www.militaar.net

“Meie kompanii sai kahjutuks tehtud lõhkekehade rekordi oma nimele, 130 lõhkekeha leidsime,” räägib Tarmo õhinal. Oma haavatasaamise lühikese olukorrakirjelduse jooksul jõuab mees kolm korda kasutada sõna “õnneks”. “Meil oli rutiinne jalgsipatrull, läksime oma tavapärast marsruuti mööda. Pöörasime kõrvaltänavasse, mis viis tagasi kontrollpunkti. Kui plahvatus toimus, oli kontrollpunkti väravat näha. Kolmsada meetrit oli jäänud, kui astusin isevalmistatud lõhkekehale. Näha seda polnud võimalik, peenike tolm tänaval oli saapasääre kõrgune. Tervet patrulli radariga käia ka ei jõua, see on füüsiliselt koormav. Sain ilgelt kõrge õhulennu. Maas oli meeter korda meeter auk. Nägin kohe, et mul kumbagi jalga enam pole. Tookord oli meil õnneks rühma parameedik kaasas, kellel olid vahendid kaasas. See oli tugev pluss. Tema tuli õnneks kohe minu juurde ja hakkas esmaabi andma. Kui muidu protseduurid näevad ette, et tuleb hakata haavatuni teed puhastama, siis tema võttis maastikul vastu otsuse, et peab kiiremini tegutsema. Kui tavaliselt IED-plahvatusele järgneb käsitulirelvade kontakt, siis antud momendil seda õnneks ei olnud. See andis võimaluse paremini tegutseda, polnud segavaid faktoreid. Žgutid peale, morfiin sisse, samal ajal telliti kopter, et mind Camp Bastionisse toimetada. Kummaline oli, et kuidas ma suutsin üleval olla terve selle aja kui kopter saabus. Niikui kopterisse jõudsin, viidi kunstlikku koomasse.”

Järgmine mälestus on Tarmol kümme päeva hilisemast ajast, mil ta ärkas Ühendkuningriigis Birminghami sõjaväehaiglas. “Esimesed kaks nädalat oli jõud kadunud, millimeetri kaupa pidin end liigutama. Kogu protsess haiglast taastusravikeskusesse viimiseni läks mul kaks korda rutem kui teistel, haigla ees seisnud briti sõjaväearstid imestasid ja kiitsid tahtejõudu, kui nägid mind pärast lühikest voodisoldud aega juba väljas istumas.”

Mitmed sõjalisel missioonil käinud eestlased, kellelt olen uurinud, kui palju nad mõtlesid haavata- või surmasaamise peale, tunnistasid, et surmale osati sõtta minnes mõelda ja sellest ka räägiti missioonieelse ettevalmistuse käigus, aga jäseme kaotamise, sandistumise teemat välditi, see oli otsekui tabu.
---
“Mõtlesin, et kui mulle juba selline raskus pandi, siis selles tuleb näha võimalust millekski. Ikka pannakse inimestele raskusi tee peale. Ja muidugi: suhtlus-suhtlus-suhtlus. Rääkimine aitab. Kui Facebookis haiglavoodist sõpradele kirjutasin, siis ma ei teinud järgmisele sõbrale copy-paste'i eelmise sõbra kirjast, vaid kirjutasin otsast peale kõik jälle endast välja. Inimestelt tuli palju erinevaid küsimusi ja kui on avatud vestluspartner, siis ta küsib su käest jätkuküsimusi ja ma saan veel rohkem ennast avada ja see aitab tohutult. Mida rutem argiellu tagasi tulla, seda parem.” Taastumisprotsess võttis kokku kolm ja pool aastat. “Siiamaani räägin psühholoogidega avatult, kui neid kohtan. Ma ei pea seda nõrkuseks.”

Haapsalust pärit mehe vanemad olid mures, kuidas poeg uue olukorraga kohaneb. Emal õnnestus külastada Tarmot Inglismaal ja kui ema oli poega näinud, ta rahunes. “Elukaaslasega läksime poolte kokkuleppel lahku. Mina otsustasin, et ma kedagi sundima ei hakka ja saan elus hakkama.” Tarmo igasse päeva mahub lisaks tööle julgeolekuspetsina Suur-Sõjamäe baasis ka täisväärtuslik pereelu ja riigikaitseõpetaja amet. Tal ei näi millestki puudu olevat, mehe elu tundub terviklikum kui paljudel mu ihu poolest terviklikel tuttavatel. Kabinetinurgas torkab silma pirakas kott, valkjaid palle pungil täis. “Üritame istepalli Eesti liigat käima tõmmata,” ütleb mees möödaminnes ja tõuseb, et mind välisuksele saata. Jõuan koridoris küsida, kas ta sõjafilme vaatab ja küsin soovitusi. “Piinakamber,” tuleb vastuseks. Miks? “Sest see näitab, mis inimesega juhtub, kui ta sõjas lohakaks või üleolevaks muutub.”

“Üks väheseid asju, mis mind vihastab, on see, kui inimesed, kes tulevad sõjast või on tsiviilis saanud trauma, väidavad, et neil pole mitte midagi viga. Kehakeelest on juba näha, et inimene iseendale valetab. Selle tõttu, et ta midagi endale tunnistamata jätab, kannatab ta ise ja kannatavad teised. Mure jagamine on vastutustunde märk,” ütleb Tarmo Lepik.

In many countries surrogate sex therapy - in which a person is hired to act as a patient's sexual partner - is controversial, and not widely practised. In Israel, however, it is available at government expense for soldiers who have been badly injured and need sexual rehabilitation.


"People need to feel they can pleasure somebody else and that they can get pleasure from somebody else," says Aloni, who has a doctorate in sexual rehabilitation.

"People are coming for therapy. They're not coming for pleasure. There is nothing similar to prostitution," she adds firmly.

"Also, 85% of the sessions are [about] intimacy, touching, giving and receiving, communicating - it's about learning to be a person and how you relate to other people. By the time you have a sexual relationship, that's the end of the process."

"You start from the beginning: you're touching this, you're touching there and then it's building step-by-step until the last stage of getting an orgasm," he says.

Mr A argues it was right for the state to pay for his weekly sessions, just as it did other parts of his rehabilitation. Today the cost of a three-month treatment programme is $5,400.

"It wasn't the goal of my life to go to a surrogate, OK, I was injured and I want[ed] to rehabilitate in every aspect of my life," he says, sitting in his wheelchair, in a tracksuit, on his way to play table tennis.

"I didn't fall in love with my surrogate. I was married. It was just to study the technique of how to get to the goal. I took it as a very logical thing that I have to do."

He blames Western hang-ups about sex for any misconceptions.

"Sex is part of life, it's the satisfaction of life," he says. "It's not that I'm being Casanova, this is not the issue."

Kapten Trumm kirjutas:Ega see piltide taoline postitamine teda ümber ei veena.

Niiet, kuidas oleks?

Kindralmajor (reservis) Neeme Väli põhjendas Keskerakonnast lahkumist erakonna uue juhi Mihhail Kõlvarti tausta ja sellega, kuhu suunas Kõlvart koos oma toetajatega on hakanud erakonda tüürima.

"Head sõbrad, ma ei pea võimalikuks jätkata erakonnas, mille esimehe tegevust seostab kapo 2011. aasta aastaraamat Venemaa mõjutustegevusega. Tema lähiringi poolt eelmisel nädalal tehtud avaldused annavad piisavalt aimu, kuhu erakonda suunatakse ja missugune saab olema selle kuvand. Agressorriigi kodanike ees vabandamine ning eestikeelsele haridusele üleminekule vastutöötamine on vastuolus mulle oluliste väärtuste ja põhimõtetega," teatas Väli.

Artur Tiganik: Kedagi ei huvita, isegi kui väga tahad panustada.

Kapten Trumm kirjutas: ↑12 Veebr, 2024 15:27 ... Teema vääriks ju uurimist - kui vaadata meie kivinenud Maginot-liini religiooni vastavas teemas.

Kapten Trumm kirjutas: ↑12 Veebr, 2024 15:27 Hakka Sõdurile kaastööd tegema, näiteks see Soome liikuva kaitse doktriin ootaks hädasti asjalikku järge. Teema vääriks ju uurimist - kui vaadata meie kivinenud Maginot-liini religiooni vastavas teemas.