Relvade kohta on kahjulikkuse-kasulikkuse statistikat väga keeruline teha. Ühiskonnas võiks olla soositud kõik mis toob rohkem kasu kui kahju. See, et rahval on võimalik legaalset relva omada, loob võimaluse end vajadusel kaitsta. Loomulikult juhtub ka õnnetusi, nii nagu ka veekeetjaga, mille laps endale peale tõmbab jne.AMvA kirjutas:Kas keegi neist, kes räägivad relva omamise õigusest kui põhiõigusest ja enese kaitsmise õigusest relvaga, suudavad meenutada kasvõi ühte Eestis toimunud enesekaitsejuhtu tulirelavaga, kus ei ületatud hädakaitse piire? Mul ei tule hetkel küll ühtegi meelde, samas neid juhtumeid on ikka päris palju, kus seadusliku relvaga on kas tapetud või ohuolukordi tekitatud.Medusa kirjutas:Millest see haige arusaam, et relva omamise õigus on privileeg, mitte põhiõigus? Põhiseaduses olev punkt, mis sätestab õiguse enda eest seista ja end kaitsta on ka lisatingimustega, et kui massale sobib? Südamest kahju et meil pole põhiseaduses nn Second Amendment'i
Aga kui nüüd relvade juurde tagasi tuua, siis teada saadakse enamasti just negatiivsetest juhtudest. Andmeid pole kahjuks kusagilt võtta, aga me võime olla täiesti kindlad, et igal aastal esineb rohkem kui 0 juhtumit, kus relv lahendab olukorra ilma pauku tegemata või tehakse hoiatuslask. Siit edasi mõeldes on teoreetiliselt olemas suhe, näiteks relvaga läbi hukkunud vs relva läbi päästetud elud (tõkestatud kuritööd).
Ja mis Lihula juhtumi juures oluline, see pole pigem mitte niivõrd relvakuritegu vaid ametialase lohakuse või puuduliku seadusandluse probleem, et selline mees omale üldse relvaloa sai.
Ja veel, ühes artiklis oli juttu, et Lihula tulistaja kasutas ka metsa peidetud relvi. Kas need olid legaalsed või mitte?
Illegaalsete relvade omamine ja kasutamine ei sõltu otseselt seadusest ega psühhiaatri tõendist. Kes tahavad relvade kättesaadavust vähendada, korjaku siis need kõigepealt kokku. Aga ei saa, lihtsam on legaalseid piirata ja reguleerida, mis võib-olla illegaalsetele veel suuremat rõhku paneb.
Kommentaariks sellele mõtteavaldusele ütleksin, et relv on justkui kriisitagavara, mida ei lähegi praegustel headel aegadel tarvis. Küll aga võib juhtuda nii, et kui teda päriselt tarvis läheb, puuduvad kiired legaalsed võimalused relva soetamiseks ja selle kasutamise õppimiseks. Hea näide oli praegune pandeemia, mille tõttu relvaeksamite võtmine ajutiselt peatati. Juhul kui see pandeemia oleks edasi arenenud mingiks "kataklüsmiks" ja marodööritsemiseks, oleksid soovijad (näiteks vastutustundlikud pereisad, kes tahaks oma lähedaste kaitseks valmis olla) relvituks jäänud. Nagu öeldakse, rege rauta suvel, vankrit talvel.Some kirjutas:Mul relvaluba puudub ja ma eriti ei tunne, et mind miskit moodi diskrimineeritakse. Muidugi saaksin selle loa vast esimese korraga aga kui üritan möödunud elule tagasi vaadata, siis pole ühtki korda kui tunduks, et vajaksin relva. Ainus põhjus oleks lasketiirus paugutamas käia, see meeldiks küll.