Kaks lugu, elu on raske,sest maailm pole mustvalge, aeg-ajalt kipub see tõsisasi ununema. Maksulised, sestap teen ülevaate.
Esimene on eesti õpetaja vene koolis.
https://www.postimees.ee/6559206/eestla ... a-pariseltOlgu kohe öeldud, et peategelane ise parimal juhul purssis vene keelt ja rohkete vigadega, aga siin ongi üks asi, venelastel on alles see autoriteedikultus ja kuuletumine.
kui autoriteet ütleb, siis nii on, olgu või silmaga nähtavalt vigadega ja valesti. Ja sestap ka käratamine vene klassis ka töötab, alguses eestlasest õpetaja muidugi ei osanud, aga inimene õpib.
Nagu ikka, projekt on paberil heast südamest . 60 prossa seal idavirus eesti keelt, 40 venelasi, keegi kuskil haridusminnis lõi patsu ja tegi endale konkjaki, kui nii geniaalse asjaga paberil välja tuli. Ainult, et päris elul pole selle kõigega midagi pistmist, et see 60 prossa eestit koolis kätte saada paberil, kasutatakse igasugu nillivilli ja ümbernurga trikke.
Erinevalt eesti halduskogudest olid vene päritolu lapsevanemad alati õpetaja poolt, isegi kui keelekümblusklassis raskeks kippus ja tuli lapsel tahtmine lumehelbekest mängida. See teeb õpataja töö meeletult lihtsamaks , klassis on kord majas ja õpitakse. Mitte et võitleva teismeliseea protestid puuduks, need ei kao muidugi kusagile.
Eestivene õpetajad räägivad vabalt eesti keelt, kes rohkem,kes vähem, seega neil probleeme pole. Probleem jookseb eestivene ja vene-vene õpetajate vahel, viimased muidugi mitteüllatuslikult, on kõik kas pensionieelikud või ongi pensionärid. Pmst, kui midagi jälle korraldatakse, kas riigi või kooli poolt, peavad eestivene õpetajad rahustama seda pensioneeruvat umbkeelset õpetavat seltskonda, et mingeid fašismiüritusi küll ei toimu. Laias laastus umbkeelsed ja eestimeelsed on pooleks ja direktor peab nende vahel olema tõeline diplamaat.
Patrioodist eestivenelane ütleb, et tal on väga raske, ta on kõigile võõras, paduvenelasele on ta koha peal fašist, eestlane jälle omaks ei pea. Loo peakirjutaja komistas ühe integratsioonimeetodi otsa täiesti juhuslikult, milleks on räpp. Koolist venekeelseid räpihuvilisi hakkas ta sõna otseses mõttes kogemata tutvustama eestikeelse räpiga (ise tegelas ka loomisega) ja intelligentsematel vene poistel hakkas äkki huvi tekkima, millest jutt. Et kontekstis arusaada - räpis on oluline sõnad, meloodia on suht teisejärguline, seega vene poistel tekkis huvi eestikeelsete räpisõnade vastu. Eesti räpp vene temperamenti seadistada on juba vaid tehnika küsimus.
Hea näide diplomaatia köielkäimisest :
Tema [kooli üks nö vene vene õpetajatest] kukkus ennastunustavalt heietama, et vene kultuur ja keel on kirjanduse alus ja et meil on vaja majanduslikke sidemeid Venemaaga ja et seal on palju ärivõimalusi.
Kõik see ei olnud iseenesest vale. Aga toon, millega ta seda rääkis, kuidas ta mulle kui koerale otsa vaatas, nätsu näris, see kõik ajas mul turja turri. Suutsin vaevu end tagasi hoida.
Kui ta lõpuks klassist ära läks, vaatas minu poole Ivan, poisijuurikas, kes tavatses mind tunnis proovile panna, ja lausus: küll see oli ikka ebaviisakas ja nõme.
Rahunesin ja olin talle selle eest tänulik, kuigi hetk tagasi olnuksin valmis selle õpetaja kapole üles andma.
Kui rääkida siisele foorumile mõistetavas keeles - tänaseks on loo peategelane on suundunud kõrvallahingust - Kohtla-Järvelt juba pealahingu südamesse Narva - eesti eelt õpetama.
