konkreetselt vajalik suure lennukiiruse saavutamiseks (mille osas ületab ta märgatavalt nii B-17 kui B-24).
Viimati muutis Kapten Trumm, 17 Juul, 2017 14:30, muudetud 1 kord kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Tiiva erikoormus ei küsi manööverdamisest ega mittemanööverdamisest mitte midagi. Tiiva erikoormus on lennuki stardimass jagatud tema tiivapindalaga. Tulemuseks nr kg/ruutmeetrile. Ja sellest numbrist mingit püha tõde välja võluda oskab vaid Solonin.
Ah-jaa - nii palju siiski ütleb, et suurema tiiva erikoormuse korral on manööverdamine keerulisem
Sellest seaduspärasusest mitte aru saamisest peab vist keskmisest kõvem pealuu olema, tuleb tõdeda
Hakkame siis A-st ja B-st uuesti, lennuteooria algkursus
Tiiva erikoormus (koos erivõimsusega) on kaks peamist näitajat, millest sõltub lennuki manööverdusvõime.
Madal erikoormus (suur tiib) vähendab lennuki lennukiirust kõikidel kõrgustel ja vertikaalkiirust (nagu suur õhutakistus ikka).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Aga tegelikult pidin ma kirjutama hoopis Filipiinide merelahingust. Ja sellest just seetõttu, et saab ühe jutuga palju asju Vaikse ookeani õhusõja kohta ära rääkida. Nimelt oli siis 1944. a. suvel jänkidel plaanis ka Vaiksel ookeanil otsustavale pealetungile asuda. Lühemas perspektiivis oli soov vallutada Mariaani saarestiku saared, et seal lennuväe tugikoht rajada. Pikemas plaanis tagasi võtta Filipiinid ning jaapanlased Hollandi Ida-Indiast (mis tänapäeval rohkem tuntud Indoneesiana) ära lõigata. Jänkid saatsid selleks teele oma V laevastiku, kokku 129 laeva. Nende seas 7 täisväärtuslikku lennukikandjat ning 8 kerget lennukikandjat.
Jaapanlased olid sõja algusest peale pidanud plaani ühes suures merelahingus vastase lennukikandjad uputada ning seejärel ülejäänud laevastik laiali ajada ning samuti pilbasteks teha. Oli toimunud juba neli sellist suurt merelahingut, kuid otsustavat võitu ei olnud japsid saavutanud neis üheski. Nüüd sooviti taas kord õnne proovida. Jaapani laevastikus oli 90 laeva, neist kolm kiiret lennukikandjat, kaks aeglast lennukikandjat (mis olid tegelikult ümber ehitatud reisilaevadest) ning neli kerget lennukikandjat.
Ameerilastel oli 900 lennukit, kõik paiknesid siis nende laevastiku lennukikandjatel. Jaapanlastel oli 450 lennukit lennukikandjatel ning 300 lennukit erinevatel saartel asunud maalennuväljadel. Kuid neist maalennuväljadel asunud lennukeist osales vaid ca 100 järgnenud lahingus jänkide laevastiku ründamises. Seega oli lennukite vahekord ca 900:500.
12. juunil 1944 pommitasid ameerika lennukid esmakordselt Mariaani saari, millega andsid japsidele teada oma rünnakusuuna ning ligilähedase asukoha. Admiral Toyoda, kes oli sel ajal jaapanlaste ühinenud laevastiku ülem, otsustas rünnata. Ka jänkid said oma allveelaevade ning raadioluure abil aimu, et jaapanlased lähenevad. Mõlemad lennukikandjate grupid saatsid pidevalt välja luurelennukeid, et vastase lennukikandjaid avastada, kuid esialgu edutult. 19. juunil avastasid jaapanlased esimestena jänkide lennukikandjad ning seadsid oma lennukid rünnakuvalmis.
Väike vahemärkus - ka pea kõigis eelnenud suurtes merelahinguis olid jaapanlased need, kes vastase esimesena avastasid ja esimestena ründasid. Sest nende lennukid olid suurema tegevusraadiusega. Esimesena ründamine annab aga teatud eelise. Sellest ka jaapanlaste suur lootus ühe otsustava merelahinguga vastase lennukikandjad põhja lasta.
Esimesena ründasid Mariaani saartel asunud lennukid. Laevastik oli tegelikult saartele nii lähedal, et radarid avastasid juba Guami lennuväljalt startivad lennukid. Kohale saadetud F6F lennukite grupp tulistas neist enamuse alla, kui need polnud veel kõrgustki võtta jõudnud. Samuti lasti alla põhjapoolsetelt saartelt saadetud abijõud. Kuna jänkidele oli selge, et varsti on oodata suurt rünnakut, siis kutsuti selles esimeses lahingu osalenud lennukid lennukikandjale tagasi ning enamus ülejäänud hävituslennukeist saadeti patrulli vastase oodatavat suurrünnakut tõrjuma. Samuti tõsteti õhku suurem osa pommitus- ja torpeedolennukeid. Sel ajal tavaline praktika, et rünnaku alla jääval lennukikandjal oleks võimalikult vähe lennukeid pardal.
Esimene jaapanlaste lennukikandjatelt saadetud rünnakugrupp ilmus radaritele umbes kell 10 hommikul. Kuna ameeriklaste hävituslennukid olid juba õhus, siis esimesed grupid jõudsid selle 68-st lennukist koosnenud grupini juba 10:36, kui jaapanlased olid ikka veel ca 110 km ameeriklaste laevastikugrupist eemal. See kaugus on aga elutähtis, sest mida lühem on distants, mille ulatuses saavad hävituslennukid vastast rünnata - seda suurem on tõenäosus, et osa ründajaist jõuab sihtmärgini. Ka kõige tähtsama sihtmärgini - vastase lennukikandjani.
Siia nüüd veel üks kõrvalepõige - miks ameeriklased (ega ka jaapanlased) ei kasutanud seal merelahinguis seda jo-jod? Sest aeg oli kriitiline. Edasi tagasi jo-jo-tades jõuaks enamus ründavast grupist lihtsalt sihtmärgini ning viskas pommid alla. Ja enamasti saaks ka millelegi pihta.
Nüüd aga lasi esimene japside ründegrupini jõudnud salk mõne minuti jooksul alla 25 vastase lennukit. Seejärel jõudsid kohale järgmised grupid ning need tulistasid alla veel 16 ründavat lennukit. Mis ei takistanud aga viimasel 27 lennukil ikkagi rünnakut sooritamast. Osa neist pommitas destroyereid, kuid ei saanud ühtegi tabamust, kolm kuni kuus pommituslennukit jõudis aga välja põhilaevade grupini ning heitsid oma pommid lahinglaevadele. Kuid neist tabas ka vaid üks.
Kell 1107 avastasid radarid järgmise rünnakgrupi, seekord 107 lennukit. Nendeni jõuti umbes 100 km laevadest eemal ning enne rünnakut jõuti alla tulistada umbes 70 lennukit. Sellest hoolimata murdis see järelejäänud ca 30-40 lennukiline grupp välja lennukikandjateni ning vigastas kahte neist. Samas - sellest grupist pääses tervelt tagasi vaid 10 lennukit.
Kolmas rünnak järgnes kella 1400 paiku. Selles grupis oli 47 lennukit, kuna nood aga ei üritanudki laevastiku põhigrupini läbi murda, siis pääses enamus neist minema. Alla tulistati vaid 7 lennukit.
Neljas rünnak jaapanlastel ebaõnnestus pea täielikult, kuna sihtmärgiks oli antud valed koordinaadid. Kuna nad oodatud asukohast jänkide laevu ei leidnud, siis jagunes grupp kaheks, et siis vastavalt Guami ja Rota lennuväljadel tankida ning uuesti üritada. Väiksem 18 lennukist koosnenud grupp avastas ühe jänkide lennukikandjate grupi ning ründas seda. pooled lennukid lasti alla, kuid üheksa pikeerivat pommituslennukit suutis läbi murda ning heitsid pommid kahele jänkide lennukikandjale. Kuid ei tabanud neist kumbagi. Teise grupiga läks veel õnnetumalt - kuna jänkid nad radari abil avastasid, siis lasid F6F hävituslennukid enamuse neist Guami lennuväljale maanduma asudes alla. 49 lennukist olid 30 tk 100% kaotused ning ülejäänud vigastatud. Ehk jaapanlaste jaoks samamoodi kaotatud.
Esimese päeva tulemus oli siis umbes 350:30 ehk kümnekordne erinevus.
Siia vahele teeks veel ühe kõrvalepõike. Räägiks siis selles Zero ja F6F manööverdusvõimete erinevusest. Nagu juba mainisin - kumbki pool ei kasutanud seda jo-jo taktikat. vastase ründegrupp rünnati esimese rünnakuga loomulikult ülevalt poolt alla. Sest tavaliselt tõusid kaitsvad hävituslennukid kõrgemale, et vastast võimalikult kaugelt avastada ning ründegrupp omakorda üritas läheneda madalal, et vastase radarid ta võimalikult hilja avastaksid. Alles sihtmärgi lähedal võtsid pikeerivad pommituslennukid kõrgust, et saaks oma pommid heita ning torpeedolennukid jätkasid madalal, et saaksid torpeedorünnaku korda saata. Ning siis vastavalt jagunesid ka saatehävituslennukid.
Kuid selle ülevalt poolt tulnud rünnaku järel ei lahkunud rünnanud hävituslennukid enam uuesti kõrgustesse, vaid jätkasid lahingut juba kohatud grupiga samal kõrgusel. Sest aega kaotada ei olnud. Vastane tuli nii kiiresti kui võimalik alla tulistada või teovõimetuks muuta. Rünnak tõrjuda ning vastase lennukeid oma lennukikandjateni mitte läbi lasta. Ja selles "koerakakluses" oli manööverdusvõimelistel Zero'del oluline eelis. Kuigi F4F oli Zero'st kiirem, oli ta palju aeglasem pöörama. Ning ei pääsenud nii hästi löögile, kui Zero'd seda tegid. F6F-ga olid aga asjad muutunud. Lisaks sellele, et ta oli Zero'st kiirem, ja suurema tõusukiirusega ja paremini kaitstud ja paremini relvastatud. Tänu hästi mehhaniseeritud tiivale oli F6F suuteline suurtel kiirustel tegema sama raadiusega pöördeid, mis Zero'gi. Ainult väikestel kiirustel õnnestus Zero'l F6F eest ära keerata.
Lisaks oli pidevalt toimunud lendurite väljaõppel kvaliteedi nihe ameeriklaste poole. Jaapanlased kaotasid oma kogenud piloote kiiremini, kui suutsid uusi asemele õpetada. Ameeriklaste puhul oli vastupidi. Kui esimestes õhulahingutes suutsid Zero'd ühtselt tegutsedes tagada vähemalt selle, et F6F mehed ei suutnud neile sappa asuda ning lennukeid alla tulistada, (kuigi ka ise suutsid harva mõne F6F alla lasta) siis Filipiinide lahingu ajal see enam ei õnnestunud.
Ah-jaa. Üks iseloomulik detail veel sellest esimese päeva õhulahingust. Lt Alex Vraciu laskis 8 minuti jooksul alla 6 jaapanlaste pommituslennukit. Ei olnud tal seal aega midagi jo-jod lasta. manööverdades seal grupi ümber ja sabas lihtsalt lasi ära. Algul ühe, siis kaks, ja siis veel kolm tükki üksteise järel...
Teisest päevast ning lahingu lõpust kunagi edaspidi...
Kapten Trumm kirjutas:Sellest seaduspärasusest mitte aru saamisest peab vist keskmisest kõvem pealuu olema, tuleb tõdeda
Kui sa aru ei saanud, siis minu kommentaar käis selle "manööverdava" ja "mittemanööverdava" lennuki kohta. Kus neid nii klassifitseeritakse? Ise mõtlesid välja või Solonin ütles ette?
Ja BTW - mis asi see vertikaalne kiirus peaks olema? Kui pidasid silmas tõusukiirust, siis on kõik hoopis teistpidi. Kui pikeerimiskiirust, siis see on jälle veidi keerulisem.
Esimese päeva lõpuks oli jänkide laevastikul jaapanlaste pealaevastiku asukoht endiselt teadmata. Kuigi tegelikult oli kaks selle lennukikandjat juba uputatud. Nimelt liikusid V laevastiku põhijõudude ees küllalt laia sirmina allveelaevad, mis siis aeg-ajalt ka öösiti luuretulemustest ette kandsid. 19. juuni hommikul oli üks neist, Albacore sattunud soodsasse asukohta torpeedorünnaku tegemiseks. Tema sihtmärgiks sattus olema jaapanlaste kõige uuem ja suurem lennukikandja Taihō, mis juhtus olema veel ka admiral Toyoda lipulaev. Torpeedotabamuse tulemusel toimus laeval terve rida sündmusi, mille lõpptulemuseks oli, et see uppus. (ei viitsi ka Internetti ümberjutustama hakata. Kui huvi on - lugege ise, mis täpselt toimus). Selle tsirkuse tulemusel oli Toyoda sunnitud kaks korda laeva vahetama, enne kui ta taas lennukikandja pardale jõudis ning suutis kontrolli oma üksuse üle taastada. Keskpäeva paiku õnnestus teisel allveelaeval tabada mitme torpeedoga lennukikandjat Shōkaku, mille kapten madalikule juhtis ning seeläbi kõige halvemast päästis. kuid rivist väljas oli temagi.
Kuid kumbki allveelaev ei saanud saata toimunu kohta raportit enne kui öösel. Alles pimedas saadi pinnale tõusta ning toimunu ning asukohtade kohta raporteerida. Admiral Spruance oli küll juba õhtul hakanud laevastikuga liikuma vastase lennukite tuleku suunas, et vahemaad vähendada ning omakorda vastast rünnata. Kuid ka raadiosõnumid ei aidanud kohe vastase laevastikku leida.
Toyoda oli muidugi suht löödud, kui ta õhtul lõpuks oma kaotused kokku suutis lugeda. Aga see ei takistanud tal kohe uut rünnakut planeerima asumast. Laevadel oli tal alles veel ca 150 lennukit ning lisaks lootis ta toetust saartel asunud lennuüksustelt. Ameeriklased polnud tema laevastikku veel leidnudki, tema oli neid juba terve päeva rünnanud ning loomulikult kanti talle ka ette tabamustest vastase laevadele. Mis aga ettekannetes olid hoopis hirmsamad kui päris elus. Hommikul algas jälle mõlemapoolne vastase peajõudude otsing.
Seekord olid ameeriklased edukamad, kuid esimene teade jaapanlaste laevastiku leidmisest saadi alles peale kella 1500. Samuti selgus, et see laevastik oli oma 600 km eemal, mis oli omakorda Ameerika pommitus- ja torpeedolennukite tegevusraadiuse piiril. Sellest hoolimata otsustas Spruance rünnata. Välja otsustati saata ainult üks grupp, teise start oleks jäänud juba liiga hiliseks. Startis 240 lennukit, neist osa pöördus eri põhjustel tagasi. Jaapani laevastiku kohale jõudis 226 lennukit. Nende vastu oli Toyodal kaitseks õhku tõsta vaid 35 hävituslennukit. Mis lihtsalt pühiti teelt.
Rünnaku tulemusel uputati üks jaapanlaste lennukikandja, kolm tükki sai vigastusi. Lisaks uputati mitu tankerit ja muud vähemat laeva. Ka üks lahingulaev sai mitu pommitabamust. Ameeriklased kaotasid kokku umbes 20 lennukit jaapanlaste õhutõrjele ning hävituslennukitele. Kuid veel umbes 80 kaotati seetõttu, et tagasi saabunud lennukid ei suutnud pimedas enam lennukikandjatel maanduda. Kuigi Spruance käskis kõik dekituled põlema panna - mitte kõik lendurid ei olnud sellisteks öisteks maandumisteks valmis. Osa lõhkus oma lennuki maandudes, osa maanduski lihtsalt mõne laeva kõrvale merre, kust siis ennast kuivale tõmmata lasi.
Peale seda õhtust rünnakut kaotas Toyoda igasuguse lootuse ameeriklaste laevastiku purustamisest ning otsustas taanduda. See jäigi viimaseks suureks merelahinguks jänkide ja japside laevastike vahel. Tohutud kaotused lennuüksustes avasid aga tee jaapanlaste sõjalõpu üritusele - kamikaze rünnakutele. Kui see tee sinna vastase lennukikandjani on nagunii juba nii verine, siis võib selleks punktipanejaks olla ju veel üks inimohver.
“Reeglina ei võistelnud ma vastase lenduritega manööverdamises. Tegin vaid ühe pöörde ümbruse
vaatlemiseks, sedagi harva… Kõige rohkem meeldis mulle rünnata ülevalt, võimalikult hoogsalt ning
seejärel peale vaenlase tulistamist sooritasin pöörde kõrvale ja üles...”. Ameeriklane D. Mayer käsutas
“Mustangide” eskadrilli, tulistas isiklikult alla 23 lennukit, sõdis seejärel Koreas ning lõpetas oma karjääri
kindralleitnandi auastmes.
“...Minu taktikaks oli ootamatus. Tõusta kõrgemale ja kui võimalik, siis läheneda päikese
poolt...Üheksakümmend protsenti minu rünnakutest olid ootamatud, eesmärgiga ajada vastane segadusse.
Kui mul õnnestus edu saavutada, siis lahkusin kiiresti ning pärast väikest vaheaega asusin jälle olukorda
jälgima... See piloot, kes näeb vastast esimesena, on juba poolenisti võitja... Kui oled tulistanud, pöördu viivitamatult kõrvale ja välju lahingust. Ükskõik, kas tabasid või mitte, mõtle
vaid sellele, kuidas oma kondid koristada...” – nii kirjeldab oma taktikat E. Hartmann. Mitte mingeid
õhuakrobaatika imesid. Esimesena märkas, esimesena ründas ning kohe väljus lahingust. (pea sõna-sõnalt
Pokrõškini kuulus valem “Kõrgus, kiirus, manööver, tuli”. - Tõlkija märkus)
“Lahingu kestel püüdis vaenlane rünnata meie lennukeid ootamatult. Kõigis õhulahingutes ründasid
nende hävitajad suure kiirusega tagantpoolt kuni 15 kraadise nurga alt ning avasid tule 100–150 meetriselt
distantsilt. Pärast rünnakut pöördusid nad kõrvale ning asusid rünnaku kordamiseks soodsale
positsioonile. Ebasoodsa jõudude suhte korral vältisid vaenlase hävitajad lahingut, suundusid kõrgust
kogudes päikese suunas ning jäid ootama soodsat juhust rünnakuks. Kui sellist momenti ei saabunud,
hävitajad lahkusid." (G. Zimin. “Lahingunäidete taktika”)
”Rünnakud sooritatakse harilikult kõrgemalt, tihti päikese poolt. Rünnaku trajektoor moodustas tihti
kõvera, mida mööda ründav lennuk jälitas vastase lennukit. Kui rünnak oli ootamatu ning tulistamine
täpne, siis võis suure tõenäolsusega arvestada võiduga (selle kõige arvväärtustest oleme eelpool juba
piisavalt rääkinud). Kui aga ründavat hävitajat märgati, üritas rünnatav kõrvale manööverdada ning
puhkes õhulahing.
Kaitsev lennuk püüdis võimalikult järsult pöörduda ründaja suunas, kes harva suutis vaenlasel sabas
püsida. See manööver suurendas harilikult ennetusnurka ning valmistas ründajale täiendavat raskust
täpseks tulistamiseks. Kui manööverdamisandmed olid kahel lennukil sarnased ning kiiruste vahe väike,
siis astusid nad klassikalisse õhulahingusse viraažidel, mil üks püüab teisele järgi jõuda ning hõivata
soodsat positsiooni sihtimiseks ja tulistamiseks. Eelist omas siin manööverdamisvõimelisem hävitaja ning
kogenum piloot.
Viraažidel lahingupidamise võimatuse korral oli rünnatava lennuki piloodil kaks võimalust lahingust
väljumiseks – kas pikeerides minna väljaspoole vastase löögiulatust või koguda järsult kõrgust kiiruse
ülejäägi arvelt...”(M. Spike “Luftwaffe ässd”)
“Tõusukiirus, nagu ka kiirus, on väga suures sõltuvuses ülekaalust kõrguses. Kui hävitaja asub
kõrgemal, siis võib ta pärast pikeerimisel sooritatud rünnakut saavutada lühikeseks ajaks väga suure
tõusukiiruse ning minna üles erakordselt järsku mäkke. See, muuseas, loob mõningatel lenduritel saksa
hävitaja Me-109 võimetest täiesti vale ettekujutuse. Lendur, nähes Me-109-t kargavat temast suurel kiirusel
mööda ja minevat küünlana üles, ei arvesta tihtipeale, et seda kõike saavutatakse mitte niipalju lennuki
omaduste arvelt, vaid hoopis oskusliku taktika ja üleolekuga kõrguses, mis annab lühiajaliselt suure kiiruse
ja tõusuvõime...Lahingukogemused näitavad, et hävitajad JAK-1, La-5, LaGG-3, “Kittyhawk”,
“Aerocobra”, “Hurricane” ja teised sarnased, pidades lahingut Me-109 ja omades mõnesajameetrilist
ülekaalu kõrguses, suudavad vaenlasega suurepäraselt toime tulla.”
Spike ise "karuselli" perspektiivist:
“Hävitajate aruannetest on näha, et ligi 80 % rünnatavatest ei märka ründajat või märkab teda alles siis,
kui ründaja on saavutanud juba kõik eelised...Kestvad manööverdavad õhulahingud olid pigem eranditeks
reeglist... Üle kahekümne sekundi kulutatud aeg ühele vastasele tõotas ründajale suure tõenäosusega ise
rünnakuobjektiks sattumist...” (Mike Spike “Luftwaffe ässad”)
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
